Viimastel nädalatel olen ma kuidagi jõudnud uue ringiga klassikaliste ulmeraamatute juurde (Science fiction). Ja jälle jõudsin ma mingis kirjutamise faasis mõtteni, kui lahe oleks, kui keegi suur ja tark kuskil maailmas viitsiks uurida raamatuid (ja ehk ka filme) ning panna nad võrduma reaalse situatsiooniga teaduse arengus samal ajal ning mõnevõrra varem.

Klassikaline ulme ongi minu lugemisvaras hetkel rohkem sedapidi, et lahe on ühest küljest lasta fantaasia kellegi teise fantaasiaga jooksu, püüda kinni mõni pull idee ning mõtiskleda ja võrrelda raamatuilmumisaastat ning tänast. Näiteks, mulle tohutult meeldib Kosmoseodüsseia (eriti hea võrdlusmaterjal kuna kaks esimest osa on tänaseks juba "minevikus") ning seal esinenud idee suurte vahemaade reisimisest "ussiaukude" abil. Nimelt, see "ussiaukude" süsteem toimib raamatus pea samamoodi kui toonane telefonikeskjaam. Või Asumi sari, milles oli tõeliselt kütkestavalt seletatud "massidega" seotud ettearvatavust.

Nojah, kui ma olen neid jälle mingi kolm või neli tükki järjest läbi lugenud, siis hakkab aju paratamatult mingeid kummalisi kronoloogiaid moodustama teadusmaailma avastus, selle tunnustamine, ilmumine populaarteadusliku või ulmena raamatukaante vahele, sattumine filmi. Kõik käib lahedate lainetena või vähemalt käis, sest tänaste teadusuudiste liikumine SF raamatutesse tundub juba paraja ulmena (arvestades muutunud infovahetuskiirust ning tänaste noorte lugemisharjumusi <- räägib pensionieelik).

Täna lugesin lapsele ette lõigu:
"Teises klassis konstrueeris ta taskulambipatarei toitega kaasaskantava aparaadi. Seade võis igale õpilasele ennustada nädala jooksul saadavate kahtede arvu. Aparaat tunnistati ebapedagoogiliseks ja täiskasvanud võtsid selle poisilt ära." (V.Šefner "Tagasihoidlik geenius", kogumik "Diogenese latern")
"Selline aparaat võiks mul olla," teatas mu tütar. "Siis saaks vaadata, et kui on mingi kaks tulemas ja siis selleks tunniks õpin korralikult ära."
"Aga, vaata, kui see aparaat on piisavalt taibukas, siis ta ei näita sulle ju kahte, mille sa ära õpid ja mis saamata jääb," oli minu mõte. "Igatahes on ideel jumet, kuid see võiks töötada pisut teisiti."
Pisikese mõttekujutelma tulemusena (mõtlemine ja unistamine on õnneks veel tasuta saadaval ning neid ei pea musta turu tagumisest nurgast räige raha eest taga ajamas käima) jõudsime järeldusele, et võiks olla selline väike pihuarvuti tüüpi asi, mis näitab umbes nii:
E: matemaatika - veaoht!
K: inglise keel - küsitakse jutustama!
N: matemaatika - TK, ohutu
...
Tubli inimene õpib igaks tunniks korralikult, laisk unistab sellest, et võiks ette teada, millises tunnis küsitakse ja millises mitte; missugust tööd oskab ta silmagi pilgutamata ning millega peaks pisut tähelepanelikum olema...