Hetk, mille ajel ma siin tagasi olen, leidis aset täna hommikul. Sealjuures ei viitsigi rääkida nendest võtetest, mille abil ma viimase kuu jooksul vältimatut pankrotistumist seljatanud olen, sest seda te teate juba kõik, et need näpud suht põhjas on pärast muusikakooli poolaasta maksu ja lapse prillide soetamist. Ja ka sellest ei taha ma rääkida, et ma esmaspäeval olin sunnitud Lauri käest ajutiselt 100 krooni olin sunnitud laenama, kuigi see juba haakub natuke tänase teemaga.

Nimelt leidsin ma esmaspäeva õhtul koju jõudes eest ühe tillukese õnnetusehunniku, kes oli trennis oma võtmed ära kaotanud ja kelle treener tahtis teda täna võistlemas näha. Aga laps oli arglik ja rääkis, kuidas meil praegu raha pole (osavõtutasu 50 krooni) ja kuidas ta saaks nii kui nii kõigi käest kaela ja üldse plaanis ta vabal kolmapäeval sõpradega päev otsa kelgutada...

Veeres see päevake vahelt läbi. Noh, tegelikult saab ju ka 50 raha eest normaalse söögi paariks päevaks organiseerida ja teine pool rahast läks ikkagi täna hommikul võistlustasuks. Ja siit algas minu ülisürrealistlik hommikupoolik. Nagu filmis!

Mina olen absoluutselt kõige suurem võhik igasugustes võitluskunstides. Laps aga tahtis, et ma kaasa tuleks ja, mis seal salata, eks ma ise tahtsin ka natuke näha, kuidas tal läheb. Õnneks oli mul olemas sõjaplaan: kaasa tuli termos kohviga ja esimene Potteri raamat (mille laps eile enese tarvis raamatukogust laenutas). Nii me siis saabusime kaalumise ajal kohale. Korraga pidi hakkama kaks paralleelset võistlust. Tüdrukud ja naised (üle riigi) ja samal ajal tillukesed poisid ("lastevõistluse" nime all, ehk paar agaramat tüdrukut võistlesid mõlemas).

Kaalutud, kimono seljas, pugesime saali. Võistluse enese alguseni oli umbes tund aega aega ning nii ma sättisin end pingile mugavasti rätsepaistesse, võtsin raamatu lahti ja asusin lugema. Järgnevate minutite jooksul täitus saal laste ja vanematega. Nüüd algas võitlus minu kõrvade elu ja surma peale. Kas te kujutate ette, millist põrgulärmi suudavad teha 50 viie- kuni kümneaastast poisikest, kui neil on võistluseelselt adrenaliin üleval ning suur saal vabaks ja segamatuks jooksmiseks ja mängimiseks käes... prr... ääremärkus iseendale: järgmiseks korraks muretse kõrvatropid

Võistlus algas siiski! Edasine oli nagu filmis. No te ju teate neid ameerika "ideaalpere" filme, kus emad ja isad kogunevad statka äärde ja mängivad "kaasa" emotsionaalsemalt ja energiatkulutavamalt kui lapsed väljakul. Uskumatu! Sellised inimesed ongi olemas, kes oma lapse matši ajal seisavad kõrval ja konstantselt käsklusi karjuvad. Ja siis, kui laps tõeliselt ulgudes matši lõpetab (loe: kaotades), siis loevad veel sõnu peale, kuidas järgmine kord võita. Njahh, kui laste sportlaseks kasvatamine eeldab selliseid vanemaid, siis minu lastest ei saa kunagi sportlasi (ja ongi hea, kasvagu parem inimesteks).

Absurdi kalduv hetk: pisikesed pudinad (kes veel alaga ei tegele) jooksid pinkide alt, pealt ja vahelt, emmed lobisesid omavahel maast, ilmast ja laste kasvatamisest ning issid käisid väljaku ääres kaasa röökimas. Ja siis istusin seal mina: kõige staatilisemas vormis rätsepaistest, rüüpasin kohvi ja keerasin flegmaatiliselt järgmise lehekülje raamatust. Viimase matši ajal kukkus mulle kohaliku judoklubi DO silt seina pealt pähe. Ai! Autasustasime võitjaid ja tulin koos õnneliku lapsega koju. Njah, uksest sisse astudes konfiskeeris ta mult raamatu (mille ma just hetk tagasi tagasi sain, kui lapse magama saatsin).