Tegin eile ühe suurema blogituuri (kaevasin maa alt välja kõikide tuttavate (teadaolevad) blogid). Ja kui enne blogituuri tundus mulle, et aasta on saanud imelise alguse, siis pärast seda tuuri olen ma palju mõelnud tõsisemaid mõtteid.

Inimesed mu ümber vahetuvad. Vahel on see hea, vahel on see viletsam. Aga samas pole ma kunagi olnud see, kes oskaks ise hoida mingeid tutvusi ja sõprussuhteid. Mingid alaväärsuskompleksid ei lase. Mulle meeldib olla oodatud ja ma ise ootan teisi alati külla aga... See ootamine on mu elu pärisosaks muutunud. Ma ootan alati ja kõike. Ma ootan sõpru külla (neid kutsumata), ma ootan nendega kohtumist (ise helistamata), ma ootan mehele saamist (ise naeratamata), ootan kooli lõpetamist (kuigi praegu ootab konspekt pikisilmi hoopis mind köögis, et ma õppima läheks)... Ja nii hääbuvad suhted. Kes kolib eemale, kes kaob kiirustamisse, kuid... Njahh.

Aga nüüd on meil sõber internet. Lähed ja loed mõnda blogi, tuulad orkutis ning ongi NAGU tunne, et suhtleks. Ma ju kuulen (hea küll, näen) temast midagi. Näed pilte uuest soengust, laastava kiirusega kasvavatest lastest, loed "räigelt tüütust" konnasilmast või muhedalt uhkeldavast kassist, muigad ning lähed järgmise juurde. Hehh - see pole see. Tahaks ikka näha ja lobiseda ning juua koos paar kannu teed või kohvi, näpuga katsuda ning hingega tunda.

Aga ma ootan ja jälgin aja möödavoolamist. Nagu filmis!

Ja tegelikult on praegu kiire (konspekt ootab ja lapse suusamüts ootab ning ühed maavillased käpikud ootavad ka. Isegi korter ootab koristamist - aga ta on seda nii kaua oodanud, et kannatab vast veel paar nädalat välja), seega paari nädala pärast peaks selle teema taas välja kaevama. Aga külla võib mulle ikkagi tulla! Ausõna, ma ei hammusta rohkem kui tavaliselt. :P