Kultuurseid postitusi on viimasel ajal na väheseks jäänud. Igatahes sai täna teoks järjekordne kontserdi külastus. Sel korral siis ERSO advendikontsert Camille Saint-Saênsi Jõuluoratoorium ja Sümfoonia nr. 3. Oratoorim (mida ma varem kordagi kuulnud polnud) osutus äärmiselt meeldivaks kogemuseks. Samas, muidugi, olen ma sünnist saati olnud hull keelpillide fänn ning kombinatsioonis oreliga kõlas see eriti suupäraselt.

Võib vist lausa mainimata jätta, et ERSO on tasemel. Solistid... noh, seal annab pisut norida (bariton üllatas positiivselt), kuid iga päev pole pühapäev ning liigseks torisemiseks pole ka põhjust. Turtsatasin ise naerma oma taaskordse nurina juures, et sopranil jooksis hääl kinni ning alti polnud kuulda või tenoril läks hääl kimedaks või... Meenus kord, mil me Indrekuga ooperis käisime (Estonia ja Padaemand). Vaheajal hakkasin mina rääkima solistidest ja koorist, sellest, kus nad pange panid või kus oleks paremini saanud. Indrek vaatas ja teatas, et ta ei pannud tähelegi. Hetk hiljem aga teatas: minu meelest oli timpani veidi häälest ära ja vaata seal ja seal... ja tuli pikk loetelu pisikestest puudujääkidest orkestri esituses. Seisin suu ammuli ning mõtlesin, et on krt ikka poisil kuulmine. Minusugune võhik ei paneks midagi sellist tähele. Kes mida kuuleb? Mina olen sünnist saati olnud võlutud laulmisest (ja mis seal pattu salata, kauges nooruses unistasin ooperilauljaks saamisestki) tema on sünnist saati seotud pillidega. Nii me oma kuulmisi arendanud olemegi... erinevalt ja erinevaks.

Samas on mu üldine muusikaline kuulmine siiski veidi arenenud ning mõned aastad tagasi sattusin päris mitmel korral Tartu linnas ooperisse kuulama, kuidas orkester ikka vääga võssa mängis. Kas ma hakkan vanaks jääma (loe: kuulmine muutub töntsimaks) või on Vanemuise orkester viimaste aastate jooksul teatava arengu siiski läbi teinud?

Igatahes sain taas muusikaliselt veidi laetud ning naudin seda eredust oma kultuursemaks arendamise lõputul teel.