Siin ma nüüd siis olen. Just sellina nagu välja kukkus. Mitte just kõige esinduslikum ekseplar, kuid häda pole ju kah nagu miskit. Või siiski? Nujah, majandussurutis ja muu taoline.

Paar paar päeva tagasi küsis mu tütar, mispoolest mina ja mu õde erinevad oleme (küsimus tekkis kohast, miks mina tema tütrele piparkooke teen ja ma vastasin, et mulle meeldib aga tema ei fänna küpsetamist ja õmblemist). Vastasin talle, et Karin oskab kõigest elamise jagu raha välja pigistada, kuid mina sattun millegipärast alati ja ainult heategevuslike projektide küüsi. Mul on hobid, mis mitte kuidagi moodi end ära ei majanda või ma ei valda neid sel määral, et nad teenima panna. Mul on igatsused ja unistused, millesse tuleb esmalt invasteerida (raha, mida ma teenida ei oska) ning võibolla hakkaksid need kunagi siis midagi ka sisse tooma...

Kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellel oleks pakkuda pisikest teenimisotsa, siis oleks ma vihjete üle hirmus tänulik. Perioodid vahelduvad, erinevatest aegadest inimesed õpivad. Töötus ja pankrot õpetab lihtsamalt elama. Hullumeelsest rabelemisest selgub, et laps on kuidagi teiste kasvatada jäänud. Üks pole hea ja teine ka. Oh kui palju ma annaksin hetkel ühe poole kohaga töö eest, mis natukene sisse tooks.

Heameelega teeks midagi. Kaevaks kas või kraavi, tõlgiks, õpetaks... Vahet polegi, mis on see miski mida teha, kui selle kõrvalt jääks veel veidi aega lapse kasvatamiseks ning omade hobidega tegelemiseks. Muidugi oleks ideaalne, kui saaks need hobid ja töö ühendada. Ja ometi olen ma jube mittemajandusliku mõtlemisega inimene majandajate perekonnas ega oska end müüa ei vasakule ega paremale. Kes õpetada oskab, andku ainult tuld.