Noh, kes on maailma uhkeim lapsevanem? Mina loomulikult. Minu meelest pole selles kunagi mingit kahtlust olnud. Aga täna läheb meie piiga esimest korda võistlusrajale!

Ilm on muidugi selline, et ega mingit tunnet küll ei ole, et kuskil keegi suusatada võiks. Ja veel siinsamas Tartus! Ja ometi oma, pisikese valge paela peal, mis mööda rohetavat põldu lookleb, saab isegi võistlusi pidada.

Enese tunne on küll selline, et: suusatamine vä? Oktoobris vä? Ootaks ikka selle va talve ära. Ja teisel päeval: millal see talv oli? juba märts ju!

No vahet pole, talve tunne on nii ära kadunud, et isegi telekast tulevad suusavõistlused magan juba maha. No ei tule nagu selle peale, et sellist asja peaks ka kavast jälgima.

P.S. Näed sa siis - isegi kirjaviis muutub lakooniliseks, justkui, kartes muidu poriseks saada. *-)