Ma olen nähtamatu!? Ma ei teagi, kas seda tuleks komplimendina võtta - nii pisike, et jääb kahe silma vahele - või solvanguga - täiesti tähtsusetu olevus. Isiklikult eelistaksin muidugi seda komplimendi versiooni (kuigi mu kaal jäärapäiselt inetut numbrit näitab).

Sügisel klubisse tulles jooksis üks kahemeetrine noormees (kellega ma täna muide kontorit jagan) minust konkreetselt üle. No teisiti ei saa kirjeldada hetke, mil ta oma kolmemeetriste sammudega Kompanii tänavast välja tormas nii, et ma järgmisel hetkel käpuli lendasin. Tema jätkas sealjuures samas sihis liikumist, hetkeks lühenes küll samm kahe meetri peale aga tõesti - vaid hetkeks.

Täna, sealsamas Kompanii tänaval suitsu tehes jäin hetkeks jälgima Raekoja platsi. Raamatukogu poolt tuli väga raamatu tagakaande süvenenud noormes ja sõitis sisse. Sajaga! Hüppasin pool meetrit edasi, endal hing kinni. Muud vast polekski midagi, kuid ta valis tulemiseks sellise nurga, et mu niigi õrnake parem põlv hakkas valutama. Ja ma veel plaanisin täna mingi korralikuma trenni teha. Tou!

Sellest ma parem ei hakka rääkimagi, et konsumi lihaletis olen ma alati nähtamatu. Lähed leti juurde, seisad seal nõudliku näoga, tädid ajavad juttu, sätivad kaupa välja. Siis tuleb keegi teine - tädid lõpetavad vestluse ja teenindavad teda. Mis te arvate, mis siis saab, kui see teine oma kauba kätte saab? Loomulikult jätkub müüjataride jutuajamine.

Nähtamatu. Te ei näe mind. Te ainult kujutate endile ette, et te mind näete. Mind pole tegelikult siin...