Üha enam ja enam on blogimine muutunud keeruliseks. Küsite, miks? Eks ma siis vastan. Iga nädal tuleb juurde neid, kes mu blogi loevad. No hea küll, ma ei tea, millal üks või teine lugema on hakanud, kuid kuskil jutu sees tuleb ootamatult mõni repliik või märkus, mille peale tekib mõte: oot-oot, ma ei ole sellest rääkinud aga eile sai netti kribatud. Ma ei ole mingi menukirjanik, kes suudaks või tahaks kirjutada hulle romaane lugemiseks. Minu blogi on ikka ja ennekõike pisike võimalus iseendaga arutleda. Mõelda kõva häälega ning loota, et kui ma oma mõttega väga rappa jooksen, siis leidub mõni hea sõber, kes koputab õlale ning suunab mu õigemale rajale.

Aeg läheb edasi, üks osa inimesi muutub üha lähedasemateks. Ikka enam ja enam tean mina neist ning nemad minust. Teine osa inimestest jääb kaugemaks. Sellest on kahju. Indrekust pole ma juba aegu midagi kuulnud. Liisist samuti.

Eilne päev oli mõtlemiseks. Kas ma mõtlesin siis midagi asjalikku välja? Oh ei, kus sa sellega! Ma ei tea, kas seda asjalikku ongi võimalik niimoodi välja mõelda.

Ma olin nördinud, tõsiselt nördinud, natuke tige ja õnnetu ka. Umbes kakskümmend viis korda tekkis mõte, et peaks blogima aga iga kord tabasin, end mõttelt, et kui asjale nii läheneda, siis puudub sel igasugune objektiivsus ja jätaks minust veel sitema mulje. Mitte, et mulje raha maksaks, pigem ikka niipidi, et inimesed on rohkem hinges ning see sunnib paratamatult rohkem mõtlema, kas mingi ütlemine võiks kellelegi liiga teha/muret valmistada.

Mida ma siis tahtsin kirjutada? Üks osa oleks tahtnud hirmsasti kisada ja peaga vastu seina taguda, et küll ma olen ikka, krt võtaks, loll. Ja mis kasu sellest oleks olnud? Olin ma siis sel esmaspäeval lollim kui tavaliselt? Kas ma ise ikka üldse tahan enda kohta "loll" öelda? Jäägu mõni asi teistele ka.

Üks osa minust tundis parajat piinlikkust, sest ma ikka tõesti tegin kõik endast oleneva, et sellesse suurde miinusesse maanduda. Samas, eks Maarja teab ka, kellega ta mängib. Olen ju mina see, kes kõnnib mööda sõpru ning vähimagi madala enesehinnangu kohtamise puhul küsib: kas sa saad endast tegelikult jätta pikema suhtlemise juures paremat muljet oma olemusest? Eks inimesed minu ümber on ju ka märganud, kes ma olen... Pealegi lubasin ma endale jaanuaris, et ma saan üle (hambad ristis, kui vaja aga saan) oma enese alaväärsuskompleksidest. Järelikult tuleks nagu kehitada õlgu ja edasi minna?

Kehitada õlgu ja edsi minna. Tulla ja kirjutada, et oi, kui sitasti läks aga mis siis ikka, õpin, arenen, panen vead kõrva taha ja olen edaspidi tublim... No keda me petame? Ega mul ju varem polegi olnud võimalusi tarkusi kõrvataha poetada.

Ehk kokkuvõtvalt: kogu aeg ma vingun, et mul pole head partnerit ja, kui ma siis ükskord saan ta, siis teen terve õhtu lahedat saabast.

...no ja nii ma võtsingi lihtsalt aja maha ning mõtlesin mille iganes üle. Natuke bridžist, natuke muust. Ja tegin ühe enese jaoks üsnagi šokeeriva avastuse: ma ei julge enam unistada mitte millestki, mis on seotud meeste ja perekonnaga. Mina, keskmise nimega Unistaja, jään igas oma mõttes toppama sel hetkel, kui mängu peaks tulema kas siis meheline tegelane või fikseerida ennast (no ma ei tea, kasvõi kahe aasta pärast) endiselt üksikvanemaks. Kas see paneb mind kuidagi muretsema? Ei, seda mitte aga see häirib mind. Ja nii ma olengi juba 24h üritanud, kuid ei suuda. Selline endale valetamise tunne tuleb ja mõte jääb seisma. Krt seda teab, äkki on isegi millekski hea.