Räämas sein väikese akna ümber hajus varjude kasvades mittemidagi ütlevaks. Luitunud roosid ei paistnud tapeedimustrilt enam aastaid ning nagid, mis endise jonnakusega seinast välja turritasid seisid lootusetuse paistel längus õlgadega - ei mingaid mantleid neile. Ei olnud talvel ning kes pagana idioot peaks seda kevadel enam tegema. Kunagi oli siin elu! Isegi nagid mäletasid inimeste hääli, joomaseid hingeaure ning eredaid naerupahvakuid. Samal moel kandsid roosid tapeedil endaga igavesti kaasas laste üllatumist ja rõõmsaid ohkeid, väikeste sõrmede poole.

Ometi polnud seinas mittemidagi märkimisväärset - luitunud ja tavaline. Hoopis see tilluke auk lummas ta pilku. Esmapilgul oleks ehk võinud ka akna juures õlgu kehitada - värv raamidelt koorus aegamisi kuid üha kindlamalt, klaasi servadesse kogunes ajastute tolmu, muutes ka kõige puhtama keskmise laigu päikeses õõvastavaks. Õnneks polnud päikest sel päeval, mil ta pilk kinnistus akna taga laiuvale avarusele. Kevadiselt mudane maa hingas oma esimesi hoolitsevaid hetki, kandes vaid pori ja lume alt sulanud prahti. Väike metsatukk taamal piiras vaatevälja, luues üksildusele lisamüüri, aknale kolmanda klaasi - läbipaistmatu - ja hingele teravate nurkadega luku. Kuid üks tilluke rada lookles majade juurest eemale, viis endal jalutaja üle porise põllu, jagades samal ajal muda ka kõndija püksisäärtele, juhatas mineja kättpidi metsaserva ning julgustas sellegi läbimist. Seal eemal oli...

Seal eemal oli midagi muud, ohkas ta igatsevalt. Kui hea oli unistada võimalustest! Pilk kiindus üha teravamalt hallile aknaruudule just kui kannaks see endaga maailma ilusamaid tundeid, kõiki võimalusi ja elavaid jaatusi. Aknast paistis see lootusena, kuid ta teadis, teadis iga rakuga endas, et uksest väljudes ootaks teda vaid mudane maa, ebamäärane jahedus ja tuul, mis puhub minema iga lootuse.

"On siin keegi?" karjus ta tuulde, kui sulges enda järel ust. Siin oli ju tee, oli küla, mille juurde tõi rada, mille juurest viis rööbaste jälg. Tuul vilises juustes ja puhus karmilt läbi viledaks kulunud mantli, kuid muud vastust ta ei saanud. "On siin keegi?" karjus ta uuesti. Oks langes ragina saatel õunapuult, kui tuul järjekordse iilina vastu kumas. "Kurat võtaks, siin peab ju keegi olema!" röögatas ta tuulde. "Mitte sina! Ainult mitte sina! Mitte ainult sina..."

Tuul oli, sasis soojema iili saatel ta juukseid, lükkas ehmatava otsusekindlusega koomale ta lahti vajunud mantlihõlma ja läks oma teed...

Kuulge, sõbrad, ma nüüd vajan päriselt ka mõnda eriti roosat ja armsat raamatut! Midagi üdini sooja ja tõsiselt naistekat... Olgu või vampiiridest! Vajan soojust! Olgu või aseainet... Puhkuse võtaks muidugi ka hea meelega vastu...