Te kõik juba teate, et ma juba jupimat aega oma hambaid hakkasin korda tegema. Hehh, olgem ausad, tänu oma hirmudele olin ma lasknud hambad varemetesse. Ei, Ma ei kavatsegi rääkima hakata sellest, kuidas ma olin võimeline pigem uinuma ühel küljel, taluma valutavat hammast, lähenema ise nööpnõelaga mõnele tekkinud mädapunnile… Ja seda lihtsalt selleks, et lükata edasi vältimatut, lükata edasi seda, et hambaarst võib vahel juhtumisi haiget teha.
Mina olen seal nüüdseks juba viis korda käinud, pannud sinna magama suurema summa kui ma iial arvasin oma eelarvest võimaliku olevat ja kui veel umbes kaks-kolm korda saab käidud, võib öelda, et varemed on… mitte taastatud ja mitte ka väljanäitamiseks üles vuntsitud… vaid… „konserveeritud“ oleks ehk parim sõna.

Aga hambad ise on üks teema ja raha on teine, kuid hoopis olulisem, nii nagu iga teisegi tegemise juures, on kogemus. Kogemus, millest saab õppida iseennast ja end ümbritsevat maailma paremini tajuma. Maailmas on palju asju, mida ma kardan – koerad ja arstid ja lahtised redelid, kurjad või salalikud inimesed, parklas seisvad rekkad, millede vahelt ma läbi pean astuma… Ometi saab selle kõik kokku võtta vaid ühe märksõnaga – ma kardan olukordi, mis potentsiaalselt võivad haiget teha. Valust enamgi kardan ma hetke, mil ma pean end vaimselt ette valmistama võimalikuks valuks.

Usaldus tuleb siinkohal märksõnaks. Nii nagu ma usaldan insenere, kes on valmistanud hiiglaslikud masinad, mis tõepoolest ei kukugi sulle pähe, kui sa nende vahelt läbi lähed, kuid ei suuda mingilgi moel usaldada inimest, kes kõikuvat redelit kinni hoiab. Täpselt samamoodi tuli nüüd õppida usaldama hambaarsti; unustada ära kõik lapsepõlvetraumad, kus võisid karjuda ja arst teatab, et „see ei saa valus olla“ (kuigi oli), teravad sõnad ja ebameeldivad kogemused mingitest vahepealsetest aegadest. Ma pidin õppima usaldama! Arvestades mu elustandardit ja sotsiaalse liikuvuse taset, pole raske aimata, et just „usaldama õppimine“ kujunes parajaks pähkliks.

Ometi sain ma isegi usaldusega mingil moel hakkama. Esimesed korrad end ise jõuga tooli külge vajutades, kuid samal ajal täie mõistusega tööd tehes – „Näed, ta ei tee ju haiget!“, „Heli ei tapa!“, „Jälgi ennast, see ei ole ju reaalselt valus, kui ta siin natuke kraabib või vajutab või…“ Nojah, olgugi, et mulle on antud emotsionaalsed ja irratsionaalsed hirmud, on mul õnneks ka mõistus, mis üldjuhul iseendaga hakkama saab. Mõistus, mis kontrollib kõike, isegi spontaansust.

Sel korral algas kõik sellest, et esmaspäeval helistas mu hambaarst ja rääkis, et neil on õdedega kerge kriis ja ta tahaks mu aja neljapäeva pealt teisipäeva peale tõsta. Mõistus, mis kontrollib spontaansust ei armasta ajastuste ümberplaneerimist. Tusase ja turritavana võtsin end nii palju kokku, et suutsin viimaks ülemuselt uurida, kas saaks. Sai. Ja siis see tuli. Ajastus oli vale! Mõte täiesti eeltöötlemata ning paanika kasvas. Irvitasin endamisi, et ma olen ikka maailma üks viletsamaid igasuguste muudatuste suhtes. Oh, kuidas mulle meeldiks, kui aeg voolaks ootamatusteta, iga plaani jaoks oleks aega seda seedida ja sisse elada, kuid ma ju tean, et see on ilmselgelt võimatu soov. Elul on omad käänud ning need suslikud tulevad alati ootamatult ja maksimumkiiruse juures, lastes sind vaid hetkeks hirmu tunda kurvist välja lendamise ja puu otsas maandumise teemal.

Peod niisked, astusin uksest sisse ja tuvastasin teisegi kõrvalekalde tavapärasest – õde oli vale. Vedasin end tooli, lasin alla sõidutada ja tabasin vist esimest korda selle suve jooksul, et nüüd ma tõepoolest usaldan seda hambaarsti. Sisemise veendumusega, et ta ei tee mulle haiget, avasin suu ja jäin ootele. Esmalt süst sinna, kust hambad parandamist ootasid, too sama alumine suuveerand, millel üks räbaldunud tarkusehammas endiselt väljatõmbamist ootab (ja mis mind vahel valusähvatusega ehmatab, kui ma tolle suupoolega hammustan või unes hambad tugevamini kokku surun, kuid muul ajal rahulik on) ja teine sutsakas ettepoole, esimesi hambaid turvama, seejärel kivi eemaldama.

Tagumiste hammastega oli kombes, helikopterid tõusid ja maandusid mu mõttes, NATO hävitajad kimasid üle tartu. Päike läks pilve taha, märkisin endale, kui lagi tumedamaks muutus. Urin jõudis esimestele hammastele lähemale ja need olid hellad. Olgu, selle ma elan üle, lubasin iseendale ja uurisin edasi lage. Päike tuli pilve tagant välja, käis mõttes ääremärkus, kui kolin tollele suuveerandile lähenes, mida süstiga kostitatud ei olnud. Käed haarasid tugevamalt tooli käsitugedest, varbad tõmbusid kronksu ning pea vajus kaelalihaste pingutusest sügavamalt tooli. Valus ei ole, nentisin ma endale, kuid lõdvemaks lasta ei julgenud. Vesi ronis kurku ja ma tõstsin käe.

„Oli valus?“ uuris arst.

„Ei! Lihtsalt vesi läks kurku.“

„Kui sa tunned, et ei suuda, siis me ei pea täna kõike tegema, kuid perspektiivis on see vaja ära teha,“ teatas tema.

Vaagisin hetke öeldut, hindasin enda seisu – valus ei olnud, usaldus on paigas: „Ma arvan, et ma praegu jään veel ellu,“ pomisesin vastuseks.

Arst naeris hetke, ütles midagi südantsoojendavat ja asus edasi tegutsema. Päike läks pilve taha, nentisin ma endamisi, kuid valus ei olnud. Lasin end veidi lõdvemaks pärast endaga sõitlemist. Kui usaldad, siis lase tal ometi teha! Usaldad või mitte? Usaldan, nentisin. Ja taas ronis kiviraiumine nende esimeste hammaste poole, mis enne tundlikud olid. Huul oli juba jäik, tabasin end mõttelt, keel on töllakil, järelikult… Ai, raisk, see siiski oli valus! Mitte teravalt valus, kuid parasjagu piinavalt. Ei midagi sellist, mida ei suudaks natuke taluda.

Ja kui ta sellega lõpetas, sain ma endale pilgu visata – jalad värisesid, käed värisesid. Parem käsi värises rohkem, see tõmbles. Mõtlesin endamisi, kas käte erinevus on tingitud pisut ebamäärasest asendist, andes ühele käele rohkem liikumisruumi, või hoopis füsioloogilistest eripäradest, isiklikust käelisusest või psühholoogilisest omapärast lasta ühte kätte voolata sõnastatud mõtetel ja teist teed selle vähese, mis jäi veel spontaanseks. Päike läks pilve taha! Mulle meeldis mõte spontaansuse suunamisest ja ma lasin mõttel sel teemal veidi reisida. Usalda, kordas hääleke mu peas vahele, kui arst viimaks mu aukude puurimiseni jõudis.

Esimene auk sai puuritud. Esimest korda nende kõikide kordade juures ma tundsin puuri liikumist augu põhjas kerge valu moodi aistinguna. Lugesin endale sõnu peale, et küllap see on närvidest, mis viimaks natuke liiga palju pingutuma pidid kivi eemaldamise ajal. Ära satu paanikasse! Usalda! Puur liikus tagumise augu juurde. Servades polnud midagi, kuid üks koht augu tagumises servas oli valus. Sel korral juba tõeliselt valus. Päike läks pilve taha. Ei mingit meelepetet, valu oli reaalne. Millal päike välja oli tulnud? Miks polnud ma märganud lae valgenemist?

Andsin oma valust teada, sain teisele poole hambaid veel ühe süstlaaugu. Too esimene auk, mille juures ma häält ei tõstnud, sai täidise. Põhjakihi panekut ma tundsin – selgelt ja teravalt, kuid edasi enam mitte. Arst pööras end taas tolle tagumise augu poole, kuid mitte miski polnud muutunud! Valu oli seal, ehe ja teravapoolne. Lootuses millegi parenemisele ilmus mu suuõõnde veel üks süstijupp oma jäleda maitsega, öökimaajava järelkripeldusega pärast neelatamist kurgus.

Vaatasin pilvede liikumist laes kustuva ja kasvava päikese järgi ja ootasin. Nutt vajus peale. Täiesti hoomamatu ja ootamatu haleduse tunne otsis teed endast välja. Kui ma nüüd nutma hakkaksin, kas see oleks minu enese jaoks aktsepteeritav? Küsisin ma endalt. Jah, oleks! Kõik teavad, et ma kardan, et ma olen kogu aeg kartnud. Pealegi on see valus ning ma olin täna juba nii palju kannatanud oma tibatillukeste ja ebastabiilsete närvidega mängides. Kulus vaid hetk, kuid enam poleks mu pisarad olnud spontaansed, vaid ettekavatsetud ja planeeritud. Sama hästi oleksin võinud minna hambaarsti juurde ja kodus eelnevalt endaga kokkuleppe sõlmida: kui haiget teeb, hakkan nutma.

Krimpsutasin mõttes nina ja avasin puurile suu. Arst lubas, ja ka tegi, puurida ettevaatlikult, lühikeste liigutustega, et hell koht väga hulluks ei läheks. Mina saatsin hävitajad ja helikopterid minema. Selle asemel vaatasin ma tüdrukut, kes sealsamas toolil end kägarasse oli keeranud ja haledalt nuuksudes lohutamatult nuttis. Puur käis üle hella hamba, tehes oma tavapäraseid liigutusi. Mu silmad klaasistusid õuduses laelambi külge, märkamata enam ainsagi pilve liikumist või liikumatust, sõrmed surusid tugevalt käetugedesse, varbat tõmbusid kronksu ja sirgu, justkui annaks enese krambipiirini liigutamine leevenduse valule, selg, küünarnukid ja sääred vabisesid hirmust, valust ja emotsiooni üleküllusest. Mõte vaatas vaid külili kägaras õõtsuvat naist.

Viimaks sai seegi hammas plommitud. Jäi veel üle uus aeg panna. „Ega ma pärast tänast väga ei tahagi enam tulla,“ nentisin ma arstile kergel ja lõõpival toonil, kuid sisemiselt ohates panin uue aja. Veel paar korda, veel mõned augud, üks räbaldunud tarkusehammas ja soodapesu ning siis saavad varemed konserveeritud. Edasi… tuleb röövida panka.

Tulin sealt värisevate käte saatel välja. Nutta oleks tahtnud, kuid hetk oli möödas. Spontaansus oli läinud sama kindlalt kui neil kümnetel kordadel, mil keegi mind ehmatab ja ma mõttes endale sõnastan: nüüd on õige hetk kiljatada! Aga siis on juba hilja, vähemalt minu jaoks, sest sellised asjad peavad tulema ise. Kui tulevad. Meenutasin bussi oodates ja suitsu kimudes, kuidas ma teismelisena ei mõistnud neid, kes lõbustuspargis kiljusid. Sa ju tead, mida atraktsioonilt oodata, oled valmistunud üheks või teiseks elevuse suunaks ja illusiooni sõnastamiseks. Sealt edasi polnud kiljumine enam spontaanne, vaid oleks olnud samamoodi vaid ettekavatsetud ja pikalt planeeritav ja see – see polnud enam see.

Ka nüüd polnud enam „see“. Murdosa sekundist, mille vältel ma eneselt luba küsisin, endaga argumenteerisin ja seejärel tegutsemisloa andsin, viis, mitte vajaduse, vaid võimaluse.

Eks ma nüüd kosun selleks järgmiseks korraks. Palju argumenteerimist, veel rohkem enese irratsionaalse emotsionaalsuse üle irvitamist ja mingi jagu kindlasti ka käevärinat, kuid küllap ma end tolleks augustikuu päevaks taas vormi mõelda suudan. Lihtsalt tööd tuleb teha, lasta mõistusel võimutseda üle emotsioonide nii nagu ta seda aastate vältel on harjunud raudse käena tegema.