Mõni aeg tagasi (paar päeva? nädal?) istus mu laps õhtul teleka ees ja vaatas midagi. Ma pole isegi kindel, mis saatega tegemist oli, kuid ühel hetkel jõudis ta järeldusele, teatades mulle:
"Emps, teeme nii, et me jätame selle aasta vahele, kui ma 15 olen!"
Seedisin hetkeks ta teadet. Kui ta 15 on, siis käib ta üheksandas klassis, seega pool aastat kuulen ma paanikat gümnaasiumivaliku teemadel, katsete ja neist läbikukkumise teemadel ja siis juba lõpueksamid ning nendega seonduv mure. Samal ajal on ta tõenäoliselt ka muusikakooli viimases klassis, ehk kogu ülejäänud aja kuulen ma paanikas halinat sealsete lõpueksamite kohta. Oeh, viisteist... Esimene armumine? Kuskil seal (pluss-miinus natuka)! - ehk aeg, mil mitte mikkeski muuks peale oma sisemise maailma enam aega ei ole. Kõik muu võiks maailmas olemata olla ja ema näägutab nii ehk naa niisama. Esimesed pettumused? Krokodillipisarad täiesti ajuvabadel teemadel, emotsioonide ja mõistuse kakofoonia...
Laps oigas mu kirjelduse peale, rääkis, et just seda ta mõtleski.
Mina kirjeldasin talle aga paljudest iseseisvatest maailmadest koosnevat versumit, mille vahel liiklemiseks ei anta talle isegi kartulit ega juhtmeid, lülitist rääkimata. Ta peab ise sumama.
Ei! Ma ei jätaks seda mingil juhul vahele!
"Kui see kõik ei tule 15-aastaselt, siis tuleb hiljem või varem," rääkisin ma ta veidra näo peale. "Keegi meist pole ilma nendeta suureks kasvanud. Ja egoist, nagu ma olen, tahan ma olla kohal, tahan teha õhtul pai ja sulle meelde tuletada, et tegelikult on maailm ilus." Ma peatusin, olin juba teel kööki, kui hõikasin veel selja taha: "Kuigi ma ei ole kindel, kas ma suudan leida keelt, millest sa midagigi aru saaksid. See on kuratlikult keeruline, sest ka mina jään sust kartuli, lüliti ja juhtmete kaugusele."
Ma keetsin vee, valasin selle ootavale kohvipurule ning tõttasin tuppa tagasi. üks oluline asi jäi veel mainimata:
"Ja mul pole õrna aimugi, kas minu habrastest närvidest pärast seda midagi alles jääb. Aga ma tahan olla seal!"
Tavaline iroonia, musta huumori ja õelate torkimiste õhkkond meie elamises oli koduselt taastunud. Laps leidis, et peaks vist kohe hakkama rohkem käituma nagu pubekas, nii tal oleks aega harjuda närvideta emaga ning mina leidsin, et peksa saamiseks on ka lihtsamaid mooduseid...