Maailm tiirutab kaugelt liiga kiiresti minusuguse flegmaatiku jaoks. Veidi vähem kui 5 kuud tagasi vahetasin ma tööd, minnes esmalt haiguslehe asendajaks. Ma ei hinganud sellest kellelegi ja lihtsalt lootsin. Ülemus ju rääkis ka, et kui ma neile meeldin, siis nad leiavad mulle asenduse või mida iganes juhul kui tšikk tagasi peaks tulema. Ta ei tulnud ning hetkeks anti bihjeid, et ma olengi nüüd põhikohaga... Kuni tuli lepingu muudatus... Selgus, et too tibi oli ühe teise tibi lapsehoolduspuhkuse asendaja ja see peaks aprilli alguses läbi saama. Tüng! Aga ma ei hinganudki sellest, vaid lootsin... Ja viimaks tuli uus töölepingu muudatus - tähtajatu.

Ma olen selle lühikese ajaga leidnud kollektiivi, kes hindab mind sellise tohlakana nagu ma olen - pea pilvedes, raamat nina ees ja hinges laulud. Ma olen saanud sel moel haavatud, et ahmisin paar nädalat õhku nende sõnade peale. Ma olen saanud tunda hirmu jaburatel hetkedel, olnud kiidetud. Ma olen õppinud seal majas teise töö juurde. Mind on pandud häbipo... ptüi!... autahvlile (kui ülemuse ülemus kiitis meist kolme nimeliselt hea testitulemuse eest ja saatis selle maili tervele majale). Ma olen veetnud tunde linnaliinibussides ja mõned veel lisaks tunnistusi andes. Enamikest neist asjadest vaid vaevu hinganud, vilksamisi ja pinnapealselt siin või seal maininud.

Ja nüüd, mil mul oli selles kohas tähtajatu pesa, muutus ootamatult tähtaeg, pesa ja koht. Alates maist muutub mu töökoht ja amet. Ettevõte mitte, töö ka mitte märkimisväärselt, kuid koht, kaaslased, ülemused - kõik on uus. Kui ma veel kaua emotsioone endas kannan, lähen ma lõhki. Noh, vähemalt siis, kui uusi mõtteid, hirme ja küsimusi sellise tempoga peale sajab. Mõtete seedimine võtab aega ja emotsioonide oma nõuab soojust... Soojust ja turvalisust...
Soojust ja turvalisust.
mida paluda jõuluvanalt?
Soo... Ei! Aega ja raamatuid
Aega ja raamatuid.
Lugusid ja lendamist soosivaid tuuli
Ehk tuleb kunagi ja soojus
Ehk tuleb kunagi ka...

Ups! Nüüd läks puhta lolliks ära. (Lähen ja häbenen nurgas natuke aega ja säran siis edasi)