Aasta on alanud. Alanud sama veidralt kui vana lõppes. Ei! See pole õige. Veider on see algus tõesti, kuid hoopis teistmoodi. Mingi zen-olemine on taas tasakaalustunud mu sisemusse. Töögraafik võtab igasugused võimalused oma tavapärast seltsielu elada - ei mingeid klubiõhtuid ega möödaminnes heidetavaid lausekatkeid sõpradega - aga see ei häiri mind hetkel. Olen mina, on töö, mis maksab makse, raamatud mida lugeda (2 ja pool on selle aasta senine saak) ning lood, mida kirjutada. Lisaks veel unistused, mida unistada; lootused, mida lennutada ja unustus. Nojah, on asju, mida ma ei julge loota ja pangaarve vaatamine tundub ka kahtlaselt enese mõnitamisena, kuid üldjoontes on kõik hästi - värske leib laual ning head raamatud käeulatuses.

Ma olen juba öelnud, et mul on lahedad töökaaslased, eksole? Noh, kui ka pole, siis olgu see siin ja praegu öeldud: mul on lahedad töökaaslased. Ja siis on kliendid... Seinast seina... Üldjuhul on nad täiesti tavalised - kes kurvem, kes rõõmsam; kinnised ja rahulikud eestlased... Ja siis... Ja siis tuli ühel päeval üks koos hiigelsuure koeraga, ohelik põrandal lohisemas ja omanik omi asju ajamas. Ma olin see jõhkard, kes tegi märkuse ja kus siis tuli. Sõimu ja sajatusi. Kuulasin sisemise muigega ja lasin tal end rahulikult välja elada (küllap polnud tal hea päev) kuni ühel hetkel tungis üks ta sajatustest läbi kesta. Ma tundsin, kuidas ma näost vajuma hakkasin ning käed värisesid. Aia! Ma poleks uskunud, et võõras inimene võib leida üles selle ühe lause, millega sel moel haiget teha. Ja siis hakkasid juba kliendid saalis prouat korrale kutsuma ning talle märkusi tegema. Proua lahkus, mina kutsusin järgmise kliendi ja tajusin trükkides käte värisemist. Ja rääkima hakates polnud hääl päris minu oma. Kuskil poolel teel silma, uuristasid pisarad mu sees teed. Kui onu lahkus, tõusin püsti ja kadusin lattu. Rahunesin veidi, tegin õues ühe suitsu ja läksin tagasi. Aga lause kummitas terve päeva. Mitte vihaselt ega nukralt; mitte tõelise ega väljamõeldisena - lihtsalt tõsisemalt.

"Soovi südamest tagasi," soovitas töökaaslane. "Soovi kohe südamest tagasi..." Aga nii ju ei saa, porises minu sisemine mina. Mitte iial, mitte kellelegi midagi sellist. Ja isegi hiljem ei saanud ma teha muud kui kehitada õlgu: tädil oli ilgelt sitt päev ja minul on üks hirm, mida ma varem sõnastanud polnud. Leppida ja edasi... lugeda... Värske leib on laual ning ma saan kõigega hakkama. Ma saan kõigega hakkama! Pean, krt. võtaks saama!

Ja elu... kui ta sulgeb ukse, avab mujal akna. Lootusetu jaanuar - kohe tuleb veel muusikakooli poolaasta maks ka otsa, kuid pole hullu, saab hakkama, peab saama. Ja hoolimata minu jaburast elugraafikust, on mul sel kuul õpilastega märksa lahedam kui muul ajal. Justkui andes selle, mis mujalt puudu jääb. Absoluutselt lahe! Uskumatult lahe! On lootus, täiesti reaalne lootus, et hoolimata kõigest on värske leib ja liha ka kuulõpus siiski omadest vahenditest laual. Iga kuu oma väikesed rõõmud, mis hoiavad 99% ajast tuju hea, olgu see 1% siis parajasti milline pask tahes. Ja see on midagi, mida tähistada! Mille üle juubeldada ja õnne tänada! Ja... uut raamatut alustada. Ma lähen nüüd tagasi lugema ning ma luban pühalikult, et oma järgmisel vabal päeval teen sissekande nii hirvelossi kui miiramariesse.