pime blondiin

Kaader elust enesest: vaatad auto aknast vasakule välja ja... sinu ees avaneb klassikaline filmikaader - kogu vaatevälja ulatuses paistab vaid läheneva rekka nina. Gaas põhja ja otse. Tümaki! Kuskile taganurka, registreerib aju. Pikalt pikalt murule ja auto seisma, ise välja. Ei, tagasi ja autovõtmed ka kaasa.

"Kas keegi sai viga?"

"Ei!" raputan pead. Käed värisevad, hing tahaks ulguda, kuid keha on terve.

Mingid dialoogid, mingid telefonikõned (politseile ja kontorisse). Ma enam ei mäleta nende sisu. Ainult nii palju, et kontorisse helistades ma ütlesin, et ma olen kerges šokis ja ma ei tea kas sellega saab edasi sõita või mitte, igatahes mina praegu selle rooli ei istu.

Onu rekka roolist täidab oma poole liiklusõnnetuse teatamise paberist ja lükkab selle minu ette. Vahin tuima näoga paberit ja annan tagasi.

"Ma ei oska seda praegu täita."

"Arusaadav," kommenteerib onu ja täidab ka minu poole ära.

Millal see kontorist lubatud abi kord saabub, on ainus mõte, mida ma ketran. Ma ei tea ju mitte midagi ja üldse... Tahaks peatäie ulguda hoopis. Ilma ühegi emotsioonita. Ei ole otseselt hirm ega õud ega ühtegi muud tunnet. Ei ole "nõme"... ainult tühjus ja soov kasutada juhust...

Ja seda kõike siis vähem kui tunnike tagasi. Eip, minuga on kõik korras. Kerge vibra ja imeväike peavalu ja tibake tühjust... Nüüdseks mu käed ei värisegi enam nii palju, et klaviatuurile pihta ei saaks. Pisut siiski... Kuidas sai nii pime olla!? ei anna mu hing rahu. Küllap sai. Saab enamgi.