Sattusine eile üritusele nimega: Poetry Slam. Kurat! Mõnus oli ju! Ma ei ole kunagi niimoodi avalikult enese luuletusi lugenud ja ma kartsin... Oi, kuidas ma kartsin... Paber käes värisesemas, jalg pehme all (õnneks on tossuga kindel astuda), astusin lavale ja... Ja see oli minu oma. Nii täielikult minu kui võimalik. Lava oli minu ja saal oli minu ning inimesed saalis olid omad...

Aga see kõik ei alanud kaugeltki nii lihtsalt. Neljapäeval vihjas Kadri (üks viiest) MSN-is, et selline üritus toimub ning peaauhinnaks on roosa kokukas. Naersin, et vat just roosa kokukas on puudu (etteruttavalt: seda ma siiski ei saanud) ning regasin ära. Täitsa kaine peaga! Järgmisel päeval valikuid selekteerides tekkis esimene paanikahetk. Ma ei oska ju iseennast lugeda! Ma ei tea ju, mida valiga ja kas minu lemmikud on ikka parimad või kas nad on ikka minulikumad teistest? Suus nad igal juhul imelikud ning hääl oli kange ja võõras ja üldse! Kiirkõne Intsule: kuule, mis sina arvad, mille peaks valima lugemiseks või mismoodi tegema? Ja paigutasin selle teema kuhugi kaugele...

Ints aga ei helistanud ega helistanud... ja eile hommikul helistasin ise: nii, nüüd on kõik. Sa kas ütled kohe... Ja ta ütles, samad luuletused, mis mu enesegi hinges olid seismas. Kolekiire päev, mitu õpilast, lapse kooliprojektid, kõhuvalu... ja paar korda sain isegi läbi lugeda. Kiire päev on hea! Paanika osa unustasin ära.

Lähed kohale ja loed... ja naudid... ja oled õnnelik... Ja saad aru,m et ilma selleta pole mind, ükskõik kui palju ma ignoreerida üritaksin...

Ehh... kevad...