Kohutavalt palju õppetunde enne kolmekümneseks saamist. Tänase päeva võib vist kokku võtta kolme märkusega:
1. vanus ei pruugi alati halb asi olla;
2. kui oled laisk, siis püüdle ka seal täiuslikkuse suunas;
3. jumal kaitseb joodikuid ja idioote - vähemalt olen ma kaitstud!

Millest siis selline kogemus? Mäletate, kui ma nüüd teist korda aasta jooksul töötuks jäin, sai minu sees küpseks veendumus, et kui on antud aeg, siis tuleb seda kasutada sihtotstarbeliselt (see on peaaegu sama hea sõna kui "installeerima" - sobib igas olukorras ja põhimõtteliselt igasse teksti). Ehk siis: viin ülikooli uuesti paberid sisse, teen oma pooliku hariduse korda.

Kuigi ma suhteliselt muretult teatesin: anti aeg, küll leiab ka raha. Peab leidma! Eks ma ikka paanitsesin sisimas piisavalt. Kaalud ühes käes oma töötukassa rahasid ja teises käes kõiki võimalusi ning ikka haigutab tühjus. Vaiksed ideed ja võimalused siiski olid ning kui "väga tahta", siis saab kõike (järjekordne õppetund minevikust).

Ja siis täna pabereid sisse viies selgus üllatav asjaolu: esimest korda astusin ülikooli 12 aastat tagasi (4+2 süsteem) ja teist korda 9 aastat tagasi (üleminekuga 3+2 süsteemile). Mõlemast neist möödub selleks sügiseks "kolmekordne nominaalaeg" ning ma olen vastuvõetud RIIGIEELARVELISELE kohale.

Nüüd ei jää muud üle, kui see asi ka lõpetada ilusasti.