Hmm, päris palju huvitavaid ja vähem huvitavaid asju on juhtunud. Jah, ma olen endiselt töötu. Jah, ma ei põe selle üle liiga palju.

Nii nädala eest sain üle paarikümne aasta taas hetkeks uisud alla. Täiesti uskumatu! Esiteks tundsin ma ennast pikana ning kukkumine tundus kuidagi kõrgelt tulev (praktikas jätsin siiski katsetamata, sest jää tundus suht valusa maandumisena) ning teisalt: te ikka teadsite, et jää, suslik, on pagana libe! Nägin välja nagu kakerdav konn karkudel. Aga pole hullu. Pärast pisukest silmade pööritamist hakkas juba natuke välja tulema. Piruette veel päris ei teinud aga edasi liikusin juba veits kiiremini kui jalutades.

Lapse kõige suurem elamus uisutamise juures: mingi kretiin astus talle riietusruumis uisuga sõrmede peale. Pff, juba pelgalt sellest mõttest hakkavad sõrmed valutama. Marie võttis algul jääle minnes selle totaka toetusraami kaasa, kuid nähes, kuidas mina väriseva jala, totaka asendi ja "käsi haarab kohe piirdest" olekuga trotslikult edasi üritasin liikuda, viis selle ära. Sai, muide, päris hästi hakkama. Kukkumiste list sai küll parajalt pikk aga areng on ehe. Kui nüüd suudaks majanduslikult käia üle nädala ühel puhkepäeval uisutamas, saaks meie mõlema tasakaalutunnetus hüppelise arengu osaliseks.

Siis ma hakkasin lapsele väga ebapedagoogiliselt õpetama nippe, mille abil saada pinginaabri kõrval saada oma tahtmine ning jääda suhteliselt poliitiliseks. Nujah, mind lihtsalt tüütasid ühel hetkel ära jutud stiilis "ta tahab minuga tunni ajal juttu ajada just siis, kui ma üritan kuulata", "tal vist ei olegi kustukummi olemas, iga päev laenab minult" või joonlauda või harilikku või kuidas sattusid punase värvi triibud valge värvi topsi... Noh, eks ma siis juhendasin, et pane pinalisse see harilik, millel on otsa spets kustukas ostetud - sa ei saa ju anda, kui sa ise parajasti kirjutad. Ja kes keelab "kogemata" keset tundi röögatada "Jää vait!". Ehk teisisõnu: on fakt, et kõik kõigiga läbi ei saa aga see ei tähenda, et tuleks lasta endale pähe istuda. Ja kui inimene, kellest sa eriti ei pea, ütlebki midagi sitasti, siis keda see häirib? Elagu eraldi ja absoluutselt sõnagi vahetamata kumbki oma pingipoolel kooliaasta lõpuni ja sügisel hakkab see pinginaabri ralli uuesti (mina istusin alates kolmandast klassist valdavalt üksi - parim lahend üldse!)