Sel
ajal kui mu sõbrad istusid Räpinas ja kirjutasid ulmet (või, noh,
jõid vägijooke ja mõtlesid, et peaksid kirjutama ulmet) higistasin
mina koduses arvutis koolitööga. Iseenesest oli teemapüstitus juba
ulmeline, ehk ulmelisem kui nii mõnigi ulmejutt oma olemuselt ongi:
kujuta ette, et oled mõne ministeeriumi dokumendihaldur ning
ootamatult tuleb sul arhiivi korrastamise roll üle võtta. Raske on
isegi öelda, kas tegemist on horrorlooga või pigem veidralt
käändunud düstoopia vormiga, kuid mina igal juhul kardaksin.
Oleks
see kõik siis nii lihtne olnud! Minul oli vaja hoopis ulmevaba
kangelaslugu, mille sõnastus oleks vastupidiselt hoogsusele ja
emotsionaalsusele, raskepärane, aeglaselt hääldatav akadeemilisi
viiteid pritsiv. Tuleb tunnistada, et me põrusin selles
ülesandepunktis, kuid igal juhul istusin ma nädalavahetuse
riigiteatajas ja kultuuriministeeriumi kodukal ning
rahrvusarhiivilehel ja oma tillukeses loengukonspektis – vandusin,
siunasin, nentisin, et ma ei tea dokumendihaldusest mitte sittagi –
ning pusisin esseed kokku saada.
Vahepeal
oli muidugi vaja käima kaemas, mida Räpinas möllavad sõbrad õhku
on visanud ning kui Tea mind inspiratsiooni süstimises süüdistas,
oli vaja ka teada saada, kas võtta au endale või püüda käsu
süüdistusest puhtaks pesta. Kuskil seal vahel sai ka mainitud,
millega mina oma nädalavahetust täitma peaksin ning J. J. Metsavana
viskas selle peale mõtte: „Hargla kirjutaks, kuidas inimene leiab
sealt arhiivist kurja tõe ammuse suure kuritöö kohta”. Noh, ja
Maniakkide Tänav leiaks raudselt nurgast mõne laiba või vähemasti
skeleti, mida ellu manama hakata, J. J. Metsavana kohtuks suhteliselt
kindlasti millegi ligeda ja rõvedaga (igasse arhiivikarpi üks
30-sentimeetrine ilgel limane tõuk näiteks, kellest areneb midagi,
mida suudab ainult Metsavana välja mõelda). Aga mina? Mina istuksin
esmalt Weinbergiga maha ja rüüpaksime koos kruusitäie kohvi. Kuna
ma aga kahasse lugusid kirjutada ei oska, siis siinkohal viskan ma
Weinbergi arhiivist välja või lappan koos kõikide rahuldamata
kulka-taotlustega samasse arhiivikasti ja viskan riiulile.
Kõik
sai alguse umbes kuus nädalat tagasi, kui ma kogemata kombel
koperdasin töökuulutuse otsa, milles kultuuriministeerium otsis
arhivaari. Hea küll, tulgem siiski veel mõne võrra ajas tagasi.
Umbes aasta eest sai viimaks ometi teoks sündmus, mida
kultuuriinimesed on ikka loogilise ja mõistlikuna näinud –
kultuur toodi koltuursemasse keskkonda ehk kultuuriministeerium kolis
Tallinnast Tartusse. Tartu Ülikool, kes oli end jupp aega
käsist-jalust seotuna tundnud, kui ministeerium ta vana
rahvusarhiivi hoone remontimise valudest vabastas, ülikoolile parema
ja kaasaegsema hoone aitas leida ning ministeeriumi Toomemäe
sügavustesse peitis. Õige eesti kunst tuleb ikka nälgival autori
maailmavalust ning sel moel kultuuriinimesi mäge vallutama sundides
sai ministeerium kaasa aidata meie loomemaailma avardumisele ning
järjekordsele õitsengule. Tõsi, eelmisele rahajaotuse voorule sai
kulka kahtlaselt palju taotlusi „jalanõude soetamise”
toetamiseks.
Kui
ma seda kuulutust nägin, viskasin ka oma CV üles. Erialast
kõrgharidust mul küll ei ole veel, kuid see on ju ometi omandamisel
(ma olen seda juba terve kuu omandada üritanud) ning tööd ma ei
karda ja loogiline mõtlemine on ka enam-vähem korras. Ega ma
suuremat oodanud, et nad mu vestlusele võiksid kutsuda, kuid sinna
ma jõudsin. Teate küll neid tüüpilisi küsimusi! Miks ma tahan
nende juurde tulla? Mida ma asjast tean? Miks nad minu peaksid
valima? Vahetult enne uksest väljumist tuli veel küsimus:
„Te
olete kirjandusinimene, jah?”
„Jah?”
„Kust
on pärit lause „Eit mäletas, aga eit suri ära.”?”
Kehitasin
õlgu, viskasin vastuseks Tammsaare ja „Põrgupõhja uue
vanapagana” ning astusin uksest välja.
Oli
see siis selle viimase killu pärast, et ma nende meelest Tammsaaret
tean (ausalt, tema teoste lugemises on mul tegelikult üsna suur
hariduslik auk, mida ma nii pea ei plaani kinni lappida) või
milleski muus, kuid selle töö ma sain ning tänaseks on läbi ka
see õnnetu kuuajane etteteatamine, mille ma oma senisele tööandjale
andma pidin.
Niisiis
olena ma täna siin, esimest päeva kultuuriministeeriumi arhiivis.
Enne töökoha juurde juhatamist räägiti veel, et eelmine arhivaar
oli ministeeriumi kolimisega pealinnast kaasa tulnud, kuid nüüd
siiski otsustanud, et sel moel mitmesaja kilomeetri kaugusel tööl
käia on ebameeldiv ning pealinnas endale mugavama otsa leidnud. Tema
võit ja ühtlasi ka minu võit! Või kas ikka on?
Jah,
nagu lubatud, alustan ma jutsnimelt selle kruusitäie kohviga.
Weinbergi pole mul kahjuks kuskilt võtta ning sestap seisan ma oma
kohvikruusiga üsna nõutult ruumis nii, et mu ees on sein
arhiivikaste ja mu taga on neid veelgi enam. Oleks tegemist
kangelaslooga, siis ma räägiksin teile, kuidas ma õigusaktidesse
kaevun ning kindlameelselt lahenduste poole pürin, kuid see siin
pole kangelaslugu ning mina olen kangelaseks olemisest väga kaugel.
Seisan hoopis haledalt paigal, toetun kohvikruusi soojusele, mõtlen,
mis pasa sisse ma nüüd astunud olen ning loodan, et ma kõike päris
pekki ei keera.
Kohvikõrvase
tegevusena viskan pilgu arhiivinimistule ning puhtast uudishimust
rullin ette vahe, loomulikult viimase, milles on kulka rahataotluste
arutelu protokollid. Kellel siis ei oleks huvitav teada, mis pagana
asja t valesti tegi, et just tema romaan või jutukogu sel korral
rahast ilma jäi. Ma olen üsna veendunud, et mul pole sellist
meeleolu olemas, mille juures ma võimaluse kasutamata jätaksin.
Karp tuleb riiulist välja, Weinbergi seal sees ei ole ning ligast
tõuku ka mitte, ainult paberid. Algus on paljulubav. Peagi tuleb
välja ka teine ja kolmas karp ning kui ma viienda järjestikuse
karbi uurimiselt silmad tõstan, näen ma, et riiulitaguses seinas on
auk. Lükkan igaks juhuks kõik kastid kiiresti tagasi riiulisse ja
taandun arhiivist välja.
„Nii,
millesse ma end siis mässisin?” püüan valjuhäälselt end
mõtteid muutma motiveerima. Mingi nurga tagant peab välja tulema
see õnnetu asjaajamiskord, mille lugemisest vist alustama peaks.
Leian ühe dokumendi ning teise ja kolmandagi, kuid nende lugemisega
on raskusi. Hiljemalt poole lehekülje juures suudan ma lugeda vaid
silmadega ning aju tegeleb mõtisklemisega, et mis kuradi auk selles
arhiivi seinas on? Maja sai ju suhteliselt äsja renoveeritud ning
arhiivile on karmid nõuded peal, seega mingit jama nagu olla ei
saaks. Äkki on tegemist halvasti paigutatud seinamaaliga? käib
mõttest veel üks võimalus läbi. Kõlab ju loogiliselt, et
kultuuriministeerium end kultuuriga ümbritseb ning peaaegu sama
loogiliselt kõlab ka see, et aeg-ajalt mõne planeeringuga puusse
pannakse – taheti arhiivi ruumi värskust ja värvi tuua, aga siis
selgus, et selle seina vastu tuleb kruvida maast laeni riiul. Maali
üle värvimine oleks raiskamine ja autori solvamine ning nii ta ehk
jäigi paremaid päevi ootama.
Mõned
minutid hiljem ajan end püsti ja lähen uuesti arhiivi, et oma
sõrmega üle eeldatava maali tõmmata ning veenduda, et tegemist
pole anomaalia, vaid kultuuriga. Jah, need kaks on endiselt erineva
tähendusega sõnad.
Astun
uuesti arhiivi viimasesse vahesse, hakkan juba esimest kasti välja
tõstma, aga see pole see. Need olid ju siin? No, kurat, loll võin
ma olla, aga nii loll ma ka ei ole! Ma just nägin neid
kultuurkapitali kaste siin. Raputan nõutult pead, lähen uuesti
nimistu juurde ning tagasi riiuliette – veidi vasakule ja
riiulivahe jagu kõrgemale. Võtan ühe kasti eest ja lükkan käe
taha. Seina ei tunne. Tõstan igaks juhuks veel hunniku kaste eest
ning vaatan uuesti. Katsun sein mustava laigu kõrvalt – täitsa
sein. Panen käe laigu ette ning seina pole. On auk! Ja selles kuradi
seinas ongi auk. Kiiresti, veidi paaniliselt sikutan kaste eest ning
loodan, et ma pärast oskan need uuesti õige koha peale tagasi
panna. Natuke rahustab teadmine, et ees on nimistu ning kastid on
sarjade kaupa tiitellehtedega varustatud, kuid karas pusimine saab
see raudselt olema. Selleks ajaks, kui ma augu mõõtmetest
korralikuma ülevaate saan, on mu kõrval juba meetrine virn valgeid
paelaga seotavaid kaste.
Aga
augu servad on veidrad. Osaliselt on riiulitaguse tunneli sein
klaasjalt sile nagu oleks seda laseriga lõigatud ning hiljem veel
töödeldudki, kuid osaliselt karm ja kare jutkui oleks keegi kirka
ja supilusikaga kivisse auku raiuda püüdnud, ainult jõud ja
jõudlus on suurem olnud. Nüüd mil augu esine puhtaks on tõstetud,
hakkab ka august immitsev läppunus laibahais hinge matma.
Instiktiivselt tahaks kastid lihtsalt ette tagasi tõsta, kuid see ei
oleks kindlasti õige. Mida paganat ma tegema peaksin, et asi õige
oleks? Politsei kutsuma, kuid millistel alustel? Päästeameti,
palvega „vastik hais seinas”? Ülemuse? Kurat! Ma ei tea ju! Ma
olen ametis olnud täpselt tund aega ja kakskümmend kolm minutit.
Enne
kui ma mingilegi järeldusele jõuda suudan, kostud august
metallikriginat, kivitükikeste pudenemise heli ning elutult metlaset
vandumist. Seisan hangunult paigal ja vaatan, kuidas esmalt üks ja
siis teine terasest käsi end auguservakülge klammerdab, iga
mehaaniline liiges lummava sihikindlusega paindumas või sirgemaks
lükkumas. Hais, võõras ja võigas hais, mis ei kuulu kindlasti
terase juurde, lämmatab hingamist. Ja siis tuleb nähtavale õlg,
mida katab kellegi kintsutükk või mõni muu suurem lihas; käsivars,
millele väiksemad lihased on verise nahkpaelaga kinni seotud; pea ja
torso juures paistab halli toruteipigi. Mõni neist lihakäntsakatest
on juba rohekaspruunid, immitsedes põrandale kleepuvat mäda. Mõni
neist tükkidest on aga värsked, lubades verepiiskadel roboti kehalt
alla nõrguda ning põrandale lompi koguneda, kui hiiglane end minu
ees sirgu ajab.
Alles
nüüd klikib mu ajus kokku pilt, kus ma sedasamust olevust kohanud
olen. Kuradi Metsavana, raisk! Aga mida ma nüüd siis tegema pean?
Jah, mul on aimdus, et ta eeldab end inimese olevana, kuid igaks
juhuks lasen kontrollpilgu roboti jalgevahele – seal ripub
tõepooles mitu erinevas kõduastmes riista. Loos said nad kõik
surma? Ausalt öeldes pole mul praegu küll tahtmist eluga hüvasti
jätta. Mul on üle pikkade aastate esimest korda töö, mille
kõrvalt on võimalik õhtul trenni minna. Mul on mitu poolikut
romaani ning ma, kurat võtaks, alles alustasin siin. Ma ei ole veel
arhiivi pekki keeranud. Veel! Või olen? Kuidas, pagana pihta
õnnestub mul robot arhiivist nii välja saada, et ta minu ellu
jätaks ja kõike ära ei lõhuks?
Mu
selja taga on seina ääres abiriiul, millel on eelmise arhivaari
poolt kokku volditud hunnik tühje karpe.
„Seal
on Weinberg!” viipan ma paanikas tühjadele karpidele. „Temast
saab rohkem kui minust.”
„Ma
tahan Metsavana!” mühatab robot vastu. „Ma tahan Metsavana.”
Järgmisel
hetkel olen ma juba riiuli najale ülestõstetud, laibahaisune
teraskäsi tugeval kaelale surutud.
„Miks?”
on ainus, mis pähe kargab ja selle ma talle välja kraaksatangi.
Ettehoiatamata
lennutab ta mu eemale, täpselt tolle kastivirna otsa, mille ma käigu
eest ära tõstsin. Kuradi valus kukkumine! Seda, et paberiservad
ebameeldivalt teravad on ning raamatukastiga selga on võimalik
paigast sikutada, teadsin ma varemgi, kuid nende nurgeliste
paberkivide otsa maandumine on hoopis teisest klassist valu.
„Sest
see jopski pani mind uskuma, et mul on võimalik inimeseks saada!
Vaata mind! See liha siin vananeb liiga kiiresti.”
Robot
vaikib, pöörab pea hetkeks küljele ja keerutab end siis
ebainimliku kiirusega nii, et kõik ta keha katvad tükid mööda
arhiivi laiali lendavad. Mina ei ole kangelane. Minu esimene mõte ei
ole arhivaalide päästmine, vaid enda pea eest ära tõmbamine ning
keha kätega kaitsmine, nii palju kui see võimalik on. Alles teine
mõte jookseb arhivaalidele või õigemini sellele, kuidas mind
arhiivi hävitamise pärast esimesel päeval kohe ka lahti lastakse.
Nüüd tuleb meelde ka see, et ma kuskilt kuulnud olin, kuidas kunagi
töötanud kultuuriministeeriumi arhiivis üks kunstnik ning pärast
kümnendat tööpäeva viidi too hullumajja. Ainus sõna, mida ta tol
hetkel öelda suutis, oli „Arrak”.
„Kust
ma Metsavana leian?” küsib robot uuesti lähemale astudes.
„Elvas,”
piiksatan ma kinniste silmadega.
Ma
ei taha näha, kuidas ma surma saan! Ma ei taha näha, millise kaose
roiskunud inimliha arhiivis tekitanud on. Kui nüüd siiralt aus
olla, siis ma ei taha ka nende nurgeliste karpide peal lebada, kuid
liigutada nagu ka mitte.
Mõni
aeg hiljem jõuab mulle kohale, et arhiiv on vaikne, täiesti vaikne,
kui jätta välja üksikud solpsatused, mida teevad riiulilt langevad
verepiisad. Alles nüüd avan ma silmad, ajan end püsti ning liigun
igaks juhuks enne vaatamist kiiresti ukse poole. Mine tea, mis jama
siin veel ette tulla võib.
Jah,
kõik on rikutud. Vähemalt pealispinnalt. Kastid on paksu verega
koos, lihased, kõõlused, mõned meetrid sisikonda – see on kõik
ja korraga riiulitelt näha ning kui ma tahan seda töökohta hoida,
tuleb alustada mitte reeglitega tutvumisest, vaid sellest, et poolele
arhiivile uued karbid voltida, uued pealised teha ning asjad ümber
pakkida.
Aga
aitab sellest veidrast paralleelreaalsusest, kus Metsavana peaks
praegu valmis olema ja enda kaitseks head kõne välja mõtlema. Nüüd
on aeg minna ja lugeda üle see essee, mille ma reaalse maailma
tarvis kirjutasin. See oli kangelaslugu, kus hariliku, kustutuskummi
ja klambrieemaldajaga varustatud mina suutis end läbi närida
arhiiviseadusest ja arhiivieeskirjast, käis rahvusarhiivilehelt
energiajooke ja teadmiseküpsiseid kogumas.
Too
kangelaslugu on nõudmiste tõttu neli korda lühem, kuid peaks olema
kaheksa korda sisukam ning loendamatul hulgal juriidiliselt korrektsem
ning esteetilisem. Esimene neist nõudmistest nii keeruline polnudki,
sest reaalse maailma kangelase elu kipubki lühikeseks jääma ning
tema kangelasekuulsus piirdub tihti vaid kümnerealise
onlainartikliga, milles on säilitatud tegelaste anonüümsus ning
esimese mustandi kirjavead, kuid pealkiri räägib Ukraina suhkruturu
hindade seosest jääkarude poegimisperioodiga.
Njah,
reaalelu kangelased. Ma kirjutan kangelasloo, pidades silmas head
kultuurilist tava ning realistlikke võimalusi ehk kangelaslugu
inimesest, kelle tegemised meenutavad Mäeküla piimameest –
pinguta, kuidas sa suudad ja jaksad, aga kõrvaltvaatajate meelest
teed sa nii ehk naa kõike valesti ning lõpuks on kõik veelgi
rohkem perses. Nii, nüüd sai ka siia üsna ebaelegantselt lisatud
kultuuriruumi sobituv morbiidne lõpp ning kolletunud lehtede
(segatud kasutatud kondoomide, krõpsupakikestade ja muu avaliku
sogaga) lume alt välja sulamise kõduhais.
