Reisikiri kodust

Sel kevadel, kuskil aprilli teises pooles, mil ilmad olid juba kevadiselt soojad ning päike kõndis lootusrikkalt kõrget rada, jalutasin ma ühel pühapäeva hommikul kooli poole ega saanud päris täpselt aru, kuidas ma olin oma Tartu muutuda Pühapäeva Tartust Argipäeva Tartuks. Kõndisin üle kaarsilla, sild laulis oma istallatsiooni. Taamal hakkas raekoja tornikellade komplekt laulma teist lugu. Need lood ei läinud vähimalgi moel kokku ning selles müras oli egoistlikku muretust. Nagu kevadpäikeseski!

Astusin edasi, raekojaplatsil pakkisid tüdrukud välikohvikuid lahti - lauad siia, toolid nende ümber ning fliisid, mis külma kevadtuule eest kaitseksid, kolmandale kohale. Lasin päikesel põski paitada ning rühkisin edasi Lossi tänava poole, peas kummalised küsimused üha teravamalt keerlemas ning väike torge südant puremas. Kuhu olin mina kaotanud selle Pühapäeva Tartu? Millal ma viimati mõnda välikohvikusse istusin ning lihtsalt kohvi ja möödavoolavat maailma nautisin? Millal ma viimati jõe ääres mõnel üritusel käisin? Kuidas oli küll juhtunud nii, et peamiseks väljas liikumiseks olid kujunenud varahommikused tipptunnibussid tööleminekuks ning õhtuhämaruses veerevalt koju toovad bussid? Tartu on ju ometi nii pagana lahe linn ning siin on pea alati midagi põnevat avastada, tihti ka väga vähest investeeringut nõudes (TÜ üliõpilastele on TÜ muuseumid üldse tasuta ning isegi täisüiletiga sisenedes küsib Tartu Linnamuuseum sinult 4€ - ei saa just äelda, et see vaeseks teeb).

Üht-teist sai juba kevadelgi tehtud. Sattusime Mariega üle mitme aasta volbriööl Emajõe äärde ning võtsime muuseumiööst viimast. Kuid see kõik jäi dokumenteerimata. Vabandusi võib otsida sessist, väsimusest laiskusest või mõnest mu lakkamatutest sõrme- või varbaavariidest (ei, ma ei ole neist välja kasvanud ning viimasel ajal olen ma aru saanud, et maailm ahistab hajameelseid!).

Aga sel laupäeval astusin taas Pühapäeva Tartusse. See on see linn, milles hommikuvalguses laulavad linnud ning koerad, kes pargis jalutavad, on armsad ja kartmist mitteväärivad. Linn, mille Õnnepalee ees on hoiatav silt lindude toitmise kohta.

Sihtmärgiks oli sel korral TÜ Loodusmuuseum. Ma jõudsin alles sel kevadel esimest korda uuenenud loodusmuuseumi. Kunagi ammu olin ma ju käinud, kuid toona oli kõik teisiti ja teises kohas. Millalgi vahepeal sattusime Mariega sinna majja sügisest seenenäitust vaatama, kuid too oli esimese korruse koridorides ega eeldanudki muuseumikeldrisse minemist. Nüüd on nad siis juba paar aastat suurtes ja avarates ruumised, millesse pääsemiseks tuleb liftiga üles sõita. Nüüd olin ma siis teist korda nendes avarates ja hästiköetud ruumides, kaasas tütar, vanemad ja vennapere. Inimesi igast vanusegrupist, alates kolmeaastasest kuni kuuekümne kuue aastasteni, ning kõikide jaoks jagus uudistamist ja ajaviidet.


Pildil olev kaelkirjak on, muide, eriti väärikas, kuid selleks, et tema looga täpsemalt tutvuda, peate ise muuseumist läbi astuma ning infotahvlit hoolikalt lugema. Üldiselt on neil tahvlitel nii mõnigi põnef fakt kirjas, mida hiljem kasutada (kui mitte muuks, siis uue jututeema tõstatamiseks kolmanda õlle ajal). Kusjuures 3-aastane jaksas päris mitu vulkaanifilmi ära vaadata ning pärast püüdis jalgu puhkava lapsevanema kõrval kala. Laps sai kalad kätte küll, lapsevanem püüdis vanu saapaid ja sonisid.

Tähelepanelikult maksab vaadata ka eksponaate, sest lisaks kõigele ootuspärasele on nende vahele peitu pugenud ka tõeline liputaja. Kui nüüd aus olla, leidsime me ta juba kevadel, kui üliväsinud teismeline pahaaimamatult pingile istus ning teise avatud mantisse sisse vaatas. Nüüd nentisime me, et see pink on kohustuslik puhkepink enne ülemise korruse eksponaatide külastamist.

Kui alumisel korrusel on geoloogia ja imetajad ning eluslooduse nurgake (Marie hangus mingil hetkel madude ette ning nautis nende mitte-midagi-tegemist), siis ülemine korrus andis kõik, mis lendab - vaalaskelett ja mammut (olgu, äkki oli pühvel) nende hulgas. Teisel korrusel kujutatus stseenist, kus hundikari põdra maha murrab, olime, ilmselgetel põhjustel, vaimustuses nii mina kui Marie. See oli lihtsalt ületamatult äge ja jõuline.

On ju äge!? On, muidugi on, kuid mine ise lähemalt vaatama!

Veetsime seal kokku päris mitmeid tunde ning kui jalad juba täiesti väsinud olid, maabusime minu juurde, et kõige viimistlemiseks üks kruus kohvi ning tükk kooki süüa. Kui külalised mõni tund hiljem läinud olid ning mina ka ühe läbitud lõunauinaku jagu erksam, seadsime sammud uuesti linna. Mina ja mu laps. Eesmärk siis leida sobiv päevik või märkmik, mida selleks otstarbeks kasutada. Tuleb tunnistada, et tavalised tudengipäevikud (ning tegelikult suht suvalised kalendermärkmikud) ei vasta üldse avatud ülikooli tudengi nõudmistele. Ma vajan, et reede, laupäev ja pühapäev mahutaksid kõige rohkem teksti, sest siis on loengud ning meenutuste kirjapanemine kõige kriitilisem. Paar tundi hiljem oli mul mätkmik "A Book of Nonsense" ning lapselgi oma märkmik olemas ehk kui me viimaks koju jõudsime, olin ma suht sama nägu nagu see loodusmuuseumis elutsenud linnuke. Noh, samas pole ma päris kindel, kas sel linnul on kofeiini üledoos või üritab ta enne hommikukohvi oma silmi lahti hoida.