Mingi veidra keerutuse tulemusena võtan vahelduseks taas blogi appi ning muudan selle suunda totaalselt.. Et siis miks? Põhjusi on palju ja mitte ühtegi ning igapäeva maailma võib kokku võtta Betti Alveri "Lähen müüjaks" luuletusega:
"Sa mine hulluks või halliks, kuid palgaga läbi ei saa.
Kõik aegakse kole kalliks ja türgis vriseb maa."
Ilmselt on sarnane tunnetus paljudeni jõudnud ning seega on meedia taas üleujutatud igasuguste ekspeimentide ja nõuannetega. Kuidas hoida elektrit kokku? Kas on võimalik hoida arve mõistlikult madal ilma mugavusi kaotamata. Kas on võimalik elada miinimumiks ettenähtud toidueelarvega? Elektrist ei tea ma midagi, sest kindlustusega pakett ei andnud mulle jõulude ajal jalaga makku. Järgmisel kuul uue lepinguga saan piki sõrmi, kuid see mats on märksa kergeminitalutav.
Aga toidueelarve on teine teema. Ega ma toitu eelarvestamata endale teatripileteid või uusi raamatuid lubada saa. Vaimutoit on aga pea sama oluline kui füüsiline toit, seega tuleb teha valikuid. Toidu tegemises ma kindlasti mingi ekspert ei ole - teen lihtsaid sööke ning sedagi võimalikult harva, sest söögitegemisele kulutatav aeg on aeg, mida ma kirjutamisele ega lugemisele kulutada ei saa. Kui see ei toidaks, oleks tegemist sama mõttetu ajaga kui koristamiseks kulutatav. Need mustad nõud tekivad ise, ma ütlen! See on sõda, mis on ette kaotatud. Ühtlasi ei leia siit ilmselt ühtegi ülemäära ahvatlevalt kujundatud taldrikutäit. Pole minu rida. Toit peab olema maitsev ja toitev, kõik muu on ülearune. Silmad on mul niikuinii pigem raamatus kui taldrikus. Olgu siin siis kohe hirmutavaks näiteks pilt minu tänasest õhtusöögist:
Aga toidust. Või esmalt oludest. Toidueelarvesse planeerin ma iganädalaselt umbes 50€ ning alati on mingi varu, et kui ma ikkagi tahan väljas kohvi võtta või lapsega kooki sööma minna, siis ma teen seda ja ei põe. Eelarve lõhki minemine pole ka otsene katastroof, kuid tundub, et umbes tolles määras me sees püsime. Mina ja mu laps, TÜ tudeng. Kahekesi koos ja toidueelarve nädalaks 50€ + "oli vaja laristada" hetked. Ma võin ju olla raamatupidajate perekonnast, kuid väikese hapuõunana ma üldjuhul väga pingsalt eelarvestada ei viitsi. Tundub jällegi siuke raisatud ressurss. Seega saab see ülestähendus (juhul, kui ma kolmandal päeval ikka veel viitsin) olema põnev ja ehk ka silmiavav mulle endalegi. Esimene silmiavav hetk oli muidugi arusaam, et see on "Elatusmiinimumi toiduosa on 104,9 eurot kuus – nii palju eurosid lubab minimaalse ostukorvi maksumus (seisuga 2020) kulutada kuus toidule." (nii kirjutati hiljuti Õhtulehes). Ei-ei, ma ei tunne end üldse näljapiiril elavat. Sealt tekkis ka küsimus, et äkki mul on siis mingeid suuremaid varjatud toidukulutusi, sest ega ma mingit ülipeent eelarvet ja tulude-kulude arvestust pole kunagi viitsinud pidada.
Tänane õhtusöök seal üleval oli kartuli-porgandipuder viineritega. Häesti lihtne kraam. Ilusa pildi jaoks peaks poolik tomat ka taldrikul olema, aga seda tomatit lihtsalt polnud kodus, seega jäi nii. Üks meie tavatoitudest, milles vahel on lisaks kartulile ja porgandile ka lillkapsast või kaalikat. Enamasti lendab sinna sisse sindikuubikuid, kuid mingil veidral põhjusel küsis laps täna viineritega putru. Ilmselt vajas mingit nostalgialaksu ning kes olen mina, et lapsele "Ei!" öelda!?
Koostis eurodes:
- kartul - 1€
- porgand - 0,24€
- sibul - 0 (ise kasvatatud)
- piim (täpselt ei tea, kuni 0,5l) - 0,3€
- või (pool pakki) - 0,9€
- hapukoor (pool pakki) - 0,45€
- viiner (10/16) - 1€
Kui õhtusöök söödud ja jäägid portsu kaupa karpidesse jaotatud said, selgus tõsiasi, et selle raha eest sai kuus portsu ehk ühe portsu hind 0,65€. Hea maitsega inimene lisaks siia mingit värsket salatit või midagi, aga ma olen salatite söömises alati nõrk olnud. Teatud asjad isegi maitsevad, kuid isutavad ikka üliharva. Need karbid aga lähevad järgnevatel päevadel lõunasöökideks. Mina võtan tööle kaasa ja tudeng soojendab kodusel pliidil. Kui loengud taas pihta hakkavad ja lõunasöögid karbiga linna kaasa liiguvad, siis see toit enam lõunasöögiks ei sobi, aga see on hetkel tulevikumuusika.
No comments:
Post a Comment