Sügis!

/hala, ametlikult ilge hala/

Sel aastal siis sedapidi, et see krdi masekas ei taha ega taha ära kaduda. Ei aita tavapärane "teeme ühe ving postituse blogis, elame end välja ja hakkame inimeseks" strateegia. Ei aita klassikaline "ei mõtle, küll läheb mööda" stiilis elamine. No mitte miski ei tööta! Krt, isegi poolpohmakast polnnud kasu! Lihtsalt mõistus on nii vasakul panges kui vähegi olla suudab.

Ei vist aita ka viin ega õlu, vitamiinid ja kohvipaks.

Aina loojate varjatud võlu vahel sähvib kõik elavaks.

Palju sädinat ära neilt palu. Just niisama kui sinul ja mul

on hamba- ja südamevalu igal sündinud laulikul.

Ning ikka on isemahti neil hoopis hullemat hoolt:

nende uksed käivad kõik lahti ainult hingede poolt.
Mu laps luges seda B.Alveri luuletust sel sügisel. Ma ei jaksa endiselt piisavalt imetleda, kui lahedalt ja isikupäraselt ta luuletustega mängib. Mina võin tehnilise nõustajana ju meenutata tempo hoidmist või piisavat diktsiooni, kuid sisemine mäng on tema enese oma.

Üks mu kõigi aegade lemmikluuletusi. Üks enim kõnetanud luuletusi läbi aegade. Eri hetkedel kõnelevad erinevad kohad, mängivad erinevad varjundid, kuid alati hinges, alati lähedal. Hambad vähemalt ei valuta! Loovus on küsimärgi all, kohv lõppeb peagi majast, vestlused kõnetavad kaugelt ja mürana. Kohv lõppeb peagi, ja talv murrab uksest sisse. Kurat küll, lisaks kõigele muule on kogu aeg külm! Ehk tuleb soe talv, poleks saapaid vajagi.

Noh, meeldiv vaheldus on muidugi see, et ma sel korral ei tunne end lollina. Veidrad valikud, omapärased kanalid end ümbritsevast läbi pressimiseks, kummalised väljundid, kui, allah olgu tänatud sellegi eest, vähemalt mitte idioot! (kuigi ma idiootsusi suudan korda saata).

Lugesin ennist Tuule arvamust ja nentisin vesise naeratusega, et pole vahet, millise süsteemi me loome, kuidas selle käima tõmbame või mida arvestame - iga süsteemi juures on nõrgad kohad, nõrgemad inimesed, kes näppe pidi ukse vahele jäävad. Ma lasin artiklil endale vähemalt nelja koha peal jalaga makku virutada ja seda hoolimata, või tegelikult, ennekõike, selle pärast, et asja taga oli mõistlik mõte.

Peaks kirjutama hakkama, saaks mõtted eemale juhtida, kuid... ma ei taha praegu midagi uut kätte võtta. Tahaks edasi minna looga, mis on paari tüdruku käes lugemiseks. Topelt tööl pole pointi, ootaks arvamused enne ära... Praeks omas mahlas edasi...

/Hala lõpp/

Kui koolitaja ei tea, millest räägib...

Meil oli eile koolitus. Mitte meie oma firma tegijatelt, vaid lepingupartneritelt ning teine pool sellest koolituspäevast pühendus aktiivmüügile. Onu pidas meile mingi tunnise loengu, mis oli ju peaaegu täitsa kuulatav. Minu kõrva jaoks ehk veidi labane ning ilmselgelt oli onu hirmuäratavalt intensiivne oma olemuselt, kuid tuleb endale aru anda, et mina ja "aktiivmüük" ei mahu ühte lausesse kuigi mugavalt. Oh-jah, me ei mahu sõjata ühte raamatusse ega ühte raamaturiiulissegi, kuid selles positsioonis püüdsin ma eile suhteliselt avatuna kuulata onu taidlemist. Ta jutus oli isegi ivasid. Kuigi need olid kaugelt liiga teatraalses ja ülevoolavas kuues, jättes kuue alla vaid poolikuid liiglihtsustatud terasid, neid terasid siiski leidus...

... kuni ühe hetkeni! Meie ette lajatati slaid mitmete ammu klišeedeks kulunud tsitaatidega ja ma... Ma jõllitasin sõnatult mitu pikka sekundit. Lihtsalt jõllitasin, neelatasin ja jõllitasin edasi. Kui mu vaimne tasakaal liiga paigast hakkas vajuma, tõstsin käe ja tegin märkuse, et "Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu." pärineb tegelikult Artur Allksaare luuletuse "Aeg" algusest ega ole teps mitte Karl Ristikivi sulest. Onu viskas kelklevalt, et tema allikad väidavad muud ja üle üldse, jätame selle teema ja läheme edasi (andes oma kehakeele ja hoiakutega teada, et kavatseb ka järgneva kümne aasta jooksul seda sama slaidi oma koolitustel kasutada).

Ja selle ainsa mastaapse eksimusega kukkus kogu ta koolitus kolinal kokku. Kuigi mulle Alliksaare looming väga meeldib, ei ole ma isiklikult kunagi ülemäära suhestunud konkreetse luuletusega. Põhjus on lihtne - seda ühte luuletust on lausa uskumatult suurtes kogustes tsiteeritud nii kõnes kui kirjas, seda on erinevate inimeste poolt loetud nii palju, et need võõrad emotsioonid, mis luuletuse taha on kasvanud, tekitavad liigse müra, milles on raskem isiklikult suhestuda.

Teisalt, sellise kaliibri luuletus, mida iga natukese aja tagant taas ja taas meedias kasutatakse, ei ole enam mingi ainult luulepededele teadaolev friigifakt. Seda teavad, on kuulnud ja lugenud ka need, kes üldjuhul poeesiat oma päeva ei lase. Ja lasta selline viga oma koolituse slaidile? Ma olin hämmingus. Jäi mulje, et neid koolitusi käiakse "ära tegemas", linnukest saamas ja üleüldse paistis uuenenud valguses aktiivmüük midagi, mis on intensiivsete ja rumalate kiusupunnide pärusmaa (klient/kuulaja on loll ega väärigi paremat)...

Kaotatud söögiisu ja kaine mõtlemine! Võimalik, et mõlemad on meelitatud lõksu kodanik Turvatunde poolt, kelle jaoks poleks see esimene kord neid lahkudes kaasa meelitada, kuid ei saa välistada võimalust, et need lihtsalt mu taskust millalgi välja pudenesid. Ausale leidjale vaevatasuks leib soolalihaga.

See oli mingi kolm-neli nädalat tagasi, kui ma ühe teksti juures jõudsin kohani: "Ta ohkas ja istus kivile. Las nad siis tulevad, mõtiskles ta, saaks jalale korraliku ravi. Sel hetkel oli ta väsinud kõigest – väsinud pidevast võitlusest, vigastuste lõppematust valust, muretsemise pidevast taustafoonist." Ja kuidas ma kaasa helisesin tolle värskelt sõnastatud mõttega! Oi, kuidas helisesin. Tööl. Kassas. Oli üheks hetkeks tüdruk, kelle näost paistis morbiidne tõsisus. Järgmine klient, kes ruumis sisenes sai endale taolise pilguga teenindaja...

Poomisnööridest ja poeesiast

Pealkiri sai suursugusem kui selle alla tulev tekst. Ei, ma ei kavatse siin rääkida mingisugusest müütilisest ängist ega viletsast elust või skisofreeniast. Kaugel sellest! Ma ei kavatse üldse rääkida kunstist, kuid ma kavatsen rääkida natuke meestest ja naistest. Pigem räägin ma täna oma isiklikust kitsarinnalisusest.

Ma olin siis neljateistkümne aastane, kui me ajaloo tunnis Suure Prantsuse Revolutsioonini jõudsime ja minu tilluke teismelisehing püüdis kinni punase paela kandmise moe. Eks oma osa oli kindlasti ka tõsiasjal, et just sel ajal, kui ma põhikooli lõpusirgel olin, oli laialt moes kanda musta sametpaela koos mõne kristalli või kiviga. Mäletate veel? Pael, mis üsna tihedalt su kaela ümbritses ja enda otsas mõnd naeruväärselt jaburat kaunistust kandis - klaassüdant või plastikpisarat.

Punane pael ümber kaela. Märk giljotiinist - karjuv vihje pea ja keha eraldatusest, luges mu arenev mõistus välja. Ma ei hakka rääkima neist radadest, mille mu teismeline mina mõtete jätkamiseks valis, kuid üks on kindel: vajadus pea ja keha eraldatusest saatis mind ustava joonena.

Mõistuse ja keha eraldatus - üks suuri feminismi aluseid. Ma ei ole feminist, pole kunagi olnud, kuid möödunud sajandi algusesse jäänud naisõiguslaste võistlust vaadates, paistab silma välimuse võitlusesse toomine. Veider, kuidas seesama keha pidi hakkama kandma kangast plakatit mõistuse ja keha eraldatusest. Ma ei väida, et ma pooldaksin kodukanandust või naiste mõistuse puudulikkust. Kaugel sellest! Kuid sama kummaline on vaadata millegi ainulaadse ja värrtusliku sihikindlat hukkamist.

Ühest küljest räägime me laste äärmiselt erinevast arengust, erinevatest vajadustest hariduse saamisel ja teise käega loome koolivorme, milles tüdrukud, nii nagu poisid, kannavad ülikonda ja lipsu. Terve kahekümnes sajand paistab silma mõttega: "Kõike, mida kannab mees, võib kanda ka naine!" Kallutatus? Kreenivajunud laev? Noh, õnneks on 21. sajand mõttele vastu tulnud ja kõik need pigem retuuse meenutavad teksad karjuvad tänaval: "Kõike, mida kannab naine, võib kanda ka mees!" Ma ei saa öelda, et ma kummalegi neist lausetest sajaprotsendiliselt kaasa elaksin, kuid, mis seal salata - ilusat tagumikku on ikka hea vaadata (ka eest poolt).

Kuid läheme vahelduseks tagasi algidee juurde. Terve sajand poomisnööri naisterahva kaelas tõestamaks, et naine on inimene, mõtleb nagu inimene, hingab, tunneb, vajab tunnustust ja edu - nagu inimene - ja ikka tabasin ma täna hommikul Jüri Üdi Klubi kordust vaadates raevutsemas. Lauas istus kaks noort naist, näiliselt mõtlemisvõimelist, ja lasid end üle valada väljendist "naisluule", justkui oleks see midagi muud kui "luule". Räägiti "Eesti luulest" ja "Eesti naisluulest". Väidetavalt on Eesti luules "tugev naisluule lint" jooksmas (täiendina lisati kiiresti fraas "alates Alverist, Underist..."), jättes petliku mulje justkui oleks meil naisluule tugevam kui meesluule.

Leo kunagine märkus, et ta ei pea naiskirjanikke kirjanikeks, jäi mulle omal ajal ehedalt meelde. Oma egoismis tahaks ju öelda, et pole neil naiskirjanikel häda midagi ja kui on ikka hea kirjanik, siis pole grammigi vahet, milliste genitaalidega ta sündis (lips poomisnöörina mõistust kehast eraldamas). Ja ometi on vahe! Võtan raamatu kätte, loen esimesed leheküljed, teen endale märkuse autori soo kohta ja kulgen siis kaanelt kontrollima. Midagi sõnastustes on teisiti, rõhuasetused muudavad positsiooni, tunnete sügavuse tunnetus heliseb kas viiuli- või bassivõtmes. Ja kui "naiskirjandus" eristub "meeskirjandusest" sel moel, ehk polegi siis vale rääkida "naisluulest" ja "meesluulest" (kuigi see sõna manab silmade ette paraku Luks, Wimberg...) - helisevad erinevalt, tunnetuvad soopäraselt, kõlavad erinevas võtmes - kuid meesluulest me ju ei räägi? Ei rääkinud nemadki seal lauas. Õnneks jõudis kõrvallaud üsna sarnaseid ideid esile tõsta.

Mulle meeldib võrdsus, "sooline võrdõiguslikkus", kui teile meeldivad keerulised sõnad. Sooülene võrdsus, kuid mitte sootus. Naine ei ole mees ja mees ei ole naine. Mina olen mina ja ei keegi teine. Ma tahan selle teisega võrdseid võimalusi, kuid soovin, et mind siiski nähtaks "minu enesena".

Nii juhtuski, et kui meile pooleteise nädala eest ettevõtte uut vormiriietust ning sellega kaasatulevat erkkollast lipsuparoodiat (ühes otsas on aas, millest "lips läbi lükata ja siis kaela tilpnema jätta") näidati, võttis minu kitsarinnalisus sellest siidnöörist hammastega kinni. Miks mitte hoida naises midagi ürgomast? Miks mitte hoida mehes midagi ürgomast? Naiselikkust ja mehelikkust. Ja üsna iseenesest voolas üle mu huulte lause: "Selle asemel oleks võinud ju kohe poomisnööri jagada."

Ehk kui need uued vormiriided kord jõuavad ja te märkate kõikide erkkollaste lipsude vahel kedagi, kes seda endiselt ei kanna, võite te hetkeks omaette muiata - ehk ongi see naine, kes kord poomisnöörist rääkis ja mõistuse selle abil kehast eraldas...