Sõbrad! Sõbrad on toredad, kas pole? Ja sünnipäev, veel üks ilus s-tähega sõna. Kui need asjad aga omavahel kokkuliita, siis jõuabki põhjusteni, miks ma laupäeva pärastlõunal Tartust koos söögi ja voodilinadega välja sõitsin. Muide, pildil on Värska bussijaam nii nagu see möödasõidul bussiaknast paistis. Mina, laps, mõned juturaamatud ning üks lauamäng (milles ma visa järjekindlusega pähe saan) põrutasime sinna, kus tsivilisatsioon lõpeb ning veel paar kilomeetrit edasi. Nedsaja on küla nimi ning neile, kellele see suurt midagi ei ütle, siis Värska ja Orava vahele, sellesse veidrasse nurka, mille puhul ei saa päris täpselt aru, kas Stalini sõrm lihtsalt vhäratas, kui ta ENSV uuenenud piiri joonistas (aga mul on hea meel, et see niig oli ja nii jäi).
Ja seal ootaski selline tare-tareke - väike ja hubane setohõnguline majake. Tuulekojast läbi minnes jõuab ainsasse avarasse ruumi, mille keskel on kamin-ahi ning pliit koos soemüüri ja lesoga. Lummav kombinatsioon uuest ja vanast ning igast killukesest jookseb ette tegija mõttemustritera. Külalistemajake. Nii on see planeeritud ning minul oli võimalus olla üks esimesi, kes oma jalajäljed põrandale toetas. Majakese esimene korrus on korda tehtud, ahi ja pliit tahmamata, kuid juba töökorras ning soemüüritagune diivan osutus üsna mugavaks magamispaigaks.
Me pakkisime metsamajakese tarvis. Noh, mida sina võtaksid metsamajakesse kaasa? Tekk ja padi on kohapeal olemas, seega linad lähevad kotti. Ja söök, kahele, kolmeks päevaks. Näib nii lihtne, kuid ometi pole seda teps mitte. Elektrit ei ole, seega pole ka külmikut, kuid pliidi ja tulega annab nii palju põnevat korraldada. Siis lis veel riided ja meelelahutus. Täitsa teostatav, kas pole? Aga nüüd paki see kõik nii, et neid saaks ka 3km jagu metsateel seljas tassida! Ja siin läheb juba keerulisemaks. Ei, soola ei tõsta kotist välja! Pipart ka mitte. Võipakk sobib nii kartulitele rammu andjaks kui ka panni peal määrdeaineks. Porgand ja kurk sobivad kõige juurde ja võtavad kotis suht vähe ruumi, kaalu kohta... Kui me kohale jõudsime, röögatasin mõttes korra "Yes!", kui Meel näitas väikest gaasipliiti, mille peal saab kohvi märksa kergema vaevaga keedetud, kas või neli korda päevas.
Lesoga läks nii nagu läks. Laps toetas oma asjad sinna peale ja teatas, et see on nüüd tema pesa. Hehhee! Ei olnud. Tegelikeks pesadeks osutusid hoopis kõikvõimalikud aknaalused kohad, sest seal oli valgust joonistamise ja lugemise jaoks. Nojah, ega te ju ometi ei oodanud, et teisel pool tsivilisatsioonipiiri on majas elekter? Keda see elektripuudumine takistab? No, hea küll, nii palju takistas, et arvuti tuli maha jätta ning seega sai vaid käsikirja tegelasi ja tausta teravamaks visandada (samas, see on ka oluline, isegi olulisem kui käsikirja kirjutamine ise).
Sättisime end sisse ning läksime veidikeseks ümbrust nuhkima. Majadeni ei läinud, inimesi ei otsinud. Noh, ega me inimeste leidmiseks tsivilisatsioonist eemaldunud (ja võimalus kohata haukuvaid koeri ei ole ka vähetähtis selle otsuse juures). Kui me päikeseloojangul vahukomme grillisime, sain ma suurepäraselt aru, et ma olen läbi ja lõhki linnainimene. Vaikus, rahu ja loomevabadus on hullult toredad, kuid selleks, et igapäevamaailmas ellujäämiseks raha teenida, tuleks maal elades kas teha asju, mida ma aastaringselt teha ei viitsi, või käia iga päev kaugele tööle, mida ma ka teha ei viitsik. Juba see, et ma praegu kaks tundi oma igapäevast bussi peale minemise, selle ootamise ja sellega sõitmise peale kulutan, on tapvalt väsitav. Kui peaks veel hommikut alustama enda lumevangist lahti kaevamisega, muutuks asi lootusetuks. Võimalust õhtul kell üheksa poest piima tuuagi on hajameelsetele vaja, kui hommikul nälgida ei taha. 
Aga niimoodi, linnainimesena maale minna ning nautida paar päeva (paar nädalat) maaelu romantilist poolt koos küünlavalguse ja leegisoojusega, on ideaalne. Lasta lugudel endast läbi voolata, lubada tuulel unistusi sosistada, katusele sadaval vihmal mõtteis lahinguid pidada! Jah, nii on tore.Laupäeva hommikul äratas mind aknast sissepaistev päike. Üheks hetkeks olin ehk isegi pettunud. Ilmateade ju lubas nii lahkelt vihma ja hubast augustimelanhooliat. Teate küll, mitte seda, mis sind raskelt vastu maad surub, vaid teistsugust. Midagi, mis ämblikuvõrgust tiivad punub ning su mõtte unistavalt kaugele viib. Ajasin end voodist välja, keetsin kohvi ning lugesin vaikselt raamatut. Laps alles magas. Kui tema vaikne nohin mullegi uut und peale ajama hakkas, läksin õue, et augustikarges päikeses veidi paremini ärgata.
Jalutasin vasakule, vaatasin paremale, piilusin üle vaarikavarred, mida hooviservades näha võis. Põud sai küll suurema osa vaarikatest endale, kuid mullegi oli paar marja jäetud. Ja ma naeratasin! Naeratasin laiemalt, sest ühel hetkel sain ma aru, et just see hoov on see, mis mu ühes veel avaldamata loos kasutusel on. Siiani ma lihtsalt ei teadnud seda, kuid tibatilluke maja koos kaevuga ukse ees, ise üleni metsa peitununa. Seal oli isegi sõõr maja ees! Suurtest kividest sõõr, mille ühes punktid oli hiiglaslik pärnapuu - miski, mis ravib ja lohutab, hoiab ja kaitseb. Ja see kõik sügaval suure mustikametsa keskel peidus. Hiljem, kui laps üles oli ärganud, pildistasin hoovi enda tarvis iga nurga alt. Jah, see on see hoov ning kui ma nüüd käsikirja järgmist tiiru üle käin (vajab üsna suuri muudatusi, et vahepeal arenenud minuga sammu pidada), siis võtan aluseks just tolle hoovi. Sammu täpsusega!
Aga peamiselt ma lugesin. Telefon oli ka kaasas ning isegi akupank, kuid pool aega näitas see toas, et valib ainult hädaabinumbrit. Tõsi, hoovi peal oli isegi täitsa internetilevi olemas, kuid toas polnud mõtet suurt unistadagi. (Olgu siia veel lisatud, et välikäimlas oli ka hea internet ehk kui minna sinna seltskonnaga vihmasel päeval, võib juhtuda, et kõige suurem nutisõltlane hõivab väikese maja ja ülejäänud kõndigu ristis jalgadega.) Nii ma siis lugesin. Pärast õhtusööki, kui toas liiga pimedaks läks, teatasin lapsele, et kolin õue ning enne pimedat tagasi ei tule. Ja ikkagi jäi loo lõpetamine hommikuks, sest looduse vastu ei saa.
Laps istus samal ajal toas laua ääres, võttis aknast tulevast valgusest viimast ning joonistas. Kui ma seal valminud pilti vaatan, tahaks kangesti öelda, et ta vist tundis seal raamaturiiulist puudust ning ilmselt natuke ka valgusest. Valgusega on lihtne, see eeldab vaid ühe viisakama led-lambi kottivistkamist.
Aga pühapäeva õhtul tuli see lubatud vihm. Tuul laulis sügiseelse minoorsusega, toored õunad potsatasid rütmi lüües puult ning hing laulis sinna peale meloodia. Sõnad kirjutasin ma üles. Need on mu märkmikus nii loetavana kui mu käekiri küünlavalguses on.
Esmaspäeva varahommikul, kella kuue ajal, äratas mind korralik padukas. Tuba oli veits jahe. Kobasin põrandalt tekki ning kuulasin vihma tantsu. Küll ta tantis ja nautles me katusel, koputas igale aknaruudule ning ruttas siis naerdes kaugemale. Jah, see oleks ideaalne pesa novembripuhkuse pidamiseks, nõustus mu unine meel. Ainult korralikku lugemislampi oleks vaja ning hea aku ja klaviatuuriga tahvlit (koos akupanga või kahega). Naeratasin ja uinusin, lubamata endale meeldetuletada, et novembripuhkuse ajal teen ma linnas praktikat ning ülepea on kool tol hetkel kodutööde tipphooajal.
Veel veidi mõnulemist ning rabiseva seenevihma kuulamist ning oligi aeg rongi peale astuda. Me läksime laupäeval, sügavalt suvel, mil päike oli veel kuum, õhtu soe vahukommiselt magus. Kõik need sajad ja sajad tähed, mida mu silm ka prillideta üles leidsid, kummitavad mind veel mõnda aega. Mul kulus kaks korda rohkem aega lihtsaimategi tähtkujude leidmiseks, sest seal ei olnud näha mitte ruur vanker, vaid suur karu koos kõikide küüniste ja karvadega. Tähti oli liiga palju, et neid kiirelt ära tunda, igaüks särav ja suur ning tähelepanunõudev. Jah, selle Linnutee järgi oskavad linnud kindlasti lennata. Linnas on aga linnatee, isegi taevas.
Raudteejaama jõudes sain ma aga aru, et vahepeal oli saabunud sügis. Taevas oli vajunud madalale, tähed murelike pilvede taga peidus ning hapramad puu- ja põõsalehed muruservi äärisatamas. Ilus on ta ikka, see suvest sügise poole üleminek. Ilus ja lummav, lendamakutsuv ja naeratav ühtaegu. Just nagu õun - magusalt meelitav, kuid siiski hamba all hapukas. Tartus leidis isegi üks padukas tee meie peade kohale veel enne kui viimaks koju jõudsime ja kotte lahti pakkima hakkasime. Aga see oli naeratamist vääriv vihm. Ma nägin, kuulsin ja tundsin aaestaaegade vahetumist!
No comments:
Post a Comment