essee aseaine, mida ma hindamiseks ei esitanud

Sel ajal kui mu sõbrad istusid Räpinas ja kirjutasid ulmet (või, noh, jõid vägijooke ja mõtlesid, et peaksid kirjutama ulmet) higistasin mina koduses arvutis koolitööga. Iseenesest oli teemapüstitus juba ulmeline, ehk ulmelisem kui nii mõnigi ulmejutt oma olemuselt ongi: kujuta ette, et oled mõne ministeeriumi dokumendihaldur ning ootamatult tuleb sul arhiivi korrastamise roll üle võtta. Raske on isegi öelda, kas tegemist on horrorlooga või pigem veidralt käändunud düstoopia vormiga, kuid mina igal juhul kardaksin.

Oleks see kõik siis nii lihtne olnud! Minul oli vaja hoopis ulmevaba kangelaslugu, mille sõnastus oleks vastupidiselt hoogsusele ja emotsionaalsusele, raskepärane, aeglaselt hääldatav akadeemilisi viiteid pritsiv. Tuleb tunnistada, et me põrusin selles ülesandepunktis, kuid igal juhul istusin ma nädalavahetuse riigiteatajas ja kultuuriministeeriumi kodukal ning rahrvusarhiivilehel ja oma tillukeses loengukonspektis – vandusin, siunasin, nentisin, et ma ei tea dokumendihaldusest mitte sittagi – ning pusisin esseed kokku saada.

Vahepeal oli muidugi vaja käima kaemas, mida Räpinas möllavad sõbrad õhku on visanud ning kui Tea mind inspiratsiooni süstimises süüdistas, oli vaja ka teada saada, kas võtta au endale või püüda käsu süüdistusest puhtaks pesta. Kuskil seal vahel sai ka mainitud, millega mina oma nädalavahetust täitma peaksin ning J. J. Metsavana viskas selle peale mõtte: „Hargla kirjutaks, kuidas inimene leiab sealt arhiivist kurja tõe ammuse suure kuritöö kohta”. Noh, ja Maniakkide Tänav leiaks raudselt nurgast mõne laiba või vähemasti skeleti, mida ellu manama hakata, J. J. Metsavana kohtuks suhteliselt kindlasti millegi ligeda ja rõvedaga (igasse arhiivikarpi üks 30-sentimeetrine ilgel limane tõuk näiteks, kellest areneb midagi, mida suudab ainult Metsavana välja mõelda). Aga mina? Mina istuksin esmalt Weinbergiga maha ja rüüpaksime koos kruusitäie kohvi. Kuna ma aga kahasse lugusid kirjutada ei oska, siis siinkohal viskan ma Weinbergi arhiivist välja või lappan koos kõikide rahuldamata kulka-taotlustega samasse arhiivikasti ja viskan riiulile.

Kõik sai alguse umbes kuus nädalat tagasi, kui ma kogemata kombel koperdasin töökuulutuse otsa, milles kultuuriministeerium otsis arhivaari. Hea küll, tulgem siiski veel mõne võrra ajas tagasi. Umbes aasta eest sai viimaks ometi teoks sündmus, mida kultuuriinimesed on ikka loogilise ja mõistlikuna näinud – kultuur toodi koltuursemasse keskkonda ehk kultuuriministeerium kolis Tallinnast Tartusse. Tartu Ülikool, kes oli end jupp aega käsist-jalust seotuna tundnud, kui ministeerium ta vana rahvusarhiivi hoone remontimise valudest vabastas, ülikoolile parema ja kaasaegsema hoone aitas leida ning ministeeriumi Toomemäe sügavustesse peitis. Õige eesti kunst tuleb ikka nälgival autori maailmavalust ning sel moel kultuuriinimesi mäge vallutama sundides sai ministeerium kaasa aidata meie loomemaailma avardumisele ning järjekordsele õitsengule. Tõsi, eelmisele rahajaotuse voorule sai kulka kahtlaselt palju taotlusi „jalanõude soetamise” toetamiseks.

Kui ma seda kuulutust nägin, viskasin ka oma CV üles. Erialast kõrgharidust mul küll ei ole veel, kuid see on ju ometi omandamisel (ma olen seda juba terve kuu omandada üritanud) ning tööd ma ei karda ja loogiline mõtlemine on ka enam-vähem korras. Ega ma suuremat oodanud, et nad mu vestlusele võiksid kutsuda, kuid sinna ma jõudsin. Teate küll neid tüüpilisi küsimusi! Miks ma tahan nende juurde tulla? Mida ma asjast tean? Miks nad minu peaksid valima? Vahetult enne uksest väljumist tuli veel küsimus:

„Te olete kirjandusinimene, jah?”

„Jah?”

„Kust on pärit lause „Eit mäletas, aga eit suri ära.”?”

Kehitasin õlgu, viskasin vastuseks Tammsaare ja „Põrgupõhja uue vanapagana” ning astusin uksest välja.

Oli see siis selle viimase killu pärast, et ma nende meelest Tammsaaret tean (ausalt, tema teoste lugemises on mul tegelikult üsna suur hariduslik auk, mida ma nii pea ei plaani kinni lappida) või milleski muus, kuid selle töö ma sain ning tänaseks on läbi ka see õnnetu kuuajane etteteatamine, mille ma oma senisele tööandjale andma pidin.

Niisiis olena ma täna siin, esimest päeva kultuuriministeeriumi arhiivis. Enne töökoha juurde juhatamist räägiti veel, et eelmine arhivaar oli ministeeriumi kolimisega pealinnast kaasa tulnud, kuid nüüd siiski otsustanud, et sel moel mitmesaja kilomeetri kaugusel tööl käia on ebameeldiv ning pealinnas endale mugavama otsa leidnud. Tema võit ja ühtlasi ka minu võit! Või kas ikka on?

Jah, nagu lubatud, alustan ma jutsnimelt selle kruusitäie kohviga. Weinbergi pole mul kahjuks kuskilt võtta ning sestap seisan ma oma kohvikruusiga üsna nõutult ruumis nii, et mu ees on sein arhiivikaste ja mu taga on neid veelgi enam. Oleks tegemist kangelaslooga, siis ma räägiksin teile, kuidas ma õigusaktidesse kaevun ning kindlameelselt lahenduste poole pürin, kuid see siin pole kangelaslugu ning mina olen kangelaseks olemisest väga kaugel. Seisan hoopis haledalt paigal, toetun kohvikruusi soojusele, mõtlen, mis pasa sisse ma nüüd astunud olen ning loodan, et ma kõike päris pekki ei keera.

Kohvikõrvase tegevusena viskan pilgu arhiivinimistule ning puhtast uudishimust rullin ette vahe, loomulikult viimase, milles on kulka rahataotluste arutelu protokollid. Kellel siis ei oleks huvitav teada, mis pagana asja t valesti tegi, et just tema romaan või jutukogu sel korral rahast ilma jäi. Ma olen üsna veendunud, et mul pole sellist meeleolu olemas, mille juures ma võimaluse kasutamata jätaksin. Karp tuleb riiulist välja, Weinbergi seal sees ei ole ning ligast tõuku ka mitte, ainult paberid. Algus on paljulubav. Peagi tuleb välja ka teine ja kolmas karp ning kui ma viienda järjestikuse karbi uurimiselt silmad tõstan, näen ma, et riiulitaguses seinas on auk. Lükkan igaks juhuks kõik kastid kiiresti tagasi riiulisse ja taandun arhiivist välja.

„Nii, millesse ma end siis mässisin?” püüan valjuhäälselt end mõtteid muutma motiveerima. Mingi nurga tagant peab välja tulema see õnnetu asjaajamiskord, mille lugemisest vist alustama peaks. Leian ühe dokumendi ning teise ja kolmandagi, kuid nende lugemisega on raskusi. Hiljemalt poole lehekülje juures suudan ma lugeda vaid silmadega ning aju tegeleb mõtisklemisega, et mis kuradi auk selles arhiivi seinas on? Maja sai ju suhteliselt äsja renoveeritud ning arhiivile on karmid nõuded peal, seega mingit jama nagu olla ei saaks. Äkki on tegemist halvasti paigutatud seinamaaliga? käib mõttest veel üks võimalus läbi. Kõlab ju loogiliselt, et kultuuriministeerium end kultuuriga ümbritseb ning peaaegu sama loogiliselt kõlab ka see, et aeg-ajalt mõne planeeringuga puusse pannakse – taheti arhiivi ruumi värskust ja värvi tuua, aga siis selgus, et selle seina vastu tuleb kruvida maast laeni riiul. Maali üle värvimine oleks raiskamine ja autori solvamine ning nii ta ehk jäigi paremaid päevi ootama.

Mõned minutid hiljem ajan end püsti ja lähen uuesti arhiivi, et oma sõrmega üle eeldatava maali tõmmata ning veenduda, et tegemist pole anomaalia, vaid kultuuriga. Jah, need kaks on endiselt erineva tähendusega sõnad.

Astun uuesti arhiivi viimasesse vahesse, hakkan juba esimest kasti välja tõstma, aga see pole see. Need olid ju siin? No, kurat, loll võin ma olla, aga nii loll ma ka ei ole! Ma just nägin neid kultuurkapitali kaste siin. Raputan nõutult pead, lähen uuesti nimistu juurde ning tagasi riiuliette – veidi vasakule ja riiulivahe jagu kõrgemale. Võtan ühe kasti eest ja lükkan käe taha. Seina ei tunne. Tõstan igaks juhuks veel hunniku kaste eest ning vaatan uuesti. Katsun sein mustava laigu kõrvalt – täitsa sein. Panen käe laigu ette ning seina pole. On auk! Ja selles kuradi seinas ongi auk. Kiiresti, veidi paaniliselt sikutan kaste eest ning loodan, et ma pärast oskan need uuesti õige koha peale tagasi panna. Natuke rahustab teadmine, et ees on nimistu ning kastid on sarjade kaupa tiitellehtedega varustatud, kuid karas pusimine saab see raudselt olema. Selleks ajaks, kui ma augu mõõtmetest korralikuma ülevaate saan, on mu kõrval juba meetrine virn valgeid paelaga seotavaid kaste.

Aga augu servad on veidrad. Osaliselt on riiulitaguse tunneli sein klaasjalt sile nagu oleks seda laseriga lõigatud ning hiljem veel töödeldudki, kuid osaliselt karm ja kare jutkui oleks keegi kirka ja supilusikaga kivisse auku raiuda püüdnud, ainult jõud ja jõudlus on suurem olnud. Nüüd mil augu esine puhtaks on tõstetud, hakkab ka august immitsev läppunus laibahais hinge matma. Instiktiivselt tahaks kastid lihtsalt ette tagasi tõsta, kuid see ei oleks kindlasti õige. Mida paganat ma tegema peaksin, et asi õige oleks? Politsei kutsuma, kuid millistel alustel? Päästeameti, palvega „vastik hais seinas”? Ülemuse? Kurat! Ma ei tea ju! Ma olen ametis olnud täpselt tund aega ja kakskümmend kolm minutit.

Enne kui ma mingilegi järeldusele jõuda suudan, kostud august metallikriginat, kivitükikeste pudenemise heli ning elutult metlaset vandumist. Seisan hangunult paigal ja vaatan, kuidas esmalt üks ja siis teine terasest käsi end auguservakülge klammerdab, iga mehaaniline liiges lummava sihikindlusega paindumas või sirgemaks lükkumas. Hais, võõras ja võigas hais, mis ei kuulu kindlasti terase juurde, lämmatab hingamist. Ja siis tuleb nähtavale õlg, mida katab kellegi kintsutükk või mõni muu suurem lihas; käsivars, millele väiksemad lihased on verise nahkpaelaga kinni seotud; pea ja torso juures paistab halli toruteipigi. Mõni neist lihakäntsakatest on juba rohekaspruunid, immitsedes põrandale kleepuvat mäda. Mõni neist tükkidest on aga värsked, lubades verepiiskadel roboti kehalt alla nõrguda ning põrandale lompi koguneda, kui hiiglane end minu ees sirgu ajab.

Alles nüüd klikib mu ajus kokku pilt, kus ma sedasamust olevust kohanud olen. Kuradi Metsavana, raisk! Aga mida ma nüüd siis tegema pean? Jah, mul on aimdus, et ta eeldab end inimese olevana, kuid igaks juhuks lasen kontrollpilgu roboti jalgevahele – seal ripub tõepooles mitu erinevas kõduastmes riista. Loos said nad kõik surma? Ausalt öeldes pole mul praegu küll tahtmist eluga hüvasti jätta. Mul on üle pikkade aastate esimest korda töö, mille kõrvalt on võimalik õhtul trenni minna. Mul on mitu poolikut romaani ning ma, kurat võtaks, alles alustasin siin. Ma ei ole veel arhiivi pekki keeranud. Veel! Või olen? Kuidas, pagana pihta õnnestub mul robot arhiivist nii välja saada, et ta minu ellu jätaks ja kõike ära ei lõhuks?

Mu selja taga on seina ääres abiriiul, millel on eelmise arhivaari poolt kokku volditud hunnik tühje karpe.

„Seal on Weinberg!” viipan ma paanikas tühjadele karpidele. „Temast saab rohkem kui minust.”

„Ma tahan Metsavana!” mühatab robot vastu. „Ma tahan Metsavana.”

Järgmisel hetkel olen ma juba riiuli najale ülestõstetud, laibahaisune teraskäsi tugeval kaelale surutud.

„Miks?” on ainus, mis pähe kargab ja selle ma talle välja kraaksatangi.

Ettehoiatamata lennutab ta mu eemale, täpselt tolle kastivirna otsa, mille ma käigu eest ära tõstsin. Kuradi valus kukkumine! Seda, et paberiservad ebameeldivalt teravad on ning raamatukastiga selga on võimalik paigast sikutada, teadsin ma varemgi, kuid nende nurgeliste paberkivide otsa maandumine on hoopis teisest klassist valu.

„Sest see jopski pani mind uskuma, et mul on võimalik inimeseks saada! Vaata mind! See liha siin vananeb liiga kiiresti.”

Robot vaikib, pöörab pea hetkeks küljele ja keerutab end siis ebainimliku kiirusega nii, et kõik ta keha katvad tükid mööda arhiivi laiali lendavad. Mina ei ole kangelane. Minu esimene mõte ei ole arhivaalide päästmine, vaid enda pea eest ära tõmbamine ning keha kätega kaitsmine, nii palju kui see võimalik on. Alles teine mõte jookseb arhivaalidele või õigemini sellele, kuidas mind arhiivi hävitamise pärast esimesel päeval kohe ka lahti lastakse. Nüüd tuleb meelde ka see, et ma kuskilt kuulnud olin, kuidas kunagi töötanud kultuuriministeeriumi arhiivis üks kunstnik ning pärast kümnendat tööpäeva viidi too hullumajja. Ainus sõna, mida ta tol hetkel öelda suutis, oli „Arrak”.

„Kust ma Metsavana leian?” küsib robot uuesti lähemale astudes.

„Elvas,” piiksatan ma kinniste silmadega.

Ma ei taha näha, kuidas ma surma saan! Ma ei taha näha, millise kaose roiskunud inimliha arhiivis tekitanud on. Kui nüüd siiralt aus olla, siis ma ei taha ka nende nurgeliste karpide peal lebada, kuid liigutada nagu ka mitte.

Mõni aeg hiljem jõuab mulle kohale, et arhiiv on vaikne, täiesti vaikne, kui jätta välja üksikud solpsatused, mida teevad riiulilt langevad verepiisad. Alles nüüd avan ma silmad, ajan end püsti ning liigun igaks juhuks enne vaatamist kiiresti ukse poole. Mine tea, mis jama siin veel ette tulla võib.

Jah, kõik on rikutud. Vähemalt pealispinnalt. Kastid on paksu verega koos, lihased, kõõlused, mõned meetrid sisikonda – see on kõik ja korraga riiulitelt näha ning kui ma tahan seda töökohta hoida, tuleb alustada mitte reeglitega tutvumisest, vaid sellest, et poolele arhiivile uued karbid voltida, uued pealised teha ning asjad ümber pakkida.

Aga aitab sellest veidrast paralleelreaalsusest, kus Metsavana peaks praegu valmis olema ja enda kaitseks head kõne välja mõtlema. Nüüd on aeg minna ja lugeda üle see essee, mille ma reaalse maailma tarvis kirjutasin. See oli kangelaslugu, kus hariliku, kustutuskummi ja klambrieemaldajaga varustatud mina suutis end läbi närida arhiiviseadusest ja arhiivieeskirjast, käis rahvusarhiivilehelt energiajooke ja teadmiseküpsiseid kogumas.

Too kangelaslugu on nõudmiste tõttu neli korda lühem, kuid peaks olema kaheksa korda sisukam ning loendamatul hulgal juriidiliselt korrektsem ning esteetilisem. Esimene neist nõudmistest nii keeruline polnudki, sest reaalse maailma kangelase elu kipubki lühikeseks jääma ning tema kangelasekuulsus piirdub tihti vaid kümnerealise onlainartikliga, milles on säilitatud tegelaste anonüümsus ning esimese mustandi kirjavead, kuid pealkiri räägib Ukraina suhkruturu hindade seosest jääkarude poegimisperioodiga.

Njah, reaalelu kangelased. Ma kirjutan kangelasloo, pidades silmas head kultuurilist tava ning realistlikke võimalusi ehk kangelaslugu inimesest, kelle tegemised meenutavad Mäeküla piimameest – pinguta, kuidas sa suudad ja jaksad, aga kõrvaltvaatajate meelest teed sa nii ehk naa kõike valesti ning lõpuks on kõik veelgi rohkem perses. Nii, nüüd sai ka siia üsna ebaelegantselt lisatud kultuuriruumi sobituv morbiidne lõpp ning kolletunud lehtede (segatud kasutatud kondoomide, krõpsupakikestade ja muu avaliku sogaga) lume alt välja sulamise kõduhais.