Teate küll, see on see tunne, kui istud arvuti taha ning tahaks midagi kirjutada. Hing on emotsioonidest tulvil, mõtted tiirutavad peas ringi ja ometi ainus, mis valgele ekraanile ilmub: Miks karud saavad talveune aga inimesed mitte?

Ah, et millest mina unistan? Oma unistustest, unest ja lumest...

Tolmunud teerulli tunne on.

Üha enam ja enam on blogimine muutunud keeruliseks. Küsite, miks? Eks ma siis vastan. Iga nädal tuleb juurde neid, kes mu blogi loevad. No hea küll, ma ei tea, millal üks või teine lugema on hakanud, kuid kuskil jutu sees tuleb ootamatult mõni repliik või märkus, mille peale tekib mõte: oot-oot, ma ei ole sellest rääkinud aga eile sai netti kribatud. Ma ei ole mingi menukirjanik, kes suudaks või tahaks kirjutada hulle romaane lugemiseks. Minu blogi on ikka ja ennekõike pisike võimalus iseendaga arutleda. Mõelda kõva häälega ning loota, et kui ma oma mõttega väga rappa jooksen, siis leidub mõni hea sõber, kes koputab õlale ning suunab mu õigemale rajale.

Aeg läheb edasi, üks osa inimesi muutub üha lähedasemateks. Ikka enam ja enam tean mina neist ning nemad minust. Teine osa inimestest jääb kaugemaks. Sellest on kahju. Indrekust pole ma juba aegu midagi kuulnud. Liisist samuti.

Eilne päev oli mõtlemiseks. Kas ma mõtlesin siis midagi asjalikku välja? Oh ei, kus sa sellega! Ma ei tea, kas seda asjalikku ongi võimalik niimoodi välja mõelda.

Ma olin nördinud, tõsiselt nördinud, natuke tige ja õnnetu ka. Umbes kakskümmend viis korda tekkis mõte, et peaks blogima aga iga kord tabasin, end mõttelt, et kui asjale nii läheneda, siis puudub sel igasugune objektiivsus ja jätaks minust veel sitema mulje. Mitte, et mulje raha maksaks, pigem ikka niipidi, et inimesed on rohkem hinges ning see sunnib paratamatult rohkem mõtlema, kas mingi ütlemine võiks kellelegi liiga teha/muret valmistada.

Mida ma siis tahtsin kirjutada? Üks osa oleks tahtnud hirmsasti kisada ja peaga vastu seina taguda, et küll ma olen ikka, krt võtaks, loll. Ja mis kasu sellest oleks olnud? Olin ma siis sel esmaspäeval lollim kui tavaliselt? Kas ma ise ikka üldse tahan enda kohta "loll" öelda? Jäägu mõni asi teistele ka.

Üks osa minust tundis parajat piinlikkust, sest ma ikka tõesti tegin kõik endast oleneva, et sellesse suurde miinusesse maanduda. Samas, eks Maarja teab ka, kellega ta mängib. Olen ju mina see, kes kõnnib mööda sõpru ning vähimagi madala enesehinnangu kohtamise puhul küsib: kas sa saad endast tegelikult jätta pikema suhtlemise juures paremat muljet oma olemusest? Eks inimesed minu ümber on ju ka märganud, kes ma olen... Pealegi lubasin ma endale jaanuaris, et ma saan üle (hambad ristis, kui vaja aga saan) oma enese alaväärsuskompleksidest. Järelikult tuleks nagu kehitada õlgu ja edasi minna?

Kehitada õlgu ja edsi minna. Tulla ja kirjutada, et oi, kui sitasti läks aga mis siis ikka, õpin, arenen, panen vead kõrva taha ja olen edaspidi tublim... No keda me petame? Ega mul ju varem polegi olnud võimalusi tarkusi kõrvataha poetada.

Ehk kokkuvõtvalt: kogu aeg ma vingun, et mul pole head partnerit ja, kui ma siis ükskord saan ta, siis teen terve õhtu lahedat saabast.

...no ja nii ma võtsingi lihtsalt aja maha ning mõtlesin mille iganes üle. Natuke bridžist, natuke muust. Ja tegin ühe enese jaoks üsnagi šokeeriva avastuse: ma ei julge enam unistada mitte millestki, mis on seotud meeste ja perekonnaga. Mina, keskmise nimega Unistaja, jään igas oma mõttes toppama sel hetkel, kui mängu peaks tulema kas siis meheline tegelane või fikseerida ennast (no ma ei tea, kasvõi kahe aasta pärast) endiselt üksikvanemaks. Kas see paneb mind kuidagi muretsema? Ei, seda mitte aga see häirib mind. Ja nii ma olengi juba 24h üritanud, kuid ei suuda. Selline endale valetamise tunne tuleb ja mõte jääb seisma. Krt seda teab, äkki on isegi millekski hea.

Loll, loll, loll! Eile õhtul pidime Maarjaga BBOs kokku saama kell pool kümme. Ja siis? Siis tuvastasin umbes üheksa paiku, et Mariel on tegemata see, mille ta esmaspäeva õhtul pidi ära tegema. Nii ma siis kulgesin kella kümneni teise toa vahet ja vaatasin, kuidas piiga aabitsa töövihikust kõiki oma poolikuid asju lõpetab. Koolikoti pakkimine, pesu ja unejutt otsa ning kui ma 22.20 tagasi arvutisse jõudsin, leidsin eest teate, et ta nüüd läheb ära.

Täna käisime esimese klassiga matkamas rabas ja mujalgi Põlvamaal. Nelja paiku jõudsime tagasi. Kõrvad lukus sellest hullust kisast, riided pesuni vettinud. Kiirelt midagi hamba alla ja pikali. Mõtlesin, et panen äratuse poole kuueks ja pugesin teki alla. Piilusin müüdimurdja lõppu ning suigatasin.

Järgmine asi, mida tean, on telefon - helises suslik. Nõudlik Maarja hääl teises otsas uuris, kas ma tulen. Küsisin, mis kell on, ta küsis uuesti. Ja siis ma vana loll, olin enda peale tige ning puhisedes õiget vastust leidmata ütlesin, et ma siis vist ei tule jah. Tundus ütlemata ebaloogiline kahe minutiga kesklinna jõuda. Õige vastus oleks olnud: kohtume kolmanda vooru alguses.

Tjahh, panin telefoni käest, hüppasin ropendades püsti ning see õige vastus tuli pähe alles veel pool tundi hiljem. Krt, ma ütlen! Oleks siis vähemalt Maarjagi küsimuse esitanud niipidi: mitmenda vooru ajaks jõuad (sellesse küsimusse annab panna sama palju sarkasmi ja nördimust aga oleks vihjanud õige vastuse suunas). Nüüd ma olen kodus ja tige...

Matkast esimese klassiga nii palju:
Raba peal olid nad ütlemata normaalsed. No eks muidugi oli ikka kõigil kiusatus katsetada, kas seal laudtee kõrval ikka on pehme. Veidi sai korjatud/söödud jõhvikaid ning oli muidu mõnus. Seejärel tuli kohustuslik lõkke koht. ALgklasside õpetajad on imeinimesed! Ma oleks ammu hääle kähedaks röökinud aga tema ütles ka kolmekümnendat korda rahulikult poistele: ärge hoidke oma tokke otsapidi tules, ärge vehkige otsast hõõguvate kaigastega. Ega järve ääres parem polnud. Noh, seal õnneks keegi vette ei kukkunud ning olime endiselt parasjagu niisked. Taevaskojas sai muidugi kõik vead parandatud. Nii mõnestki kummikust sai vett välja valatud. Natuke sai kakeldud. Pooled joped pühkisid metsateid ning paari salliga imiteeriti kalapüüdmist. Ja siis tagasiteel - lapsed laulsid. Laulsid vähemalt kolme erinevat laulu korraga ja kuna teised grupid segasid, siis ikka veidi mööda ja üha valjemalt. Oh mu vaesed väiksed kõrvad.