Aju on paks ja silmad vajuvad jõuetult kinni Peaks juhmi pilguga teleka ette naalduma ning ootama uneaega... Jah, ma küll otsustasin, et minust saab veel kunagi inimene. Ise ma tahtsin tubliks hakata ja minna ning minna seda rada, mis viiks lõpuks välja hästi mängiva minuni.

Ega ma ju tegelikult ei nurisegi. Hoopis hea meel on. Hea on ise tunnetada enda arengut. Hea on tabada hetki, mil mõistus töötab loogiliselt, mitte enam pelgalt tunnetuse pealt nagu varem. Muidugi sai eilegi õhtul parajat jama tehtud aga see kõik võiks ju mõistetav olla ning ise ma selle pärast pahane ei ole. Pigem on hea meel kõigi nende jamade pärast, mis tuvastatud sai... siit tuleb teha järeldusi ja siis edasi astuda.

Aga... Ah, et mis aga siin ikka olla saab? Noh, vaadake, mul on siiani olnud partnerid, kes pakuvad ja mängivad minust kõvasti paremini. Nüüd ei ole! Nüüd on pigem võrdne kuju mul vastas. Ja mina olen uues süsteemis ning kogu see kupatus teeb hetkeks veidi ebakindlaks. Esiteks, kuidas ma peaksin oma vigadest õigeid järeldusi tegema, kui pole kedagi, kes need kohadki kätte näitaks? Kuidas ma saan partnerit suunata, kui mulle mingis situatsioonis tundub, et Loogika jookseb pisut teist rada kui meie pakkumised antud hetkel? Eriti, kui ma ei suuda seda tobedat süsteemi veel isegi kuidagi hoomata? Ei ole veel seda mõnusat tunnet, et võtad kaardid ja näed oma teise ringi pakkumist. Aga küll see ka tuleb! Kus ta pääseb. Eriti, kui leidub lahedaid tarku sõpru, kelle abile võib alati loota (kõiges. mis selle mänguga kaudseltki seotud on).

Jagasime täna partneriga pakkumisi ükshaaval läbi, et mis miks, millal ja kuidas pakkuda ja kus ja kui palju saab valetada, et asi ikka veel kontrolli alt ei väljuks (nagu juba aimata võte läks eilegi õhtul pakkumine päris mitmel korral ikka väga untsu). Aga kuna ma eile õhtul koju jõudes loomulikult pidin veel paar tundi uudistama seda raamatut, mis mulle nina alla pisteti, siis olin ma juba hommikul läbi... ning nüüd küll selili teleka ette ja palun vähemalt pool tundi mitte rääkida ühestki pakkumisest, jaotusest ega squeezist.

Njahh, see aeg saigi juba puhatud. Noh, kellel on ideid, et midagi veel paremaks muuta? :)

Hambaarst!? prrrrrr......

Ma võiksin vist tunde rääkida sellest, kuidas vältida hambaarsti juurde minekut ka siis, kui hammas valutab. Sellest, mismoodi hirmu talitseda või valust üle saada. Raha pole kunagi olnud nii piisavalt, et neid oma hammaste remondiks kulutada ja siis kui ma last ootasin, ei olnud mu hambad veel nii viletsas olukorras, et oleks kindlasti pidanud suuri asju ette võtma.

Täna on. Ma ei tea, kas mul üldse veel mõni auguta hammas on. Aga aastate jooksul on nii üks, teine kui kolmas auk kasvanud nii suureks, et ikka tuleb ette ka neid hambavalutamise perioode. Aga mul on hirm! Ma ei julge seda sammu ette võtta. Paanika lööb jalad nõrgaks niipea, kui vähegi hambaarstidest mõtlema hakkan.

Miks peab see olema selline kahe peaga lohe? Ühest küljest halvab hirm ja teisalt mõte, et sinna tuleks matta tuhandeid kroone, mida mul ei ole... Isegi ilma nende kahe hamba taastamiseta, mis tuleb eelnevalt välja sikutada, läheks remontimise peale enam kui mu poole aasta eelarve. Isegi, kui ma mõni päev võtan südame saapasäärest välja, vaatan talle tõsise pilguga otsa ning ütlen, et peab minema, siis ikkagi takerdub minek raha taha.

Et mis raha taha? Ah, et see on vaid ettekääne? Kaks nädalat tagasi esmaspäeval mängima minnes tabas mind kaks suurt üllatust korraga. Olin just leppinud hirmuga, et sel nädalal saavad nii raha kui ka söök otsa neljapäevaks. Astusin saali ja sain Laurilt teada, et hoi (!) minu (pigem küll partneri) hiilgav etteaste tagab mulle ühekordse prii sissepääsu. Kümme krooni nagu maast leitud ning juba valmis mõte, et näe ma ikkagi saan neljapäeval mängima minna. Isegi piiga saab süüa, kui taara rahaks teen kodus. Siis tuli mu partner ning sain kätte oma (suhteliselt teenimatult, kuid seda enam tööle sundiva) auhinnalise 50kr. Oooo! Kui te vaid teaksite! Lisaks suurele uhkusele ja meelitatusele olin ma päästetud nädala katastroofist. Mul oli eelarve ja ma vedasin ilusasti järgmise esmaspäevani välja... Öelge mulle, kust ma küll võiksin oma eelarvest leida selle raha, et külastada hambaarsti oma suus haigutava surnuaiaga? Ja kes hoiab üksikul foobikul kätt, kui ta kunagi rahapaja leiab?

Aga, mis puudutab seda 50. krooni, siis see on vaimusilmas paigutatud raamatute alla. Kohe kui kuskilt õnnestub oma nutikusega veel mingi raha välja petta, on raamatupoodi sõit! Selles osas olen ma sõltlane! Raamatupoodi jõudes on mul tavaliselt lõpuks üsna suva, kas mulle jääb söögiraha või mitte. Pole vist paremat narkomaania tõestust vajagi.

Ma ei mäleta, et oleksin viimase viieteistkümne aasta jooksul mõne peegli ära lõhkunud. Aga mis teha! Kõik need mu sõpradest, kes lootsid mind lõpuks ometi mehele panna, peavad pettuma. Taas kord siis seis selline, et kui mulle keegi natukenegi meeldima hakkab, siis ta ilmtingimata üritab piirata kedagi teist. (hea, et ei hakanud midagi ise aretama vaid enne teada sain)

Aga ega ma eriti toriseda viitsi. Eks nende suhete ja üksi olemistega on ju ka ikkagi vorstil kaks otsa. Mul ei ole vajadust kellegagi kakelda ning lõppeks: see aeg, mis teistel kulub kalli kaasaga suhtlemiseks- selle saan rahulikult panna mängu õppimise alla. Pole paha seegi!

Eks ma muidugi pisut nördinud olen sellisest jätkuvast ebaõnnest. Aga samas: ähh! Ma parem ei jahu teile ning lähen ja istun BBOsse maha ning olen rõõmus ja rõõsa edasi! Või kolan oma arvutis teoreetiliste teadmiste jahil... ;) (teema on igatahes sama ja teada)

Kuulutus: hariduseta luuser otsib tööd. Soovitatavalt vähe tööd ja palju palka.

14/22 ;)

Täna päeval ütles mu partner, et ta on nii väsinud, et ega eriti mängida jaksa. Njahh, tema on liiga väsinud ning mina ei tunne süsteemi. Naersin talle siis, et meil jääb üle loota, et pahad, nähes endi vastas kahte tütarlast, kaotavad valvsuse ning hakkavad eksima. Tundub, et see töötas!

Jälle siis üks õhtu, mida saab fantastiliste kilda liigitada! Ääretult meeldiv partner. Isegi üks 100%!!! (tõsi kokku oli ikkagi 46,…) Tohutult õpetlik. Edasi tuleb läbi mõelda ja arutada need kohad pakkumises, mis untsu läksid… uskuge, neid oli palju. Ennekõike seotud vahelepakkumistega ning võistlemisega, kuid mina lendasin korra orki ka 1C avanguga. Oh, ma olin ikka hädas. Kuidas ma oleksin pidanud näitama oma lehte, millega kui suurt jõudu luban, palju mu partneril siis ikkagi on, jne….

Aga ma ei saa, ma lihtsalt pean õitsema ka veidi. Avastasin täna paari koha peal, et õpetussõnadest on ikka kasu ka. Polegi vist päris õige kohuke! Njahh, eks paar õhtut eksperdiga lauas, teeks muidugi igaühest parema mängija. Päris mitme koha peal hakkas kelluke helisema, et selle või teise asja eest sain ma näiteks läinud nädalal pragada. Appi kui hea tunne see oli! Oh, et neid võimalusi eksperdi käest õppida ikka veel tuleks. Nii võib minust ju veel inimenegi saada…

Teine seik, mis mulle tohutult hea enesetunde süstis: ma lugesin lehte! Saate aru: mina! Mina tõesti panin ühel hetkel jaotuse enda jaoks paika. Mitte küll liiga tihti, kuid siiski meeldivalt sageli. Kogu aeg oli üks virr-varr. Mast haaval suudad lugeda aga nii palju kokku ei vii, et mida tal siis olla ei saa või saab, kui on selliselt jaotunud paar masti. Eelmisel nädalal sain sõbralt paar head näpunäidet. Mõtlesin selle üle paar tundi, proovisin eraldada oma ajus sellise nurga, mis suudaks lehe kokku viia. Teoreetik nagu ma olen, peab mul ka selle jaoks süsteem olema. Istusin siis arvuti taha ja mängisin. Täiesti teadlikult ning endaga valjul häälel rääkides tegin igast liigutusest järelduse lehe kohta. Istusin mõne jaotuse juures ikka vast ligi pool tundi, kuid ühtegi käiku enne ei teinud kui olin mõelnud eelneva info läbi… Kaks päeva möllasin nii, et aju oli paks. Ja sellel oli tulemus! Nüüd on see põhi olemas ning ma suutsin lauas (!), kus tempo ja pinge on teine, lugeda lihtsamad jaotused välja! Hea motivatsiooniallikas, et mölla edasi! Tõsi, selle tagajärjel tekkis küsitava väärtusega tulemusi (hea näide oli üks 3NT, mille võtsime neljata! aga arvake ära, kas me panime kontra)…, mis omakorda viib taas selle võistleva pakkumise ning vahelepakkumiste juurde…

Aga aitab nüüd jahumisest! Lähen ja panen parem kirja need asjad, mida lähipäevadel partneriga arutama peaks hakkama…

Ah jaa. Tänase päeva teema: B.Alver “Tore”

Tjahh, järele mõeldes, tänase päeva teema peaks olema hoopis B.Alveri "Raudsed närvid".

Kas inimestest on üldse võimalik aru saada? Njahh, see on nii halb küsimus, et vaevalt keegi mulle korralikku, teaduslikult põhjendatud vastust anda oskab. Huvitav, kas minust on võimalik aru saada? Ise ma end igatahes ei mõista. Pagana raske on leida mingit sisemiselt rahuldavat vastust, kui iga mõte ja tegu, mis ma sooritan käib risti vastu igasugusele loogikale (sh. naiselikule loogikale – ja see teadupärast on täiesti loogikavaba). No jah, küllap te juba aimate, mis tuuled edasises tekstis puhuma hakkavad. Aimake, aimake! Teil on õigus.

Kaua ma siis juba üksinda olen? Varsti saab neli aastat!!! Noh alguses oli jah jama ning siis veel hulgaliselt segaseid situatsioone otsa aga... Paar aastat tagasi otsustasin, et minu poolest võivad need mehed siis käia kus krt! Saan ise ka hakkama! Ma ei tahtnud enam nutta! Ausalt. Mitte ühegi mehe pärast vähemalt mitte. Muidugi on neid hetki, mil on raske. Hilissügisel, kui õues on üks pime ja porine aeg ning kõik, täis elevust, jõuludeks valmistuma hakkavad. Vahel ka siis, kui miskit lihtsalt untsu läheb... Nii hea oleks pugeda kellegi suure ja hea kaissu ning kuulda, et kõik saab korda! Ära muretse! Sina võid ka eksida! Ning alati ei peagi kõik välja tulema... Aga see on see üksi elamise hind: kui ma sellel eksamil läbi kukun, siis koputab exmat. uksele aga kui ma seda sadat krooni ei teeni, siis pole mul midagi homme süüa. Kui ma sellest bussist maha jään, siis kust ma leian inimese, kes tibule veel lasteaeda järgi jõuab ja... ja...

Paar nädalat tagasi kohtasin kedagi, kellega esimesest hetkest alates oli hea ning kindel, turvaline tunne. Mina! Selle asemel, et soojusest siiralt joovastuda, tundsin hoiatust kumisemas: ole ettevaatlik! Ära luba enesele ühtegi tunnet enne, kui oled 100% kindel, et ikka on. Isegi, kui ta leiab su esmalt väärtusliku oleva, siis suure tõenäosusega ta pettub. Minus pole ju midagi, millest keegi peaks vaimustuma (on muidugi pisike tõenäosus, et ma eksin, kuid sellele ei saa lootma jääda... kahjuks). Ja igaks juhuks ära hetkel suhtle, sest muidu mässid end veel millessegi (kui tuleb välja, et ta tegelikult on ka vahva inimene), mis taas pisaratega lõpeb. Nii võib kaotada väärtusliku sõbra ja neid on alati vaja. Pigem hoia kaugele, oota kuni maailm rahuneb ja vaata siis, kas saate veel kunagi kokku ning tont teab, on mingi pisike tõenäosus, et ta sind selle kõige peale ei peagi kõrgiks ja ülbeks.

Äkki ma olengi juba liiga kauaks üksi jäänud? Äkki ma ei oskagi enam seda õiget tunnet ära tunda? Ja kui oskangi ning kui peakski kunagi midagi tekkima... kas ma seda siis ka hoida suudan ning oskan? Liiga karm oleks mõelda, et jään veel aastateks üksi... Liiga karm oleks mõelda, et ma kunagi veel lahutada võiksin... Liiga karm oleks teada, et taas ämbrisse astun... Ma parem ei mõtlegi! Mõistusel pole kohta seal, kus on tärkamas kevad pärast pikka jääaega, kuid lilled on veidi umbusklikud: äkki see jää tuleb tagasi, oma valusa, huuli verele ja silmi veele kriipiva pakase ning kõledalt klaasja pilguga.

Nii ma siis istun ning nuputan, kas tänase päeva teema peaks olema Fontaine’i (vist… ma pole autoris just kuigi kindel, kuid midagi sellist nagu meenuks) “Rebane ja viinamarjad” või siis Alveri “Kuuljale” Ühte pidi võib maha magada midagi väga ilusat ja teistpidi pääseb “tõenäolistest” pisaratest. Kui otsutatud saan, siis annan teilegi teada! Kui keegi sellest jutust mingi loogika leiab, siis kribage mulle ka.

Üks hea sõber kirjutas eile oma blogisse: Viimase koha saamine turniiril on väga keeruline. Hämmastaval kombel aga suudab keegi sellega alati hakkama saada.

Lugesin ja hakkasin nuputama, kuidas tõmmata pliiatsiga paberile kindla pikkusega joont, mis küll algaks kuskil, kuid lõppu ei oma. Samas tuleb tingimustesse lisada veel, et see ei tohi iseendast üle minna ega keerduda muul moel. Kes oskab, võiks mulle joonistada ühe 10 cm pika sirglõigu, millel on selgesti eristatav algus, kuid puudub lõpp.

Ühtlasi olen nõus tunnistama, et minagi suudan sellega hakkama saada. See ei nõua ju midagi erilist. Ainus tingimus, mis täidetud peab olema: teised võistlejad on sinust pisut tugevamad. Vähemasti sel päeval. Mis selles siis nii hullu on? Tugevaid (või lihtsalt minust tugevamaid) mängijaid on nii palju! Jah, edumeelsemad inimesed üritavad kindlasti väita, et sellise suhtumisega kaugele ei jõua. Samas, kuskilt peab ju alustama. Mina ise saan teha pärast järeldused, kus ma halvasti mängisin, mida ma teine kord paremini teha saan, millest õpin… Esimese hooga viimane, siis millalgi kuskil veidi kõrgemal ning ühel päeval seal, kuhu mõistus ulatub.

Teine hea seik, mis samal teemal täna juhtus. Palusin ühte head sõpra, et ta saadaks mulle need minu kirjatükid, mis kunagi tema arvutisse ajutiselt (4ks aastaks) sai paigutatud. Saatis, ning lisas sinna juurde, et tema arvutisse on aja jooksul jäänud veel nii mõnigi minu fail. Ma sain poolakate kaitsemängu! Uuesti failina. Mul oli see ju trükituna kodus olemas. Läinud talvel, mäletan, et võtsin sealt osa kooli kaasa, et loengu lõpus olevat passimisaega parajaks teha… ja rohkem ma sellest ei mäleta. Kadunud nagu tina tuhka! Lootusetult olen üritanud otsida (korduvalt).

Päevateema: B.Alver “Lähen müüjaks” (Kõik lähevad linna ja linna...)

Jah. Alguses oli sõna.

Inimesed on kummalised. Lõpuks ometi olen ma leidnud midagi, mis mind siiralt vaimustab ning mida ma tõeliselt hästi tahaksin kunagi osata. Ja siis ilmuvad su teele veidrad laused stiilis "hangi endale elu" ja "hakka inimeseks" või "see on ikka paras sekt, millega liitusid" ning "sul on lapse, keda kasvatada, tegele parem see aeg temaga" või siis sootuks "naistel puudub selle koha peal mõtlemisvõime"...

Elu mul on! Seni, kuni mind ümbritsev maailm mind ikka ja taas naeratama sunnib, pole mu elul ju häda miskit. Pigem vastupidi: katsuge järgi teha! Tuleb tunnistada, et mul on vist siin elus üksjagu vedanud. Ma pole kunagi pidanud midagi pelgalt raha pärast tegema. Või siis olen suutnud need tegevused kõik enesele meeldivaks mõelda. (minu visiitkaart: A.Sang "Lauliku intervjuu")

Inimeseks hakkamist ma igaks juhuks kommenteerida ei julge. Minu inimlikkus pole paraku minu öelda. Ma olen küll püüdnud säilitada iseennast, kuid see, palju jääb taimest järgi pärast põuda, rahet ja vahelduvalt ka soodsat sooja ilma, pole paraku taime öelda. Tema püüdleb päikese poole, kuni vähegi hing veel sees on. Samas see sekti lause. Ma olen alati imetlenud neid, kes pühendavad oma hinge ja südame tegudesse. Vahet pole, kes sa oled. Ühtviisi imetlen suvalise eluala inimesi, erinevate hobide viljelejaid. Peaasi, et silmist paistaks see sära ja kirglikkus oma tegemiste juures. Siiras vaimustus tegija silmades paneb mind kummardama maani. Oleks mul ainult seda jõudu, tarkust ja püsivust. Oleks minus ainult seda kirglikkust ning sära, millest A.Alliksaar oma Veendumuses kirjutas. Aga ma püüan! Annan endast parima! ... ning siiani pole naeratus mu silmadest veel hetkekski kustunud.

Jah, mul on laps. Kõige imelisem piiga, keda ma siin ilmas tean! Kuid palun öelge mulle, mismoodi saan ma olla hea lapsevanem, kui mu enese elu on tühi ja kõle? Kuidas saan ma talle õpetada, et on õige ja hea, kui sul tekib mõni hobi, mida arendada ja armastada, kui ma ise millestki ei hooliks sel määral? Pigem vastupidi. Olles ise õnnelik, on ilusam ka tema elu.

See viimane lause... Kunagi ütles selle mulle üks sõber. Ma läksin nii tuld täis! Hea küll, ma olen nõus väitma, et ehk minule tõesti pole nii palju antud, kuid kindlasti leidub naisi, kes sellele väitele ei allu. Raudselt! (ja kui kõik läheb hästi ning mu janu uute teadmiste ja oskuste vallas ei vähene, siis äkki suudan minagi kunagi mõnele minu ees kõndijale kannale astuda!)

Soovige mulle parem edu ning julgust ja vaprust seda rada astuda! Tundke rõõmu hetkedest, mil ma naeratan! See ongi ju MINU elu ning muret peaks tundma pigem hetkel, mil sära silmist tuhmuma hakkab...
Tänase päeva teema: D.Kareva "Pühitsus"

võililledest

Mis on see, mis paneb inimesed särama? Vahel piisab mõnest pisikesest seigast, muutmaks su päeva või koguni nädalat päikseliseks ja säravaks. Kõnnid ja tunned, kuidas suu justkui iseenesest kõrvuni kisub. Samas ei pruugi ka suurim õnnestumine vähendada okast hinges. Kus on tasakaal? Mis kaalub mille tasa? Kui suure nurga all üks inimene kõikuda võib, et teda endiselt tasakaalukaks nimetada sobib?

Mõtlesin täna naeratust näolt pühkida üritades, et olen hetkel kui lill, mis vaikselt ja vargsi püüab õiepunga ülespoole ajada. Mitte liiga kiirelt ja uhkeldavalt nagu roosid ja gladioolid. Pigem arglikult ja salaja. Nii lumikellukese moodi? Ei! Lumikelluke ma pole. Ma ei suudaks eales nii isetult külma trotsides teistele rõõmuks õitseda.

Vahest midagi võilille sarnast? Pigem jah. Uskumatu, mil moel suudab see pisike kollane lill trotsida muruniidukit! Üha uuesti ja uuesti lükkab ta laiali oma lehed ning taas kord üritab õitsema puhkeda. Kevadel julgelt ja ahnelt, kasvatades õiele pika ja sihvaka varre, mis pisikeste tüdrukute pärgades loob rõõmu ning kaunistab neid „maailma õnnelikemaid silmi“. Suve poole muutub ta ettevaatlikumaks: laotab oma õie vaikselt ja vargsi otse murupinnale. Igaks juhuks! Kes teab, millal muruniiduk kord saabub.

Kui suur on võimalus, et siis selgub: ma ei olegi võilill ning muruniidukit tulemas ei paista? Ma ei tea. Ja kelle moodi ma siis oleksin? Küsimusi on nii palju. Iga vastus toob enesega uue teelahkme, vastutus aina kasvab... Ja just selle pärast ma vaid vaikselt, (otsekui) kartes, oma nuppu liigutangi. Lootuses säilitada tasakaalu aga mitte kaalu.

Nüüd sai küll kõigest kirjutatud! Ja samas... ei millestki erilisest... ;)

esimene samm

Esimesed sammud on küll ammu astutud. Kunagi, kümnekuuselt. Ei oska küll öelda, kui palju kingi on selle ajaga kulunud või mitu kihti tallanahka on läinud, kuid uskuge - seda on palju.
Oma suures edevuses jõudsin siis minagi lõpuks plogimiseni. Naljakas, kui palju mõtteainet suutsid pakkuda küsimused "kas peaks" ja "aa, mis siis head saab". Ju siis ikkagi pidi, kui ma juba siin olen ning äkki saab isegi parem.
Liiga tihti ma nähtavasti küll kirjutama ei hakka, kuid lubada võin, et kui tekib mõni lahe idee, panen selle siiagi kirja.. Hea küll, aitab ka esimeseks korraks. Mida ma ikka jahun siin. Tahaks juba rohkem näha, kuidas kõik välja nägema hakkab, mitte istuda siis pisikeses tekstisisetamisruudukeses