Sürrealistliku iba suust väljaajamine oleks ebaviisakas kuulaja suhtes. Aga kuna realism on nõme ja imeb sajaga, siis oleks vist mõistlikum suud lahti mitte teha? Iba oleks see ju mõlemal juhul. Hea küll, kui irised, siis tee seda lühidalt! Ja lühidalt kõlaks nii: ma olen KÜÜNDIMATU (ja pisut süüdimatu).

natuke bridžist

Kui me kunagi Indrekuga esimesi kordi Kotkasse sattusime, siis ei teadnud meist kumbki bridžist suurt mitte midagi (mitte, et ma täna teaksin). Tema oskas jupi paremini kui mina, kuid väga palju tänaseks elementaarseid asju (nagu ntx. signaliseerimine) jäid meile paarina püüdmatuks tol hetkel. Oli ainult tunne "läks hästi" või "läks sitasti" või "midagi hullu ei juhtunud, midagi head ka mitte". Aga see tunne oli üsna hea indikaator:
1. kui mõlemal "läks hästi", siis tuli 1-2 koht;
2 kui mõlemal "läks sitasti", siis viimane või eelviimane;
3. minul hästi, temal halvasti - kuskil 1/3 juures
4. minul metsa, tal hästi - 2/3 juures (osalenud paaridest).

Uskumatul kombel suutsin ma sel nädalal mängida kotkas nagu mu algajate kursuse omad - ladvalepse taha rohkem kui ühel käel sõrmi (on piinlik, aga mis siis?). Väike statistikahetk:
11/18 jaotusest tuli negatiivse skooriga. Nendest 6 mängisin väljamängijana mina (5/6 alt) ja 5 vastased (kaks neist ei lähe arvesse, sest neis leidsid vastased osavasti üles geimi ja slämmi). Samas seitsmest positiivse skooriga tulemusest 2 mängis Ökul (välja) ja 5s sai vastaseid alt võetus. Täeline "vasaku käe päev"!

Ehk kui algusesse tagasi minna: Kord, kui Ökul kurtis, et tal on alavorm oli tulemuseks -0,86 (jaotuse kohta ühe laua võrdluses) ja nüüd, kui mul oli "ilmselge alavorm" (loe: unustasin mõistuse koju) tuli vastavaks suhtarvuks -2,43.

Noh, nüüd sai kõik negatiivne ära räägitud. Räägiks positiivsetest asjadest ka bridžiga seoses. Tulin täna algajate juurest koju ja sain väga meeliülendava vaatepildi osaliseks: plika võttis õhinaga kotist välja oma loengus saadud pakkumissüsteemi ja pakkumisülesanded ja asus neid lahendama. ;) (muide, edukalt ja üsna kiiresti...) Kui ma kursusega ühele poole saan, siis ehk on mul ka Kotkasse partner alati kaasa võtta (omakasu ei hüüa tulles). Kuigi, tõelised tänusõnad pean vist Laurile saatma, kes oma mullusest kursusest midagi mõnusa kamba moodi suutis vormida (ja see seltskond koos uutega on haaranud ka mu lapse endaga kaasa haaranud).

Sattusin täna väga huvitava situatsiooni peale. Bridž - millegi pärast tahan ma viimasel ajal üha enam sel teemal sõna võtta. Õnneks või kahjuks on internet tuvastanud minu grafomaaniale kalduvuse ning...

Nujah, võtsin lahti bridžifoorumi ja leidsin sealt eest Hendriku postituse (tervet postitust ei kopeeri, vaid ainult kommenteerima paneva lõigu):
Info kohtuniku kohta, samuti see, kas on mängiv või mittemängiv kohtunik võiks olla ka elektroonilisel registreerimisvormil nähtaval.

Üritasin siis kommenteerimiseks sisse logida, kuid selgus, et parool ei klapi, parool ei klapi, (saada siis uus parool) konto pole aktiivne, (tee siis kasutaja) kasutajanimi on kasutusel... Persse! Aa ma siis kommenteerin siin:

Mängiv kohtunik ei ole kohtunik. Sorry, aga kui sa mängid mingit turniiri, siis sa ei eelda, et saaks kohtunikult vastuse: ma ei saa tulla, sest mul on see jagu mängimata, saage ise hakkama. Ja sa ei eelda ka, et ta tuleks ning hiljem ise seda jaotust mängima hakates illegaalset informatsiooni omades stardieelise saaks.


Muide, kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kelle võimuses oleks mu konto aktiveerimine, siis võiks ta mu tagasihoidliku soovi edastada. Foorumi lehelt ma sellist infot veel leidnud pole.

Eile oli siis sünnipäev. Algus oli ilus (kesköine äikesetorm on just täpselt midagi minu maitsele). Sel ajal sain ma oma esimese imelise sünnipäevakingituse. Jalutasime Mariega õues tuiskava tuule ja langevate vihmapiiskade käes, taustaks lähenevad välgusähvatused ning maadmööda rulluv mürin. Uurisime päevast tormisaaki ning lobisesime niisama. Ja siis tuli arglik "emme, kui sulle ikka veel meeldiks, et ma bridži mängima hakkan, siis ma vist tahaks..." Jah, Võsu on kõikvõimas - nädal aega hulludega koos paneb igaühe mõtted liikuma.

Nojah, see mõte liigub tal tegelt juba pikemat aega ning kevadel klõpsas ta käsi päris mitmel korral "täiesti kogemata" Bridge Masteri lahti ning lähenedes sellele kui lahedale mõttemängule on umbes esimesed 7-8 lihtsamat mitmel korral uuesti ja uuesti läbi lahendanud. Keegi arvutiguru võiks ka rannaka pakkumise mänguna kokku kirjutada ja siis poleks mul üldse mingit muret, kuidas seletada ja mismoodi huvi mitte tappa. Lihtsalt võtad ette ja katsetad ning külge jääb justkui iseenesest...

Nonii, sellele kõigele järgnes tüng! Nimelt sai Rakveres pikniku pidades mõeldud, et läheks kõik õige esmaspäeval klubisse. Mina pääseks koristamisest ning kui klubis on lisaks Ilale veel kamp noori (ja ma ei pea ju ometi eraldi tõestama hakkama, et 31 on noor), siis tuleks sellest üks vingelt nunnu õhtu. Marie tahtis ka hirmsasti kaasa tulla kiibitsema. Mitte nagu klassikaline nädalasisene sünnipäev, mil ma õhtul üksi kodus internetivalgel siidrit libistan ning kummitan laulu. Hea laul, eks ole! noh, ma jõudsin selle kummitamiseni siis, kui olin keskpäeval paarile potentsiaalsele külalisele öelnud, et lähen kaarte mängima aga hiljem siiski selgus, et see asi jääb nüüd küll ära. Njahh, raske mängida ilma partnerita ning kui Lauri bussist maha jäi ning Maarja teatas, et ta ikka ka koju tagasi läheb - siis oli ka hea seltskonnaga "puuks" (või /piiks/).

Noh, lõpuks saabus siiski ka ootamatuid elupäästjaid, imeilusad lilled vaasi ning uus lauamäng majapidamisse, mis kohe ka katsetatud sai (ja millest ma tegelikult tahtsingi kirjutama hakata). Mäng siis Puerto Rico. Mõeldud vanusele 12+ aga ma isiklikult ütleks, et 9= saab mänguga imeliselt hakkama, oskab leida üsna muhedaid strateegiaid ning kui päris aus olla, siis lüpsis edukalt kõiki teisi kaasmängijaid.

Vaatasin siis riiulis ringi ja mõtlesin, et paneks kirja meie majas enimmängitud mängude tootjapoolsed ning minu nägemuslikud vanuse alampiirid (lähtudes peamiselt majas leiduvast alaealisest isendist):
Puerto Rico 12+ (9+)
Katani Asustajad 10+ (7+)
Carcassonne 8+ (6+, 7+ kui kohe võitma peab)
Elu on selline 8+ (6+)
Pickomino 8+ (5+ ehk kohe, kui tähelepanuvõime natukenegi arenenud on ning liitmine saja piires selgeks saanud)

Ja siis on meil veel Maailma Imed. Tootja poolt märgitud 12+... Noh, ütleme nii, et me täitsa mängime ja huvi ning võimete kohaselt sobiv alates sellest hetkest, kui lapsel on tekkinud mingi arusaam geograafiast (teab juba mõningaid riike ning ei aja segamini riike ja pealinnu). Ehk ütleme nii, et 7+ oli täitsa võrdne minuga (ok, talle eelisena andsin gloobuse kasutamise võimaluse). Samas, kui sul peaks olema mõni geograafiagurudest või mälumänguritest lapsevanemaks, siis võib see mäng olla alla 15 ikka päris nutune. Meile on see pogem koos maailma avastamine.

Viimastel nädalatel olen ma kuidagi jõudnud uue ringiga klassikaliste ulmeraamatute juurde (Science fiction). Ja jälle jõudsin ma mingis kirjutamise faasis mõtteni, kui lahe oleks, kui keegi suur ja tark kuskil maailmas viitsiks uurida raamatuid (ja ehk ka filme) ning panna nad võrduma reaalse situatsiooniga teaduse arengus samal ajal ning mõnevõrra varem.

Klassikaline ulme ongi minu lugemisvaras hetkel rohkem sedapidi, et lahe on ühest küljest lasta fantaasia kellegi teise fantaasiaga jooksu, püüda kinni mõni pull idee ning mõtiskleda ja võrrelda raamatuilmumisaastat ning tänast. Näiteks, mulle tohutult meeldib Kosmoseodüsseia (eriti hea võrdlusmaterjal kuna kaks esimest osa on tänaseks juba "minevikus") ning seal esinenud idee suurte vahemaade reisimisest "ussiaukude" abil. Nimelt, see "ussiaukude" süsteem toimib raamatus pea samamoodi kui toonane telefonikeskjaam. Või Asumi sari, milles oli tõeliselt kütkestavalt seletatud "massidega" seotud ettearvatavust.

Nojah, kui ma olen neid jälle mingi kolm või neli tükki järjest läbi lugenud, siis hakkab aju paratamatult mingeid kummalisi kronoloogiaid moodustama teadusmaailma avastus, selle tunnustamine, ilmumine populaarteadusliku või ulmena raamatukaante vahele, sattumine filmi. Kõik käib lahedate lainetena või vähemalt käis, sest tänaste teadusuudiste liikumine SF raamatutesse tundub juba paraja ulmena (arvestades muutunud infovahetuskiirust ning tänaste noorte lugemisharjumusi <- räägib pensionieelik).

Täna lugesin lapsele ette lõigu:
"Teises klassis konstrueeris ta taskulambipatarei toitega kaasaskantava aparaadi. Seade võis igale õpilasele ennustada nädala jooksul saadavate kahtede arvu. Aparaat tunnistati ebapedagoogiliseks ja täiskasvanud võtsid selle poisilt ära." (V.Šefner "Tagasihoidlik geenius", kogumik "Diogenese latern")
"Selline aparaat võiks mul olla," teatas mu tütar. "Siis saaks vaadata, et kui on mingi kaks tulemas ja siis selleks tunniks õpin korralikult ära."
"Aga, vaata, kui see aparaat on piisavalt taibukas, siis ta ei näita sulle ju kahte, mille sa ära õpid ja mis saamata jääb," oli minu mõte. "Igatahes on ideel jumet, kuid see võiks töötada pisut teisiti."
Pisikese mõttekujutelma tulemusena (mõtlemine ja unistamine on õnneks veel tasuta saadaval ning neid ei pea musta turu tagumisest nurgast räige raha eest taga ajamas käima) jõudsime järeldusele, et võiks olla selline väike pihuarvuti tüüpi asi, mis näitab umbes nii:
E: matemaatika - veaoht!
K: inglise keel - küsitakse jutustama!
N: matemaatika - TK, ohutu
...
Tubli inimene õpib igaks tunniks korralikult, laisk unistab sellest, et võiks ette teada, millises tunnis küsitakse ja millises mitte; missugust tööd oskab ta silmagi pilgutamata ning millega peaks pisut tähelepanelikum olema...

hobi

Nagu kõikidele teada on, elan ma endiselt kiviajas või kuskil natuke kaasaegsemas - igatahes digifotokaid pole veel leiutatud. Eelmisel nädalal õnnestus mul siiski üks taoline isend kinni püüda hetkeks ning sõbra abiga sai tehtud mõned pildid.
Selline ta siis on, see mu pisike hobi. Bridžimängijatest on enamus juba osaliselt näinud mu pastakaid, kuid, kes veel pole, saab vaadata nüüd.

Iga hobiga on aga nii, et kui sul teha meeldib ja sa ainult teeksid, siis ei mahu sa lõpuks oma tillukesse korterisse ära. Nii on juhtumas ka minuga. Teeks... aga milleks... ning sealt tekkis absoluutselt ebaminulik idee, et võiks proovida üht-koma-teist maha parseldada neile, kel pole aga tahaks.
Jube mõnus on mõelda ja planeerida, et teeks ja nuputaks, mis veel teisiti või lahedamalt annab teha - nii sündis näiteks bridžiteemaline idee. Põhja värvivalikut ning ripatsi olemasolu või sisu saab alati ise valida - käsitöö võlud, mitte ükski vorm ei kirjuta mulle ette, mida ma saan teha ja mida mitte.


Või siis hoopiski midagi lillede vallast:



































































Või mängida tähtede ja nimedega:

Triin










Hedvig













Ja om laps kirjutab koolis sellistega:

See peenikese tumeda joonega kaunistatu on mu isiklik lemmik ka hetkel.



















Kui kellelgi peaks huvi tekkima, siis võib ta sellest mulle teada anda. Need, mis kodus veel alles, võib kasvõi kohe saada. Alati võib anda ka vihje (ntx. tahaks roosidega aga punastes toonides ja heledal taustal) ja saab ju teha vastavalt soovile. Koos korraliku (ja vahetatava) tinaga on minupoolne hinnasoov 30krooni.

No nii, oligi üks "spämm-kommentaator" mu blogi üles leidnud. Viimase kahe postituse all oli eriti haige, absurdne, lahmiv, kitsarinnaline ja absoluutselt teemaväline kommentaar tekkinud. Postitajale siinkohal isegi ei vihja. Lihtsalt sellised võõrsilt saabunud teemaga mittehaakuvad madalalaubalised spämm-kommentaarid kuuluvadki ajaloo prügikasti (kuhu ma need ka saatsin). Kes luges, see luges.

Hetk, mille ajel ma siin tagasi olen, leidis aset täna hommikul. Sealjuures ei viitsigi rääkida nendest võtetest, mille abil ma viimase kuu jooksul vältimatut pankrotistumist seljatanud olen, sest seda te teate juba kõik, et need näpud suht põhjas on pärast muusikakooli poolaasta maksu ja lapse prillide soetamist. Ja ka sellest ei taha ma rääkida, et ma esmaspäeval olin sunnitud Lauri käest ajutiselt 100 krooni olin sunnitud laenama, kuigi see juba haakub natuke tänase teemaga.

Nimelt leidsin ma esmaspäeva õhtul koju jõudes eest ühe tillukese õnnetusehunniku, kes oli trennis oma võtmed ära kaotanud ja kelle treener tahtis teda täna võistlemas näha. Aga laps oli arglik ja rääkis, kuidas meil praegu raha pole (osavõtutasu 50 krooni) ja kuidas ta saaks nii kui nii kõigi käest kaela ja üldse plaanis ta vabal kolmapäeval sõpradega päev otsa kelgutada...

Veeres see päevake vahelt läbi. Noh, tegelikult saab ju ka 50 raha eest normaalse söögi paariks päevaks organiseerida ja teine pool rahast läks ikkagi täna hommikul võistlustasuks. Ja siit algas minu ülisürrealistlik hommikupoolik. Nagu filmis!

Mina olen absoluutselt kõige suurem võhik igasugustes võitluskunstides. Laps aga tahtis, et ma kaasa tuleks ja, mis seal salata, eks ma ise tahtsin ka natuke näha, kuidas tal läheb. Õnneks oli mul olemas sõjaplaan: kaasa tuli termos kohviga ja esimene Potteri raamat (mille laps eile enese tarvis raamatukogust laenutas). Nii me siis saabusime kaalumise ajal kohale. Korraga pidi hakkama kaks paralleelset võistlust. Tüdrukud ja naised (üle riigi) ja samal ajal tillukesed poisid ("lastevõistluse" nime all, ehk paar agaramat tüdrukut võistlesid mõlemas).

Kaalutud, kimono seljas, pugesime saali. Võistluse enese alguseni oli umbes tund aega aega ning nii ma sättisin end pingile mugavasti rätsepaistesse, võtsin raamatu lahti ja asusin lugema. Järgnevate minutite jooksul täitus saal laste ja vanematega. Nüüd algas võitlus minu kõrvade elu ja surma peale. Kas te kujutate ette, millist põrgulärmi suudavad teha 50 viie- kuni kümneaastast poisikest, kui neil on võistluseelselt adrenaliin üleval ning suur saal vabaks ja segamatuks jooksmiseks ja mängimiseks käes... prr... ääremärkus iseendale: järgmiseks korraks muretse kõrvatropid

Võistlus algas siiski! Edasine oli nagu filmis. No te ju teate neid ameerika "ideaalpere" filme, kus emad ja isad kogunevad statka äärde ja mängivad "kaasa" emotsionaalsemalt ja energiatkulutavamalt kui lapsed väljakul. Uskumatu! Sellised inimesed ongi olemas, kes oma lapse matši ajal seisavad kõrval ja konstantselt käsklusi karjuvad. Ja siis, kui laps tõeliselt ulgudes matši lõpetab (loe: kaotades), siis loevad veel sõnu peale, kuidas järgmine kord võita. Njahh, kui laste sportlaseks kasvatamine eeldab selliseid vanemaid, siis minu lastest ei saa kunagi sportlasi (ja ongi hea, kasvagu parem inimesteks).

Absurdi kalduv hetk: pisikesed pudinad (kes veel alaga ei tegele) jooksid pinkide alt, pealt ja vahelt, emmed lobisesid omavahel maast, ilmast ja laste kasvatamisest ning issid käisid väljaku ääres kaasa röökimas. Ja siis istusin seal mina: kõige staatilisemas vormis rätsepaistest, rüüpasin kohvi ja keerasin flegmaatiliselt järgmise lehekülje raamatust. Viimase matši ajal kukkus mulle kohaliku judoklubi DO silt seina pealt pähe. Ai! Autasustasime võitjaid ja tulin koos õnneliku lapsega koju. Njah, uksest sisse astudes konfiskeeris ta mult raamatu (mille ma just hetk tagasi tagasi sain, kui lapse magama saatsin).

Tegin eile ühe suurema blogituuri (kaevasin maa alt välja kõikide tuttavate (teadaolevad) blogid). Ja kui enne blogituuri tundus mulle, et aasta on saanud imelise alguse, siis pärast seda tuuri olen ma palju mõelnud tõsisemaid mõtteid.

Inimesed mu ümber vahetuvad. Vahel on see hea, vahel on see viletsam. Aga samas pole ma kunagi olnud see, kes oskaks ise hoida mingeid tutvusi ja sõprussuhteid. Mingid alaväärsuskompleksid ei lase. Mulle meeldib olla oodatud ja ma ise ootan teisi alati külla aga... See ootamine on mu elu pärisosaks muutunud. Ma ootan alati ja kõike. Ma ootan sõpru külla (neid kutsumata), ma ootan nendega kohtumist (ise helistamata), ma ootan mehele saamist (ise naeratamata), ootan kooli lõpetamist (kuigi praegu ootab konspekt pikisilmi hoopis mind köögis, et ma õppima läheks)... Ja nii hääbuvad suhted. Kes kolib eemale, kes kaob kiirustamisse, kuid... Njahh.

Aga nüüd on meil sõber internet. Lähed ja loed mõnda blogi, tuulad orkutis ning ongi NAGU tunne, et suhtleks. Ma ju kuulen (hea küll, näen) temast midagi. Näed pilte uuest soengust, laastava kiirusega kasvavatest lastest, loed "räigelt tüütust" konnasilmast või muhedalt uhkeldavast kassist, muigad ning lähed järgmise juurde. Hehh - see pole see. Tahaks ikka näha ja lobiseda ning juua koos paar kannu teed või kohvi, näpuga katsuda ning hingega tunda.

Aga ma ootan ja jälgin aja möödavoolamist. Nagu filmis!

Ja tegelikult on praegu kiire (konspekt ootab ja lapse suusamüts ootab ning ühed maavillased käpikud ootavad ka. Isegi korter ootab koristamist - aga ta on seda nii kaua oodanud, et kannatab vast veel paar nädalat välja), seega paari nädala pärast peaks selle teema taas välja kaevama. Aga külla võib mulle ikkagi tulla! Ausõna, ma ei hammusta rohkem kui tavaliselt. :P