Kaks lahedat jaotust eilsest.

Haaran kätte lehe
AQ
KQxx
KQ
KTxxx

ja Maarja avab 1D. Kisub slämmipoole, eksole okei
1D-1H;1NT-2C(!); 2D(!) - vaatasin, et 6NT jaoks jääb jõudu väheks aga kuna klapp ristis on minu jaoks tuvastatud, siis 4NT; 5H - 6C

ja Lauda tuli:
Kxx
Ax
Axxx
Jxxx

Teises lauas tuli vahelepakkumine 1D(!) - 1H; 1NT - (2D) - ... ja rappa nad jooksid. Jäin mõtlema, et sellise vahelepakkumise peale oleks mina kohe ässasid küsinud ja midagi mõtlemata 6NT lajatanud kahe ässa peale. Praegu, teades partneri väga sitta lehte, tuli jänes püksi ja igaks juhuks jäin 6C juurde.

Aga naer tuli hirmsasti peale pakkudes. Alles see oli, kui ma sarnase lehega (ok, 17p oli) kaalusin, kas teha 2C(!) relee või mitte ja lõpuks kogemata 1NT sisse passisin.

Teine jaotus, mis hinge jäi, oli siis üks suur idiotism väljamängus. Soodsas tsoonis, ma kolmandal pakkumiskäel lehega:
AJTxxx
AKJx
-
xxx

p - (1D(!)) - 1S - (2C);
p - (2D) - 2H - (3D);
3H - (4D) - 4H - dbl;
p...

Maarja pani lauda (ise kommenteerides, et oleks pidanud avama 2H - iseenesest oleks me sellega kordades kiiremini 4H.ni jõudnud)
x
QTxxx
JT9xx
Qx

Avakäik ruutus, lauast väike, paremalt käet kõrge, käest trump. Üks trumbitiir - näe, jagubki nii sitasti kui arvasin. Pajaäss, väike pada trumbile (vasakult kukkus emand). Ruutuga kätte tagasi. Ja nüüd, selle asemel, et minna J või T, et kui trumpab, panen üle, kui ei, viskan risti minema ja olemas. Ma suutsin 2!!!! tiiru minna väikesega trumbile, lühendada oma trumbi ja käia ilus leping taha. MIks ma nii tegin? Ärge küsige - ma ei tea ise ka, kust mu aju selliseid kenjaalseid ideid/ideetusi leiab.

Vajan pai

Avastasin pooleldi hirmu ja pooleldi sügava rahuga, et lisaks blogi lukustamisele olen ma end lukustanud ka niisama suhtlemise ees. Kuidagi vaikselt ja tagasihoidlikult olen eemale tõmbunud ka bridžist ja bridžimängijatest. Miks? Ma ei tea. Just samamoodi ei tea ma ka seda, millal tuleb lahendus, pääsetee.

Õhus on suuremat sorti muutused. Ma tajun neid iga oma rakuga. Seisatan keset tänavat tajudes aja ja inimeste kiiret voolu enesest mööda, küll ühes, küll teises suunas. Seisan ja tunnen end kui saurus. Ma ei tea, millisest otsast tasub kinni haarata, millest mitte. Virr-varr minu ümber on peatumatu. Kas mõni nendest nöörijuppidest on visatud minu suunas? Või ainult kellelegi teisele? Teised näivad neist niisuguse kergusega kinnihaaravat nagu teaksid nad täpselt, et just see on neile. Minus on aga lõppematu kahtlus, lakkamatu ootus.

Lobisesime eile Indrekuga (mulle meenus hetk enne öörahu, et tal oli sünnipäev) ning traditsiooniliselt oli tal küsimusi kahe teema jaoks: bridž ning kuidas mul meestelainel läheb. Mõlema teema juures tuli anda ebalev vastus, et nagu ei lähegi eriti. Meestega on kuidagi lihtsam, seal ma vähemalt tean, mida ma otsin või ootan. Bridžiga on aga seis hetkel selline, et ma ei tea ise ka, mida ma täpselt tahan või ootan. Üks on kindel, targemaks tahan saada, mingi kiuslik trots minu sees, mis ei anna rahu. Samas, mis nagu edasi peaks saama? Või kuidas? Alles paar nädalat tagasi sai kokku loetud, et sel kevadel olen mänginud 8 erineva inimesega - kõik armsad ja head aga ma partnerita ikka. Ma ei ole nii suur individualist, et oma algelises arengufaasis sellist seisu liigselt nautida. Teisalt, esmaspäevased klubid hetkel kuidagi ei tõmba. Natuke puhkust ja see läheb üle, tean juba. Mul on tunne, et enne suve lõppu tuleb mingi selgus. Vahet pole mis pidi, aga tuleb. Ning selle tunde ajel vaatan flegmaatiliselt ringi ning mõtlen: mine tea, milleks hea.

Seejärel tuletasin Indrekule meelde tema kunagise lause, kui ma mingis hullus alaväärsuskompleksis maadlesin. "Sa tundud endale lollina ainult sellepärast, et sa suhtled ainult geeniustega." Ma teen seda täna ka - suhtlen tarkade inimestega (kuigi viimased paar kuud pole pea kellegagi suhelnud, mis ei tee neid inimesi, keda oma sõbraks pean põrmugi rumalamaks vaid pigem näitab minu enese järjepidevat sotsiaalset ebaküpsust) ning mingil jabural põhjusel pole nemad mindki seltskonnast välja visanud. Ainult needsamused kompleksid on aja jooksul kadunud.

Ja kunagi tuleb hetk, mil leidub lahendus ka sellele tegelikult sõnatule saagale ja kohati üsna hellale teemale nimega "mina ja mehed". Ja see lahendus peab tulema kordades positiivsem kui on mu mõtted ja küsimärgid ebamääraselt vihmastel hommikutel. Muidu mina ei mängi!

Ehk - kaks kuud pausi ning absaluutselt muutumatu seis siin maailmas.