Millega tegelevad inimesed neil hommikutel, mis algavad hullu janu, pisikese tasakaalutuse ja suure sooviga magada? Krt seda teab aga minu puhul on pohmakas see aeg, mil mõistus kriibib mingisse mõtisklusse kinni. Tänase hommiku teema oli siis naiselikkus või siis mitte.

Kunagi, umbes neli aastat tagasi ütles Indrek mulle, et ma olen nagu kümneaastane poisike. Oi, kui tige ma toona olin. Iga rakk minus karjus selle väite vastu. Mina!? Kuidas siis nii? Mis asi see on, mida naiselikuks peetakse? Mis mõttes poisike.

Tema ainult itsitas sellise trotsi peale ja viitas mu mängulustile. Pobises midagi kaartidest, sudokudest, füüsikast ja igasugu muudest napakatest nuputamisülesannetest, mille peale mul pidi silm kergelt hullumeelsena särama hakkama. Mainis mu trotsi igasuguste remont- ja ehitustööde isetegemises ja mingeid muid sarnaseid asju.

Mina olin toona oma arvates maailma suurim romantik ja unistaja, kelle süda lõi värisema hea luuletuse peale ning hing paisus suuremaks endast, kui pastakaga käsi vaatas puhast paberilehte. Pigem meenutasin ma endale teismelist tütarlast, kes ootusärevana vaatab iga algavat päeva küsimusega: kas siia päeva saabud suur ja helesinine armastus? Kas mu unistused kasvavad kunagi reaalsuseks? Kas päike on alati soe ja taevas helesinine? Muidugi, mis seal salata, on kummalised mõttega mängud ja igasugused nupukad minu jaoks hukutavam suvalisest narkootikumist. (1000tk puzzlet ja ma unustan kohvi ja sigaretid, söögi ja koristamise kaheks päevaks.)

Tänasel päeval olen ma uhke selle lapse üle, kes mu sees ikka kihutab mind mängima, nuputama, otsima ja vaimustuma. Ja omal moel (ning natuke salaja vist) olen ma uhke, kui ma kuskil sedapidi välja paistan. Ja hirmul olen samal põhjusel. Miks? Sest hoolimata oma mängulisusest ja "saan ise hakkamast" olen ma ikkagi romantikust naisterahvas, kes unistab oma printsist valgel hobusel. Olgu mul siis see unistus. See meeldib mulle sama palju kui mõni totakas ülesanne stiilis "kellel on sebra ja kes joob limonaadi".

Ja siis jõudis see sama poisilikkuse teema taas ringiga minuni. Ainult, et nelja aastaga on poisilikust tüdrukust kasvanud "mehelik naine"? No oli ikka, mida seedida. Masendavalt suur mõju on sõnastustel, eks ole? Ja ma veeretasin oma rahuliku pohmas hommiku mõtiskledes naiselikkuse ja mehelikkuse üle. Seda on varemgi ette tulnud ning ka vestlusi sõpradega noil teemadel. Eks ikka enese otsimise/leidmise eesmärgil.

On üllatavalt palju neid, kelle jaoks naiselik meenutab esimese asjana tibilikku peenutsemist või ajulagedust aga ka seda rõvedat seljataga urgitsemist, ussitsemist, intriige ja demonstratsioone. Te võite mind nüüd lootusetuks romantikuks ja hulluks konservatiiviks tembeldada (olen mõlemaga kahe käega nõus), kuid minu silmis, kõrvus ja südames on naiselikkus midagi kõvasti ilusamat.Peenutsemine on pigem geilik ning edevus ühel, teisel või kolmandal moel pelgalt inimlik omadus. Naiselikku on minu silmis ennekõike seotud emaliku hoolivusega, igatsusega millegi ilusa poole. Samas ka praktilisus, sotsiaalne tarkus (ei maniküüri lahtioleku aegade teadmine ei kuulu sinna alla). Pigem oskus hoida sõpru, oskus näha lähedase valu, igatsus, helesiniste unistuste hoidmine ka raskeimal hetkel, tasakaalustada end ümbritsevat isiksuste hulka.

Kui ma seda niiviisi kirjeldan, siis olen sunnitud tõdema, et minu jaoks on naiselikkus seotud tihedalt emalikkusega, ürgse eripäraga meeste ja naiste vahel (et asjast õiget ülevaadet anda, pean mainima, et viimast väljendit ma tõeliselt vihkan tema subjektiivsuse pärast, kuid ma ei osanud kuidagi paremini kirjeldada). Sa kannad ja kasvatad oma lapsed, hoiad kogu oma elujõuga neid, kes on su lähedal, pühid pisara, kui vaja, haarad embusse nende unistused ning hoiad neid. Tjahh, sai selline vanamoeline ja ehk isegi naiive jutt. Ja ikkagi - idiootsus pole ei naiselik, mehelik ega ka midagi muud - idiootsus on pelgalt idiootsus. Punkt.

On täiesti hämmastav, millistest pisiasjadest koosneb hea olemine! Samavõrra hämmastav on muidugi ka see, kui mikroskoopiliste õnnetuste jada olemise absaluutselt negatiivseks muuta võib - aga see pole praegu oluline. Mis siis on? No ikka see, et sõltumata igasugustest imelikest asjadest on vist saabumas üks ääretult meeldiv sõbrapäev (üle aastate). Ei-ei, sõbrapäeva ennast ma ei tähista. No milleks? Joomiseks sobib iga teine päev sama hästi. Sõprade seltsis viibimiseks samamoodi. Liiati võib selle õhtu ka vabalt rahumeeli üksi kodus istuda ja pesu triikida - maailm ei hakka sellest teistpidi pöörlema ning minu elamine saaks veidikenegi ilusama ilme.

Aga ikkagi. Teate, sellgega võib äragi harjuda, et kõht ei valuta pidevalt (kui ikka juba üle nädala on rahu majas olnud, siis jääd hetkeks teravamalt kuulatama - mis nüüd lahti on?). Pealegi on suhteliselt koomiline istuda kohvikus ja piinata vaeseid teenindajaid küsimustega: mis kaste sellel prael on või, mida selles asjas paksendajana on kasutatud? Tegelikult on mul neist ikka natuke kahju ka, kui nad vahel minu pärast mitu tiiru köögivahet peavad jooksma. Vaikselt ootan, et mingi mõne nädala pärast võiks ka üldine füüsiline vorm juba tasapisi paranema hakata.

Teisalt, üle pika aja on mul taas midagi seoses bridžiga, mille üle mul on tõsiselt hea meel. Noh, esiteks ei ole ju tulemuste üle suurt midagi kurta, kuid hoopis parem meel on mul selle üle, et hästi palju õpetlikke situatsioone on ette tulnud. Hästi lahe hetke oli sel esmaspäeval. Mul oli käes päris ilus leht - avasin. Vastane kobises miskit vahele ja Minna ütles teisel korrusel mittesundivana oma masti. Oi, ma mõtlesin. Tavaliselt tuleks Minnaga mängides minu lehega midagi öelda. Samas on viimasel ajal olnud hästi palju juttu sellest mittesundivast järgnevusest ja sellest, kuidas ta sundida saab... No ma teen ausa passi, vaatame, kas tuleb õpetlik koht. Tuli! Ilus 9 tihi ja Minna hiljem küsis: "Ma ju tohtisin siin oma kaheksa punktiga öelda?" Ehk siis seekord tuli õpetlikuna mulle. Kusjuures need kohad on mind alati paelunud (sõltumata sellest, kas asi joppab poolkogemat hästi või läheb kala pärast täiesti metsa), kus mul on, mida õppida. Sellised jaotused, millele mõtled veel õhtul pikalt. Eriliselt lahedad on muidugi need hetked, mil kunagi hiljem tuvastad lauas sarnase situatsiooni ning teed endale teadliku märkuse - näe, selgeks sain selle mõtte!

Tohutu energiasüsti andis ka eile tuvastatud kahepoolne optimism ja ootus. See on just see ainus emotsioon, mille pealt saab areneda ja edasi minna. Ainus, mis võimaldab iga kord (ka 40%-st tulemust vastu võttes) võtta jaotusi ja luua neist endale positiivsete õppetundide jada. Mu sõnastus pole ehk antud kohas kõige parem, kuid ma loodan, et te mõistate. Ikka pisike siht ja eesmärk õigu pisut käeulatusest välja, täie usuga, et homseks, no hiljemalt ülehomseks olen kasvanud piisavalt ulatamaks tolle verstapostini.

Mis veel? Aa, esmaspäeval olin sunnitud hkkama saama venekeelse telefonikõnega. Mina!? No kujutage ette, et mina peaksin kellegagi vene keeles suhtlema! Ma oskan vene keelt sama hästi kui keskmine puujalaga hobune. Aga hakkama sain! Täitsa lahe oli. Ausalt. Väljakutse absoluutselt vales teemas ja teises valdkonnas. Nende jaoks, kes seda keelt paremini mõistavad võis minu arutu soov, läbi telefoni midagi kätega selgeks teha, tunduda üsnagi pentsik, kuid vaatamata kõigele saime me lõpuks ikkagi teineteisest aru ning probleemi lahendatud. Ui, ma olin uhke enda üle!

No ma lihtsalt pidin selle postituse siia tegema. Esiteks selle pärast, et ma kergelt voolan üle kõikidest naljakatest pisiasjadest, mis on läinud täkkesse (stiilis - ma jõudsingi eile nii pesu triikimise kui ka raamatu lugemiseni) ja teisalt - muidu kisuks see blogi ikka liiga äärmuslikult negatiivseks irinaks. Ja see pole enam mina (ehk siis minu olemus, minu nägemuses, tuleb enim välja just emotsiooni üleküllusena ja enamasti on nad pigem joovastavad, kuid siis pole tihtilugu kirjutamiseks mahti).

Hmm, kunagi visati mulle ette mingi horoskoop, mis ennustas majanduslikku tõusu pärast 28. eluaastat. Nojah, ju siis sai see kasv liiga suur, või oli mu vaimustus raamatupoest liiga elav, et kerge otsus: nii palju pole sulle nüüd küll vaja. Pane see palgatõus mingite tervisekaupade alla, mis maksavad megaeek.

Nojah, hakkasingi juba pihta saama, kuidas mahutada nõudepesemine ja pesu triikimine oma päevakavva. Ju ma siis hõikasin seda liiga valju häälega välja - ainus pood, kust vajalikke toitaineid Tartust saab, asub Maarjamõisas - absoluutselt vales suunas, minu liikumistrajektoore arvestades.

Küllap hakkas mu elu liiga stabiilseks ja ilusaks muutuma. Oli vaja raputada.

Tegelt on mul ajastuse üle hea meel. Niikuinii uriseksin ja poriseksin ma kuskil nurgas praegu. Vähemalt läheb see urin asja ette. Leidsin koti, mida jalaga taguda...

Sellest pisiasjast ka, et neljapäeval sai siis tehtud üks lahe Katani-õhtu Kati ja Valloga. Mis seal salata, koduväljaku eelis oli meil Ribbiga - loomulikult sai seda jõudu mööda ka kasutatud.

Eluaegsete haigustega harjumise võlud. Esimene nädal kulges teemal "perearstid kipuvad olema idioodid" ja "otsime, leiame, küll me hakkama saame" ning "õlu ja džinn, õlu ja džinn..."

Täna aga hakkas šoki järgmine faas. Kõndisin poes, kolasin riiulite vahel ning maiustuste juures (ei mul ei olnud isu, lihtsalt torkas pähe) vatasin oma lemmikmaiust ning olin sunnitud tõdema: hüvasti. Oi, see oli vastik mõte!

Ja siis hakkas keerutama peas mingeid mõtteid stiilis sõbrad ja üritused ja koogid ja joogid ja... Päris ausalt - hakkas ajudele.

Ühest asjast ma loodan tänu blogile pääseda - see on see sundimine teemal "no söö natukenegi. Maitse, mis see sulle ikka teeb" Et siis - targad sõbrad, nagu te mul olete, saate aru küll, et ega ikka ei tohi.

Aga sellest teisest asjast, et ma ei tohi lakku täis peaga ka unustada, et kook on mu soolestikule saatanast... Kas ma pean nüüd elu lõpuni olema tugev? Järjekindel? Ja millal mina tohin elu vabalt võtta?

Ma nüüd siis jälle depresseerun vahelduseks natuke. Ah, krt seda teab, miks ma tegelikult sitas tujus olen. Ja kesse tahakski teada? Mina igatahes mitte. Eelistaks sellele raudselt kiiret ülesaamist. Või mida iganes. Igatahes on nüüd taas üks teema, mida lisaks bridžile (mille kohta pole kahjuks viimasel ajal midagi liiga ilusat juhtunud) arendada ning mille üle mõtiskleda klaviatuuri vahendusel.

Nonii, mina hakkan nüüd joomist maha jätma! Nojah, täpsemalt siis õlle joomist.

Eile sain oma kauaoodatud mõõganeelamise tulemused kätte. Peensoole seis ei ole just ilus - limaskest kohati kadunud, hatud lamenenud (aga osaliselt siiski veel olemas), krooniline põletik sees.

Ja seda kõike miks? Sest kunagi armsal nõukaajal üks arst ütles pärast pooleaastast dieeti, et nüüd võib süüa kõike. Ma arvan, et kui Lea poleks mind äratanud neli aastat tagasi ja õepiigal poleks tuvastatud, siis kõnniks ma täna ka ringi õndsas teadmises, et näe on jah selline nõrgem seedimine, kõhuvalu aegajalt kummitab... Ja siis neljakümneselt imestan, kust ma endale selle soolevähi küll külge olen pookinud või midagi muud rõvedat...

Ok, ma mainin siin siis ära mõned asjad, mida ma ei söö:
1. õlu, viin (ok, kartulist aetud viina joon), džinn
2. igasugu saialised, enamus pudrud
3. 95% kastetest (sest enamasti topib eestlane neisse ikka nisujahu paksendajaks)
4. kõikvõimalikud paneeritud toidud
5. pasta tuli vist juba iseseisvalt välja (riisinuudleid söön)
6. kõik tavakaubanduses olevad hommikuhelbed (ka maisihelvestesse topitakse nisu sisse)
7. pooled keeduvorstid ja osaliselt ka suitsuvorstid
8. kohalikes veskites toodetud riisi-, tatra- ja hirsihelvestest toidud (lastakse samal liinil kaera ja teiste sobimatute teraviljadega ning seeläbi sisaldavad gluteeni)

Ehk lihtsamalt öeldes: kõik toidud, mis sisaldavad nisu, rukkist, otra või kaera.

Ülal loetletud toiduainete asendamine lubatud analoogidega läheb umbes 3...10 korda kallimaks tavariiulist võetud toodetega võrreldes. Päris paras pauk. Aga kõige suurem pauk on ikkagi see, et Tartu on nii pisike ja meie terviseletid lihtsalt ei sisaldagi sittagi. Süüa tuleb ostma hakata netist või Tallinnast...

Hehh, ärge siis solvuge, kui ma külla sajan ja midagi ei söö... See ei ole demonstratiivne... Pelgalt isikliku tervise huvides...

Noh, kes on maailma uhkeim lapsevanem? Mina loomulikult. Minu meelest pole selles kunagi mingit kahtlust olnud. Aga täna läheb meie piiga esimest korda võistlusrajale!

Ilm on muidugi selline, et ega mingit tunnet küll ei ole, et kuskil keegi suusatada võiks. Ja veel siinsamas Tartus! Ja ometi oma, pisikese valge paela peal, mis mööda rohetavat põldu lookleb, saab isegi võistlusi pidada.

Enese tunne on küll selline, et: suusatamine vä? Oktoobris vä? Ootaks ikka selle va talve ära. Ja teisel päeval: millal see talv oli? juba märts ju!

No vahet pole, talve tunne on nii ära kadunud, et isegi telekast tulevad suusavõistlused magan juba maha. No ei tule nagu selle peale, et sellist asja peaks ka kavast jälgima.

P.S. Näed sa siis - isegi kirjaviis muutub lakooniliseks, justkui, kartes muidu poriseks saada. *-)

Ma olen nähtamatu!? Ma ei teagi, kas seda tuleks komplimendina võtta - nii pisike, et jääb kahe silma vahele - või solvanguga - täiesti tähtsusetu olevus. Isiklikult eelistaksin muidugi seda komplimendi versiooni (kuigi mu kaal jäärapäiselt inetut numbrit näitab).

Sügisel klubisse tulles jooksis üks kahemeetrine noormees (kellega ma täna muide kontorit jagan) minust konkreetselt üle. No teisiti ei saa kirjeldada hetke, mil ta oma kolmemeetriste sammudega Kompanii tänavast välja tormas nii, et ma järgmisel hetkel käpuli lendasin. Tema jätkas sealjuures samas sihis liikumist, hetkeks lühenes küll samm kahe meetri peale aga tõesti - vaid hetkeks.

Täna, sealsamas Kompanii tänaval suitsu tehes jäin hetkeks jälgima Raekoja platsi. Raamatukogu poolt tuli väga raamatu tagakaande süvenenud noormes ja sõitis sisse. Sajaga! Hüppasin pool meetrit edasi, endal hing kinni. Muud vast polekski midagi, kuid ta valis tulemiseks sellise nurga, et mu niigi õrnake parem põlv hakkas valutama. Ja ma veel plaanisin täna mingi korralikuma trenni teha. Tou!

Sellest ma parem ei hakka rääkimagi, et konsumi lihaletis olen ma alati nähtamatu. Lähed leti juurde, seisad seal nõudliku näoga, tädid ajavad juttu, sätivad kaupa välja. Siis tuleb keegi teine - tädid lõpetavad vestluse ja teenindavad teda. Mis te arvate, mis siis saab, kui see teine oma kauba kätte saab? Loomulikult jätkub müüjataride jutuajamine.

Nähtamatu. Te ei näe mind. Te ainult kujutate endile ette, et te mind näete. Mind pole tegelikult siin...