Pealinna reisi planeerisin ma pikalt. Peamiselt seisnes planeerimine sõnastamata mõttes "kui mul oleks kolm järjestikust vaba päeva", kuid te võite isegi aimata, et tööinimesel on sellist aega pagana keeruline leida. Viimaks leidsin. Uurisin kohe, kui augusti graafiku kätte sain, ka õe käest, et kas öömaja jagatakse ning, noh, siin ma nüüd olen: "turistina Tallinnas!".
Ma tahtsin näha seda linna, mille pärast turistid siia tulevad. Ma tahtsin näha ja tunda vanalinna maagiat. Tallinn on koht, mis on minu silmis üdini argine paik. See linn, milles ka laupäeva hommikul kell üheksa liiguvad inimesed kiiresti ja asjalikult, peatumata ja naeratamata. Seda ka siis, kui on november või veebruar ning hommik nii külm, et täiemõistuslik inimene ei vea end toast väljaga. Enamasti satun ma siia vaid mingi kohustu seetõttu ning mõte linna nautimises hääbub kuhugi kahe kolmetunnise bussisõidu taha. Noh, lisastiimul oli ka - ma tahan seda paika natuke ühes loos kajastada ning seega oli vaja luua taastutvus ka nende eriti suurte ja kuulsate hoonetega, mida terve vanalinn täis on.
Seega tuli nautlemiseks aega võtta ning siia lihtsalt niisama tule, ilma ühegi lisakohustuseta. Saabusime, astusime Viru keskusest läbi, et võtta üks tops kohvi. Laps teatas, et tagapool on parem CafeIN ning juhtis mind läbi maja. Mingil hetkel leidis koha, mida ta ise veelgi rohke eelistas, vaatas siis minu poole, uuesti vajaliku leti poole, taas minu poole.
"Ei, ma viin su enne CafeINi juurde ära ja tulen siis tagasi," teatas ta otsusele jõudnuna. "Ma ei taha, et sa kaubanduskeskuses eksima hakkad."
Nojah, nii palju siis ema usaldamisest! Samas, ega ma teda ju väga süüdistada saa - mina ja orienteerumine kohas, kus on palju inimesi, on üsna keeruline kooslus. Viis mu kättpidi üles ning pööras ise alla minema.
"Sa ikka oskad ikka ise alla tagasi tulla?" uuris veel enne lahkumist.
Muigasin, lihtsamat teed oli raske leida, kuid pisikesest pilkest ei suutnud ka hoiduda.
"Põhimõtteliselt peaks vist üles leidma küll?"
"Leiad või ootan su ära?" uuris ta kindlust otsides.
Ja siis tuli vanalinn. Esimene korralik turistipilt tuli teha juba sisenedes. Jup, kunagi, umbes kakskümmend aastat tagasi tegin ma ka reisi või paar, mil ma väravaid imetlesin ning vanalinna kirikuid vähe teravamalt silmasin, kuid see on ka kõik. Ühtegi taolist fotot ei ole ma kunagi varem teinud. Täna, turismihooaja lõpul, sulandusime me veel ilusasti massi.
Plaan oli lihtne - esmalt astusime sisse Tallinna Linnamuuseumi, sest sealt võis saada põnevat infot nii linna kui vaatamisväärsuste kohta ning siis sai juba jalutamisi paremini seadistada. Kohe sisseastudes ning pileteid lunastades (õppurile 3€) valati meid üle teabega majast ning sealsetest ekspositsioonidest. Jutt läks laiemaks ning peagi vestlesime veidi sügavamalt arhitektuuriteemadel. Seejärel paljastasin oma isiku ning rääkisin ka sellest loolisest lisapõhjusest, miks ma siinset õhku nuusutama tulin.
Ma ei olnud valmis kõigeks selleks, mis mind ees ootas. Ülemisel pildil kujutatud kaart on sealt pärit, mitmed pisikesed infovoldikud. Tõsiselt! Raske on leida inimesi, kes põnevaid detaile meelsamini jagaks kui muuseumitöötajad. Samasuguse Vau! elamuse olen varasemalt päris mitmest muuseumist kaasa haaranud. Igal pool, kuhu satud, on oodatud külalise tunne ning majaperenaised annavad endast parima, et sul oleks seal hea ja mõnus, tagasikutsuv ning elamustpakkuv. Maja peal kohtasime veel paari töötajat, kellest igaüks juhendas ette mingi nurgataguse, rääkis mõne loo ning oli nõus vestlusesse haakuma, kaasamõtlema ja -rääkima.
Nende hooajaline näitus 20. sajandi argipäeva kohta ei pakkunud mulle kuigi palju huvi, kuid püsinäitust neelasin nii silmaga kui ka fotokaga. Majamaketi juures olime pikalt ning laps urises, et miks tal sellis nukumaja pole kunagi olnud. Noh, sellist kaks meetrit kõrget, milles on toimiv tõstemehhanism ning tema barbied oleks saanud kaupmeheprouade ja -tütardena uhkeid printsessikleite kanda. Ja linnamaketi juures olime pikalt, vist isegi veel pikemalt. Vaatasin maketil olevad bastioneid ning õhkasin. Hiljem sain küll teada, et reaalselt ehitati neist valmis vaid osad ning teised on vanade jooniste põhjal juurde tehtud - selline oleks võinud olla linn, kui...
Ja siis tuli keldrikorrus - keraamika ja metallist toidunõud. Ehh, keraamikavitriinide juuresmuutusin eriti kadedaks, kuid ma ei hakka seda siin pikalt kirjeldama, vaid panen hoopis ühe pildi vitriinist, mis mind eriliselt köitis (kui mälu ei peta, siis 17. sajandi kohalik toodang). Imeline! Sellist ilu võiks koduski olla. Nojah, ühe kergelt väsinud muuseumikülastaja sain ka pildi peale korra.
Tulime keldrist välja ning olime juba lahkumas, kui valve(info)laua naine mu kinni püüdis. Ta oli meie vestluse peale vahepeal mõelnud ning natuke ringi tuulanud, uurinud raamatuid ja kontrollinud veebi. Loomulikult oli oskaja otsijana ka põnevaid asju leidnud ning neid mahtus mulle lahkudes taskussegi.
Võtsime vanalinnas kiire eine (ja kuratlikult hea eine, mille eest küsiti vaid veidi rohkem kui äärelinna kohvikus) ning seadsime sammud edasi - veidi müüri ning siis Oleviste kirik. Hinnang lähenedes: suur. Veidi lähemalt: kole suur. Ega ta seestki paremat muljet jätnud. Mõõtmed olid minu jaoks liiga suured, sisu argine ja kiirustav - just selline nagu mu tavapärased pealinnakülastused.
Aga seal me olime ning otsustasime siis juba ka torni külastada. Njah, see oli ühtaegu väga hea ja ka väga halb mõte. Imekitsas keerdtrepp keerutas end taeva poole ning seda mööda voorisid inimesed üles ja alla. Kohtumised olid ühtaegu hirmuäratavad, sest trepp oli kitsas ja järsk, kuid samas ka oodatud, lubades üha väsinumal kehal hetkeks seina vastu liibuda ja puhata. Terve tee üles vasardas peas mõte, et sellest tuleb pärast ka alla tulla ning alla tulemine tundus märksa hirmuäratavam. Üles me viimaks jõudsime, viimased keerud küll pigem kätega köiskäsipuudpidi sikutades kui jalaga hoogu andes astudes, kuid siiski üles.
Puhkasime katuse all. jalg värises väsimusest ning emotsioonist. Puhkasime veel veidi, tõmbasime siis kopsud õhku täis ja ronisime viimase trepikese, et vaateplatvormile jõuda. Vaade! Vaade oli suurepärane! Üle linna, igas suunas. Vaatasin alla ning püüdsin meelde jätta hoove ja katuseid, mis nii lummavalt paistsid. Jalutasime torni järgmisele küljele ning uurisime edasi. Telefoni ma kotist välja võtta ei julgenud. Selleks tundus kõrgus ning keha väsimusaste liighoomamatud. Oli hea oht, et see libiseb mul sõrmede vahelt ning sureb kuskil kõvasti madalamal üsna vägivaldset surma. Kolmanda külje peal jõudis mu ajule kohale kus me oleme ning kõrgus muutus häirivaks. Veidi enne alguspaika tagasi jõudmist ootasin ma ust juba pikisilmi. Nüüd värises jalg juba veidi ka kõrgusest. Paar kiiret sammu, et tornikiivri alla peitu jõuda. Istusime veel veidi, kogusime julgust, et pikka keerdtreppi pidi taas alla ronima hakata. Noh, vähemalt sealt tegin ma pildi, Oleviste kiriku tornikiivrialustest prussidest. Mälestuseks, et ma olen sinna läinud, seal tundnud ja hinganud, vaadet nautinud ja kartnud.
Vahepalana kõigele keskaegsele istusime tunnikese Sashiga. See siider ronis nii pagana õigesse kohta pärast Oleviste torni! Ja mul on nüüd kotis veel üks raamat, millest ma räägin millalgi väikeses tulevikus natuke rohkem. Hehh, mu mõte minna väga väikese õlakotiga seiklema, et ei saaks raamatupoodides liigselt hullata, lõppes sellega, et juba enne tööpäeva lõppu oli selles kaks uut raamatut ning veel hulgaliselt muud.
Väike tiir Paksu Margareeta juurde ning siis linna tagasi. Tööpäev oli lõppenud, argine osa hajus ning päevaste turistide jalad hakkasin üles ütlema. Nüüd liikus neid tänavatel juba kõvasti vähem ning muhusussipildiseidpajalappe müüvad kioskid mõjusin nagu tillukesed liivakeerised vanas vesternis - kohustuslikud, kuid üksluised ja üksildased. Nägime ära ajaloomuuseumi hoone, kuid sulgemiseni oli vähem kui tund aega aega ning selle asemel põikasime hoopis Pühavaimu kirikusse.
Huhh! Pagan! Oi, see oli vist vale sõna ülivõrde väljendamiseks, aga see oli nii äge koht. Aknavitraažig, kappaltar, tumedad pingid... Kõik meelitas puhkama ja nautima. Keegi mängis orelit, ilmselt harjutas mõneks suurem publikuga juhuks, sest valesid noote ja korratavaid akorde tuli üksjagu sisse, kuid see kõik ainult suurendas lumma. Jah, Pühavaimu saab oma koha mu loos, see on nüüd täiesti kindel. See, millise koha, on juba teine küsimus.
Veel mõned pildid raekojast, tiir Harju mäele ning siis oli aeg vaid raamatupoest läbi astuda ning õe juurde puhkama maabuda. Raamatupoest siis veel viimane pilt. Ei, ma ei ostnud seda raamatut. Ostetud sai hoopis üks ingliskeelne Sõrmuste Isand, näiteks (laps arvas, et see 1100lk tellis on ta riiulist täpselt puudu). Aga pildilolev isend on üks äärmiselt muhe fantaasiaraamat, milles on nii õrnust ja hoolitsust kui kaklust ja seiklust ning üleüldse on see natuke liiga hea raamat, et olla kollase sildiga, allahinnatuna riiulis.
Teel Harju tänavalt Solarise poole jäid ette ka need vahvad öökullid. Mis maja ja mis öökullid, oskavad mu sõbrad ilmselt paremini öelda. Mina ainult kiljatasin tütarlapselikus rõõnus ning tegin turisti kombel neist pildi, et nad ei ununega ega kattuks lisaks tänavatolmule ja ajatolmuga.
