Nädalavahetusel leidis aset "kohtumine ÕSiga". Kui alustada algusest, siis esmase huvi tekitas üks vana kuulus ornitoloog, kes teatas, et Rait on väljasurnud hiidlinnu nimi. Põln'd õrna aimugi! Aga koju jõudes sai kiusatus minust võitu ja nii ma google otsingusse nime sisse lõingi. Selgus, et oligi olemas selline lind nagu raitlind. See selleks, hoopis lahedama vaste andis eki.ee - ausõna, mul polnud siiani aimugi,. et mu emakeeles on olemas tähenduslik sõna "rait". Siiani oli ta lihtsalt poisslapse nimi (mille õde mult kunagi pännas). Õnneks on internet suur ja lai (või peaks ütlema "õnneks on internet rait" ning annab igasuguseid ilusaid vasteid. Tilluke raitlinnu skelett (hiiglaslik jaanalinnu sugulane, nagu ma aru sain <- Rait ja Jaana on sugulased?):

Nii, nüüd on esimesed eesmärgid täidetud: story on koos ning lapsele printisin ka üleeile välja. Ja ta võttis paberid, istus maha ja luges ja luges ja luges.... 6h hiljem tõusis püsti ja küsis: kas sa hakkad nüüd kohe järge kirjutama? Saanud minu eitava vastuse koos seletusega, et selleni läheb aega. Tahaks enne selle teksti saada keeleliselt korda ning lahti nendest jamadest, mis mind ennast veel häirivad. Tulemusena on mul nüüd laps, kes peksab mind arvutisse (varem üritas mind siit ära saada). Tal on vaja, et ma muudkui loeksin ja parandaksin ja kähku valmis saaksin. Veel on tal tekkinud mingi häda, et ma peaksin oma sitast suhtlemisoskusest üle saama ja hakkama otsima kirjastajat. No, et tema tahaks lugeda seda "raamatut". Parim võimalikest komplimentidest: minu joonistamist vihkav laps on end kaks päeva lõbustanud huntide ja luikede joonistamise õppimisega. Kümneid sinise silmaga musti luiki ning peotäis hallhunte... (Ehh, ma olen natuke-väga rahul).

Järgede lugu hakkas mõttes jooksma juba ammu. Sel hetkel, kui ma nägin, et hoolimata tõsiasjast, et minu süda kuulub Elynale, on lugu hakanud keerlema Elysabethi ümber. Ja siis ma mõtlesin, et tegelikult väärib nooruke Elyna "oma lugu". Mõtted keerlesid, ideed istusid sülle ning ootavad nüüd kannatamatult paberile valamist. Seejärel aga jõudis kohale, et päris nii ei saa ju, et tüdrukutel on kummalgi oma lugu, kuid kroonprints on vaid kõrvaltegelane. Ka tema väärib "oma" lugu. Nii sündiski düsgraafikust grafomaani peas idee triloogiast... Hale! Ma olen HALE! (Loodetavasti ei ole ma nii hale, et unustan teostuse käigus esimese klassi matemaatika.)

Aga esmalt tuleb esimesega hakkama saada. Palju-palju probleeme...

Uskumatult keeruline oli leida (vähemalt) kahte inimest, kes viitsiksid lugeda. Huvitav, kas siin jookseb mingi eestlaslik joon, et tahaks aga nagu ei taha küsida ? Või olingi ma inimesed ära hirmutanud kuidagi? Hmhh, no ok, pika vindumise peale ja isikliku küsimisega õnnestus siiski nappidega (nelja päevaga) leida kaks õnnetukest, kes saavad... ma ei teagi, mida täpselt teha...

Ma armastan oma blogi ja ma vihkan oma blogi. Nii veider kui see (mulle endale) ka ei tundu. Teisalt ongi raske vihata midagi, mis külmaks jätaks... ehh, pagan, kaine peaga annab ka sassis olla...

Aga hoopis teisest ooperist. Järgmine nädal algab Tartu võistkondlik. Ega kellelgi ole tiimi, millest täpselt üks käsi puudu on? Ma olen tol ajal nimelt partneri ja tiimita praeguse päikese valgel. Oeh, sorry, vale meedium taaskord küsimuse jaoks, millele vastust ka tahaks, aga muud meediumid ei kipu ka kuidagi paremaid või kõlavamaid vastuseid andma.

Nonii. Viimase 24 tunniga olen ma suutnud rohkem või vähem edukalt läbida faase: "nüüd tuleb see asi läbi lugeda", "nii palju kirjavigu pole võimalik teha", "appi, kui loll tekst", "ise ma sellist asja küll kunagi ei loeks", "öökimiseni juba sellest lugemisest ja kirjavigadel ei paista otsa", "midagi siin nagu ikka oleks aga mida stiil!", "See asi mulle üldse ei meeldi", "see tuleb ümber teha, aga ma ei tea, kuidas!?", 2siia tuleb vahele kirjutada", "see on veel täitsa puudu", "hea küll, hakkame nüüd juurde kirjutama", "trükivead said otsa, stiilivigu ja logisemisi on masendavalt palju", "ei mõtle vigadele, kirjuta need puuduvad ja üle libisetud asjad vahele",...

Ehh, pagana palju mõtteid ühe tillukese teksti kohta. See, et ma ise sellist teksti mitte kunagi raamatukogust ei laenutaks, ei tule muidugi üllatusena. No mulle ei meeldi tibifantasy. Aga tibindus ei ole siiski hingele võõras. Miks peakski inimene võtma lugemiseks mõtteid, mille sarnaseid ta isegi genereerida oskab. Loogiline ju, et lugemisega tahaks kätte saada neid emotsioone, millist originaalaju toota ei oska (kuid mis siiski elamiseks vajalikud on).
Muud nagu polegi.

Ahjaa, hakka või kontrollima, kas mu blogi ikka võimaldab kommenteerimist. Ka testkommentaari kirjutamine oli eile hetkeks juba päevakorras, aga ma ei viitsinud välja logida...

Mul on arvutis üks fail "Uitmõtteid unarusse jäetud südames" ja selles failis on koos peottäis minivorme - uitmõtteid. Faili loomisaeg on määratletud äärmiselt ebarahuldava perioodiga minu elus, kuid aja jooksul on sinna pudenenud uitmõtteid siit ja sealt. Ka paar blogiteksti on sinna ära eksinud (näiteks võililledest). Ma jäin otsima ühte teksti, mis hoolimata sellest, et on vaieldamatult kõige kurvem tekst minu elus, on mulle siiski südamelähedane ja lõpuni kallis. Ometi ei pane ma mitte seda teksti. Jah, ma lugesin ta läbi lummusin taas nartsissi kombel ja pilk peatus hoopis teisel. Ajastu on sama, kaheksa aastat tagasi, kuid hoopis muie tuli peale. Njahh, Jordani lugemine pani selle teksti minu jaoks pisut teise valgusesse üle mitme aasta. Aga just selline tunne on Jordanit lugedes... ja mis seal salata, ega mu isiklik elu ka kuidagi musternäidisena ees ei laula...

Mis küll on need nii hullumeelselt meelad meelitused, mis sikutaksid tundelisema lause üle mehe huulte?

Kuidas meie, mehed ja naised, küll nii kaua kõrvuti eksisteerinud oleme, koos ühise asja nimel liikunud ning ometi teineteise keelt pole selgeks õppinud? Meie seas pole isegi tõlke! Mitte ainumastki.

Kas tõesti oleme nii erinevad? Kui me sedavõrd erinevad oleme, kuidas küll meie vanemad nii paljuks ühise keele leidsid, et valmis meisterdada meid? Võtta idee, valada see materiaalsena vormi ning lihvida seejärel nurki ja õnarusi paarkümmend aastat, et meie taas üksteist ei mõistaks. Jah, et me taas eksiksime, seda ühist keelt püüaksime, keelkondade erinevusest saadud valusaid haavu neelaksime, püsiksime rajal, kui oleme selle leidnud ning seejärel kasvataksime oma tütardest naisi ja poegadest mehi.

Ja nemad ei mõista teineteist.

Kas poleks siis juba mõistlikum leida ja kokku kirjutada keel, mida me kõik mõistaksime? See pole vist võimalik. Ka meie häälepaelad on erineva ehitusega, rääkimata südamest ja mõistuse, mõtlemise keerdkäikudest.

Jah, keelt ei tule aga meie tuleme. Tuleme ikka ja taas, põlvkond põlvkonna järel. Kust või kuhu- see pole küsimus. Peaasi, et me ikka tuleme! Käest kinni, suudeldes, kallistades, kirveid ning vihaseid sõnu loopides. Valust kõveras, vihast pulbitsevatena, õnnest ja armastusest särades, hõõgudes ükskõik-millise-tunde ajel tuleme me ikka ja taas.

Lootus on meie ühine keel. Lootus õnnest ja õnnestumistest, lootus leida lohutust meeleheite ja purunenud elude hetkeil. Mingi imelik sära silmis, värin hinges ning ootused kõigele ilusale tuhmistavad kukkumise valu ning mõistmatuse teravused hingest. Ja keelt pole vaja, vähemalt hetkeks. Vaja on lootust ja ainult lootust, et me mingil moel teineteise keeli tundmata siiski mõistame üksteist murest ja õnnest, kallistustest ning valusatest löökidest.

Mõistame südame, mitte mõistusega, rääkides südame, mitte suuga. Tundes ja tunnetades teist. Siis ongi kinni käest, suudeldes, kallistades, kirveid ja vihaseid sõnu pildudes. Ja me särame, hõõgume ükskõik-millise-tunde ajel ning tuleme! Ikka ja taas! Igavesti.

Aeg on nii kaugel, et ma vaikselt hakkan otsima katsejäneseid, kes tahaks lugeda, kommenteerida, küsimusi esitada ja mind mõtlema panna. Kui on julgeid, siis paluks mulle teada anda.

Täna pärastlõunal rääkisime lapsega, et tegelikult on kirjanikud ühed eriti jõhkrad loomad. Esmalt loovad nad karakteri, siis tapavad ära enamuse tolle perekonnast ning sunnivad ta väevõimuga kangelaseks. Ja millisest pasast neid kujusid läbi ei lohistata, tahab see vaene kangelane siis või mitte. Jä pärast kogu seda sõnnikut on võimalus, et tüüp elab õnnelikult elu lõpuni. Seda muidugi vaid juhul, kui kirjanik ei otsusta teda ära tappa. Siinkohal pole kaitstud mitte ükski tapmisviis. Ja siis on veel tegelasi, keda põhimõtteliselt ainult selleks sisse kirjutataksegi, et saaks teda ära tappa.

Ja kui sellest kõigest veel küllalt ei ole, siis hakkab kirjanik mängima lugeja südamega. Võtsin siis ette G.R.R.Martini esimese raamatu. Lugesin lapsele muidugi eelnevalt sõnad peale, et ma EI sooviita seda raamatut lähema paari aasta jooksul (kasvagu enne veidi). Avasin raamatu ja lugesin ette selle koha, kus Robb ürghundikutsikad leidis. Kõik need kirjeldused, kuidas kutsikas end Brani põse vastu surus ja kuidas Jon oma lumivalge leidis ja... Ja siis ütlesin, et hea hulk hunte ja nende peremehi saab surma juba üsna pea. No nii ei tohi ju! kirjutada maailma kõige nunnum ja armsam kogemus poiste ja kutsikatega suvises (põlvini) lumes ja siis neid armutult tapma hakata. Pff.

Ja nüüd ma siis seisangi küsimuse ees. Ei, mitte selles pole küsimus, kas tegelane sureb. Küsimus on vaid selles, kas tema laip leitakse või mitte.