Sunday, November 6, 2011

Mul on arvutis üks fail "Uitmõtteid unarusse jäetud südames" ja selles failis on koos peottäis minivorme - uitmõtteid. Faili loomisaeg on määratletud äärmiselt ebarahuldava perioodiga minu elus, kuid aja jooksul on sinna pudenenud uitmõtteid siit ja sealt. Ka paar blogiteksti on sinna ära eksinud (näiteks võililledest). Ma jäin otsima ühte teksti, mis hoolimata sellest, et on vaieldamatult kõige kurvem tekst minu elus, on mulle siiski südamelähedane ja lõpuni kallis. Ometi ei pane ma mitte seda teksti. Jah, ma lugesin ta läbi lummusin taas nartsissi kombel ja pilk peatus hoopis teisel. Ajastu on sama, kaheksa aastat tagasi, kuid hoopis muie tuli peale. Njahh, Jordani lugemine pani selle teksti minu jaoks pisut teise valgusesse üle mitme aasta. Aga just selline tunne on Jordanit lugedes... ja mis seal salata, ega mu isiklik elu ka kuidagi musternäidisena ees ei laula...

Mis küll on need nii hullumeelselt meelad meelitused, mis sikutaksid tundelisema lause üle mehe huulte?

Kuidas meie, mehed ja naised, küll nii kaua kõrvuti eksisteerinud oleme, koos ühise asja nimel liikunud ning ometi teineteise keelt pole selgeks õppinud? Meie seas pole isegi tõlke! Mitte ainumastki.

Kas tõesti oleme nii erinevad? Kui me sedavõrd erinevad oleme, kuidas küll meie vanemad nii paljuks ühise keele leidsid, et valmis meisterdada meid? Võtta idee, valada see materiaalsena vormi ning lihvida seejärel nurki ja õnarusi paarkümmend aastat, et meie taas üksteist ei mõistaks. Jah, et me taas eksiksime, seda ühist keelt püüaksime, keelkondade erinevusest saadud valusaid haavu neelaksime, püsiksime rajal, kui oleme selle leidnud ning seejärel kasvataksime oma tütardest naisi ja poegadest mehi.

Ja nemad ei mõista teineteist.

Kas poleks siis juba mõistlikum leida ja kokku kirjutada keel, mida me kõik mõistaksime? See pole vist võimalik. Ka meie häälepaelad on erineva ehitusega, rääkimata südamest ja mõistuse, mõtlemise keerdkäikudest.

Jah, keelt ei tule aga meie tuleme. Tuleme ikka ja taas, põlvkond põlvkonna järel. Kust või kuhu- see pole küsimus. Peaasi, et me ikka tuleme! Käest kinni, suudeldes, kallistades, kirveid ning vihaseid sõnu loopides. Valust kõveras, vihast pulbitsevatena, õnnest ja armastusest särades, hõõgudes ükskõik-millise-tunde ajel tuleme me ikka ja taas.

Lootus on meie ühine keel. Lootus õnnest ja õnnestumistest, lootus leida lohutust meeleheite ja purunenud elude hetkeil. Mingi imelik sära silmis, värin hinges ning ootused kõigele ilusale tuhmistavad kukkumise valu ning mõistmatuse teravused hingest. Ja keelt pole vaja, vähemalt hetkeks. Vaja on lootust ja ainult lootust, et me mingil moel teineteise keeli tundmata siiski mõistame üksteist murest ja õnnest, kallistustest ning valusatest löökidest.

Mõistame südame, mitte mõistusega, rääkides südame, mitte suuga. Tundes ja tunnetades teist. Siis ongi kinni käest, suudeldes, kallistades, kirveid ja vihaseid sõnu pildudes. Ja me särame, hõõgume ükskõik-millise-tunde ajel ning tuleme! Ikka ja taas! Igavesti.

Aeg on nii kaugel, et ma vaikselt hakkan otsima katsejäneseid, kes tahaks lugeda, kommenteerida, küsimusi esitada ja mind mõtlema panna. Kui on julgeid, siis paluks mulle teada anda.

Saturday, November 5, 2011

Täna pärastlõunal rääkisime lapsega, et tegelikult on kirjanikud ühed eriti jõhkrad loomad. Esmalt loovad nad karakteri, siis tapavad ära enamuse tolle perekonnast ning sunnivad ta väevõimuga kangelaseks. Ja millisest pasast neid kujusid läbi ei lohistata, tahab see vaene kangelane siis või mitte. Jä pärast kogu seda sõnnikut on võimalus, et tüüp elab õnnelikult elu lõpuni. Seda muidugi vaid juhul, kui kirjanik ei otsusta teda ära tappa. Siinkohal pole kaitstud mitte ükski tapmisviis. Ja siis on veel tegelasi, keda põhimõtteliselt ainult selleks sisse kirjutataksegi, et saaks teda ära tappa.

Ja kui sellest kõigest veel küllalt ei ole, siis hakkab kirjanik mängima lugeja südamega. Võtsin siis ette G.R.R.Martini esimese raamatu. Lugesin lapsele muidugi eelnevalt sõnad peale, et ma EI sooviita seda raamatut lähema paari aasta jooksul (kasvagu enne veidi). Avasin raamatu ja lugesin ette selle koha, kus Robb ürghundikutsikad leidis. Kõik need kirjeldused, kuidas kutsikas end Brani põse vastu surus ja kuidas Jon oma lumivalge leidis ja... Ja siis ütlesin, et hea hulk hunte ja nende peremehi saab surma juba üsna pea. No nii ei tohi ju! kirjutada maailma kõige nunnum ja armsam kogemus poiste ja kutsikatega suvises (põlvini) lumes ja siis neid armutult tapma hakata. Pff.

Ja nüüd ma siis seisangi küsimuse ees. Ei, mitte selles pole küsimus, kas tegelane sureb. Küsimus on vaid selles, kas tema laip leitakse või mitte.

Nüüd aga sisenes Maylisa oma isaga. Isa käevangus lähenes ta ebamaiselt nõtkel sammul Sfeinile. Vanad traditsioonid, muigas Sfein. Hoolimata sellest, et juba sajandeid peeti kihluse katkestamist tabuks (põhjendatud katkestamiseks oli vaja enamat kui kuute varvast), ikka veel tõi pruudi isa alati oma tütre mehe juurde. Sel moel justkui rõhutades, et tal on kuni viimase sekundini õigus oma tütar eemale juhtida ning peigmehele "ei" vastata.

Thursday, November 3, 2011

Viimased päevad olen ma siis suures osas pühendanud veidi jaburate küsimuste kirjutamisele suvalistele lehenurkadele ning hiljem neile vastamisega. "Mis see kuninga asi on?", "Mida krdit sa mõtlesid? Kas üldse?", "Kuidas nägi? Mida aimas?", "Emotsioon?".... Pff, päris naljakas on kohati... ja veelgi rohkem on piinlik...

Ma kasutan tekstis tänaseni blogi numeratsiooni. Hoolimata sellest, et osades kohtades on pool maha kriipsutatud ja teistes kohtades on tekst kolmekordselt pikemaks veninud. Vaatasin täna seda ebaühtlust ning jõudsin taas järeldusele: müts maha kõikide ees, kes oskavad oma tekste peatükkideks liigendada (nii, et see oleks loogiline, võtaks kokku, kuid ei hakiks teksti). Hmhh. Eriline austus muidugi neile autoritele, kes, lisaks osavale liigendamisele, oskavad neile peatükkidele sõnalisi pealkirju panna. Karta on, et seda ma isegi ei ürita. Vähemalt mitte veel.

Aga tekstis sees olla on lahe. Kui pagana lahe on ärgata hommikul teadmisega, et öösel unesnähtu toimus sinu sõrmede poolt välja mõeldud lossi saalis kuningate ja printsessidega sinu loost. Mõni vestlus või vaidlus ja alati ning igavesti väljaspool teksti raame. Midagi nende tulevikust, millest käesolev lugu veel ei räägi. Või midagi minevikust, mis konkreetse loo seisukohalt on ebaoluline. Ja kui bussi peale kõndides jooksevad silme ette kleidid. Ja kui suitsupausil olles arenevad mõttes kümned kõrvalliinid, mida ma sellisel moel sissepõimida ei oska (ja kohati ka ei taha).

Lõppu siis veel tsitaat ääremärkusest: "Naiivsus pole voorus mitte üheski vanuses, kuid täiskasvanu puhul on ta suisa õõvastav roppus. Palun, vähemalt püüa olla natuke vähem naiivne kui sa oled!!!" Eks ma üritan. Ja lähen, mängin, nüüd edasi.

Ahjaa, lubasin verd: ma lähen nüüd tegelasi tapma. (Edasi võitude poole!)

Saturday, October 29, 2011

Vikerkaaremaa

Aga natuke algusest siiski (maamärgina iseendale, et tegelikult võiks (peaks) ka sellega kunagi tegeleda).

Kevadine pühapäeva hommik oli vaikne ja rahulik. Hommikusöök söödud, vaatas Marie aknast õue – isegi päike paistis kuidagi laisalt ja soojalt. Ema askeldas omi tegemisi, koristas ja pesi pesu. Temaga praegu mängida ei saa. Kõik tubased mängud tunduvad nii igavad, kui päike läbi akna sulle otse silma paistab ja lausa meelitab õue.

„Emme, kas ma tohin õue minna?”

„Muidugi võid. Kevadised soojad ilmad just selle jaoks ongi, et pisikesed lapsed saaksid lõputult õues mürada” naeratas ema ja jätkas pesumasina täitmist.

„Ma võtan Urri kaasa” hõikas Marie veel ukselt ja läinud ta oligi.

-----

Aga mida sa seal õues ikka teed? Kaisa oli maale sõitnud ja Magnus ei tohtinud köha pärast õue tulla. Brigita pidi harjutama klaverit. Siin on ka igav, mõtles Marie mossi vajudes. Urr sabapidi peos lonkis ta kahe mänguväljaku vahel aga teha polnudki nagu midagi.

„Kas sa pead mind kogu aeg sabast sikutama?” küsis korraga üks vaikne hääleke. Mariele tundus nagu oleks Urr seda öelnud. Ehmatusest lasi tüdruk kaisuloomal sabast lahti.

„Ai! Nojah, ega asfaldile kukkumine ka just meeldiv ole. Hea, et ma plüüžist olen, muidu võinuksin ninaluu murda.”

„Urr, sa räägid!” Marie silmad lõid särama. Kas tõesti on võimalik, et tema Urr räägib nagu need tegelased raamatutest. Sipsik ja... No kindlasti oli neid veel, kuid rohkem tüdrukule ei meenunud. Raamatuid ta ju eriti ei armastanud ka. Teate, lugeda on jube raske, kui see veel hästi välja ei tule. Palju lahedam ja mõnusam on, kui emme õhtul mõnda põnevat juttu ette loeb. Mitte mingisugust tittede muinasjuttu vaid tõeliselt põnevaid seiklusjuttudega raamatuid.

„Muidugi ma räägin.”

Nüüd sai Marie enesevalitsuse tagasi ning lõi käed puusa: „aga miks sa varem rääkinud ei ole?”

„Esiteks: võta mind maast üles,” alustas Urr. Marie võttis ta eriti hellalt sülle tegi pai, et Urr enam nii mossis ei oleks.

„Teiseks räägin ma vaid siis, kui mul midagi tähtsat öelda on. Ja üldsegi ei suuda ma siin maailmas rääkida. Ainult siis, kui me vikerkaaremaale lähedal oleme ning sedagi vaikselt. Aga seal, Vikerkaaremaal, seal olen ma juba suur ja võimas tiiger ning urisen nii, et mets kajab. Pisemad loomad võin kogemata lausa minema puhuda”

„Mis Vikerkaaremaa? Kas selline koht on siis tõesti olemas?” küsis Marie.

„Muidugi on, sa ju ise joonistasid ka kunagi ühe pildi, kui ma vaikselt sosistasin, kuidas seda tegema peaks.”

Urr oli kuidagi suurem ja raskem kui enne. Mariel oli teda juba päris raske süles hoida.

„Vaata, seal eemal on suur tume pilv. Kui sadama hakkab, ilmub sinna alla vikerkaar,” osutas Urr vasakule. „Lähme sinnapoole, mis sa ootad”

-----

„Sa oled raskemaks muutunud,” hingeldas Marie, kui nad pilvele lähemale jooksid.

„Natukene kanna mind veel, palun. Kui me veel lähemale jõuame, siis suudan ma juba ise joosta.”

Nii nad jooksid: väike tüdruk, kelle süles oli pehme pruun kaisutiiger, kes iga sammuga pisut suuremaks kasvas. Urri kasukas tundus juba päris loomakarvana ning pehme naha all oli tunda luid.

Marie jäi seisma.

„Ma enam ei jõua”, ohkas tüdruk.

„Vaata, sajab!” Hõikas Urr juba üsna sügaval toonil urisedes. Marie vaatas pilve poole. Tõesti, hallid triibud langesid pilvest alla. Selja taga paistis päike.

Pilv lähenes ning peagi langesid esimesed vihmapiisad ka Marie kleidile. Samal hetkel tekkis otse nende ette vikerkaar.

„Lähme!” hõikas Urr ning pistis vikerkaare poole jooksu. Marie vaatas hetkeks imestunult oma tiigrit. Urr polnud enam üldse pehme töntsjalgne kaisuloom. Ta oli suur ja uhke tiiger. Päris tiiger ja pealegi valge!

„Oota mind ka!” hõikas tüdruk Urri poole ning hakkas kiirustades tiigrile järgi jooksma. Tal oli ükskõik sellest, kas ta kleit ja juuksed märjaks saavad. Kingad juba lirtsusid ning pritsisid pori igale poole.

Ootamatult vihm tugevnes ning siis juhtus midagi kummalist. Urr hüppas korra ning kadus. Paistis nagu oleks ta hüpanud otse vikerkaare sisse. Täpsemalt tüdruk ei näinud ning joosta polnud enam kuhugi. Igal pool ainult sadas lakkamatult.

„Urr! Urr, kus sa oled?” hõikas Marie, endal nutumaitse kurgus. Kuid vastust ei tulnud kuskilt.

Korraga muutus kõik Marie ees valgeks ning suur ja graatsiline tiiger hüppas otse tema kõrvale.

„Hei, valitsejanna! See tüdruk on minu sõber. Palun luba tal koos minuga Vikerkaare maale tulla. Ma ju tean küll, et tal pole veel päris oma vikerkaart tehtud aga palun.” Hõikas Urr valgusesse.

Marie ei saanud aru, kellega Urr räägib, kuid igal juhul pidi see keegi olema väga tähtis isik. Igaks juhuks tegi ka tüdruk ebalevalt kniksu ning vaatas selles suunas, kuhu Urr näis vaatavat.

Kui ma omal ajal kooli läksin, siis olin ma veendunud, et ainus asi, mis on lugemisest veel hullem, on kirjutamine. Raamatute lugemine kõlas keskmise piinamisviisina, kuid lugemispäeviku täitmine oli "hullem kui surm". Nii ma esimese klassi läbi käisingi: aabitsa tekstid luges õde ette, osa kohustuslikust kirjandusest ka. Etteütlusi kirjutasin vähemalt kolm korda enne, kui kolme välja venitada suutsin. Lugemispäevik asendas põhiliselt jalgpalli. Suure vigina ja pobina peale väisin ju kirjutada aga joonistada!? Jumala eest, ei! Õde joonistas. Ja kui vaja, siis ka õde kakles hoovi peal nendega, kes mind solvama tulid. Mul on lahe õde. Ja siis kuskil veidi enne 10-aastaseks saamist käis plõks, teine, kolmas ning ema vingumine "loe oma kohustuslikku kirjandust ka vahel kasvõi natukenegi" asendus lausega "palun ära loe kogu aeg, rikud silmad ära". (Saa sa neist suurtest aru - loe, loe, ära loe...)

Mõne aasta eest läks kooli mu tütar. Lugemisest püüdis ta end võimalikult kaugele hoida. Aabitsatekste oli ta nõus täpselt ühe korra läbi lugema, raamatud olid kasutuskõlblikud vaid külmrelvana, etteütlustest vigadeta sõnade leidmine oli kunst omaette ja kui te teaksite, kui palju kordi ma olen kuulnud inetuid lauseid lugemispäeviku kohta... Oeh. Ja alustasin mina seda: "Ütle, mida iganes sa lugeda tahaksid, ja ma leian sulle selle raamatu", "Loe natukenegi", "ära jäta viimasele minutile"...

Ja siis esimese klassi alguses. Ta oli haigena ühe päeva kodus ning kui ma õhtul koju tulin, leidsin eest joonistuse. Ühele paberile oli joonistatud vikerkaar ning selle kohale trükitähtedega VIKERKAAREMAA kirjutatud (arvatavasti olid mõned vokaalid pikkuselt puudelised, kuid see pole oluline). Igatahes kasvas sealt välja mõte kirjutada talle ja temast üks jutt. Tema lemmikkaisukast ja vikerkaaremaast, kus elavad haldjad ja tiigrid. Loomulikult on seal ka oma paha ning väike marie peab maa päästma, kuid selleks on vaja õppida korralikult lugema.

Selle loo saatus on olnud üsna sarnane Elyna omale - pärast kirjutamist sain ma ise aru, et sellisel kujul on ta totaalne jama ning vajab tõsisemat töötlust ning kõrvale ma ta paningi. Ainult Marie luges... ja hoolimata sellest... kuskil veidi enne kümneseks saamist käis üks suuremat sorti klõbin ning ma alustasin juttu "katsu enne keskööd magama jääda", "ära väsita oma silmi liialt", "raamat ei jookse eest ära", "loodusõpetuse kodutöö tuleb ka ära teha"... (peaaegu võiks arvata, et ma olen vahepeal suureks saanud).