Hetk, mille ajel ma siin tagasi olen, leidis aset täna hommikul. Sealjuures ei viitsigi rääkida nendest võtetest, mille abil ma viimase kuu jooksul vältimatut pankrotistumist seljatanud olen, sest seda te teate juba kõik, et need näpud suht põhjas on pärast muusikakooli poolaasta maksu ja lapse prillide soetamist. Ja ka sellest ei taha ma rääkida, et ma esmaspäeval olin sunnitud Lauri käest ajutiselt 100 krooni olin sunnitud laenama, kuigi see juba haakub natuke tänase teemaga.

Nimelt leidsin ma esmaspäeva õhtul koju jõudes eest ühe tillukese õnnetusehunniku, kes oli trennis oma võtmed ära kaotanud ja kelle treener tahtis teda täna võistlemas näha. Aga laps oli arglik ja rääkis, kuidas meil praegu raha pole (osavõtutasu 50 krooni) ja kuidas ta saaks nii kui nii kõigi käest kaela ja üldse plaanis ta vabal kolmapäeval sõpradega päev otsa kelgutada...

Veeres see päevake vahelt läbi. Noh, tegelikult saab ju ka 50 raha eest normaalse söögi paariks päevaks organiseerida ja teine pool rahast läks ikkagi täna hommikul võistlustasuks. Ja siit algas minu ülisürrealistlik hommikupoolik. Nagu filmis!

Mina olen absoluutselt kõige suurem võhik igasugustes võitluskunstides. Laps aga tahtis, et ma kaasa tuleks ja, mis seal salata, eks ma ise tahtsin ka natuke näha, kuidas tal läheb. Õnneks oli mul olemas sõjaplaan: kaasa tuli termos kohviga ja esimene Potteri raamat (mille laps eile enese tarvis raamatukogust laenutas). Nii me siis saabusime kaalumise ajal kohale. Korraga pidi hakkama kaks paralleelset võistlust. Tüdrukud ja naised (üle riigi) ja samal ajal tillukesed poisid ("lastevõistluse" nime all, ehk paar agaramat tüdrukut võistlesid mõlemas).

Kaalutud, kimono seljas, pugesime saali. Võistluse enese alguseni oli umbes tund aega aega ning nii ma sättisin end pingile mugavasti rätsepaistesse, võtsin raamatu lahti ja asusin lugema. Järgnevate minutite jooksul täitus saal laste ja vanematega. Nüüd algas võitlus minu kõrvade elu ja surma peale. Kas te kujutate ette, millist põrgulärmi suudavad teha 50 viie- kuni kümneaastast poisikest, kui neil on võistluseelselt adrenaliin üleval ning suur saal vabaks ja segamatuks jooksmiseks ja mängimiseks käes... prr... ääremärkus iseendale: järgmiseks korraks muretse kõrvatropid

Võistlus algas siiski! Edasine oli nagu filmis. No te ju teate neid ameerika "ideaalpere" filme, kus emad ja isad kogunevad statka äärde ja mängivad "kaasa" emotsionaalsemalt ja energiatkulutavamalt kui lapsed väljakul. Uskumatu! Sellised inimesed ongi olemas, kes oma lapse matši ajal seisavad kõrval ja konstantselt käsklusi karjuvad. Ja siis, kui laps tõeliselt ulgudes matši lõpetab (loe: kaotades), siis loevad veel sõnu peale, kuidas järgmine kord võita. Njahh, kui laste sportlaseks kasvatamine eeldab selliseid vanemaid, siis minu lastest ei saa kunagi sportlasi (ja ongi hea, kasvagu parem inimesteks).

Absurdi kalduv hetk: pisikesed pudinad (kes veel alaga ei tegele) jooksid pinkide alt, pealt ja vahelt, emmed lobisesid omavahel maast, ilmast ja laste kasvatamisest ning issid käisid väljaku ääres kaasa röökimas. Ja siis istusin seal mina: kõige staatilisemas vormis rätsepaistest, rüüpasin kohvi ja keerasin flegmaatiliselt järgmise lehekülje raamatust. Viimase matši ajal kukkus mulle kohaliku judoklubi DO silt seina pealt pähe. Ai! Autasustasime võitjaid ja tulin koos õnneliku lapsega koju. Njah, uksest sisse astudes konfiskeeris ta mult raamatu (mille ma just hetk tagasi tagasi sain, kui lapse magama saatsin).

Tegin eile ühe suurema blogituuri (kaevasin maa alt välja kõikide tuttavate (teadaolevad) blogid). Ja kui enne blogituuri tundus mulle, et aasta on saanud imelise alguse, siis pärast seda tuuri olen ma palju mõelnud tõsisemaid mõtteid.

Inimesed mu ümber vahetuvad. Vahel on see hea, vahel on see viletsam. Aga samas pole ma kunagi olnud see, kes oskaks ise hoida mingeid tutvusi ja sõprussuhteid. Mingid alaväärsuskompleksid ei lase. Mulle meeldib olla oodatud ja ma ise ootan teisi alati külla aga... See ootamine on mu elu pärisosaks muutunud. Ma ootan alati ja kõike. Ma ootan sõpru külla (neid kutsumata), ma ootan nendega kohtumist (ise helistamata), ma ootan mehele saamist (ise naeratamata), ootan kooli lõpetamist (kuigi praegu ootab konspekt pikisilmi hoopis mind köögis, et ma õppima läheks)... Ja nii hääbuvad suhted. Kes kolib eemale, kes kaob kiirustamisse, kuid... Njahh.

Aga nüüd on meil sõber internet. Lähed ja loed mõnda blogi, tuulad orkutis ning ongi NAGU tunne, et suhtleks. Ma ju kuulen (hea küll, näen) temast midagi. Näed pilte uuest soengust, laastava kiirusega kasvavatest lastest, loed "räigelt tüütust" konnasilmast või muhedalt uhkeldavast kassist, muigad ning lähed järgmise juurde. Hehh - see pole see. Tahaks ikka näha ja lobiseda ning juua koos paar kannu teed või kohvi, näpuga katsuda ning hingega tunda.

Aga ma ootan ja jälgin aja möödavoolamist. Nagu filmis!

Ja tegelikult on praegu kiire (konspekt ootab ja lapse suusamüts ootab ning ühed maavillased käpikud ootavad ka. Isegi korter ootab koristamist - aga ta on seda nii kaua oodanud, et kannatab vast veel paar nädalat välja), seega paari nädala pärast peaks selle teema taas välja kaevama. Aga külla võib mulle ikkagi tulla! Ausõna, ma ei hammusta rohkem kui tavaliselt. :P

Esmaspäeval tuli jutuks talveuni ja unes läbitöötatud jaotused. Tundub, et ma olen nüüd talveunne jäänud. Eile mängisin ma Lauri ja Maarja vastu kaarte ning pudistasin absoluutselt igas olukorras vale kaarti lauda. Ja siis nad õpetasid mind aga mina tundsin ennast nii rumalana, et ühel hetkel tõusin lauast ja läksin nurga taha nutma. Just nimelt: nutma.

Täna mängisin ma Erika ja Andrese vastu. Jaotusi, mis meelde jäid oli ainult 1 aga ma praegugi veel üritan välja mõelda, kuidas pagan on selle lehega võimalik ikkagi õigesse lepingusse jõuda. Unes tegin ma seda pooleldi kõheldes ja sisetunde pealt ning lihtsalt panin 7H ning kuna trump jagus, polnud probleemi. Ja kas 7H on õigustatud leping (ma ei tea protsente 2:1 ja 3:0 vahel peast kahjuks)? Nimelt minu käes oli leht:
-
xxx
AKxx
AKQxxx

ning mu partneril:
xxx
AKTxxxx
xx
x

Aga kuidas pakkuda minu käest avades? Ja partneri käest avades? ning karta on, et vastased ütlevad on võimsal häälel pada agressiivselt vahele...

EDIT: segaduste vältimiseks - kaarte mängisin ma ikkagi unes. Päriselt magades. Lihtsalt jaotused ja vastased olid realistlikud (partner mitte nii väga)

Õnneks ainult ühe öö saingi üksi kodus olla. Võib-olla kirjutan sellest mingi hetk pikemalt aga täna pole veel see päev.

Kodused jutud:
"Kui sa avad 1NT, siis mida tähendab minu 2C?"
"ee... ää... oo..."
"mul on vähemalt 8 punkti..."
"ja vähemalt üks neljane kallismast"
"Jah, ja mida sina siis vastad?"
"ma ei tea ju, mis leht mul käes on!"
"Neljane ärtu ja ülejäänud kolmesed."
"2 ärtu"
"Aga..."

Algab pakkumine 1D-1H; 2H- (pikk mõttepaus)
"vaata nüüd oma lehte. Sa ju tead, mis vahemikus minu punkt on. Kui sa minu maksimumile, no 15 punktile, liidad enda omad, kas sa saad üle 25?"
"mm... mhmh"
"aga kas sa minu miinimumile, umbes 12 punkti, oma punkte liites saad ka vähemalt 25 kokku?"
...

Ehh, väärt aeg... slämmidest ja kontratest ei tea ma midagi... veel...

Orkuti tõlkijatel ei ole siiski huumorisoon täielikult puudunud (kuigi vahel nii paista võib). Kasuta või visiitkaartina, kui juurede lisada märkus "aga raskesti käsitletav". :P

ja juttu jätkub kauemaks...

Ilm - alati selline teema, millest saab rääkida. Esiteks kipub see alati kellegi jaoks sitt olema ning variatsioonid teemal, kuidas see peaks muutuma, et hea hakkaks, on ka ääretult erinevad. Näiteks vaidleme me isaga juba paar kuud teemal lumi - mina tahaks juba suusatama ja ootaks sellist poolemeetrist lumekihti aga tema tegeleb vallas lumelükkamise korraldamisega ning läheb hallimaks juba pelgalt mõttest võimalikule lumesajule. Või siis suvel, kui ma 20-kraadisest sompusilmas unistan millestki soojemast, siis leidub alati vähemalt paar sõpra õige hetke kiunatuseks, et vastikult palav on ikka veel.

Päevapoliitika - teema, millega ma end liiga aktiivselt ei seosta aga ma TEAN, et leidub inimesi, kes peavad seda sama geniaalseks jututeemaks nagu ilm.

Päevapoliitiline ilmakanne (see sai mõeldud reedel Ökuli juurde minnes, kuid kirja panna ei jõudnud varem):
Lugedes postimehest, et Eesti kuulub kõrge seagripi riskiga riikide hulka, tekkis küsimus: kust nemad teavad? Aga siis meenus pisiasi, et meil, eestlastel (üldistamine on hea, eksole) kipub väidetavalt niigi pidevalt kärss kärnas ja maa külmunud olema. Astudes siis paar meetrit eemal järjekordsesse porilompi pidin tõdema, et njahh, maa hetkel küll külmunud pole aga ruigama võtab see ilm seda enam. Kaugel siis see saba rõngasse kiskumise hetkki siis enam on.

Vahel tundub mulle, et lisaks ilmale ja päevapoliitikale on viimastel aastatel tekkinud mu ümber veel üks sama oluline (ja nagu juuresolevalt pildilt näha, siis ka sama püsiv) teema, mis üsna tihti teemaks võetakse: miks ma pole veel mehele läinud või missugusele mehele ma minema peaksin. Viimasel ajal (viimase aasta pooleteise jooksul) on hakanud nendest juttudest läbi kumama väljendid "kui sa veel lapsi tahad" ja "nõudluse-pakkumise vahekord" ja "fertiilne iga" ja... Ühesõnaga kumab läbi idee, et ma pole enam 24 (mis seal salata, see on ju ka õige). Viimane neist oli päris lahe. Kõneluse aluseks oli vahepeal ka see postitus, mis on algusest peale selge ja üheselt mõistetav. Antud postitus ütleb muidugi ka veenvalt ära kõik vajaliku probleemi lahendamiseks - seni, kuni täiskasvanud naine käitub emotsioone peitvalt ja matvalt nagu arg varapubekas, on ka lootusetu eeldada, et mõni normaalne täiskasvanud meesisend lähemale jääks. Aga kunagi kasvan ka mina suureks! Ausõna.

Ja alati tasub vaadata selle blogi esimest arvestatavat postitust üldse... mehele minemisele see mind küll lähemale ei vii, kuid võilillede tekst on siiski ajaproovile vastu pidanud ning tänaseni minu jaoks oluline ja meeldiv. Ja samas, miks peaks viitama postitusele, mis ei tee mitte midagi peale totaka vabandamise stiilis "ma olengi selline"? Näähh, liiga keeruliseks läheb. Tänaseni olen ma oma "pigem meheta kui hobusega" ideaalist kiivalt kinni hoidnud, kuid eks ühel hetkel tuleb ka mul hakata leppima asjaoluga, et vanad, paksud ja endiselt rumalad naised üldjuhul ei leia endale... eee... mmm... ma tahtsin kirjutada mingeid omadussõnu... aga tegelikult... naljalt isendeid, kes... eee... mmm... no,et oleks hea, noh. Kui kohtate kedagi sellist, kes mulle meeldida võiks, siis vihjetelefon on endiselt avatud.

Kui ma siin juba bridžist rääkima hakkasin, siis toon siia ühe kolmapäevase hale-koomilise situatsiooni:

Leht selline:
A8xx
Kxx
AKJx
AK

minuni jõuab pakkumine kujul:
p-p-1S
Minult kontra ning kogu pakkumine siis selline:
p-p-1S-dbl
p-2H-p-3NT

Ilmub lauda leht:
xx
AJTx
QTxx
xxx

Oll avakäigul, paja emandaga - võttis. Siis paja 9 ja võttis ka ning küttis risti. Loen tihisid kokku: 2 ristis, 4 ruutus, 1 pajas ja asun nuputama, kuidas saada vajalikud kaks tihi ärtus kätte (ilma, et mõni mustadest "lahti" läheks). Kuidagi tuleb niimoodi lõigata, et nad kaht tihi ei saaks. Läksin Ruutu soldatiga emanda poole lauda. et tulen sealt väikese ärtuga ja vaatan, kas katta või mitte kuningaga...

Kes mu loogikas teatud kummalisust märkab, siis: ei, te ei ole valel teel. Pärast neljanda tihi lõppu kostis üle laua minu rõõmus hõige: ma olen IDIOOT! Ülejäänud inimesed on lauas küsiva pilguga, et miks ma nüüd ootamatult särama hakkasin? No kas te siis ei säraks, kui tuvastaksite ootamatult lauas ärtu ässa olemasolu!?

Piinlik peaks olema... aga ma'i viitsi...