ja juttu jätkub kauemaks...

Ilm - alati selline teema, millest saab rääkida. Esiteks kipub see alati kellegi jaoks sitt olema ning variatsioonid teemal, kuidas see peaks muutuma, et hea hakkaks, on ka ääretult erinevad. Näiteks vaidleme me isaga juba paar kuud teemal lumi - mina tahaks juba suusatama ja ootaks sellist poolemeetrist lumekihti aga tema tegeleb vallas lumelükkamise korraldamisega ning läheb hallimaks juba pelgalt mõttest võimalikule lumesajule. Või siis suvel, kui ma 20-kraadisest sompusilmas unistan millestki soojemast, siis leidub alati vähemalt paar sõpra õige hetke kiunatuseks, et vastikult palav on ikka veel.

Päevapoliitika - teema, millega ma end liiga aktiivselt ei seosta aga ma TEAN, et leidub inimesi, kes peavad seda sama geniaalseks jututeemaks nagu ilm.

Päevapoliitiline ilmakanne (see sai mõeldud reedel Ökuli juurde minnes, kuid kirja panna ei jõudnud varem):
Lugedes postimehest, et Eesti kuulub kõrge seagripi riskiga riikide hulka, tekkis küsimus: kust nemad teavad? Aga siis meenus pisiasi, et meil, eestlastel (üldistamine on hea, eksole) kipub väidetavalt niigi pidevalt kärss kärnas ja maa külmunud olema. Astudes siis paar meetrit eemal järjekordsesse porilompi pidin tõdema, et njahh, maa hetkel küll külmunud pole aga ruigama võtab see ilm seda enam. Kaugel siis see saba rõngasse kiskumise hetkki siis enam on.

Vahel tundub mulle, et lisaks ilmale ja päevapoliitikale on viimastel aastatel tekkinud mu ümber veel üks sama oluline (ja nagu juuresolevalt pildilt näha, siis ka sama püsiv) teema, mis üsna tihti teemaks võetakse: miks ma pole veel mehele läinud või missugusele mehele ma minema peaksin. Viimasel ajal (viimase aasta pooleteise jooksul) on hakanud nendest juttudest läbi kumama väljendid "kui sa veel lapsi tahad" ja "nõudluse-pakkumise vahekord" ja "fertiilne iga" ja... Ühesõnaga kumab läbi idee, et ma pole enam 24 (mis seal salata, see on ju ka õige). Viimane neist oli päris lahe. Kõneluse aluseks oli vahepeal ka see postitus, mis on algusest peale selge ja üheselt mõistetav. Antud postitus ütleb muidugi ka veenvalt ära kõik vajaliku probleemi lahendamiseks - seni, kuni täiskasvanud naine käitub emotsioone peitvalt ja matvalt nagu arg varapubekas, on ka lootusetu eeldada, et mõni normaalne täiskasvanud meesisend lähemale jääks. Aga kunagi kasvan ka mina suureks! Ausõna.

Ja alati tasub vaadata selle blogi esimest arvestatavat postitust üldse... mehele minemisele see mind küll lähemale ei vii, kuid võilillede tekst on siiski ajaproovile vastu pidanud ning tänaseni minu jaoks oluline ja meeldiv. Ja samas, miks peaks viitama postitusele, mis ei tee mitte midagi peale totaka vabandamise stiilis "ma olengi selline"? Näähh, liiga keeruliseks läheb. Tänaseni olen ma oma "pigem meheta kui hobusega" ideaalist kiivalt kinni hoidnud, kuid eks ühel hetkel tuleb ka mul hakata leppima asjaoluga, et vanad, paksud ja endiselt rumalad naised üldjuhul ei leia endale... eee... mmm... ma tahtsin kirjutada mingeid omadussõnu... aga tegelikult... naljalt isendeid, kes... eee... mmm... no,et oleks hea, noh. Kui kohtate kedagi sellist, kes mulle meeldida võiks, siis vihjetelefon on endiselt avatud.

Kui ma siin juba bridžist rääkima hakkasin, siis toon siia ühe kolmapäevase hale-koomilise situatsiooni:

Leht selline:
A8xx
Kxx
AKJx
AK

minuni jõuab pakkumine kujul:
p-p-1S
Minult kontra ning kogu pakkumine siis selline:
p-p-1S-dbl
p-2H-p-3NT

Ilmub lauda leht:
xx
AJTx
QTxx
xxx

Oll avakäigul, paja emandaga - võttis. Siis paja 9 ja võttis ka ning küttis risti. Loen tihisid kokku: 2 ristis, 4 ruutus, 1 pajas ja asun nuputama, kuidas saada vajalikud kaks tihi ärtus kätte (ilma, et mõni mustadest "lahti" läheks). Kuidagi tuleb niimoodi lõigata, et nad kaht tihi ei saaks. Läksin Ruutu soldatiga emanda poole lauda. et tulen sealt väikese ärtuga ja vaatan, kas katta või mitte kuningaga...

Kes mu loogikas teatud kummalisust märkab, siis: ei, te ei ole valel teel. Pärast neljanda tihi lõppu kostis üle laua minu rõõmus hõige: ma olen IDIOOT! Ülejäänud inimesed on lauas küsiva pilguga, et miks ma nüüd ootamatult särama hakkasin? No kas te siis ei säraks, kui tuvastaksite ootamatult lauas ärtu ässa olemasolu!?

Piinlik peaks olema... aga ma'i viitsi...

Nonii, Tartu võistkondlik sai nüüd siis edukalt lõpetatud. Poolfinaali järel tekkis küll tahtmine öelda: on maailmas olemas igasuguseid lambaid ja siis olen veel mina. Oma ausad patserdused tegin ilusasti ära ja natuke veel pealekauba (vähemalt 4 suurt sigadust meenub). Võib-olla see "pealekauba" oligi võti edasiseks. Igatahes Andrese kommentaar, et patserdamised taanduvad pikemas perspektiivis võimetele vastava protsendi peale sai tõestuse koheselt järgnevas pronksimatšis ning neil ei tulnudki oma tiimi nõrgimat liiget lintšima hakata. :P

Üldse on see bridžijumal selline kummaline tegelane (kuna ma hommikuti vahin pliksiga koos sellist multikat nagu "Tak ja Juju vägi", siis ütleks hoopis bridži-Juju, see sobib karakteriga paremini - aga ta meeldib mulle olenemata nimest). Ma pole sellel aastal eriti mänginudki. Küll polnud aega ja siis polnud partnerit ja üldse... vahepeal ei viitsinud ka eriti... Aga suvel Võsule ikka kolistasin. Millegi pärast arvasin ma, et keegi minuga eriti mängida ei viitsi (pikk paus ja paras mandumine) aga kas leidub inimest, kes loobuks vabatahtlikult nädalakesest liivarannas koos heade sõpradega!? Mina igatahes nii loll ei ole.

Ja siis hakkas tulema: teisipäevane segapaar - teine koht, tilluke must pallike varbaga veeretamiseks olemas; kolmapäevane paarikas - võit, teine tilluke pallike (nüüd saab juba žongleerida). Ja taas mitu kuud vaikust kuni Ökul mu esmaspäevasesse klubisse vedas. Natuke IMP-sarja lõpust ja siis võistkondlik. Nüüd ma saan juba kolme tänavuse palliga žongleerida! Võistlus ja pall - minu meelest ülikorralik tulemus sellest aastast.

Esmaspäeval algab segapaarikas. Ma juba tahtsin esimese hooga kirjutada, et viimase kolme aasta jooksul on kõik segapaarid perse läinud aga siis meenus, et Võsu segapaarikas oli ju üliedukas sel aastal. Igatahes suhtun ma sellesse eelolevasse tavapärase objektiivse skeptitsismiga ning loodetavasti ei jää me päris viimaseks.

See oli siis see tekst, mida ma teisipäeval kirjutama hakkasin aga lõpetamiseni jõudsin alles täna, laupäeval

----

Veel bridžist rääkides tuleb alustada läinud nädala kolmapäevast, mil mulle helistas Valter ja soovis, et ma temaga C-liigat laupäeval mängiksin. Naersin ise, et ma olen C-liiga "varumängija", sest juba teist korda satun ma seda mängima kummalistel asjaoludel asendusliikmena mõne tiimiliikme eest. Eelmisel korral oli see Erika ja alkohol ning etteteatamise aeg terve tund - Lauri helistas mingil hetkel hommikul (ma alles magasin loomulikult) ja küsis, kas ma olen nõus tulema ja Lauri Kannuga mängima. Ma olin nõus ja siis selgus löök selgest taevast: ole tunni aja jooksul kesklinnas, söönud, ülesärganud ja mõtlemisvõimeline. Tõusin üles, keetsin kiiruga kohvi, millest 2/3 tassi jäi koridori riiulile seisma ja lendasin.

Sel korral tegime me enne Valteriga isegi ühe kohtumise süsteemi arutamiseks ja ühe soojendustrenni Kotkas. Ja see kõik tegi mind veelgi ebakindlamaks eelseisva ees...

Käesoleva nädala algul tuletas Ökul meelde, et ta ikkagi saab 50 sel nädalal ja reede õhtul on tema juures üritus. Ma lubasin endale kord (lakku täis peaga segapaaride meistrikatele jõudes, mida ma ka Ökuliga mängisin), et edaspidi üritan ma vältida joominguid võistluse eelõhtul. See oli mul eile isegi täiesti selgelt meeles. Ma olin 100% seda meelt, et lällan natuke ja jalutan siis kesköö paiku koju magama. Puhkan ilusasti oma 7h ja lähen siis selge ja erksana mängima. Sedapuhku olid saatusel teised plaanid ning mis seal salata, mulle endale meeldisid need ka kordades rohkem.

Sai joodud ja lobisetud ja natuke maailma parandatud ning ideid arendatud... Ja märkamatult oli kell VÄGA palju, kainusest asi VÄGA kaugel ning kodu peaaegu sama kaugel. Viskasin sealsamas Ökuli juures siis pikali. Telefoni panin üheksaks helisema ja asetasin enesest võimalikult kaugele (et ma ei saaks seda läbi une kinni vajutada). Kõigepealt ei tulnud uni ja siis kui ta tuli... siis helises kell 7 telefon. Kakerdasin selle tee telefonini, rääkisin ära, sain just pikali visatud ja uuesti suikunud, kui... veits enne kaheksat helises telefon uuesti... Ja siis tunnikese pärast juba äratuskell...

Tõusin püsti, tarbisin hommikusöögiks mõned pistaatsia pähklid ning pool kruusi kohvi (teise poole joomiseks polnud aega) ja siis - unesegasena ning selgusetuna, kas mul on pohmakas või olen ma ikka veel tiba purjus või lihtsalt magamata - liikusin kesklinna. Teel ülikooli kohvikusse haarasin poest näppu mõned purgid Actimeli (see ergutas päris hästi) ning asusime mängima... 64 jaotust... Esimesed 16 jooksul ma alles ärkasin, järgmised 16 ootasin lõunasööki, siis isegi mängisin ning viimased 16 olin ma juba ära väsinud... füüsiliselt... Istusime Tomsoni ja Roogsoo vastas ning iga nende kilomeetrise mõttepausi juures vajus silm iseenesest kinni. Kramplikult pidasin meeles mahaläinud kaarte ja kuna mul oli hirm magama jäädes unustada, mängisin ma faktiliselt vaata, et isegi paremini kui mõnel halvemal päeval.

Partner jäi minu mängimisega rahule ning mina olen ka rahul. Sellised üritused nagu eileõhtune on hingele nii pagana hädavajalikud - hea seltskond, hea alkohol, palju möla ning naeru. Üleskutse: kes järgmisena juubelit pidama hakkab?

Tänaõhtuse seisuga olime umbes keskel (pisut kasumis punktiarvestuse järgi). Vaatame, mida nad homme mängivad... mina kavatsen homme olla kodus ja mitte uksest väljuda.

---

Ääremärkused:
1. Selle "C-liiga asendusmängija" defineeris Mell esmaspäeval geniaalselt: päris C-liiga tase nagu veel pole aga kuskil D-liiga absoluutses tipus.
2. Tänase mängu õnnestumises oli oma osa ka Leo eileõhtustel õpetussõnadel, mis olid meeles hoolimata konditsioonist, millega lauda istusin: olla korruse jagu agressiivsem kui tavaliselt.

Mõni mõte kerib mõttena aastaid, kuid üles kirjutamine on keeruline. Kord pole aega, kord pole sedasorti tuju ning siis jälle on midagi märksa pakilisemat hinges, kuid lugu ise jääb üles kirjutamata. Üks sellistest lugudest on “50 kraadi”. Ma isegi ei mäleta päris täpselt selle sündimise tagamaid, kuid kindlasti käisin ma toona gümnaasiumis. Õieti polegi 50 kraadi kunagi lugu olnud. Pigem on ta sketš teleekraanil - vähemalt sellisena kujutasin ma teda ette. Sõnadesse panemine on keerulisem. Esiteks tuleb selgeks saada kirjeldamine moel, et lugeja ei sureks igavusse. Teisalt meenub mulle see stseen tavaliselt siis, kui ma kolmekümnekraadise pakasega öösel tänavat mõõdan, suundudes koju mõnelt põnevamalt ürituselt. Koju jõudes on aga uni tappev ning käed külmast kanged ja silm slkoholist kõver. No katsu sa siis sedamoodi midagi kirjeldama hakata. Raske, eksole! Kuumal suvepäeval ei kipu aga eriti mõtlema ei käredast külmast ega kangest alkoholist ja nii see lugu veereb, ikka lume ja külma ilmaga minuga koos kõver-sirget teed pidi joomingult koju. Muide, mõtte esmaesitlus minu peas oli kindlasti kaine peaga. Kuid, las see mõte jääb tänagi külmemaid ilmasid ootama. Tuletage teda mulle vaid meelde, kui ma kunagi läbi lumesaju koju kakerdama hakkan.

Täna otsisin hoopis mõtet, mille kunagi (kaine peaga!) üles kirjutasin. Mõtisklus väga pohmas peaga inimesest, kes kogemata usklikega kokku satub. Tolle mõtiskluse saatus on täiesti vastupidine. Ma kirjutasin ta kunagi ning seejärel unustasin. Kord oma järjekordsel otsingutuuril olles, kargas paber mulle iseenesest näppu ning seal ta oli. Pisut jabur ning kohtlane. kuid pohmakale vägagi kohane. Sai teine tookord arvutissegi trükitud, kuid kui ta ka kuskil on, siis on ta vanas masinas ja ma ei viitsi seda praegu tööle panna. Seega, tagasi paberotsingule! Noh, loomulikult ma ei leidnud seda täna. Küll aga leidsin ma hunniku lauseid ja katkeid, mis oma ülbuselt... noh, eks nad räägivad ise endi eest:

“Keskpärasuse pealetung ja igikestva alandlikkuse jäine suudlus...”
“Minu jaoks on sõnadel veidi sügavam tähendus kui pelgalt kokkulepitud silmakirjalikkus.” - sellest lausest ma kirjutan kunagi pikemalt...võibolla...

Õpetasin last: bridž on nagu supaplex - ühest küljest tuleb jälgida, kuidas võimalikult palju magusat ära süüa (häid tihisid saada) ning teisalt hoida silmad lahti kohtade suhtes, kust vastased võiksid pommi kaela veeretada.

Sünnipäev pole enam üldsegi mägede taga. Noh, kui nüüd siiralt aus olla, siis ta läheneb lausa hirmuäratava kiirusega. Alustame siis tähtsamast: tahan läbu. Kuna ma aga külaliste kutsumises olen ilgelt ebapädev, siis kõik, kes tunnevad end kutsutuna võivad laupäeva õhtul kohale vajuda. Nagu tavaliselt. Mõnel aastal on olnud neid rohkem, mõnel teisel olen ka täiesti üksi kodus istunud ja pudeli siidrit ära luristanud. Vaatame, mis sel aastal tulema hakkab.

Jätkates tähtsuselt järgmisega. Maarja sünnipäeval sai arutletud, et nii suure juubeli puhul tuleks koostada kingituste nimekiri. Lähtuvalt oma uuenevast staatusest (loe: töötu tudeng) ning käikvõimalikest kummalistest vajadustest (alustades lapse passist, millest ehk allpool pikemalt räägin, ja lõpetades peldiku torustikuga) tuleb niutsatades piuksatada, et sel aastal ei olegi prioriteet nr.1 raamatud ja raamatupoed vaid kinginimekiri saab olema pisut lakoonilisem.

1. 1100471460
2. 1100471460
3. 1100471460
...

Lapse pass ehk "lugu sellest, kuidas Mairi eile pangas tellerit sõimas"... Nojah, mitte, et tegelikult praegu passi vaja oleks aga... Laps käib mul hullult kaasaegses koolis, milles ka algklassides ei panda enam mitte ühtegi hinnet ega märkust päevikusse vaid kõik käib läbi e-kooli. Loomulikult mulle ei meeldi see süsteem. Nii tillukeste jaoks nagu nad kooli minnes olid on oluline näha oma hinnete seisu jooksvalt, on natuke vaja seda kiitust ning ka idiootsuste eest tulevad märkused võiksid lapse ja päeviku kaudu vanemani jõuda (seitsmeaastastele on sellel isegi mingi moraalne mõju olemas). Süsteema lihtsalt on selline kipakas, et isegi veeradilõpu tunnistusi ei jagata ning sel aastal oli ka aastatunnistus ühepoolse trükiga e-kooli väljaprint (printeris tundus ka tahm otsakorral olevat), millel direktori allkiri all. E-kooli pääsemiseks on teoreetiliselt võimalik, et kool jagab paroole. Meie koolis seda loomulikult ei tehta, sest "kõikidel on ju ometi internetipank olemas".

Nuh, mõtlesin, et ehk on nüüdseks siis aeg nii kaugel, et vahest tõesti teha lapsele pangakonto. Ise ta ka hirmsasti tahtis (kõigil teistel on ja ta saaks siis osaliselt taskuraha sinna peale koguda) ja nii ma siis kondasingi koolikaarti tegemise lehele. Täitsin ära avalduse ja saatsin teele jäädes ise panga vastust ootama. Kirjas ju oli, et paari päeva jooksul teatame ning pärast seda saab kaarti kätte kohalikust pangakontorist ema passi ja lapse sünnitunnistuse alusel.. Kirja ei tulnud ega tulnud. Eile läksin niisama panka, et uurida, mis seis on. Ja mis selgus! Minu avaldus polnud läbi läinud ja kui ka oleks läinud, siis arvet ikka lapsele avada ei saa, sest uute reeglite kohaselt peab lapsele arve avamiseks olema vanema pass, lapse sünnitunnistus JA lapse pass või id-kaart. Ehk selleks, et laps näeks oma tunnikontrollide hindeid ja koduseid ülesandeid, tuleb teha talle pass. Tase, eksole!

Kohutavalt palju õppetunde enne kolmekümneseks saamist. Tänase päeva võib vist kokku võtta kolme märkusega:
1. vanus ei pruugi alati halb asi olla;
2. kui oled laisk, siis püüdle ka seal täiuslikkuse suunas;
3. jumal kaitseb joodikuid ja idioote - vähemalt olen ma kaitstud!

Millest siis selline kogemus? Mäletate, kui ma nüüd teist korda aasta jooksul töötuks jäin, sai minu sees küpseks veendumus, et kui on antud aeg, siis tuleb seda kasutada sihtotstarbeliselt (see on peaaegu sama hea sõna kui "installeerima" - sobib igas olukorras ja põhimõtteliselt igasse teksti). Ehk siis: viin ülikooli uuesti paberid sisse, teen oma pooliku hariduse korda.

Kuigi ma suhteliselt muretult teatesin: anti aeg, küll leiab ka raha. Peab leidma! Eks ma ikka paanitsesin sisimas piisavalt. Kaalud ühes käes oma töötukassa rahasid ja teises käes kõiki võimalusi ning ikka haigutab tühjus. Vaiksed ideed ja võimalused siiski olid ning kui "väga tahta", siis saab kõike (järjekordne õppetund minevikust).

Ja siis täna pabereid sisse viies selgus üllatav asjaolu: esimest korda astusin ülikooli 12 aastat tagasi (4+2 süsteem) ja teist korda 9 aastat tagasi (üleminekuga 3+2 süsteemile). Mõlemast neist möödub selleks sügiseks "kolmekordne nominaalaeg" ning ma olen vastuvõetud RIIGIEELARVELISELE kohale.

Nüüd ei jää muud üle, kui see asi ka lõpetada ilusasti.