Vahest on tõesti kõik ja veelkord kõik kinni ainult minu edevuses ning teadmises, et õnnetused varvastega on muutunud kuidagi kahtlaselt üldlevinuks mu lähikondlaste seas. Mu õde murdis mullu kahel varbal luu ning mõlemal korral oli tegemist elegantselt irooniliste ning värskendavalt uudsete lähenemistega. Samal ajal kui mina hindasin lihtsalt uksepiitade asukohta sentimeetri võrra valesti ning koridori tormates jätsin oma väikese varba korraliku ragina saatel elutuppa, siis tema kasutas selleks nii kaasaegseid tehnoloogilisi abivahendeid (trenažöör treeningsaalis) kui ka igavikulisi ja ajatult armsaid vahendeid (oma kärbeskaallasest pisitütre hella hüpet). Aga uksepiit! Valge, vaikiv, igav, natuke kulunud ning ilmselgelt igasuguste matsudega harjunud - ei mingit värskust!

Teisalt tahaks süüdistada oma hajameelsust. Hajameelsust minus jagub rohkem kui viies keskmises eestlases kokku. Täna, näiteks, õmblesin oma lapsele homseks esinemise seelikut ning lukku õmmeldes unustasin seeliku laiali tõmmata. Midagi mõtlemata õmblesin sama luku ühe õmblusega nii vasakule kui ka paremale puusale. Hajameelsus? Parem ikka "hajameelsus" kui "idiootsus" ja "lauslollus", eks ole!?

Küllap on muidugi oma osa ka selles, et varbaid on ainult kümme ning mina oma kümmet väikest neeg... ptüi!... varvast olen aastate jooksul piinanud piisavalt. Ma olen neid pakkunud lapsele lõunasöögiks, ajanud neid erinevatel hetkedel vardasse, tagunud neid halastamatult vastu kõikvõimalikke pindasid, jalutanud tänaval nii, et saapatallad olid saabaste alt puudu... See viimane juhtus viis aastat tagasi jaanuaris Tallinna linna väisates. Tõsi, saapad olid vanad ja korduvalt liimitud, kuid trikki, jalutada saapapealsed linnarahvale vaatamiseks ning sokk vastu jääkülma asfaldi bussijaamast Ülemiste keskusesse, ma teist korda enam ette ei võtaks. Ma arvan, et mu varbad on juba aastaid saatnud palvekirju ja appikarjeid kõikvõimalikesse ministeeriumidesse, politseijaoskondadesse, üliõnnetute varvaste turvakodudesse ja teistesse asutustesse, kuid siiani pole keegi rahuldanud nende palvet minusse natuke rohkem tähelepanu sööta. Ma ise küll üritan, kuid vahest mitte piisava hoole ja armastusega.

Mullu proovisin ma korra suunata kogu hajameelsus varvaste asemel küünarnukile. Astusin korteriuksest välja ning lifti nurga tagant välja pöörates seljakotti selga pannes, jäi küünarnukk sujuvalt nurga taha. Loomulikult oli kiire bussi peale jooksmisega! Ja ega ma aeglase kõndimisega muulgi ajal eriti hiilga kahjuks. Hull ragin ja väga ebameeldiv valu jõudsid mu meeltesse korraga. Liigutasin peatusesse minnes ettevaatlikult kätt - teravat valu polnud. Kordasin seda tegevust hiljem bussis ning sihtkohta jõudes uurisin kätt hoolega - erilist sinikat polnud, paistes polnud ja liikus normaalselt. Aga ragin ju oli!  Jah, ragin oli. Neile, kes mulle külla peaks sattuma, võin ma trepikojas näidata kohta, kus mu küünarnukk paksust krohvist jagu sai ning ise veidi sinakamana uhkelt edasi jalutas... See oli korra. Ainult ühe korra. Olgu! Olgu-olgu, enda vastu tuleb ausaks jääda - oli ka teine kord, kuid siis oli vastaseks paks metallist turvauks - raginat ei olnud, auku ei jäänud ja sinikas oli suurem - ei midagi märkimisväärset.

Mõned nädalad tagasi haarasin köögisahtlist hooga konserviavajat. Valus oli! Just nagu oleks millegi terava otsa oma sõrme toetanud. Tõmbasin käe välja ja koos sellega tuli üks peenike grilltikk. Peenike ja armas aga miks, krdi päralt, ta mu sõrme otsast alla tilpnes? Kulus terve hetk enne kui ma taipasin vastust: 1. vaatus loos nimega sõrmed. Midagi värkendavat vahelduseks kõikvõimalikele varbalugudele. Minu isiklik irooniameel sai tol õhtul tõsiselt mõnuleda. Sarkastilise irvituse saatel kõnelesin ma iseenda ja oma hajameelsusega pikalt ning tegin endale viimaks selgeks, et "Sõrmed" on ja jääb lühijutuks. Ei mingeid edasisi vaatusi! Ei mingit täispikka stsenaariumi! Ja ma noogutasin isendale alla andes, lontis kõrvadega sarjamist kuulates ning iga iroonilist märget mõistes ning sellest õppides.

Kulus vaid kolm päeva kui tööl tuli pakki saama noormees, kes rääkis, et selle pakiga on kiire, sest seal on veri. Mina, kes ma olin lugu kuulates uue teatise printinud ning seda (noormeest vaadates) printerist võtsin, sain vaid nentida, et lisaks pakile on veri nüüd ka teatisel, millega paki kätte saab. Ai, pagan, need paberilõiked on alati nii valusad, kuid enamasti märkimist mitteväärivalt igavad õnnetused. Neid ikka juhtub nii nagu noaga sõrme lõikamist, kirvega sõrmenaha maha lihvimist, haamriga pihta löömist või kruvide ja klambritega lõhkumist - igavad nagu elutoa uksepiit! Kuid olgu siis vahele ka üks igav vaatus - vaatus nr.2.

3. vaatus: Ma tean oma selja tugevust ning üldjuhul kutsun kellegi appi, kui tõstmist vajav pakk on raskem kui 30 kg. Selle kaaluni on ohutu seda nihutada, tõsta ja langetada, pöörata ennast või pakki. Sealt edasi on oht seljale haiget teha. Pakk, mida ma letilt käru peale tõstsin, oli raskem. Mitte palju, kuid piisavalt, et muuta mind ettevaatlikuks, hoida seljalihaseid sobivas asendis pinges ning liigutada vaid ohutut trajektoori pidi. Ja siiski tegin ma valearvestuse! Ma ei märganud, et seinale on löödud seina kaitsev plank ning selle ülemine serv on napp paar sentimeetrit kõrgemal kui käru pind. Ma ei märganud ning maksin viimast seitset sentimeetrit hooga alla lastes oma hajameelsusele hinda kolme verise sõrme, terava sisemise vandumise ning peaaegu pisaratega. Õnneks jäime me ellu - nii mina kui mu sõrmed - kuid vestlused iseendaga tähelepanu teemadel olid taas päevakorras.

4. vaatus: Ja nii ma jõuangi tagasi tänasesse päeva ning taas selle seeliku juurde, mida ma päeval hellalt õmblesin ja harutasin. Vaid viimased liigutused olid jäänud, viimane värvliots käsitsi kinni tõmmata ning seejärel haak panna! Esimene piste, teine, kolmas ja neljaski peitepiste said tehtud, kui niit ootamatult ei liikunud nii nagu peaks. See oli kuhugi kinni jäänud. Minu sisse. Ma vaatasin pisut haledalt sõrme, millele niit jooksis sisse ja välja ja hakkasin suure häälega naerma. Mitte pidagi polnudki teha - ma olin ennast sujuvalt ja midagi tundmata õmmelnud lapse seeliku külge. Laps vaatas, mida ma naeran ja pööras jälestusega pilgu eemale. Mina ei suutnud end taltsutada ja tegin ootamatust ja isegi minu jaoks liiga jaburast vaatepildist foto. See tehtud, vaatasin ma juhmilt taas sõrme - niit niisama nahka katki tõmmata ei suutnud (veidi liiga paksu surnud nahaga koha leidis läbi ronimiseks), katki hammustades lõhuksin ma ka niidi ja siis tuleb asjaga otsast peale hakata... Ee... Mmm... Tahaks ennast seeliku küljest lahti saada ikka! Ja nii ma hakkasin nõelaga tibatillukesi nahajupikesi lõhkudes niiti lahti päästma. Tuleb tunnistada, et see oli üsna sama tüütu kui päevane luku harutamine.

Ma heameelega lubaksin, et ma enam nii ei tee ja püüan oma jäsemeid kasutada edaspidi vaid sihtotstarbeliselt (sõrmi trükkimiseks ja varbaid puu otsa ronimiseks), kuid ma kardan, et see oleks endale valetamine. Ma ju tunnen oma hajameelsust, me oleme juba enam kui kolmkümmend aastat voodit ja kappe jaganud. Aga ma püüan! Tõesõna, püüan ennast parandada!

Aasta on alanud. Alanud sama veidralt kui vana lõppes. Ei! See pole õige. Veider on see algus tõesti, kuid hoopis teistmoodi. Mingi zen-olemine on taas tasakaalustunud mu sisemusse. Töögraafik võtab igasugused võimalused oma tavapärast seltsielu elada - ei mingeid klubiõhtuid ega möödaminnes heidetavaid lausekatkeid sõpradega - aga see ei häiri mind hetkel. Olen mina, on töö, mis maksab makse, raamatud mida lugeda (2 ja pool on selle aasta senine saak) ning lood, mida kirjutada. Lisaks veel unistused, mida unistada; lootused, mida lennutada ja unustus. Nojah, on asju, mida ma ei julge loota ja pangaarve vaatamine tundub ka kahtlaselt enese mõnitamisena, kuid üldjoontes on kõik hästi - värske leib laual ning head raamatud käeulatuses.

Ma olen juba öelnud, et mul on lahedad töökaaslased, eksole? Noh, kui ka pole, siis olgu see siin ja praegu öeldud: mul on lahedad töökaaslased. Ja siis on kliendid... Seinast seina... Üldjuhul on nad täiesti tavalised - kes kurvem, kes rõõmsam; kinnised ja rahulikud eestlased... Ja siis... Ja siis tuli ühel päeval üks koos hiigelsuure koeraga, ohelik põrandal lohisemas ja omanik omi asju ajamas. Ma olin see jõhkard, kes tegi märkuse ja kus siis tuli. Sõimu ja sajatusi. Kuulasin sisemise muigega ja lasin tal end rahulikult välja elada (küllap polnud tal hea päev) kuni ühel hetkel tungis üks ta sajatustest läbi kesta. Ma tundsin, kuidas ma näost vajuma hakkasin ning käed värisesid. Aia! Ma poleks uskunud, et võõras inimene võib leida üles selle ühe lause, millega sel moel haiget teha. Ja siis hakkasid juba kliendid saalis prouat korrale kutsuma ning talle märkusi tegema. Proua lahkus, mina kutsusin järgmise kliendi ja tajusin trükkides käte värisemist. Ja rääkima hakates polnud hääl päris minu oma. Kuskil poolel teel silma, uuristasid pisarad mu sees teed. Kui onu lahkus, tõusin püsti ja kadusin lattu. Rahunesin veidi, tegin õues ühe suitsu ja läksin tagasi. Aga lause kummitas terve päeva. Mitte vihaselt ega nukralt; mitte tõelise ega väljamõeldisena - lihtsalt tõsisemalt.

"Soovi südamest tagasi," soovitas töökaaslane. "Soovi kohe südamest tagasi..." Aga nii ju ei saa, porises minu sisemine mina. Mitte iial, mitte kellelegi midagi sellist. Ja isegi hiljem ei saanud ma teha muud kui kehitada õlgu: tädil oli ilgelt sitt päev ja minul on üks hirm, mida ma varem sõnastanud polnud. Leppida ja edasi... lugeda... Värske leib on laual ning ma saan kõigega hakkama. Ma saan kõigega hakkama! Pean, krt. võtaks saama!

Ja elu... kui ta sulgeb ukse, avab mujal akna. Lootusetu jaanuar - kohe tuleb veel muusikakooli poolaasta maks ka otsa, kuid pole hullu, saab hakkama, peab saama. Ja hoolimata minu jaburast elugraafikust, on mul sel kuul õpilastega märksa lahedam kui muul ajal. Justkui andes selle, mis mujalt puudu jääb. Absoluutselt lahe! Uskumatult lahe! On lootus, täiesti reaalne lootus, et hoolimata kõigest on värske leib ja liha ka kuulõpus siiski omadest vahenditest laual. Iga kuu oma väikesed rõõmud, mis hoiavad 99% ajast tuju hea, olgu see 1% siis parajasti milline pask tahes. Ja see on midagi, mida tähistada! Mille üle juubeldada ja õnne tänada! Ja... uut raamatut alustada. Ma lähen nüüd tagasi lugema ning ma luban pühalikult, et oma järgmisel vabal päeval teen sissekande nii hirvelossi kui miiramariesse.

Ma surfasin täna netis ja täpselt sellist sugitooli, nagu ma ette kujutan, ma ei leidnudki. Õige kuju on selline, kuid pildil oleval isendil on absoluutselt vale värv (sellel tüdrukul, mu tekstis on särav potisinine):

Tal oli mõistus, mida...

Veel üks õnnelikult lõppenud lugu, ohkas ta hääletult, sulges raamatukaane ning asetas raamatu taas tugitooli kõrvale maha. Üheks hetkeks lasi ta end mõtetel kanda tolle salapärase ränduriga kaasa. Tema seal raamatus leidis oma armastuse, võitles selle nimel ja võitis. Aga tema? Mille nimel tema ise võitleb iga päev? Ümber ringi nägi ta vaid inimesi, kes õppisid, arendasid ennast, töötasid üles oma karjääri, toitsid oma peret oma ennetega. Mida tema oskas? Mille nimel võitles? Ilmselgelt ta võitles, muidu poleks vaja puhkust tugitoolis - eraldatust maailmast ega muud, mille raamatute lugemine meeldiva kaaslasena kaasa toob.

"Ellujäämine!" pomises ta endamisi, meenutades maksmata telefoniarvet ning viimaseid toiduriismeid köögikapis. Vaevaliselt ajas ta end tugitoolist püsti ning suundus kööki. Tilluke köök säras üle mitmete pikkade aegade taas puhtusest. Muudatused, mida ta kartis, tõid kaasa vähemasti midagi head - ta koristas taas! Isegi, kui ta tundis seda ängistavana, turtsudes vahel, et töö, koristamise ja söögitegemise kõrvalt võetakse temalt viimanegi raamatulugemise aeg sootuks. Isegi, kui ta seda meeletult ja pea paaniliselt taga igatses, teadis ta täpselt, mis on kohustus ja mis võimalus.

Täna oli vaba päev - ei mingit koristamist vabal päeval! Ei mingit söögitegemist ainsal vabal päeval! Vaikse sisseharjunud näpuliigutuse saatel klõpsatas veekann tööle ja ta astus akna juurde. Sõnatult, vaikust lõhkumata toetas ta lauba vastu jääkülma aknaklaasi ja ootas. Mis on see, millega tema siin maailmas hakkama saab? Mida öeldakse tema matustel kõnet pidades?

"Tal oli mõistus, mida ta iial kasutada ei osanud. Küllap polnud ta teadlik aju olemasolust tema kehas," sosistas ta kibedad sõnad. Veeaur tema soojast hingeõhust tardus klaasil momentaalselt kummaliseks ornamendiks ning just nagu kompenseerimaks vee tahkumist klaasil, voolasid tema silmist pisarad.

Kummaline, kuidas midagi nii kaua oodatut kord saabudes keeldub lahkumast. Vaid veidi aega tagasi oli ta oodanud pisarate lunastavat soojust, kuid neid ei olnud. Ja nüüd, mil nad viimaks ometi kord saabunud olid, näis, et nende eest pole kuhugi pääsu. Iga väiksemgi negativism voolas mööda ta põski alla; iga vähegi kurvem mõte leidis tee soolastesse pärlitesse; iga tunne, mis oli liiga tugev läbi elamiseks aurustus tema põskedelt. Ta naeratas ja sosistas veel korra jäisele aknale: "mitte veel üleliia kalestunud!"

Veekeetja klõpsatas. Tema raputas vaid pead, pühkis käeseljaga pisarad, täitis kruusi, mille põhjas ootas ustav mustjaspruun puru, keeva veega ja suundus taas tuppa. Oli ometi vaba päev! Oli päev, mille ta sai veeta oma elukaaslase, armastuse ja armukesega - tumesinise tugitooli ja suure raamatukuhilaga selle kõrval. See mõte meeldis talle - tema armastus, tema soojus ja turvatunne. Vaikselt asetas ta kruusi tugitooli kõrval seisvale taburetile, mis diivanilaua austava rolli endale oli saanud. Ta põlvitas tugitooli ette, toetas ikka veel külma õhkava lauba vastu pehmet sinist sametit ja lasi pisaratel voolata. Vähemalt keegi, kes kuulab, mõistab ja lohutab. Ja olgugi ta hirmud irratsionaalsed, ei ole nad seetõttu veel vähem reaalsed. Tema rahakotis polnud enam tuultki ja hinges valitses vaid suur hirmunud laps, kes ei teadnud, kuidas maailma muutumisega toime tulla.

Maailm muutis end iga päev. Alles see oli, kui puud lehte hakkasid minema ja juba oli taas talv. Külm ja kõle talv, mil ta ei suutnud unistada muust kui raamatutest, pehmest tugitoolikaisutusest, kuumast kohvist ja soojast tekist. Kuskil tänaval haukus koer, eemalt kostus lapse kilkamist - nemadki muutuvad iga päev. Nemadki peavad kohanema iga päev uue maailmaga, uute kohustuste ja teistmoodi võimalustega. Küllap saavad nemad paremini hakkama, lasi ta oma enesehaletsusel end veel viivu kaasas kanda.

Ja siis pühkis ta pisarad. Aitab! Ta puges taas oma kallima kaissu, pani ruudulise pleedi jalgadele, rüüpas sõõmu tulist jooki ning asus valima järgmist raamatut. Midagi karmimat sel korral, mõtles ta endamisi. Midagi, mille valu on suurem, kordades suurem tema omast, kuid mis ei mõjuks... morbiidselt... Tal oli mõistus, mida ta kunagi ei kasutanud...

Raamatu kaas avanes ning mured olid kadunud, kuklasse lükatud, et need ei segaks silmi lugemise ajal. Peagi imbusid tema mured selgroogupidi alla, jättes ajus ruumi vaid seiklusele, mille ta valinud oli. Jäägugi nad sinna, oleks öelnud tugitool, kui ta oleks osanud rääkida. Tugitoolid ei räägi selles maailmas ning too tumesinine isend oli pelgalt tavaline tugitool, mille sarnaseid mööblipoodides ikka liigub - osates olla vaid soe, mugav ja hubane kaaslane.

Ah, minge persse! Ma olen juba terve nädala elanud sellist rahulikku zen-elu. Siis kui Marie koolikott otsi hakkas andma, leppisime kokku, et see on veebruari eelarves sees ning kui vähegi sinnamaani kannatab, käib olemasolevaga. Ja ma unustasin teema teadmises, et praegu ei saa ma nii ehk naa midagi teha. Ja täna... hetk tagasi purunes ta voodi...

Olingi vist juba liiga rahunenud (isegi kaal hakkas talve algusele kohaselt kogunema). Ma nüüd lähen ja mediteerin mõnda aega enne kui ma üldse julgen midagi mõtlema hakata.

Veel üks nädal on täiesti märkamatult mööda saanud. Täna hommikul facebookis kolmanda advendi vihjeid lugedes, pidin tõdema, et aeg jookseb uskumatu kiirusega mu sõrmede vahelt läbi. Mitte midagi pole jõudnud teha. Mitte mingit jõulutunnet ei ole. Ainsad asjad, millega mategelen, on kohanemine ja ellu jäämine. Kohanemine on minu jaoks alati keeruline olnud, uued rollid tekitavad raskusi, uued inimesed ebakindlust. Peaaegu tahaks öelda, et ma ei viitsi pühade ajal isegi koju sõita - tahaks end arvuti taha unustada ja vaikuses kirjutada - olla see, kes olen. Tahaks end kööki unustada ja vahelduseks midagi asisemat küpsetada. No ausalt, kui ma kell pool üheksa töölt tulen, siis ma lihtsalt enam ei viitsi midagi ülemäära asjalikku küpsetama hakata. Noh, ja siis ma keeran kiiresti mingi söögi kokku, soovin lapsele head und ning nokerdan tunni või paar oma poolikute tekstide kallal (millalgi peab ju inimene hingama, eksole).

Meeldivaks erandiks siis laupäev, mil ma juba enne viite kodus olen. Ja nii sai ka eile 28 kõrvitsamuffinit ahjust välja võetud - sel korral siis jõulutemaatiliselt glasuuriga. Külalistega oli küll tiba nadisti (ega ma neid ju ei kutsunud ka), kuid süüa oli siiski hea. :P

Ja siis ma naersin õhtul enda üle. Tõsiselt irvitasin! Pole just palju päevi nädalas, mil ma ei pea mõtlema hommikusele ärkamisele. Laupäevad olen ma tööl ja enamiku muudest päevadest ka ning isegi, kui mul on nädala sees vaba päev (sel nädalal üks oli, teise röövisid ületunnid ja kriitilisel hetkel haigestunud töökaaslased), ei vabasta see mind lapse kooli saatmisest ning seega ka äratuskella ebameeldivast kohustusest.

Laupäeva õhtul ei kammitse mind miski! Siis võib olla üleval nii kaua kui tahan! Ja juba pelgalt trotsist tahan ma siis üleval olla. Eile siis kella viieni. Oh, ma mõnulesin! Surfasin oma kunagise klassikaaslase (Klarika Luht) fotode seas ja leidsin sealt ühe mängimiseks. Veidi pärast keskööd saatsin lapse magama ja asusin ise kirjutama. Pagan, mulle meeldib kirjutada siis, kui teised magavad, kui majas on vaikne, kuid ma pole üksi. Mulle ei meeldi olla üksi. Mulle meeldib, kui mu läheduses on inimesi. Ja ma jumaldan, kui ma ei pea nendega suhtlema - olla lähedal, tajuda sooja ja siiski lasta mõtetel rännata lugudes, silmadel raamatutes, sõrmedel läbi tikandite ning maitsemeelel surfata köögiriiulites. Olla olemas! Tajuda oma olemasolu ka teistes ja siiski omaette. Ma jumaldan neid õhtuid, mil ma saan rahulikult hommikuni teada, et mu tütar magab rahulikult mu lähedal ning minul on aeg tantsida varjudega akna taga, puhuda neid leegina sõnadesse oma tekstides, unistada ja uskuda ilusamasse homsesse. Unustada argisus! Unustada arved, mis ootavad maksmist, nõud, mis ootavad pesemist, prügikott, mis nutab esikus konteinerisse viimise järele. Tantsida! Tantsida sõnadega udusel nõlval.

Ja nii ma tantsisin:

aaMantlihõlmad tihedalt koomale lükatud, kael võimalikult külma kaitseks lühidaks tõmmatud, kõrvad krae vahel kõndis ta üle pakasest krudiseva lume. Ta oli lõksus. Lõksus sellel külmal maalapil, mille uskumatu kliimaga ta iial harjuda ei suutnud. Tõsi, osa sellest ilmas oli tema enda teha – tema joonistas taeva igal hommikul, andes maailmale teada päeva ilust või mahedusest.
aa„Rohkem punast,“ pomises ta vihasel toonil, tõmbas külmast sinise käe taskust ja viipas paar korda pintsliga taeva poole. „Kui ma pean selles jubedas külmas olema,“ karjus ta eikellelegi, „siis tundku seda ka kõik teised! Kuulete? Külma! Rohkem külma!“
aaViimanegi veri kippus lahkuma ta sõrmedest ja ta surus käe taas vandudes taskusse. Poolik sigaretipakk riivas ta hapraks külmunud nahaga sõrmenukke. Tülpimuse ja tüdimusega, kobas ta konarlikult sigareti järele, asetas selle suule ning püüdis tikkudega läita. Asjatult! Algul. Kolm tikku jõudis teravate vandesõnade saatel eilse tuisu vaaludesse, kuid viimaks saatis tema tegevust õnn. Veel viis minutit pusimist ja tal oli lõke – tilluke ja kaugelt liiga külm selle punetava taevaga talvehommiku jaoks, kuid siiski mingi soojus. Ta haaras taskust pintsli ja tõmbas taevasse natuke enam kollast – päike peaks peagi tõusma. Pakast oli niigi juba liiga palju.
aaEi! See pole tänane hommik, raputas ta kõhedalt pead ja tõmbas kiirelt paar väikest heledat pilvemügarat juurde. Persse, ilma nende pilvedeta ei kannataks ta külma välja.
aa„Ja mis minuga siis juhtuks!?“ hõikas ta retooriliselt lõkkele ja naeris kõledalt. Ta tõstis veelkord pintsli ning õhk jäätus uduhäguks, jäiseks, kriipivaks, verdtarretama panevaks häguks. Ta ju teadis, et tema ei sureks külmast. Kõik need teised, kellega ta nii sarnane välja nägi, sama verd jagas, samu tundeid kandis – kõik need teised sureksid selle hägusa lõkke juurde hommikutel nagu täna. Tema mitte! Temal oli jõud ja võim! Temal olid Anne ja Oskus ning senikaua kuni ta pole leidnud kedagi piisavalt suure hinge ja hea silmaga, kellele Anne ja Oskus edasi anda, hoiavad need teda neetuna elus.
aaKorts kulmude vahel sülitas ta ropendamise saatel läraka enese kõrvale lumme ning süütas uue sigareti. Mitte tikkudest, tikkude jaoks olid ta sõrmed liiga kanged, vaid oksaotsaga lõkkest.
Kolm tuhat aastat tagasi tundus taeva joonistamine nii ahvatleva võimalusena. Tol hetkel ei mõelnud too veidi vanem kui 20-aastane noormees mitte millestki muust peale tüdrukute. Tal oli silmarõõm, kes teda ei näinudki. Ja nii lasi ta ühel tundmatul võõral end lõksu meelitada ja taevajoonistajaks õpetada. Paar aastat õppimist ning viimaks andis too külla ilmunud võõras Ande ja Oskuse koos pintsliga talle üle.
aaSellest päevast alates joonistas ta igal hommikul taevast ja õhtuti, kui tuju oli, ning vahel ka keset päeva korra või kaks. Tüdruk, kelle pärast ta end sisse rääkida lasi, abiellus mingi suvalise kütiga, jäi vanaks ja koledaks ning suri paarkümmend aastat hiljem hambutu ja kibestununa. Tema jäi. Tema jäi täpselt niisama nooreks. Igal hommikul joonistas ta taevast, igal ööl joonistasid Anne ja Oskus teda – tagasi päeva võrra nooremaks. Õnneks, mõtles ta umbes kahekümne-kolme-miljondat korda, kasvasid ta juuksed ja habe nagu tavalistel inimestel.
aaTavalistel inimestel! Nüüd istus ta linnast kümnekonna kilomeetri kaugusel, vaatas argiselt tööle kiirustavate autode ruttu maanteel ning tundis kibedusega, kuidas ta oleks tahtnud selle jama ammust möödumist. Seal olid need „tavalised inimesed“ – liiga kiire vaatamaks tema tööd, liiga tehnilised tema ammusurnud kultuurist pärit hinge jaoks. Ta viskas lõkkesse mõned kuivad oksad ja vaatas taevast. Ei midagi keerulist täna hommikul! Ta haaras pintsli ja tõmbas triibu päikese kumalt otse üles – kollane lootus.
aaKasvav lootus? Hääbuv lootus? Millise pasa nimel oli ta ise suutnud end kolm tuhat aastat enam-vähem selgemõistuslikuna hoida? Millist lootus ta kandis või oleks pidanud kandma? Tema hormoonid möllasid ilusat perset nahes nagu vanasti. Tema süsteem toimis, veri voolas haavadest, nahk tundis külma ja pragunes valuliselt, süda tilkus haavadest – ta oli inimene! Ta ei olnud inimene.
aa„Ma ei ole inimene!“ röökis ta tuuletult seisva talveõhu poole. „Ma olen mingi väärastunud olevus Ande ja Oskuse meelevallas! Ebard! Ebard, kes matab kõik!“ Vihahoog tõstis ta jalgadele, kuuehõlmad pudenesid laiali, kuid see ei huvitanud teda. Käsi pigistas pintslisaba. Kui väga oleks ta soovinud taas murda pooleks pintslit oma kuuetaskus. Kui sellest oleks vähimatki kasu! Ei olnud. Kõik need varasemad korrad, mil ta pintsli murdis, valutas tema käsi nädalaid justkui oleks ta pintsli asemel murdnud käeluu. Viiskümmend seitse korda oli ta nende kolme tuhande aasta jooksul pintsli murdnud – teades täpselt, mida ta teeb.
aaValu oli ainult valu. Valu eest ei olnud taevajoonistaja iial kaitstud. Ta oli endiselt 25-aastane mees. Ta oli endiselt toimiv ja nägev, kirglik ja ihalev, armuv ja natuke egoistlik. Tema maailm noorenes iga päev. Ta raputas pead – mitte iga päev. Tunded hääbusid aeglaselt, mälestused kuhjusid endises rütmis ja nii jõudis ta iga paarisaja aasta tagant taas punkti, mil kõik näis vaid kõle talvehommik – pole kodu, pole kollet, pole sooja sõna. Olid vaid mälestused ja kibedus.
aa„Suitsetamine võib tappa!“ luges ta põlglikult oma sigaretipakilt ja läitis järjekordse sigareti. Närvilist mahvi tõmmates tajus ta irvitamaajavat teadmist – „Anne“ hoiab teda elus. Kui paljude ajastute tahma oli ta kogunud oma kopsudesse? Kui paljude tubakasortide, lõkkepuude, tehase katelde põlemise tahma oli ta hinganud ja hiljem suitsustesse sajueelsetesse pilvedesse köitnud? Siin peituski saladus, turtsus ta tõustes ja sigaretti maha loopides – Anne hoidis teda elus ja Oskus sundis teda mürke oma kehast taevasse maalima. Küllap oli ka tänane kollane vaid maksa ravimine eilsest joomingust.  Ja iga kord, kui ta pani taevasse oma keha, leidis keegi kuskil läheduses hommiku lummava olevat. Müüa oma keha hajuvate piltidena hommikutaevas!
aa„See ei ole lumm!“ karjus ta üksildastele lumistele väljadele. Ehmunud vares lendas kraaksudes kraaviperves kasvava lepa otsast minema. Mees vaid vaatas lendajat ja sisistas: „Põgene, jah, sina ka minu eest! Põgene! Nii nagu ma olen matnud kõik, kelle hinge olen lasknud. Kõik oma seitsekümmend kaheksa seaduslikku abikaasat! Kõik nende lapsed! Ja nende lapsed!“
aaJah, kaasad. Esimest korda abiellus ta vaevu kümme aastat pärast pintsli saamist. Sel hetkel ta veel ei teadnud oma mittevananemisest. Isegi oma vanuse ütles ta noorele kaasale ausalt. Aastad möödusid, nende lapsed jooksid kilgates mööda hoovi, tema naise näol olid kortsud ning mure tõi hallid juuksed esmalt kaasa meelekohtadele, hiljem üle kogu pea. Siis sai ta esimest korda aru oma kummalisest saatusest. Ta kasvatas habeme, et näha välja oma eale kohasem. Hiljem asus ta habet ja juukseid lupjama, joonistas taimemahlaga näole kortse ja teeskles lonkamist ning valusat selga. Küla rääkis! Küla rääkis ikka, et selles majas pole kõik õige, kuid nad suutsid küla petta piisavalt, et moorid neid rahule jätaks. Ainult tema naine teadis tõde. Õhtul magamistoas oli seda võimatu varjata. Öösel keppides oli tema tervislik seisund varjamatu.
aa„Mina olengi muinasjutt,“ sülitas ta lõkkesse. „Mina olengi karu või lõvi või misiganes loom, kes õhtul oma naha maha ajab ja printsina kaasa kõrvale voodisse poeb.“ Ja ta naeris, naeris hullumeelse naeru lugude veidrusest, inimeste ebausust ja suurushullustusest. „Prints! Prints aukliku kuuega! Prints ilma katuseta pea kohal! Suutlikkuseta kohaneda iga mööduva ajastuga!“
aaaJa samas – vahest polnud see tema, vaid mõni teine taevajoonistaja? Taevajoonistajaid oli sadu üle maailma, igaüks kimpus samade deemonitega. Igaühel oma Anne ja Oskus. Või osake ühest ja ainsast andest? Ta ei teadnud. Ta sai vaid uskuda. Kuid uskuda millesse? Jumalasse? Millisesse jumalasse, küsis ta endalt.
aa„Millisesse jumalasse!?“ karjus ta mõtte valgenevasse hommikusse. Jäine õhk sundis teda köhima ja vanduma. Kolm tuhat aastat elu maa peal oli näidanud nii paljusid jumalaid, paljusid uske ja uskumisi. Isegi siin, sellel killukesel maalapil, millelt ta lahkuda ei saanud! Ta oli siinse taeva joonistaja ega suutnud lahkuda enne Ande ja Oskuse üleandmist. Tema töö oli igal hommikul siinset taevast joonistada. Tema kohustus joonistada.
aaAlgul kasutas ta seda edvistamiseks ja siis hakkasid inimesed teda jumalaks kutsuma. Nad sosistasid, et tema käes on vägi ilma üle, vägi välgu, vihma ja päikese üle. Ainult tema teadis tõde – võimu tal polnud. Temal oli vaid kohustus joonistada päikesetõus. Teatud piirini võis ta ehk ilma juhtida. Viimati, kui tema noorim poeg kaheksakümne aasta eest kooli lõpetas, maalis ta iga paari tunni tagant taeva üle. Vihm pidi tol päeval sadama, kuid ta ei tahtnud rikkuda oma naise rõõmu päikselisest päevast sellise sündmuse juures. Muidugi sai see karistatud – järgmistel päevadel sadas kõik eelnenu lisaks tavalisele ning viljapõllud jäid lausvee alla, keldrid hakkasid niiskusest hallitama. Sealt saabus näljatalv. Nälg, mis viis hauda ka tema enese kaasa ning süüdistada ei saanud ta kedagi peale enese. Tema ja tema edevus, tema uhkus ja lohakus looduse vastu võitlemisel.
aaOh, seda lohakust oli veelgi. Iga kord armununa joonistas ta imelisi päikesetõuse ning võttis siis armsamal käest kinni ning viis tolle tõusu vaatama. Vahel lisas ta salaja mõne joone või nüansi. Ja siis oli tihtilugu nädalate viisi põuda – iga hommik viitas vaid imelisele ilmale, päikesepaistele ja linnulaulule. Tema õhkas ja tüdruk liibus iga hetkega üha enam ja enam tema kuue alla. Kuid viimaks hakkasid inimesed alati vinguma – „liiga palav“, „vili kuivab ära“, „sellist kevadet/suve/sügist/talve pole nemad varem näinud“, „kes selle pakase küll välja lasi“. Märguanne joonistajale lõpetamiseks. Iga kord leinas olles kurtsid inimesed liiga sajust ilma, pimedaid päevi ja madalaid pilvi. Valu oli valu ning seda jagus joonistaja mälestustes kaugelt liiga palju.
aaTa tõusis lumiselt palgilt, togis jalaga lõkke laiali ja astus edasi. Täna leiab ta endale koha peatumiseks, ütles ta iseendale. Ta ei harjunud iial talvega päriselt. Kuidas, kuradima pärast, sai nii olla, et kõigi oma kolme tuhande eluaastaga polnud ta tänaseni suutnud harjuda kliimaga kohas, mille taevast ta joonistas? Täna leiab ta endale sooja toa, milles ööbida, lubas ta taas iseendale. Ja veel enne selle sajandi hääbumist leiab ta uue joonistaja!
aaTa sülitas vihaselt maha ja siunas iseenda pateetilisust. Ta oli kord leidnud poisi, kellest oleks saanud suurepärane taeva joonistaja – hea käsi, ilumeelele avatud silm, karm lapsepõlv, mis kasvatas ta empaatiliseks ning mingi loomulik lüürilisus. Poisis oli kõik olemas! Tema sisemist suurust oli tunda juba kaugelt ning Anne ja Oskus oleksid tolles kehas suurima heameelega kodunenud, andes tema enese keha viimaks ometi talle tagasi. Tema oleks vananenud nagu kõik inimesed, ehk veel viimast korda abiellunud ning esimest korda omalapselapsi põlvel kiigutanud. Ja siis hakkas tal tollest kummalisest noormehest kahju. Poiss leidis endale tüdruku, tüdruk jäi lapseootele ning tema – tema tundis, et ei suuda röövida poisilt õigust vananemisele, lastelastele ning hommikusele unele.
aa„Millal ma viimati hommikul sisse magasin?“ küsis ta taevasse vaadates. „MILLAL? Ah?“ Ta teadis vastust – kolm tuhat aastat tagasi. Ta keeras krae taas vastu kõrvu, peitis käed sügavale taskusse ja hakkas astuma. Üks hommik oli taas alanud, päike tõusnud ning tema ei teadnud endiselt, kas lootus on tõusmas või kustumas.

.

Ma nägin täna öösel und, et mulle tulid laupäeval külalised ja me mängisime kaarte ja mu tuba oli nii jaburalt korras, et sellist küll keegi nii pea ei näe ja... ja... ja siis ma ärkasin ning asusin edasi lugema ja vigu parandama omaenese tekstis. Vaikides ja kuuma kohvi kõrvale. Nuh, vähemalt oli mul üks töövaba päev.