Njahh, polegi ammu kirjutanud. Igatahes ei ole ma enam paanikas. Paanikast ei ole kunagi abi olnud ning ega ta sel korralgi sõbraks ei olnud. Kui ma midagi erilist veel olen, siis vahest tiba tõsisem kui tavaliselt, veidi endassesüüvinud, rohkem pingeliselt oma unistustele ja loetavatele raamatutele keskenduv... aga kindlasti mitte paanikas.

Elu läheb oma teed ning minu süvenemine unistustesse ja kirjandusse kajastub minu elamise korralikkuses (ehk viimnegi millimeeter, millel saaks vabalt kõndida, on kadunud). Ja siis ma sain sel teemal märkuse (ok, mitu) laupäeval. Tjahh, eks ta üks „auga“ väljateenitud loeng oli, kuid mina? Mina reageerisin üle ning tegin midagi, mida ma pole teinud vääga pikka aega (ja konkreetse inimesega mitte kunagi) – ma röögatasin. Ühe sõna, kuid ka see oli üks sõna liiga suurt vabadust oma frustratsioonile. Ja siis tuli üks pisar – jällegi täieliku üllatusena nii minu kui mu vestluspartneri jaoks. Kiire hingetõmme sisse ning ma võtsin taas positsiooni, mida peetakse omaseks pigem Jane Austini aegsele briti kõrgaadlile. Ja täiesti neutraalselt, pisut lõõpivalt ja näitleva vabadusega kirjeldasin oma positsiooni.

„Selle pärast sa siis nii närviline oledki?“

Ma olin nagu vastu vahtimist saanud sõnavalikust. „Närviline?“ Kõikidest võimalikest emakeelsetest sõnadest just see ja mitte „kurb“, „õnnetu“, „ahastuses“, „paanikas“, „eemale tõmbuv“, „murdumas“... Jah, olgu, kui üldse mitte midagi näha, siis võiks seda ka nii sõnastada. Minu silmad, mis ei peida iial mitte kunagi midagi tähelepaneliku vaatleja eest, olid ahastuses. Minu sõnavalik oleks võinud viidata maailma mahendamisele. Ma ei kasuta ülileebeid väljendeid muul ajal kui probleemides olles. Ilma probleemideta võin ma probleemivabalt inimesi pärakusse saata – rahulikult ja naeratuse saatel. Minu kehahoid oleks võinud viidata, et ma pigem poeksin voodi alla ja iniseksin. Kogu mu veidi eemalolev maailm otsis võimalusi saamaks kätte võtta mõnd raamatut, lugeda ja unustada kõik.

„Närviline!?“ lõikas mu kõrvadest ja kehast läbi. Närviline, kumises mu mõtetes tunde enne kui ma aru sain – mitte ainult mina ei eelda endalt suutlikkust käituda nagu briti kõrgaadel Jane Austini raamatutest – ka teised on harjunud minu sellise oleku ja hoiakuga. Noh, olgu, eks hea tahtmise juures võib seda ka närvilisuseks nimetada.

Igatahes on paanika nüüdseks möödas, kriis ületatud. Seda ma tahtsingi teile öelda. Eks kulub veel mõnda aega enese veenmiseks, et pidev valvelolek ei ole vajalik ning ainult raiskab mu olemasolevaid ressursse. Mõne päeva pärast ehk lõpetab ka laps lonkamise ning küllap ma ka selle koristamiseni millalgi jõuan... Ja küllap ma kunagi ka oma eelarveaugust lahti saan. Kunagi kindlasti! (Näe: siga lendab!)

Külastasin eile sõbra raamaturiiulit ja saabusin sealt tagasi ei vähema ega rohkemag kui tosina raamatuga (palju P. K. Dicki ja natuke Vonneguti, üks Gaiman ja veel palju põnevat) ning asusin esimest neist täna hommikul lugema (käsk oli selline - pidin alustama just täpselt sellest raamatust). Algus oli sigahea, otsustasin veidi guugeldada ja sattusin tsitaadi otsa:

"Maailm on mõtteinimeste jaoks koomiline ja tundeinimeste jaoks traagiline."

Maailm on tragikoomiline? Võimalik. Või noh, lähim headest valikutest - "veider" oleks mu meelest täpsem sõna. Aga armas sellegi poolest (maailm, ma mõtlen, kuigi, ega tsitaadil ka häda ole).

Kui ma eile ise oma ingliskeelse postituse läbi lugesin, taipasin ma ühte olulist fakti: ma ei tunne seda keelt piisavalt valetamiseks. No hea küll, "valetamine" on pisut vale sõna, kuid samas - ehh, krt seda teab! Ehk, kui ma sitas tujus eesti keeles kirjutan, siis ma pakin oma teksti tavaliselt malbematesse sünonüümidesse, püüan otsida teid, mis laseks mul küll ennast välja karjuda, kuid samas jätaks lugeja puutumatuks, annaks talle soovi korral võimaluse lugeda seda ilusamat ja meeldivamat tähendust tekstist.

Võõrkeeli ma sel määral ei tunne ning sellepärast ka minu pisike vabandus: tegelt ma ei tahtnud haiget teha. Päriselt ka. Ja kui ma vähe kindlamalt varbad maapinnas pidama saan, siis ma kindlasti ka kustutan selle sealt ära (Jah, ma tean, et internetis on ta alati olemas, Noper, sa ei pea hakkama uut loengut pidama, kuid siis ta ei karju enam igaühele vastu vahtimist kohe, kui ta siia vaatab).

Olgugi nõme ja vastik ja mida iganes, kuid ma olen veidralt rahulik mõne muu koha pealt. Ma siiski suudan paraneda! Äkki ma veel ei olegi kivisse kibestunud moor, kes pole kassi võtnud lihtsalt sellepärast, et ta peeglisse vaadates loodab näha ilusamat ja nooremat ja sõbralikumat nägu kui seal on. Ehk on võimalik kassiga veel kümmekond aastat venitada...? Ma loodan.

Ok, tahaks ikka veel natuke piriseda, kuid... mõelgem kolpkonnadele! Ja neurootilised keskeale lähenevad naisterahvad on veel jubedam vaatepilt. Head und! Küllap ma korda saan. Olen alati saanud. Aga katki on nõme olla, seda tahtsingi öelda.

Vahelduseks midagi ilusamat ja lõbusamat ehk lugu sellest, kuidas Mairi viimaks ometi jõudis kodust kaugemale kui 200km. Nujah, elanud olen ma ju oma elu jooksul ainult Nuias, Võrus ja Tartus ning seega on ainsad Eestist väljapoole jäävad sihtmärgid olnud siiani Põhja-Läti (koos Riia linnaga) ja Petseri (kuhu olen ka täpselt ühe korra klassiekskursiooniga sattunud. Nüüd siis sai ära väisatud Stockholm.

Algas kõik lõbusalt – visati meid laupäeval Tallinna kesklinnas autolt maha „kohtume nelja tunni pärast sadamas“ lausega. Huhh! Isegi suund anti kätte, kuhu poole astuma hakata ja siis... Siis helistasin ma oma õele lootuses tassike kohvi saada. Loomulikult oli ta pikaks nädalavahetuseks linnast minema sõitnud, seega tõusis nii minu kui lapse organismis momentaalselt adrenaliinitase. Kaks lolli orienteerumishälvikut pealinnas. Vastu tuli sõõrikubaar, mida me mõne aasta eest laulupeo ajal korduvalt ja korduvalt külastasime aga kummale poole me hoidma peaksime? Möhh!? Õnneks leidus lapsel piisavalt mõistust ning peagi seiklesime me tema telefoni GPS-iga. Tema oli rahul, mina olin rahul ja sadamasse jõudsime ka õigeks ajaks. Aga enne tiir Rahvaraamatus (ma jumaldan keldri turgu) ja siis Solarises (kus me umbes 4 korda panime liftiga alla-eskalaatoriga üles, et majajuhi pealt uurida oma edasisi liikumissuundi – tätsa naljakas oli) ja siis D-terminal. Kogu selle tee ja sadamas ootamise aja jutustasin talle Videviku saagat ümber (üks kohutavamaid asju, mida ma lugenud olen, kuid selle tagamaadest juba teisel ajal teises kohas). Vähemasti sisustas see ära kõik need neli tundi ning laeva peale astumise hetkeks olingi omadega peaaegu viimase raamatu viimase kulminatsioonini jõudnud.

Ja siis tuli laev koos tuule ja avarusega. Veel suurema tuule ja veelgi sinisema vaatega! Meri oli peegelsile, laev lendas lummava päikeseloojangu poole ning mõned veinid hiljem oli uneaeg. Kajutis koos aknaga, mille laual sai laps end kerra tõmmata ja selja taha jäävad, eemalduvat pimedust uurida ning öösel Ahvenamaal loendada autosid, mis laeva tulid või sealt väljusid ja hommikul unise kuid rõõmsana ärgata. Minu elu esimene kokkupuude metrooga, tema elu esimene kokkupuude metrooga. Sealt edasi üks päikseline päev akvaariumis ja muinasjutumajakeses, ette praam ja vahele üks hiiglaslik gebab ja suur kohv (muide, suur kohv oli neil tõesti ka suur!). Ja taas laev, taas tuul ja peegelsile meri koos nende sadade väikeste saarekestega, millest pea igaüks tekitab väikest kadedust. Ja taas kajut oma tillukese aknapesaga (ja peaaegu üldse mitte veini)...

Ja hommikul oli tunne nagu oleks pool pudelit viskit sisse kallanud – tuul oli kasvanud, vihm oli saabunud ning enne pea siledat merd katsid lained kui kortsud. Ah, ma olen ikka maismaarott, tasakaal pole loodud selliseks, et kaine peaga kõikuda (ja alkoholiga ei katsetanud – kui tasakaalustab, oleks ok, kuid resonants ei pruugi alati ilus vaatepilt olla). Marie oli taas loendanud Ahvenamaal autosid ja jalgrattaid. Mina magasin. Taas. Ainult korra avasin öösel silmad ja ta märkas seda.

jumalik reis, jumalike kaaslastega. Natuke kahju, et ta nii halvale ajale sattus. Või oli aeg siiski ka hea - ilm oli imeline, mina ei jäänud merehaigeks ja me mõlemad plikaga naeratame sellele retkele mõeldes. Tjahh, peaks ülehomme kohvile minema. Või vähemalt Eikele ja Otile pai tegema... (Suurtest on savi väikestega võrreldes :P)...

It’s gonna be a hard text. For the first it’s gonna be hard for me to translate this. It takes time and I don’t even pretend that I know the grammar correctly. And I know by myself that my spelling is awful. But i try. I have my reasons for writing in english, you’ll figure it out soon.

I had a perfect weekend. As perfect as it can get but... No! „But“ was wrong. Probably exactly because of the perfect weekend I was able to cry, to have tears, again. It’s been a long time without any water in my eyes. Here they come! I don’t want to hold them back, when they come so freely. But I do. I hold them back, when my daughter is close to me. I hold them back but I can’t pretend any other mood I’m in. Just trembling while she’s close.

I know I shouldn’t write this but then again – I’m not even close to that strong person I pretend to be. Not even close. Blog is my way of crying, my way of shouting out. Communication. Strange? Oh yes, at least strange, if not worse. But then again – I did it again! I knew the world needed more from me, I felt some of disgust around me. And I!? I just pretended It never happened. I let it grow, hiding myself in books. Not sleeping, not eating properly. Just dived into fairy tales and kept myself too busy for any reasoning. I’ve read more than dozen books in past few weeks. Good books, awful books, anything catching my site. Just for pretending that „everything is all right“ while it never was.

It’s dark again. I’m broke again, because I thought I had a little bit different budget. But then again – there is nothing new! Been there, done that, year after year. Always been ready for unpleasant surprises. Always calculating. Always ready to borrow some money from my kid. Not the perfect mom? Yeah! That’s me.

But that wasn’t my tears. That isn’t my tears neither. I did it again! I’m slipping on my path and I don’t know how to hold on. Tears are friend most welcome. They make it easier for me. They make me feel, like there might actually be some solution, some relief for me. Even if I don’t see it, don’t feel it. That trembling without tears (that I had in past several years on my „want to haul“ days) was worse, much worse. A ancient voice inside my head keeps reminding me today that I just don’t have any qualities needed for building the secure future. I feel it coming. I had my warnings, I had those and started to read, started to feel nothing, see nothing. I kept myself as occupied as possible – if you sleep constantly too little, you stop thinking before sleeping. Just don’t have any time for that.

Oh shit! Start looking for a job. One way or another I’ll most probably need one soon. Even lower salary, more tight budget, no future, no future, no future... Don’t see any revelation for me – lazy, stupid coward who isn’t capable for anything. And then there are more tears for me. I have to be strong. I have to get something work. I will. Always had, will again. I have a daughter to protect. Perfect daughter.

I will be strong again in the morning, I promise. But for the brief moment I cry over my personal loneliness, bankruptcy, stupidity. Cry over my future losses that I probably can’t avoid. And I really don’t know how to survive, how to cope. I know I’d like to put my tears on your shoulders, each and everyone of you. I know I never will. If you’ll ask, I would most probably answer something like: “oh, had a harsh moment, that’s gone now”. And you’ll never know whether I lied or not. There are walls. Unbreakable walls. Always were, always will. That’s me.

Yep! That’s me. The girl who never grows up, never able to be adult – I’m just the 3-years old who hides herself into the closet when fire breaks out. What’s the point, was my most difficult question today. That’s the use of me? Is there anything in my life, I can do without ruining. Is there anything I’m good at? Anything that might keep me from sinking?

Oh shit. This text turned out even worse than I had in mind. And even that one, I had in mind before starting, was awful enough for writing in english. I probably will change the text tomorrow into one simple sentence. “Don’t listen the turtle whining!” But tomorrow will be tomorrow and today is today.

Just needed a hug. Just needed the cry. But I stop this one for enjoying my tears (trust me – real water in my eyes was the pleasant surprise today).

Juhtus see, mis juhtuma pidi. Hoolimata sünnipäevaks saadud raamatutest lugesin ma eile õhtul hoopis selle, mis toodi laenuks mu lapsele lugeda. Ma kindlasti kirjutan sellest mingil hetkel pikemalt, kuid mitte enne, kui laps on ka vähemalt esimese läbi lugenud. Jah, ma loen ka need järgmised osad läbi. Miks? Ma veel ei räägi. Mida ma mõtlesin? Ma veel ei räägi. Aga lapsel hakkas igav nähes ema õhtul teda ignoreerimas... (ja siis ta natuke luges hoopis sellest raamatust, mis mulle sünnipäevaks kingiti ja hiljem vaatas olümpia lõpetamist ja siis vist läks magama). Mina lugesin. Läbi hägu tajusin, kuidas ta mu vastu süüdistusmaterjali kogub (keegi pildistas mind arvuti juures lugemas ja diivanil lugemas ja rõdul tossates toast kumava valgusega lugemas...) Kella üheksast õhtul poole viieni hommikul. Läbi sai. Kahjuks ilma välguta telefoniga tehtud pildid ja pisut liiga tumedad...