Eile viskas keegi vastastest (nime ei tea ja nägu ei mäleta) välja repliigi, et juturaamatutes võiks ju ka poole peal reklaamid olla. Nagu filmis - iga paarikümne lehekülje tagant lehekülg või paar reklaami. Konkreetne Jordan, mida ma hetkel loen, on 1006lk paks. Nii, paneme nüüd reklaamid juurde... ja rendime ratastega käru raamatu tassimiseks.

Njahh, aga siis hakkas mõte tööle. Noh, et tegelt temaatilised reklaamid oleksid ju täitsa lahedad. Võtame näiteks Tolkieni Sõrmuste Isanda (hea raamat, enamik mu blogilugejatest on lugenud ja need, kes polegi, on vähemasti vast filmi vaadanud):

* Avad raamatu ja kuskil Bilbo sünnipäevapeo lõpus on reklaam: "Märk kogu eluks! Telli maagiliselt kaunid abielusõrmused meilt."

* Kohas, kus kääbikud maakonnast välja hiilivad ja metsaga kaklevad, võiks lugeja rõõmuks ilutseda Husqvarna metsatehnika reklaam

* Suurema orkide kirjelduse juurde antidepressantide reklaam hüüdlausega: peleta deemonid oma elust

* või lahingukirjelduste vahele reklaam pesupulbrist, mis eemaldab ka raskesti eemaldatavad vere- ja muruplekid

* Ja siis sobiks sinna kindlasti veel nutitelefonid (tornide vaheline suhtlus)

* ja silmatilgad (sauroni silmale)

* ja karnevalikostüümide laenutus "laena oma haldjakostüüm meilt" (neid kohti on mitmeid, kuhu seda paigutada)...

Pikk ja emotsiooniderohke nädalavahetus sai siis selja taha nüüd. Pagan, tegelt oli ilgelt lahe. Hoolimata sellest, et ma esimest korda elus ärkasin kell 4 öösel, et leivataigen kerkima panna ja isegi hoolimata sellest, et ma vabariigi sünnipäeva puhul oma telefoni vette uputasin. Ikka oli vahva. Tõsi, reedeseid jääke sööme me veel ka täna ja ausalt öeldes ma vist polegi kaks päeva järjest kunagi varem joonud. Njahh, reedel küll eriti alkoholi ei tarbitud ja ka laupäeval olid piirid täitsa omal kohal. Samas kolm väga väikese unega ööd andsid ikka eilseks tunde nagu oleks marsile sattunud (gravitatsioon toimis veidralt ja üldse oli pisut laialivalguv olemine). Võimalik, et oma osa selles siiski oli šampusega segatud absindil - muide, tegemist oli üllatavalt maitsva ja kergelt libiseva joogiga.

Eile hilisõhtul pakkisin siis kokku oma mobiili ja... üllatus-üllatus - see töötab jummala normaalselt hoolimata oma ujumisharjutustest (mille täpne kestus on teadmata, kuid ületab tõenäoliselt viie minuti piiri). Ja samas sain ma ka aru, miks laps endale uut telefoni tahab. Kaks päeva tema telefoniga jantimist andis selge info - minu kaks korda vanem telefon, mis on harrastanud nii asfaldihüppeid kui ujumistreeningut omab endiselt märkimisväärselt paremat kõnekvaliteeti kui tema suhteliselt korralikult hoitud telefon. Tõsi, tema telefonis on sudokud ja diktofon, mida ma aegajalt vajan (mõlemaid), aga samas ei vahetaks ma mitte mingil juhul ega mingil põhjusel oma telefoni tema oma vastu seni, kuni minu omal veel vähegi pilt ees püsib.

Seega jäägem siiski veel kahekümnendasse sajandisse - trükimasina (arvutiks oleks seda natuke liig nimetada tänase tehnika kontekstis) ja telefoniga, mis helistab (reedel oli hetkeks tunne veel sajandi võrra madalamale kukkumisest). Lõpp hea, kõik hea, olgu see pühapäev nii hõre ku tahes (ja see oli magus-hõre - ma poleks mitte ühtegi neist hetkedest vahele jätnud ei reedese seltskonnaga ega laupäevasega). Natuke kahju on, et ühtegi pilti ei saanud teha. Ma oma kerge egolise ülehindamisega leidsin, et mõni asi sai täitsa elegantselt pakendatud lauale... aa ju siis tuleb neid toite korrata, et kunagi ka pildid tehtud saaks. Pealegi, mine tea, ehk jõuan ka mina millalgi (viie aasta pärast) nii kaugele, et muretsen endale fotoka (millega saaks pildistada käsitööd ja kokandust :P ). Seevastu inimesed olid lahedad ja tuba sai natuke rohkem korda kui varem ning too borolondiivan jääski nüüd Marie tungival nõudmisel sinna tuppa külalisi ootama (vahepealsel ajal kasutab laps seda teleka ees lösutamiseks).

Külastage meid jälle! (järgmine kord võiks kaarte mängida...)

Nii! Selgunud on võitjad menüü osas

* improvisatsioon lihaleivaga (ma ei tea ise ka veel, mis täpselt välja tuleb aga ju midagi tuleb)

* kartuli-porgandi-kaalika korvikesed singi ja salatiga

* täidetud kartulid

* minipizza (on hetkel veel kahtluse all)

* () <- seal on miski, mis ehk tuleb, kui kõik hästi läheb...

* biskviittaigna maius

* puuviljavardad

* kringel? <- eriti ei viitsi, aga millal siis veel, eksole...

Hmm, minul saab igatahes köögis huvitav olema ning karta on, et ka lapse sunnin rabelema (võite talle lastekaitse numbrit jagada). Päevale kohaselt püüan asju serveerida kui mitte otseselt suupiste formaadis, siis vähemasti väikese taldriku pealt tarbitavana. :P Pagan, see on tegelikult paras väljakutse. Ausalt, noh. Eriti lahe oleks, kui kellelgi fotoaparaat kaasas oleks (võimalik, et miski sellest kompotist vääriks pildistamist enne tarbimist)...

No nii, eile sai siis õhku visatud idee, et ikkagi teeks mingi pingviinide paraadi vaatamise (kas seda ka vaadata või kasutada ainult kattevarjuna, selgub lahkamisel). Hmm, koristada tuleb. Ja siis kõpsetada. Igatahes pea on vahvaid mõtteid täis ning teatavate vimkadega kavatsen ma sel korral välja tulla (kui hakkama saan). See kulinaarne nuputamine kõlab uskumatult lummavalt ja selle nimel olen ma peaaegu nõus kirjutamiselt aega röövima. Hoopis keerulisem küsimus on koristamine...

Tahad üritust?

Jah.

Siis korista!

Hea küll... panen iseenda eest kõrvu lidusse tõmmates vasakule ajama... Teate kui pagana lihtne on elamist tähelepanemata jätta, kui sul on pea pulki täis!? Ja sellega mu pea hiilga. Terved päevad mõelda mingite hullude printsesside järjekordsetest jamadest, sõnastada neid mõttes, ahastada koos nende fiktiivsete kaaskondlastega... Ja kui ma siis viimaks koju jõuan, sikutab väike trükimasin mind hüpnotiseerivalt. Ei saa ju ometi inimesele pahaks panna, et ta 3, 4... 8 tundi tahaks kirjutada või lugeda või parandada, ahastada oma rumaluse üle ja seejärel jätkata eelloetletud tegevustega - täiuslik ring. Nojah, täiuslik oleks ring siis, kui mu õige masin töötaks viisakalt ja printer olemas oleks ja üldse ei peaks liiga palju mõtlema ebamugavatele asjadele nagu... ah, ma parem ei mõtle... Igatahes on õhtuks hüpnoos juba sedavõrd tugev, et ma lihtsalt ei pane tähele seda, et koridoris kriuksub jala all ja kirjutuslaual on mingi jama laiali ja... Oeh, eks ma õhtul vaatan.

Igatahes algab teravam mõttetöö toidu, garneeringu ja serveerimise kallal... noh, kohe, kui ma saan peast välja kõik selle, mis järgneb algusele:

"Isa, ma olen otsustanud!"

Elysabeth seisis kuninglikus troonisaalis ja vaatas üles isa poole. Jah, kuigi ta oli otsustanud ja ta teadis, et mitte miski ega mitte keegi ei suuda panna teda teistmoodi mõtlema, oli kuningliku isaga sel teemal rääkimine siiski närvesööv. Elysabeth polnud enam mingi titt. Ta oli kuueteistkümne aastane - ametlikult võttes juba täiskasvanu. Veelgi enam, tema seitsmeteistkümnenda sünnipäevani oli jäänud vaid loetud nädalate jagu aega. Isa aga kippus temaga käituma kui väikese tüdrukuga. Uskumatu! Kas isa siis tõesti ei taibanud, et ka need kaks aastat, mil nad omavahel koos ei viibinud, küpses ja kasvas tema edasi!? Vähe sellest, nende kahe aasta õud kasvatas teda kindlasti rohkem kui kahe aasta jagu. Oli hetki, mil Elysabeth tundis end muldvanana - no nii kahekümnesena. Kuid isa käitus temaga endiselt nii nagu oleks ta kolmteist või veelgi noorem. Nüüd oli ta otsustanud ette võtta midagi, mille kohta ta päris kindlalt teadis, et isa soovib takistada. Aga ta ei saa! Lihtsalt ei saa, sest tüdruk pole enam laps. Kõikide seaduste ja reeglite kohaselt võis Elysabeth täna juba ise otsustada, kas ja kuidas ta haiget saab või millist rada oma eluga kõndida tahab.

"Ei! Sa ei tea, millesse sa end mässid."

"Jah, tean küll. Newe on mulle põhjalikult rääkinud kõigest." Newe sõnu usaldas Elysabeth täielikult. Naine, kes kord oli täbarasse olukorda sattunud, päästis paari aasta eest nii Elysabethi kui tema õe Elyna elu. Jah, Newe ei pruukinud olla ju korralikku väljaõpet saanud ravitseda, kuid tema oskused olid kaugelt suuremad kui enamikel ravitsejatest, kellega printsess oma elus kokku puutunud oli. Vahel tundus Elysabethile, et Newe tunnetab vana maagiat - jõude, mille kasutamise oskus kadus aastasadade eest. Mitte keegi ei tea, miks need oskused kaduma läksid, kuid mingil seletamatul põhjusel need hääbusid ja hääbusid. Vanad tekstid kulusid tolmuks, vanad õpetused moondusid õhkõrnaks ja udusarnaseks - parimal juhul mõneks unelauluks - ja uusi ei osanud mitte keegi kirjutada. Inimeste mälestused hajusid ühes tolmuks kuivava paberiga. Ometi oli õhus vana maagiat vägagi selgelt tunda. Elysabeth teadis. Ta oli seda ise katsunud. Ta oli valutanud koos vana maagiaga, jäänud ellu koos sellega ja nüüd soovis ta ei rohkem ega vähem kui teha heaks midagi, mis kolm aastat tagasi viltu oli vedanud...

Arvate, et see on lihtne? Eksite... Aga üritust tahan ma ka!

veel roosast

Jah, kuigi ma reedel puhisesin siin roosade stseenide peale... oot! Mis mõttes "kuigi ma reedel"!? Olgem ausad, ma puhisen nende peale alati. Ja siis kirjutan ise ka... siherdusi vastikult nõretavaid, kõigest ülepaisutatud ja peaaegu loetamatuid asju. Nujah, aga vahest on need ainult minu jaoks loetamatud ja üle paisutatud? Ise ma neid ju kirjutasin ja kaader kaadri haaval läbi vaatasin, läbi tundsin. Hästi jabur.

Njahh, kaks hästi jaburat asja. Ühest küljest on hästi jabur see mõtete läbi mõtlemine, väljamõeldud karakterite tunnete tundmine. Istud arvutis ja tunnedki inimliha kärssamise haisu või tajud riideid suvevhmast niiskuvat või naeratad totakalt omaette. Muide, kui lugemine annab roosadele stseenidele vastikult roosama tunde kui film (sa kulutad märksa rohkem aega, mõtled läbi iga kirjeldatud tunde ja liigutuse), siis nende kirjutamine on veel eriti roosa. Lootusetult... ja jaburalt... lummav, kütkestav, külge haakiv, pead ringlema ajav - ja ma ei saa oma mõtteid sealt välja. Klomp tõuseb kurku, sõrmed takerduvad klaviatuuril - need seal on minu "lapsed" ja nad tunnevad midagi, mis kummalisi teid pidi on mulle tuttav. Ehh, kui vastikult lääge see vahel võib olla. Kui vastikult lääge mina võin vahel olla! Ehk: kes unustas pohlad mee sisse panemata? Igatahes mina selle raamatu lugejaskonda ei kuulu (isegi kui ma siiralt ja südamest naudin iga hetke tema kirjutamisest).

Aga teisalt hakkas mind häirima hoopis uus asi. Vahel, mingid kohad, mingid lõigud kirjutan ma nagu filmi. Just nimelt kaamera jookseb silme ees. Kaadrid, suured ja väikesed plaanid, üksikud kaadrid, mis peaksid edasi andma meeleolu (olgu see siis üksik suurendatud kastepiisk, millelt päike liigagi eredalt vastu kiiskab või maikellukese vars, mille pooled õied on juba hukkunud ning kõdunema asunud, viimased, ülemised veel kramplikult ja vaevu oma ilust kinni hoidmas. Ja siis oli koht, kus pöörlev kaader jäi järjest kaugemaks ja kaugemaks, jättes enesest maha midagi... ei ütle. Kolm minutit vaatlemist ja mulle meenud - me elame 3D ajastul ja pöördkaadrid on out! Krt, ma jäin Potteri viimast filmi vaadates merehaigeks. hea küll, mina olengi nann, aga mis siis!?

Jap, täna hommikul formuleerus nii pagana palju (esimese loo lõpp ei ole simese loo lõpp vaid teise algus ja isegi mitte päris algus, sest päris alguses tuleb ära kaotada viimasedki mittehallid juuksed kuninga peas... <- loogiline, kas pole?), et ma lähen ja alustan nüüd tööd taas. Njahh, see tuletab mulle karmilt meelde, et mul ikkagi on printerit vaja varsti.

Lugeda ahastaval toonil:

Kas ma olen juba öelnud, etmulle ei meeldi imalad stseenid!? Aga kujutage ette, kui vahva on selliseid parandada, kohandada, emotsioone paremini edasiandvaks kirjutada ja siis veel lugeda ja parandada ja lugeda ja... Ja lõppes see ikkagi sellega, et üksjagu neist sai lihtsalt välja roogitud - liiga magus ja absoluutselt ebaoluline... vist...

Lugeda veelgi ahastavamal toonil:

Ma saan lapse käest peksa, kui ta eelmisest lõigust teadlikuks saab...

Aa kui ma koju lähen, siis tuleb rummil punn maha keerata. Täiesti masendav - keelekasutus ümmargune null, õigekiri (õnneks selle jaoks on filoloogid) koolieeliku tasemel, ... Prääks!

magusad võidud

Nii uskumatu kui see ka ei kõla, käisin ka mina kunagi iidsel ajal, viiendas klassis. Nojah, tõele au andes ei olnudki see väga ammu - alles eelmisel sajandil. Väike vastik ninatark plika, kellele pakkus lusti astuda kaasvõitlejate varvastele kiiremini arvutades ja muu seas õigeid vastuseid pillates. Tõsi, keele lummus polnud mind tolleks ajaks veel tabanud. Nojah, viienda klassi alguseks olin ma läbi lugenud umbes pooled algklassides kohustusliku kirjanduse hulka kuulunud raamatud ja mitte ühtegi rida rohkem. Seevastu olin ma tolleks ajaks juba üsna osav kaklemises ja pesulõksu ning kummi abil töötava püssi käsitlemises ning loomulikult onnide kaevamises ja matemaatikas. Matemaatikas olin ma tolleks hetkeks lausa sedavõrd tubli, et olin minetanud igasuguse vajaduse ja soovi tunnis ülemäära kaasa teha - lõppeks oli kõik õpitav labaselt lihtne ja ka siis, kui ma tunnis vihikusse joonistasin või uue hobi kohaselt raamatut lugesin, polnud ikkagi mingi probleem kontrolltöid möödaminnes kõige kiiremini ära teha. Jah, esimesed neli aastat olid mingid nuputamisvõistlused ja koolide vahelised olümpiaadikesed tekitanud minus arusaamise, et mina olengi tark.

Nojah, ja siis tuli viies klass, õpetajad vahetusid ning maailmakorraldus muutus kapitaalselt. Eks ühest küljest aitas muutustele kaasa ka tõsiasi, et ma ootamatult tuvastasin raamatute võlu. Aga matemaatikaga läks kehvasti. Ei, mitte tulemused ei läinud nigelamaks, aga kuskil jaanuari alguses hakkas õpetaja ühele klassiõele matemaatika tunnis andma järjest olümpiaadiks ettevalmistamise ülesandeid. Aga mina!? Istusin õnnetuna oma koha peal ning puurisin süngelt poolikut raamatut. Ego ei lubanud ju ometi kellelegi mainida ka, et ma tahaks ka proovida. Päevad läksid, maakonna olümpiaad tuli aina lähemale ja mina vaatasin endiselt tilkuva ilaga suud maigutades, kuidas Anžeelika lahendas ettevalmistavaid ülesandeid.

Njah, ja siis juhtus midagi sellist, mida elus ju kunagi ei juhtu. Tõsi, ma olen alati arvanud, et elu ei ole just ülemäära hea kirjanik ning tal on rumal komme vinti kõvasti üle võlli keerata, kuid siiski-siiski. Umbes nädal enne olümpiaadi astus meie matemaatika õpetaja sisse käsitöö tundi ja käsitöö tunnid on ju teadupoolest alati sellised vabamad - inimesed suhtlevad mureyult ning pool akadeemilisest kombekusest on kadunud. Nii ka Kairi ootamatult õhku viskas: "Õpetaja, miks Anžeelika olümpiaadi ülesandeid lahendab, kui Mairi on palju parem?" Khmm, reaalselt oli Anžeelika meie koolis ju esimest aastat ning lause põhines emotsioonil. Mina aga istusin hiirvaikselt punastades oma koha peal ja olin nii pagana õnnelik, et keegi teine oli minu eest kostnud. Ahh, ma õitsesin! Õpetaja küll midagi ei vastanud, ega tal ju olnudki miskit öelda sellise jabura purske peale. Esiteks olin mina tunnis vaid raamatut lugenud, mingit korda vihikutes ei omanud, kodutööd olid alatasa tegemata <- no kust see huvi niimoodi välja peaks paistma? Ja teiseks oli ta mu õe matemaatika õpetaja. Olgem ausad, õe tunnis käitumise kirjeldamiseks võib kasutada sama teksti, kuid lisama peaks, et ta istus (erinevalt minust) viimases pingis ja tal polnud kunagi kaasas prille, mida ta tegelikult vajas.

Igal juhul järgmisel päeval tegi õpetaja nuputamisülesannetele suunatud tunni ja ma sain särada. Ahh, ma olin rahul! Ja eriti rahul olin ma siis, kui ka mind meie klassist olümpiaadile saadeti. Noh, reaalselt võttes läksime me ju neljakesi omast koolist, aga see polnud oluline - mina läksin kaa! Paar päeva hiljem tulid tulemused: mina 5., Anžeelika 8. ja paralleelikad 10. ja 14. Jabur - terve sajandivahetus pole kaotanud mälust neid kohti. Paralleelikatest oli savi, aga see, et ma Anžeelikat edestasin, oli minu jaoks tõeline triumf. Tema oli ju "ettevalmistatud" ja mina läksin niisama "kirvega metsa" ning oleksin peaaegu minemata jäänud, kui Kairi poleks ootamatult päeva päästnud... Njahh, selle koha boonuseks võis lugeda ka tõsiasja, et paremad 7 said edasi kolme maakonna võistlusele ning nendest võistlustest on mul ainult ja ainult head mälestused...

Tjahh, vat umbes samasuguse uskumatult magusa emotsiooniga astus täna uksest sisse minu laps... Pärast Nuputa võistlust...