Üks õppetund, mis leidis veel enne "kolmekümne" kukkumist tee minuni: käitu saatusega nagu lapsega - usalda aga kontrolli. On raske usaldada midagi nii tundmatud ja veelgi raskem on kontrollida kõike toimuvat. Vahel tahaks käed üles tõsta ja loobuda. Vahel tahaks karjuda ja vastu võidelda. Juba jõuad hakata muretsema, kindlustada tagalat ja siis... siis ongi olemas vastus, mis viib edasi lahenduseni.

Jah, ma tean, et ma peaksin olema maailma kõige õnnelikum inimene. Eks ma mingil moel vist olen ka. On lausa uskumatu, mil moel see va saatus mängib enesest nõrgematega ja ometi on ta ikka ja alati saatnud lahenduse just sel hetkel, kui rada näib lõppevat.

Hoolimata inetust sügisest olin ma täis lootust ja ootust talve suhtes, mil ma ei bloginud. Ma ei teagi, miks ma sel talvel siia ei kirjutanud - ju polnud lihtsalt vajadust. Sai elatud ja hingatud, kirjutatud kõike muud ja oma eraklikkuses (jaanuarist maini olid ainsad sõbralikumad üritused Kotka-õhtud ja Kotkasse sattusin ma täpselt ühe korra jaanuaris, mil kaarte ikka ei mängitud) siiski suheldud muhedate pubekatega.

Kõikvõimalikel kordadel, mil ma eratundidega tegelenud olen, olen saanud enesele eranditult lahedad õpilased. Ma pole kunagi näinud (eraõpetajate õudusunenägu) last, kelle ema sooviks, et laps õpib ja laps vahiks ise igavledes aknast välja. Ja ma pole kunagi näinud ühtegi "lolli" last. Sita iseloomuga inimesed hoiavad minust nii ehk naa kilomeetrite kaugusele, seega ka seda jama pole ette tulnud. See, mida ma siis näinud olen, on liiga pikk tekst ega läheks ka selle postituse algse ideega vähimalgi määral kokku, seega jätan ära.

Hoolimata oma hämmingust vajaduste ja aegade üle, on mul hea meel, et see blogi olemas on. Siin on üksjagu mind ja veelgi suurem jagu paska (arvatavasti on osake minustki paska aga selle idee arendustest ma hoidun eneseuhkuse kaalutlustel). Ka pask on millekski vajalik... võib-olla...

Ja siis ma olin seal kodus... Üksi ja lapsega. Kasvatasin teda, nautisin pimedat talve ja esimest korda viimaste aastate jooksul ei tundnud pea grammigi üksildust. Oli rahu. Ja unistused. Kevadel keerutasin kokku oma esimese veidigi komplekteerituma versiooni kogust, mis kunagi ehk ilmavalgust näeb. Pärast nädalast mässamist saatsin järjestatud kummituse sõbrale lugemiseks (esimene arvamus olgu aus aga leebe :P ) ning kümme minutit hiljem helises telefon, millega kutsuti töövestlusele. Ajastus oli võimas.

Praegu on kitsas aeg. Töö on, palk tuleb juunis. Rahad on suhkeliselt viimse sendini loetud ja ikka veel tubli nädalane auk vahel. Ja siis sain ma üleeile kokku vana sõbraga, kellele meenus, et ta on mulle sajaka võlgu. Maksis ära ning tänu sellele oli meil mingigi minimaalne kogus raha olemas, et minna lapse klassiekskursioonile vastu (vaba raha teemal: eks homme vaatame, mis tollest päevast saab; täna elame!) Pika päeva lõpetuseks ujus välja üks õpilastest, kellel veel tasemetöö olemata. Ja homne ja ülehomne ja üle-üle... said uuesti näo (olin jõudnud juba isale mainida, et kardetavasti vajan vahepeal pisikest abi)...

Iga kord kui mõni selline kummituslik lahendus saabub (vahet pole, mis teemale) tahaks esmalt küsida: miks ma üldse muretsesin? Ja ometi kipuvad lahendused tulema hetk pärast seda, kui ma olen end juba sisse rääkinud (markantseim juhus: päev enne hinnete väljapanemist küsis ema "ega sul kahte tunnistusele tulemas ole" ja mina vastasin "kunstiajalugu" (seal oli kaks kahte ja kaks tegemata tööd ning värelvastamisi enam ei toimunud) ning hommikul esimese tunni ajal kutsus kunstiõps mind tunnist välja teatega "kui nüüd ja kohe arvestuse teed ja hakkama saad, on korras"... khmm, selle ma tegin viie peale, sest suuremahuline töö hõlmas ülevaateküsimusi mitte nurgatagust norimist...). Äkki ma olen lihtsalt kannatamatu?

Pisiksesed totakad juhused on kummastavalt lummavad.

Uudiseid? No teeks lakooniliselt: eelmine postitus on vananenud info.

Kerge paanika hakkab tekkima. Kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellel ON tööd pakkuda? Muud uudist nagu polegi.

"K" nagu kaasaegne kunst.

Mul oli siin üks printer. Kuna tema sünniaasta on 1996 (vanemate esimese arvuti viimane töötav jupp), siis arvestatavalt on tegemist väärikas eas kergelt seniilse vanaprouaga, kellega tuleb osata ümber käia. Lisaks kõigele muule on tal ka tugev identiteedikriis (täna leidis, et ta on palju parema meelega LaserJet kui Okipage).

Asjaolude kokkusattumise tõttu läks see krapsakas vanadaam mu venna hoole alla. Mul polnud kahjuks anda talle sobiva kujuga ühendust arvuti taga ning ta tundis end pisut hüljatuna. Kujutage ise ette, et teile sajab ootamatult kaela nii pretensioonikas hoolealune! Ikka tuleb ette segadusi. Mina tema pikaajalise hooldajana läksin siis täna hommikul vennale appi järjekordse vana daami kapriisi rahuldamiseks. Selguski tüütu pisiasi, et ta üritas olla LaserJet aga arvuti (vana loll) ei teadnud ning selle fakti peale nördinuna printis printer ainult (ja siinkohal palun tähelepanu) mängukaartide sümboleid ning numbreid! Lubasime siis daamil olla päevakese LaserJet (see läheb tal arvatavasti mingi hetk taas üle) aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Seoses tema kõrge eaga on tekkinud veel probleeme: pisike lonkamine (võtab lehed viltu sisse), põiepidamatus (viskab tahma, kui tahab)... Nu vat. Jõudsime siis kohani, et lehed kõik hallid, kui printerist tulevad. Rääkisin vennasele, mida ma sellisel juhul teen. Natuke puhastasime seest ning lasime läbi joosta puhastel valgetel paberitel. Puhtad valged paberid läksid printerisse sisse ning kangastelgedel kootud vaiba must-valged imitatsioonid tulid välja. Peened valged pikitriibud ning tume-tumedas peenikesed ristitriibud vaheldumas heledamate, pooltumedate ning taas heledamatega - paberile kirjutatud muster. Mingi hetk mulle tundus, et ehk see printer ei tahagi enam täitsa valget lehte printida (läks lolliks või nii) ning kirjutasin lehe nurka suvalise tähe - "K". Ja ta printis... vaipu... mille nurgas ilutses "K". Ja need vaibad on ilusad, huvitavad, must-valged... ja need meeldisid nii mulle kui Mariele.

Sattusine eile üritusele nimega: Poetry Slam. Kurat! Mõnus oli ju! Ma ei ole kunagi niimoodi avalikult enese luuletusi lugenud ja ma kartsin... Oi, kuidas ma kartsin... Paber käes värisesemas, jalg pehme all (õnneks on tossuga kindel astuda), astusin lavale ja... Ja see oli minu oma. Nii täielikult minu kui võimalik. Lava oli minu ja saal oli minu ning inimesed saalis olid omad...

Aga see kõik ei alanud kaugeltki nii lihtsalt. Neljapäeval vihjas Kadri (üks viiest) MSN-is, et selline üritus toimub ning peaauhinnaks on roosa kokukas. Naersin, et vat just roosa kokukas on puudu (etteruttavalt: seda ma siiski ei saanud) ning regasin ära. Täitsa kaine peaga! Järgmisel päeval valikuid selekteerides tekkis esimene paanikahetk. Ma ei oska ju iseennast lugeda! Ma ei tea ju, mida valiga ja kas minu lemmikud on ikka parimad või kas nad on ikka minulikumad teistest? Suus nad igal juhul imelikud ning hääl oli kange ja võõras ja üldse! Kiirkõne Intsule: kuule, mis sina arvad, mille peaks valima lugemiseks või mismoodi tegema? Ja paigutasin selle teema kuhugi kaugele...

Ints aga ei helistanud ega helistanud... ja eile hommikul helistasin ise: nii, nüüd on kõik. Sa kas ütled kohe... Ja ta ütles, samad luuletused, mis mu enesegi hinges olid seismas. Kolekiire päev, mitu õpilast, lapse kooliprojektid, kõhuvalu... ja paar korda sain isegi läbi lugeda. Kiire päev on hea! Paanika osa unustasin ära.

Lähed kohale ja loed... ja naudid... ja oled õnnelik... Ja saad aru,m et ilma selleta pole mind, ükskõik kui palju ma ignoreerida üritaksin...

Ehh... kevad...

Viimase poole aasta vaimsed väljakutsed on olnud alla igasugust arvestust. Aga ma vajan neid! Nagu õhku. Sitt lugu on see, et ülikool tahab mu käest raha, kui ma oma esimest astet lõpetada tahan. Raha eeldab töökohta. Seda mul ei ole. Krt, mingi plaan peab ju ka teostatav olema, sest ma tahan!

Hmm, päris palju huvitavaid ja vähem huvitavaid asju on juhtunud. Jah, ma olen endiselt töötu. Jah, ma ei põe selle üle liiga palju.

Nii nädala eest sain üle paarikümne aasta taas hetkeks uisud alla. Täiesti uskumatu! Esiteks tundsin ma ennast pikana ning kukkumine tundus kuidagi kõrgelt tulev (praktikas jätsin siiski katsetamata, sest jää tundus suht valusa maandumisena) ning teisalt: te ikka teadsite, et jää, suslik, on pagana libe! Nägin välja nagu kakerdav konn karkudel. Aga pole hullu. Pärast pisukest silmade pööritamist hakkas juba natuke välja tulema. Piruette veel päris ei teinud aga edasi liikusin juba veits kiiremini kui jalutades.

Lapse kõige suurem elamus uisutamise juures: mingi kretiin astus talle riietusruumis uisuga sõrmede peale. Pff, juba pelgalt sellest mõttest hakkavad sõrmed valutama. Marie võttis algul jääle minnes selle totaka toetusraami kaasa, kuid nähes, kuidas mina väriseva jala, totaka asendi ja "käsi haarab kohe piirdest" olekuga trotslikult edasi üritasin liikuda, viis selle ära. Sai, muide, päris hästi hakkama. Kukkumiste list sai küll parajalt pikk aga areng on ehe. Kui nüüd suudaks majanduslikult käia üle nädala ühel puhkepäeval uisutamas, saaks meie mõlema tasakaalutunnetus hüppelise arengu osaliseks.

Siis ma hakkasin lapsele väga ebapedagoogiliselt õpetama nippe, mille abil saada pinginaabri kõrval saada oma tahtmine ning jääda suhteliselt poliitiliseks. Nujah, mind lihtsalt tüütasid ühel hetkel ära jutud stiilis "ta tahab minuga tunni ajal juttu ajada just siis, kui ma üritan kuulata", "tal vist ei olegi kustukummi olemas, iga päev laenab minult" või joonlauda või harilikku või kuidas sattusid punase värvi triibud valge värvi topsi... Noh, eks ma siis juhendasin, et pane pinalisse see harilik, millel on otsa spets kustukas ostetud - sa ei saa ju anda, kui sa ise parajasti kirjutad. Ja kes keelab "kogemata" keset tundi röögatada "Jää vait!". Ehk teisisõnu: on fakt, et kõik kõigiga läbi ei saa aga see ei tähenda, et tuleks lasta endale pähe istuda. Ja kui inimene, kellest sa eriti ei pea, ütlebki midagi sitasti, siis keda see häirib? Elagu eraldi ja absoluutselt sõnagi vahetamata kumbki oma pingipoolel kooliaasta lõpuni ja sügisel hakkab see pinginaabri ralli uuesti (mina istusin alates kolmandast klassist valdavalt üksi - parim lahend üldse!)