Hmm, päris palju huvitavaid ja vähem huvitavaid asju on juhtunud. Jah, ma olen endiselt töötu. Jah, ma ei põe selle üle liiga palju.

Nii nädala eest sain üle paarikümne aasta taas hetkeks uisud alla. Täiesti uskumatu! Esiteks tundsin ma ennast pikana ning kukkumine tundus kuidagi kõrgelt tulev (praktikas jätsin siiski katsetamata, sest jää tundus suht valusa maandumisena) ning teisalt: te ikka teadsite, et jää, suslik, on pagana libe! Nägin välja nagu kakerdav konn karkudel. Aga pole hullu. Pärast pisukest silmade pööritamist hakkas juba natuke välja tulema. Piruette veel päris ei teinud aga edasi liikusin juba veits kiiremini kui jalutades.

Lapse kõige suurem elamus uisutamise juures: mingi kretiin astus talle riietusruumis uisuga sõrmede peale. Pff, juba pelgalt sellest mõttest hakkavad sõrmed valutama. Marie võttis algul jääle minnes selle totaka toetusraami kaasa, kuid nähes, kuidas mina väriseva jala, totaka asendi ja "käsi haarab kohe piirdest" olekuga trotslikult edasi üritasin liikuda, viis selle ära. Sai, muide, päris hästi hakkama. Kukkumiste list sai küll parajalt pikk aga areng on ehe. Kui nüüd suudaks majanduslikult käia üle nädala ühel puhkepäeval uisutamas, saaks meie mõlema tasakaalutunnetus hüppelise arengu osaliseks.

Siis ma hakkasin lapsele väga ebapedagoogiliselt õpetama nippe, mille abil saada pinginaabri kõrval saada oma tahtmine ning jääda suhteliselt poliitiliseks. Nujah, mind lihtsalt tüütasid ühel hetkel ära jutud stiilis "ta tahab minuga tunni ajal juttu ajada just siis, kui ma üritan kuulata", "tal vist ei olegi kustukummi olemas, iga päev laenab minult" või joonlauda või harilikku või kuidas sattusid punase värvi triibud valge värvi topsi... Noh, eks ma siis juhendasin, et pane pinalisse see harilik, millel on otsa spets kustukas ostetud - sa ei saa ju anda, kui sa ise parajasti kirjutad. Ja kes keelab "kogemata" keset tundi röögatada "Jää vait!". Ehk teisisõnu: on fakt, et kõik kõigiga läbi ei saa aga see ei tähenda, et tuleks lasta endale pähe istuda. Ja kui inimene, kellest sa eriti ei pea, ütlebki midagi sitasti, siis keda see häirib? Elagu eraldi ja absoluutselt sõnagi vahetamata kumbki oma pingipoolel kooliaasta lõpuni ja sügisel hakkab see pinginaabri ralli uuesti (mina istusin alates kolmandast klassist valdavalt üksi - parim lahend üldse!)

Lastest ja koolist võiks vist lõputult kirjutada. Kuni koolini on nad sinu lapsed. Koolis saavad nad ootamatult inimesteks, keda ümbritsevad haiged reeglid koos kohati totakate inimeste ja kindlasti haige propagandaga (ma igaks juhuks ei hakka hetkel lahkama "kooli maine" ja ego küsimusi, sest sellisel juhul läheks ma juba liiga endast välja).

Kogu meedia räägib pidevalt, kuidas lapsevanemad ei hooli oma lastest ning probleemid algavad sealt, kus kool küll tahab lapsevanemaga dialoogi aga lapsevanemad ajavad sõrad vastu. Enamik neid, kel oma lastega seoses on olnud kokkupuuted kooliga, millegi pärast irvitavad hüsteeriliselt selle väite peale. Valdavalt seab kool reeglid, mille alusel suheldakse ning üldjuhul need ei kattu pea üheski punktis tavalise tööinimese argirutiiniga.

Mis peaks sinu meelest olema kunstiõpetuse eesmärk algklassides? Minu ülimalt naiivne ja lapsik lähenemine sellele küsimusele andis vastuseks: loovuse arendamine, enesetunde ja mitteverbaalse eneseväljendusoskuse parandamine ning sellele lisaks ka käelisele osavusele, vaatlemisoskusele ja tehnikale. Peamine peaks olema siiski idee arendus loovalt, mõtlemisvõime ning alles sinna järgi tehniline teostus... Ideaalis peaks olema tegemist tunniga, mil mitte ükski laps ei tunne end halvasti ning lausekatked stiilis "ma ei oska joonistada" peaksid lapse ellu saabuma alles millalgi hiljem (ja soovitavalt - mitte kunagi).

Jõudes nüüd ringiga tagasi selle juurde, kuidas kodu ei taha kooliga koostööd teha. Sügisel, kui mu tütar teatas, et ta ei oska joonistada, uurisin kunstiõpetuse õpetajalt, milles asi. Tagasisideks sain, et plika vahib aknast välja ega alusta koheselt tööga ning siis jääb ajahätta. Uurisin tasahilju ja viisakalt, et kas siis on ehk ajad, mil aeglasemad (ja kõik, kes te mu tütart tunnete, teate pagana hästi, et ta on kõike muud aga mitte aeglane ega hajameelne) saavad oma töid lõpetada, kuid selles küsimuses oli vaikus - teine klass peab suutma alustada joonistamist kohe (mõtlemine ja loovus on ebaolulised) ning lõpetama paberi (A3) katmise värviga 45 minuti jooksul. Puhisesin omaette teema idiootsuse pihta. Ma ei mõista situatsiooni, kus mõtlematu plönn on hinnatum läbimõeldud konteptsioonist (Marie tööd on alati kerge kiiksuga teema suhtes). Ma ei suuda aru saada, miks peab lapse loovuse pressima nii kitsastesse piiridesse. No olgu tund aega pildile aga olgu siis ka aeg, mil lapsed saavad oma pilte lõpetada nii, et teema üle mõtisklemine, seostatud mõtete tulv ning korra ja visiooni tekitamine ajus poleks karistatav halva hindega. Kuid noh, kord on kord...

Me oleme meeletult joonistanud ja maalinud kodus sellest ajast saati. Olen Mariele vihjanud, millistest hetkedest võiks õpetajale "aknast välja vahtimise" mulje jääda (mina tean, mis pidi ta mõte jookseb aga õpetaja ei pruugi...).

Terve veerandi oli elu peaaegu lill. Ühe pildi taga oli isegi kahesõnaline märge, miks pildi hinne neli oli (kuigi see peaks olema iga üksiku pildi juures). Ja siis, jaanuari algul tuli ta ühe pildiga koju: emme, ütle, kas see pilt on kole? Mis ma valesti tegin, et see 4 oli? Tegemist oli pildiga, mille tegemist ta ise fännas. Muidugi olin ma parasjagu mökk-mökk. Pildi taga kommentaar puudus ning e-kool andis lakooniliselt teemanimetuse ning hinde...

Neljapäeval saabus koolist tüdtuk, kes tõsiselt säras ja õitses. Rääkis, et tal läks joonistamises jube hästi. Neil oli suusatamise teema ning ta üritas teha Laululava juures oleva "sisemise ringi" ning enda sinna peale suusatama ja veel ühe suusaklubi dressides poisi... Ta kirjeldas oma pilti tubli tunni ning sellise õhina ja innuga, et sa tead: see pilt on hingega tehtud (kuigi ma pilti ennast pole näinud). Ja ta rääkis, et paljud klassist olid arvanud, et tema pilt on kõige ilusam... Oma jutu lõpetas kerge õhkamisega: emme, ma vist ikkagi oskan joonistada natuke...

Täna e-kooli vaadates ilutses seal lakooniliselt: suusatajad - õlipastell; 4

Minul ei ole südant talle seda hinnet teatavaks teha. Kui õpetajapoolne kommentaar tavapäraselt lakooniliseks jääb, siis on peagi näha argliku tõusu asemel valusat kukkumist. Ma lihtsalt ei mõista miks peab lapsed nii noorelt joonistamise juurest eemale peletama...

EIle pärastlõunal läks mul kaabel sassi... Tuleb ukse taha noormees, laseb uksekella. Mina ülevalt sisetelefoni:
- Kes on?
- Tervist! Kas teie olete Mairi Tempel?
- Jah, olen.
- Ma tõin teile paki Alarilt.
Lasin ta siis trepist üles, ise mõtlesin, et mis krdi Alar ja mis pakk ja miks mina mitte millestki midagi ei tea. Mingi 2*2m kultuurikolledži tüüpi karvane poiss (stamparvamused on head - nende abil on võimalik suht üheselt kirjeldada välimust, sisemusest aimu omamata), keda ma elus pole näinud. Võttis kotist Pickomino mängu ja andis mulle, ise teatades:
- ma pidin enne jõule tulema aga ei jõudnud kuidagi. Head vanaaasta lõppu!
Niisama kiirelt oli ta ka läinud. Kes krt see vant oli ja mis Alar ja misasja? Astusin uksest sisse ja sel hetkel tuli selgus: NOPER, krt, inimeste juhtme kokku ajamine peaks olema keelatud! Ja samas olin ma siiralt rahul ja õnnelik ning naeratasin uue lauamängu suunas teadmisega, et vana-aasta-õhtul-läheb-mänguks.

Messengeri kaudu üritasin Noperit sõimama hakata aga ta ei saanud millestki aru. Ehh, mida tema tegi. Vihjete peale, et Pickomino minu ukse taga, sain hoopis lingi: lauamang-jouludeks. Ja Noper olla arvanud, et ma vajan seda mängu rohkem kui tema (tõeline sõber, ma ütleks). Selle vihje peale läks mu tuju veel paremaks. No leidub maailmas inimesi, kes mõtlevad nii vahvalt! Kunagi peaks oma lugejate seas midagi analoogilist korraldama, sest ma tegelikult täitsa mõistan, et minu talumine pole just liiga lihtne töö.

Muide, kui tolles blogis ringi kolada, siis on seal üks asjalikumaid lauamängukirjelduste kohtadest (kui mitte parim), mida ma eesti keeles tean. Fantastika: nüüd on mul aastavahetuseks uus mäng ja hea tuju.

Aasta viimase päeva kohaselt peaks vist aasta veidi kokku võtma. Algas ta suurte ootuste ja lootustega materiaalses baasis, lõppes töötuse ja pankrotiga. Aga see kõik ei oma vähimatki tähtsust, sest kokkuvõttes oli see aasta hea, andes palju erinevaid mõttekäike, ideid ja selgust. Mingi otste kokkusidumine - ma vist jõudsin nüüd välja puberteedist ning julgen ausalt öelda, et ma olen ema ühele tüdrukule ning ma olen inimene. Vannabe aeg sai mingil moel ümber. Kõige selgema vaste tänastele mõtetele annaksid vist Viivi Luige read:
Kui kõik on lõppemas,
kas siis jääb ainult loota,
et algab miski,
mida keegi meist ei oota?

Siin ma nüüd siis olen. Just sellina nagu välja kukkus. Mitte just kõige esinduslikum ekseplar, kuid häda pole ju kah nagu miskit. Või siiski? Nujah, majandussurutis ja muu taoline.

Paar paar päeva tagasi küsis mu tütar, mispoolest mina ja mu õde erinevad oleme (küsimus tekkis kohast, miks mina tema tütrele piparkooke teen ja ma vastasin, et mulle meeldib aga tema ei fänna küpsetamist ja õmblemist). Vastasin talle, et Karin oskab kõigest elamise jagu raha välja pigistada, kuid mina sattun millegipärast alati ja ainult heategevuslike projektide küüsi. Mul on hobid, mis mitte kuidagi moodi end ära ei majanda või ma ei valda neid sel määral, et nad teenima panna. Mul on igatsused ja unistused, millesse tuleb esmalt invasteerida (raha, mida ma teenida ei oska) ning võibolla hakkaksid need kunagi siis midagi ka sisse tooma...

Kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellel oleks pakkuda pisikest teenimisotsa, siis oleks ma vihjete üle hirmus tänulik. Perioodid vahelduvad, erinevatest aegadest inimesed õpivad. Töötus ja pankrot õpetab lihtsamalt elama. Hullumeelsest rabelemisest selgub, et laps on kuidagi teiste kasvatada jäänud. Üks pole hea ja teine ka. Oh kui palju ma annaksin hetkel ühe poole kohaga töö eest, mis natukene sisse tooks.

Heameelega teeks midagi. Kaevaks kas või kraavi, tõlgiks, õpetaks... Vahet polegi, mis on see miski mida teha, kui selle kõrvalt jääks veel veidi aega lapse kasvatamiseks ning omade hobidega tegelemiseks. Muidugi oleks ideaalne, kui saaks need hobid ja töö ühendada. Ja ometi olen ma jube mittemajandusliku mõtlemisega inimene majandajate perekonnas ega oska end müüa ei vasakule ega paremale. Kes õpetada oskab, andku ainult tuld.

Kultuurseid postitusi on viimasel ajal na väheseks jäänud. Igatahes sai täna teoks järjekordne kontserdi külastus. Sel korral siis ERSO advendikontsert Camille Saint-Saênsi Jõuluoratoorium ja Sümfoonia nr. 3. Oratoorim (mida ma varem kordagi kuulnud polnud) osutus äärmiselt meeldivaks kogemuseks. Samas, muidugi, olen ma sünnist saati olnud hull keelpillide fänn ning kombinatsioonis oreliga kõlas see eriti suupäraselt.

Võib vist lausa mainimata jätta, et ERSO on tasemel. Solistid... noh, seal annab pisut norida (bariton üllatas positiivselt), kuid iga päev pole pühapäev ning liigseks torisemiseks pole ka põhjust. Turtsatasin ise naerma oma taaskordse nurina juures, et sopranil jooksis hääl kinni ning alti polnud kuulda või tenoril läks hääl kimedaks või... Meenus kord, mil me Indrekuga ooperis käisime (Estonia ja Padaemand). Vaheajal hakkasin mina rääkima solistidest ja koorist, sellest, kus nad pange panid või kus oleks paremini saanud. Indrek vaatas ja teatas, et ta ei pannud tähelegi. Hetk hiljem aga teatas: minu meelest oli timpani veidi häälest ära ja vaata seal ja seal... ja tuli pikk loetelu pisikestest puudujääkidest orkestri esituses. Seisin suu ammuli ning mõtlesin, et on krt ikka poisil kuulmine. Minusugune võhik ei paneks midagi sellist tähele. Kes mida kuuleb? Mina olen sünnist saati olnud võlutud laulmisest (ja mis seal pattu salata, kauges nooruses unistasin ooperilauljaks saamisestki) tema on sünnist saati seotud pillidega. Nii me oma kuulmisi arendanud olemegi... erinevalt ja erinevaks.

Samas on mu üldine muusikaline kuulmine siiski veidi arenenud ning mõned aastad tagasi sattusin päris mitmel korral Tartu linnas ooperisse kuulama, kuidas orkester ikka vääga võssa mängis. Kas ma hakkan vanaks jääma (loe: kuulmine muutub töntsimaks) või on Vanemuise orkester viimaste aastate jooksul teatava arengu siiski läbi teinud?

Igatahes sain taas muusikaliselt veidi laetud ning naudin seda eredust oma kultuursemaks arendamise lõputul teel.

Alustaks sedakorda ilusa populistliku (kuid paraku väära) hüüatusega: töö tegi ahvist inimese!

Haarasin päeval riiulist alla hunniku vanu Horisonte. Esimene idee oli lihtne: leida lapsele eakohast, kuid piisavalt huvitavat lugemist koolitükkide kõrvale. Sirvisin siis neid ning olin sunnitud tõdema, et enamik tõeliselt huvitavatest tekstidest on mu mälus täielikult pühitud. Vähe sellest: millal ma üldse viimati midagigi asjalikumat lugesin? Huvitav, kui kiirelt ma omaenese konspektidest täna läbi pureksin? Hmm, tüdruk, millal sa kasutasid viimati ajusid nende arendamise eesmärgil?

Khmm, piinlik koht, kuid tuleb tõdeda, et kuna ahvid (ja paljud teisedki liigid) oskavad edukalt kasutada primitiivseid tööriistu, kuid teaduslikuma kirjanduse juures jäävad jänni (sõltumata asjaolust, mispidi nad paberi ette võtavad), siis töö teeb minusugustest laiskadest inimestest pigem ahvi kui vastupidi. Kui sa töötad ajudega (täiskohaga ja natuke peale), finantseerid pere eelarvet ja kasvatad last, siis on liiga lihtne põgeneda lisamõtlemise eest "väsimuse" ja "ajapuuduse" taha. Ja just see mõttelaiskus ning jõuetus astuda ühiskonna vastu ning ensese eest on mind eluaeg hämmastanud inimeste juures. Ideaalmaastikul teismelisena ei suutnud ma vähimalgi määral mõista neid kalapilguga suuri, kes tulid õhtul töölt ja ei jaksanud teha enamat kalapilguga teleka vaatamisest.

Ja samas mulle meeldib see pagana IT-sektor. Aga optimaalne oleks vist ikkagi töötada poole kohaga. Sel juhul jääks veel veidi jaksu ka enese arendamisekas teistes suundades. Oleks ikkagi aega istuda lapsega koos lõunalauda, kui ta koolist tuleb ning küpseda vaimselt - laiemapõhjalisemalt ja rahuldustpakkuvamalt.

Ebaloogiline maailm minu ümber jõudis lihtsalt uue paradoksini. Varasem reaal versus humanitaar võistlemas sotsiaaliga on asendumas intellektuaal versus elus! variandiga. Igatahes ebameeldivalt alarmeeriv avastus oli.

Kui ma oskaksin joonistada, siis teeksin ma pildi millel on suurte veidi naiivsete ehmunud silmadega tüdruk. Tüdruku kätte joonistaksin pika valge niidi, mille otsa ta ajaks klaaspärleid. Ikka ükshaaval nopiks ta neid suurest karbist ning hoole ja armastusega ajaks ta neid niidi otsa. Tüdruku juuksed joonistaksin hooletult patsi ning ta riided veidi lohakalt, kuid siiski hoolitsetuks. Suures helmekarbis ta ees oleks palju eri suuruse, kuju ja tonaalsusega klaaspisaraid. Osa neist on ta juba nöörile ajanud, suurem hulk neist on kausis. Helmeste sisse joonistaksin emotsioone, erinevaid, kordumatuid ja samas taasilmuvaid. Kui ma oskaksin joonistada... joonistaksin ma ennast ja klaasi. Klaas, õhk, vesi, emotsioonid, tõekspidamised... üks suur ja olematu sein kõige ja kõigi vahel.

Kui ma oskaksin joonistada... Aga õnneks ma ei oska ning seega saan ma vaid mõelda sellest kõigest mida ma joonistaksin. Säilitades alati seina enese ümber. Mitte keegi ei tea, mida ma joonistaksin, sest ma ei joonista. Tulemust pole ja protsess ilma tulemuseta on suhteliselt hindamatu, kõrvaltvaataja jaoks väärtusetu.