EIle pärastlõunal läks mul kaabel sassi... Tuleb ukse taha noormees, laseb uksekella. Mina ülevalt sisetelefoni:
- Kes on?
- Tervist! Kas teie olete Mairi Tempel?
- Jah, olen.
- Ma tõin teile paki Alarilt.
Lasin ta siis trepist üles, ise mõtlesin, et mis krdi Alar ja mis pakk ja miks mina mitte millestki midagi ei tea. Mingi 2*2m kultuurikolledži tüüpi karvane poiss (stamparvamused on head - nende abil on võimalik suht üheselt kirjeldada välimust, sisemusest aimu omamata), keda ma elus pole näinud. Võttis kotist Pickomino mängu ja andis mulle, ise teatades:
- ma pidin enne jõule tulema aga ei jõudnud kuidagi. Head vanaaasta lõppu!
Niisama kiirelt oli ta ka läinud. Kes krt see vant oli ja mis Alar ja misasja? Astusin uksest sisse ja sel hetkel tuli selgus: NOPER, krt, inimeste juhtme kokku ajamine peaks olema keelatud! Ja samas olin ma siiralt rahul ja õnnelik ning naeratasin uue lauamängu suunas teadmisega, et vana-aasta-õhtul-läheb-mänguks.

Messengeri kaudu üritasin Noperit sõimama hakata aga ta ei saanud millestki aru. Ehh, mida tema tegi. Vihjete peale, et Pickomino minu ukse taga, sain hoopis lingi: lauamang-jouludeks. Ja Noper olla arvanud, et ma vajan seda mängu rohkem kui tema (tõeline sõber, ma ütleks). Selle vihje peale läks mu tuju veel paremaks. No leidub maailmas inimesi, kes mõtlevad nii vahvalt! Kunagi peaks oma lugejate seas midagi analoogilist korraldama, sest ma tegelikult täitsa mõistan, et minu talumine pole just liiga lihtne töö.

Muide, kui tolles blogis ringi kolada, siis on seal üks asjalikumaid lauamängukirjelduste kohtadest (kui mitte parim), mida ma eesti keeles tean. Fantastika: nüüd on mul aastavahetuseks uus mäng ja hea tuju.

Aasta viimase päeva kohaselt peaks vist aasta veidi kokku võtma. Algas ta suurte ootuste ja lootustega materiaalses baasis, lõppes töötuse ja pankrotiga. Aga see kõik ei oma vähimatki tähtsust, sest kokkuvõttes oli see aasta hea, andes palju erinevaid mõttekäike, ideid ja selgust. Mingi otste kokkusidumine - ma vist jõudsin nüüd välja puberteedist ning julgen ausalt öelda, et ma olen ema ühele tüdrukule ning ma olen inimene. Vannabe aeg sai mingil moel ümber. Kõige selgema vaste tänastele mõtetele annaksid vist Viivi Luige read:
Kui kõik on lõppemas,
kas siis jääb ainult loota,
et algab miski,
mida keegi meist ei oota?

Siin ma nüüd siis olen. Just sellina nagu välja kukkus. Mitte just kõige esinduslikum ekseplar, kuid häda pole ju kah nagu miskit. Või siiski? Nujah, majandussurutis ja muu taoline.

Paar paar päeva tagasi küsis mu tütar, mispoolest mina ja mu õde erinevad oleme (küsimus tekkis kohast, miks mina tema tütrele piparkooke teen ja ma vastasin, et mulle meeldib aga tema ei fänna küpsetamist ja õmblemist). Vastasin talle, et Karin oskab kõigest elamise jagu raha välja pigistada, kuid mina sattun millegipärast alati ja ainult heategevuslike projektide küüsi. Mul on hobid, mis mitte kuidagi moodi end ära ei majanda või ma ei valda neid sel määral, et nad teenima panna. Mul on igatsused ja unistused, millesse tuleb esmalt invasteerida (raha, mida ma teenida ei oska) ning võibolla hakkaksid need kunagi siis midagi ka sisse tooma...

Kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellel oleks pakkuda pisikest teenimisotsa, siis oleks ma vihjete üle hirmus tänulik. Perioodid vahelduvad, erinevatest aegadest inimesed õpivad. Töötus ja pankrot õpetab lihtsamalt elama. Hullumeelsest rabelemisest selgub, et laps on kuidagi teiste kasvatada jäänud. Üks pole hea ja teine ka. Oh kui palju ma annaksin hetkel ühe poole kohaga töö eest, mis natukene sisse tooks.

Heameelega teeks midagi. Kaevaks kas või kraavi, tõlgiks, õpetaks... Vahet polegi, mis on see miski mida teha, kui selle kõrvalt jääks veel veidi aega lapse kasvatamiseks ning omade hobidega tegelemiseks. Muidugi oleks ideaalne, kui saaks need hobid ja töö ühendada. Ja ometi olen ma jube mittemajandusliku mõtlemisega inimene majandajate perekonnas ega oska end müüa ei vasakule ega paremale. Kes õpetada oskab, andku ainult tuld.

Kultuurseid postitusi on viimasel ajal na väheseks jäänud. Igatahes sai täna teoks järjekordne kontserdi külastus. Sel korral siis ERSO advendikontsert Camille Saint-Saênsi Jõuluoratoorium ja Sümfoonia nr. 3. Oratoorim (mida ma varem kordagi kuulnud polnud) osutus äärmiselt meeldivaks kogemuseks. Samas, muidugi, olen ma sünnist saati olnud hull keelpillide fänn ning kombinatsioonis oreliga kõlas see eriti suupäraselt.

Võib vist lausa mainimata jätta, et ERSO on tasemel. Solistid... noh, seal annab pisut norida (bariton üllatas positiivselt), kuid iga päev pole pühapäev ning liigseks torisemiseks pole ka põhjust. Turtsatasin ise naerma oma taaskordse nurina juures, et sopranil jooksis hääl kinni ning alti polnud kuulda või tenoril läks hääl kimedaks või... Meenus kord, mil me Indrekuga ooperis käisime (Estonia ja Padaemand). Vaheajal hakkasin mina rääkima solistidest ja koorist, sellest, kus nad pange panid või kus oleks paremini saanud. Indrek vaatas ja teatas, et ta ei pannud tähelegi. Hetk hiljem aga teatas: minu meelest oli timpani veidi häälest ära ja vaata seal ja seal... ja tuli pikk loetelu pisikestest puudujääkidest orkestri esituses. Seisin suu ammuli ning mõtlesin, et on krt ikka poisil kuulmine. Minusugune võhik ei paneks midagi sellist tähele. Kes mida kuuleb? Mina olen sünnist saati olnud võlutud laulmisest (ja mis seal pattu salata, kauges nooruses unistasin ooperilauljaks saamisestki) tema on sünnist saati seotud pillidega. Nii me oma kuulmisi arendanud olemegi... erinevalt ja erinevaks.

Samas on mu üldine muusikaline kuulmine siiski veidi arenenud ning mõned aastad tagasi sattusin päris mitmel korral Tartu linnas ooperisse kuulama, kuidas orkester ikka vääga võssa mängis. Kas ma hakkan vanaks jääma (loe: kuulmine muutub töntsimaks) või on Vanemuise orkester viimaste aastate jooksul teatava arengu siiski läbi teinud?

Igatahes sain taas muusikaliselt veidi laetud ning naudin seda eredust oma kultuursemaks arendamise lõputul teel.

Alustaks sedakorda ilusa populistliku (kuid paraku väära) hüüatusega: töö tegi ahvist inimese!

Haarasin päeval riiulist alla hunniku vanu Horisonte. Esimene idee oli lihtne: leida lapsele eakohast, kuid piisavalt huvitavat lugemist koolitükkide kõrvale. Sirvisin siis neid ning olin sunnitud tõdema, et enamik tõeliselt huvitavatest tekstidest on mu mälus täielikult pühitud. Vähe sellest: millal ma üldse viimati midagigi asjalikumat lugesin? Huvitav, kui kiirelt ma omaenese konspektidest täna läbi pureksin? Hmm, tüdruk, millal sa kasutasid viimati ajusid nende arendamise eesmärgil?

Khmm, piinlik koht, kuid tuleb tõdeda, et kuna ahvid (ja paljud teisedki liigid) oskavad edukalt kasutada primitiivseid tööriistu, kuid teaduslikuma kirjanduse juures jäävad jänni (sõltumata asjaolust, mispidi nad paberi ette võtavad), siis töö teeb minusugustest laiskadest inimestest pigem ahvi kui vastupidi. Kui sa töötad ajudega (täiskohaga ja natuke peale), finantseerid pere eelarvet ja kasvatad last, siis on liiga lihtne põgeneda lisamõtlemise eest "väsimuse" ja "ajapuuduse" taha. Ja just see mõttelaiskus ning jõuetus astuda ühiskonna vastu ning ensese eest on mind eluaeg hämmastanud inimeste juures. Ideaalmaastikul teismelisena ei suutnud ma vähimalgi määral mõista neid kalapilguga suuri, kes tulid õhtul töölt ja ei jaksanud teha enamat kalapilguga teleka vaatamisest.

Ja samas mulle meeldib see pagana IT-sektor. Aga optimaalne oleks vist ikkagi töötada poole kohaga. Sel juhul jääks veel veidi jaksu ka enese arendamisekas teistes suundades. Oleks ikkagi aega istuda lapsega koos lõunalauda, kui ta koolist tuleb ning küpseda vaimselt - laiemapõhjalisemalt ja rahuldustpakkuvamalt.

Ebaloogiline maailm minu ümber jõudis lihtsalt uue paradoksini. Varasem reaal versus humanitaar võistlemas sotsiaaliga on asendumas intellektuaal versus elus! variandiga. Igatahes ebameeldivalt alarmeeriv avastus oli.

Kui ma oskaksin joonistada, siis teeksin ma pildi millel on suurte veidi naiivsete ehmunud silmadega tüdruk. Tüdruku kätte joonistaksin pika valge niidi, mille otsa ta ajaks klaaspärleid. Ikka ükshaaval nopiks ta neid suurest karbist ning hoole ja armastusega ajaks ta neid niidi otsa. Tüdruku juuksed joonistaksin hooletult patsi ning ta riided veidi lohakalt, kuid siiski hoolitsetuks. Suures helmekarbis ta ees oleks palju eri suuruse, kuju ja tonaalsusega klaaspisaraid. Osa neist on ta juba nöörile ajanud, suurem hulk neist on kausis. Helmeste sisse joonistaksin emotsioone, erinevaid, kordumatuid ja samas taasilmuvaid. Kui ma oskaksin joonistada... joonistaksin ma ennast ja klaasi. Klaas, õhk, vesi, emotsioonid, tõekspidamised... üks suur ja olematu sein kõige ja kõigi vahel.

Kui ma oskaksin joonistada... Aga õnneks ma ei oska ning seega saan ma vaid mõelda sellest kõigest mida ma joonistaksin. Säilitades alati seina enese ümber. Mitte keegi ei tea, mida ma joonistaksin, sest ma ei joonista. Tulemust pole ja protsess ilma tulemuseta on suhteliselt hindamatu, kõrvaltvaataja jaoks väärtusetu.

Hmm, on huvitav jälgida, kuidas teemad ja ideed, võimalused ja unistused ringina üha uuesti ja uuesti maanduvad minu juures. Peaaegu võiks väita, et mu enese erinevad elud tiirlevad mu ümber, aegajalt vahetudes, ajaga muutudes, kuid siiski visa järjekindlusega uuesti ja uuesti saabudes ning teise nurga alt kordudes. jah, ma tean, et hetkeni, mil ma suudan nad kõik vormida üheks suureks minaks nad käivadki sel moel ümber minu, rebides lahti haavu ja tekitades abitut igatsust; sundides mind muutma oma rutiini ja suhtumisi, järgi andma oma kirgedele ja siiski igatsema jäädes seda, mis selja taha jäi.

Mul on pisike maailm - ainult mina ja mu laps. Minu ööpäevas on vaid 24h ning sinna sisse mahutan ma oma töö, bridži, kodu, lapse, mõned raamatud, blogi ja veel üht-teist. Kunagi enne seda oli mul maailm, milles töö asemel oli kool (mitte liiga edukalt) ja enne seda bridži asemel tantsimine (trennidega esmaspäeval ja kolmapäeval),mis asendas väikelapse suure hoolitsemise. Veel veidi tagasi ning füüsika asemel oli kirjutamine (mina ja minu arglikud tekstid ja luule), lapse asemel muusika ning sealt tagasi oli füüsika, millele eelnes poeesia ja lava.

Ja nüüd esitas pliks soovi, et ta tahaks minna tähti vaatlema ja soovitatavalt tahaks ta seda tihti ning üldse võiks keegi talle jälle rohkem astronoomiast rääkida. Õnneks on tal hea võimalus meelitada issi vaatlema ja "kuplis" ekskursioonitama. Mina saan rääkida teoreetilisi tagamaid ning interneti/raamatute abil visualiseerida. Seejärel hakkas Heli rääkima naisfüüsikute suhetest ülejäänud inimkonnaga. Veidi uurisin ta enese doktoritöö kohta (ta küll pikalt ei viitsinud seletada - kardetavasti peab mind blondiiniks ja osaks "maailmast",kes ei saa aru ja keda ei huvita). Siis jäime eile Kadriga rääkima doktorantuurist füüsikas ja minu suhetest kooliga. Sinna juurde veel pisikese vahepalana aitasin ühte noorfüüsikut (minuga võrreldes ka loomulikult noort füüsikut) tema kooliasjadega ja kõige krooniks hakkas täna Katie (järjekordne Kadri, seekord matemaatik) urgitsema maatriksite teemas ning viimane suitsupaus kujunes kolmepoolseks aruteluks, kes kus maal oma kooliga on ja kas või kuidas tahaks lõpetada ja mida edasi... Ja samas tahaks ju kõike seda ka, mis mul täna on...

Pff, peab see lihtne eluke siis nii keeruline olema?

Ühel hetkel hoiad sa süles miljonit vikerkaarekarva unistust. Seejärel komistad hetkeks ning terve sületäis veereb klaasiklirinal vastu maad kildudeks. Teravad ja nähtamatud killud ajavad tallaaluseid valusalt veritsema. Ei aita siin kildude ükshaaval väljasikutamine. Abi pole ei luubist ega pintsettidest, sest juba voolavad nad mööda su sooni ülespoole. Juba külmutavad südant ning sõrmi. Mitte miski ei jää nende haardest välja! Mitte miski.

Ikka veel lootes laskud põlvili maha, hoomad veritsevaid haavu oma põlvedes, kätes. Hoolimata lõikavast valust kobavad käed pimeduses mööda põrandat, lootes leida mõnd purunemata unistust. Ja nad ka leiavad. Leiavad ühe ja seejärel teise, ja ikka saadab otsimist uute ja uute valukiunatuste heli. Hea otsimisega võid sa üles leida pea kõik ning tuvastada, et pelgalt üksainumas unistus purunes, kuid tunne... kuid tunne on endiselt võigas...

Vaikus. Pimedus. Seisak. Silmis pisarad ja süles unistused. Vaikuses kostab vaid haavast niriseva vere hääl, korba tekkimise igavikuliselt rahulik krigin, vaid paraneda üritava südame tuksed. On külm. Ei muud.