Teate küll, see on see tunne, kui istud arvuti taha ning tahaks midagi kirjutada. Hing on emotsioonidest tulvil, mõtted tiirutavad peas ringi ja ometi ainus, mis valgele ekraanile ilmub: Miks karud saavad talveune aga inimesed mitte?

Ah, et millest mina unistan? Oma unistustest, unest ja lumest...

Tolmunud teerulli tunne on.

Üha enam ja enam on blogimine muutunud keeruliseks. Küsite, miks? Eks ma siis vastan. Iga nädal tuleb juurde neid, kes mu blogi loevad. No hea küll, ma ei tea, millal üks või teine lugema on hakanud, kuid kuskil jutu sees tuleb ootamatult mõni repliik või märkus, mille peale tekib mõte: oot-oot, ma ei ole sellest rääkinud aga eile sai netti kribatud. Ma ei ole mingi menukirjanik, kes suudaks või tahaks kirjutada hulle romaane lugemiseks. Minu blogi on ikka ja ennekõike pisike võimalus iseendaga arutleda. Mõelda kõva häälega ning loota, et kui ma oma mõttega väga rappa jooksen, siis leidub mõni hea sõber, kes koputab õlale ning suunab mu õigemale rajale.

Aeg läheb edasi, üks osa inimesi muutub üha lähedasemateks. Ikka enam ja enam tean mina neist ning nemad minust. Teine osa inimestest jääb kaugemaks. Sellest on kahju. Indrekust pole ma juba aegu midagi kuulnud. Liisist samuti.

Eilne päev oli mõtlemiseks. Kas ma mõtlesin siis midagi asjalikku välja? Oh ei, kus sa sellega! Ma ei tea, kas seda asjalikku ongi võimalik niimoodi välja mõelda.

Ma olin nördinud, tõsiselt nördinud, natuke tige ja õnnetu ka. Umbes kakskümmend viis korda tekkis mõte, et peaks blogima aga iga kord tabasin, end mõttelt, et kui asjale nii läheneda, siis puudub sel igasugune objektiivsus ja jätaks minust veel sitema mulje. Mitte, et mulje raha maksaks, pigem ikka niipidi, et inimesed on rohkem hinges ning see sunnib paratamatult rohkem mõtlema, kas mingi ütlemine võiks kellelegi liiga teha/muret valmistada.

Mida ma siis tahtsin kirjutada? Üks osa oleks tahtnud hirmsasti kisada ja peaga vastu seina taguda, et küll ma olen ikka, krt võtaks, loll. Ja mis kasu sellest oleks olnud? Olin ma siis sel esmaspäeval lollim kui tavaliselt? Kas ma ise ikka üldse tahan enda kohta "loll" öelda? Jäägu mõni asi teistele ka.

Üks osa minust tundis parajat piinlikkust, sest ma ikka tõesti tegin kõik endast oleneva, et sellesse suurde miinusesse maanduda. Samas, eks Maarja teab ka, kellega ta mängib. Olen ju mina see, kes kõnnib mööda sõpru ning vähimagi madala enesehinnangu kohtamise puhul küsib: kas sa saad endast tegelikult jätta pikema suhtlemise juures paremat muljet oma olemusest? Eks inimesed minu ümber on ju ka märganud, kes ma olen... Pealegi lubasin ma endale jaanuaris, et ma saan üle (hambad ristis, kui vaja aga saan) oma enese alaväärsuskompleksidest. Järelikult tuleks nagu kehitada õlgu ja edasi minna?

Kehitada õlgu ja edsi minna. Tulla ja kirjutada, et oi, kui sitasti läks aga mis siis ikka, õpin, arenen, panen vead kõrva taha ja olen edaspidi tublim... No keda me petame? Ega mul ju varem polegi olnud võimalusi tarkusi kõrvataha poetada.

Ehk kokkuvõtvalt: kogu aeg ma vingun, et mul pole head partnerit ja, kui ma siis ükskord saan ta, siis teen terve õhtu lahedat saabast.

...no ja nii ma võtsingi lihtsalt aja maha ning mõtlesin mille iganes üle. Natuke bridžist, natuke muust. Ja tegin ühe enese jaoks üsnagi šokeeriva avastuse: ma ei julge enam unistada mitte millestki, mis on seotud meeste ja perekonnaga. Mina, keskmise nimega Unistaja, jään igas oma mõttes toppama sel hetkel, kui mängu peaks tulema kas siis meheline tegelane või fikseerida ennast (no ma ei tea, kasvõi kahe aasta pärast) endiselt üksikvanemaks. Kas see paneb mind kuidagi muretsema? Ei, seda mitte aga see häirib mind. Ja nii ma olengi juba 24h üritanud, kuid ei suuda. Selline endale valetamise tunne tuleb ja mõte jääb seisma. Krt seda teab, äkki on isegi millekski hea.

Loll, loll, loll! Eile õhtul pidime Maarjaga BBOs kokku saama kell pool kümme. Ja siis? Siis tuvastasin umbes üheksa paiku, et Mariel on tegemata see, mille ta esmaspäeva õhtul pidi ära tegema. Nii ma siis kulgesin kella kümneni teise toa vahet ja vaatasin, kuidas piiga aabitsa töövihikust kõiki oma poolikuid asju lõpetab. Koolikoti pakkimine, pesu ja unejutt otsa ning kui ma 22.20 tagasi arvutisse jõudsin, leidsin eest teate, et ta nüüd läheb ära.

Täna käisime esimese klassiga matkamas rabas ja mujalgi Põlvamaal. Nelja paiku jõudsime tagasi. Kõrvad lukus sellest hullust kisast, riided pesuni vettinud. Kiirelt midagi hamba alla ja pikali. Mõtlesin, et panen äratuse poole kuueks ja pugesin teki alla. Piilusin müüdimurdja lõppu ning suigatasin.

Järgmine asi, mida tean, on telefon - helises suslik. Nõudlik Maarja hääl teises otsas uuris, kas ma tulen. Küsisin, mis kell on, ta küsis uuesti. Ja siis ma vana loll, olin enda peale tige ning puhisedes õiget vastust leidmata ütlesin, et ma siis vist ei tule jah. Tundus ütlemata ebaloogiline kahe minutiga kesklinna jõuda. Õige vastus oleks olnud: kohtume kolmanda vooru alguses.

Tjahh, panin telefoni käest, hüppasin ropendades püsti ning see õige vastus tuli pähe alles veel pool tundi hiljem. Krt, ma ütlen! Oleks siis vähemalt Maarjagi küsimuse esitanud niipidi: mitmenda vooru ajaks jõuad (sellesse küsimusse annab panna sama palju sarkasmi ja nördimust aga oleks vihjanud õige vastuse suunas). Nüüd ma olen kodus ja tige...

Matkast esimese klassiga nii palju:
Raba peal olid nad ütlemata normaalsed. No eks muidugi oli ikka kõigil kiusatus katsetada, kas seal laudtee kõrval ikka on pehme. Veidi sai korjatud/söödud jõhvikaid ning oli muidu mõnus. Seejärel tuli kohustuslik lõkke koht. ALgklasside õpetajad on imeinimesed! Ma oleks ammu hääle kähedaks röökinud aga tema ütles ka kolmekümnendat korda rahulikult poistele: ärge hoidke oma tokke otsapidi tules, ärge vehkige otsast hõõguvate kaigastega. Ega järve ääres parem polnud. Noh, seal õnneks keegi vette ei kukkunud ning olime endiselt parasjagu niisked. Taevaskojas sai muidugi kõik vead parandatud. Nii mõnestki kummikust sai vett välja valatud. Natuke sai kakeldud. Pooled joped pühkisid metsateid ning paari salliga imiteeriti kalapüüdmist. Ja siis tagasiteel - lapsed laulsid. Laulsid vähemalt kolme erinevat laulu korraga ja kuna teised grupid segasid, siis ikka veidi mööda ja üha valjemalt. Oh mu vaesed väiksed kõrvad.

Tänane hommik on rahulik. Vääga rahulik. Polegi nagu erilist pohmakat aga igaks juhuks väga kiireid liigutusi ei tee. Istun tööl ja naudin maailma. Naeratan.

Kuidas saakski olla naeratamata? Äratuseks (kell pool kaheksa) ronis üks pisike kassipoeg mulle rinna peale, pani oma nina vastu minu nina ja lihtsalt oli seal. Pärast rahulikku hommikukohvi (või noh kohvi mänguhimulise kiisuga) leidsin eest erakordselt sumeda ja mõnusa sügishommiku. Seisatasin hetkeks trepil, mõtlesin kiisule, kes vahetult enne mu väljumist toolile magama keeras, justkui öeldes, et tal on ükskõik, et üksi koju peab jääma (kuigi pärast Maarja ja Lauri lahkumist oli ta pehmelt öeldes nördinud). Tõmbasin kopsud täis sumedat hommikust õhku, naeratasin kolletavatele puudele ning hakkasin tööle orienteeruma.

Sõltumata veidi väsinud olekust ning kergelt värisevatest kätest olen ma täna viis aastat noorem kui eile. Ah et miks? Ma olen juba neli aastat olnud korralik üksikema. Hommikul tööle, õhtul koju, kuidas see laps süüa saab ja riidesse jõuab, kes teda hoiab, kui mina mängin kaarte? Õhtuti rahulikult kodus, iga päev mingid uued argised toimetused, pidev vastutus... Ma sain täna hommikul aru kuivõrd asjalikuks ja maiseks (ning igavaks) ma muutunud olen.

Ja siis tuli eilne õhtu. Hea seltskond, palju džinni, laps oli isa juures - ehk üks parimaid võimalusi raputada end argipäevast välja. Selle kasutamata jätmine oleks olnud patt (ja kes meist siis pattu teha tahaks :P). Haarasin endale palju džinni ja veel rohkem tähelepanu. Tähelepanu nõuan ma endale muidugi ka kaine peaga. Isegi siis, kui ma lepin endaga kokku, et hoian kuskil madalat profiili, kuid loomuse vastu ei saa. Kui pulmas, siis pruut, kui matustel, siis kadunuke! Hea, et laulma ei hakanud... :$

Lühikokkuvõte õhtust: pizza oli super, džinn mõnus, seltskond vinge. Võitvaks strateegiaks osutus istekoht hapukurkide vahetusse lähedusse (need kadusid kahtlaselt kiiresti mu täitmatusse kõhtu). Viimaste suitsupauside ajal muutus trepp kolmandalt korruselt alla ja tagasi üles suhteliselt sürrealistlikuks suuruseks. Ja nüüd olen ma tööl oma teksadega, mis on perse pealt õmblusest õmbluseni rebenenud (terved käisid eile pesus ja ootasid kuivades mind koju), mõtlen pohmakaga jaburaid mõtteid ning olen rohkem elus, kui viimastel aastatel tavaks on saanud. Naeratan. Ja loen pükste pealt kohviplekke üle. Aga mul poogen!

p.s. kirjutasin nii pikalt, et selle ajaga on pohmakas hakanud päriselt üle minema. Süüa tahaks...

Kogu selle hullumeelsuse pinnal olin täna hommikul suhteliselt veendunud, et ma ei taha õhtul klubisse minna. Pool päeva turtsusin ja partsusin. Mõtlesin, mis saaks edasi parem, kui ma minemata jätan? Mitte midagi. Siis ma saaks vaikselt oma üksildusse sisse sulanduda ja kardetavasti enne (ma ei tahagi teada kui) pikka aega oma nägu ei näitaks. Umbes kahe nädala pärast (või veidi varem) oleks ise ka õnnetu ja siis laseks asjadel juba minna mingit ainult minule omast haiglaslikku rada. Mis teha noh - suhtlemissoolikas on veidi umbes.

Mingi käpaimemise periood. See on see aeg aastas, mil tahaks oma raamatute, kohvikruusi ja pisukese šokolaadiga Tartust minema saada. Minna kuhugi metsamajakesse, kütta ahju, lugeda raamatut, kolada tormava looduse keskel ning sättida iseenese mõtteid ritta. Jah, ma peaksin loobuma sellistest lapselikest soovidest ja unistustest ning pühenduma sellele, mis on võimalik. Elu muutub pigem kiiremaks kui aeglasemaks ning metsikute kohtadega minu elus jääb aina kitsamaks.

On, mis on, igatahes otsustasin olla suur ning vähomgi loogikaalge mu peas ütles, et elu saab minna paremaks vaid siis, kui oma käsi külge lüüa. Fakt: ma armastan seda mängu. Fakt number kaks: ma tahan saada paremaks. Fakt number kolm: kui ma end nüüd ei liiguta, siis olen ma hiljem kõhtu pidi mudas ja ahmin õhku.

Kõik läks viltu: mina mängisin ilgelt sitasti, Minnal polnud just parim päev, kõik mida vähegi andis kahte pidi mõelda, mõtlesin ma vale pidi. Ma nüüd taon natuke peaga vastu seina ja hommikul hakkan jaotusi ükshaaval uuesti läbi mõtlema. Aga uhke olen ma küll! Miinus seitsekümmend üheksa! Krt, see on tase. Ehh, mis sitasti, see uuesti!

Tulin koju ja... ja leidsin oma mailboxist komplimendi. Viskasin selle Lauri ülesande Indrekule ette ja sain siis täna vastuse. (No ma tean, et ta armastab väljamängu ülesandeid). Sain talt siis teada, mis tüüpi ülesandega tegu oli ja mida iganes veel ning lõpus oli lause: Kusjuures ma pean tunnistama, et ma üritasin pärast lahenduse välja mõtlemist jupp aega mingit lihtsamat leida, sest ma tõesti ei uskunud (teades, et sa mingi lahenduse leidsid), et sa siukseid asju varem nägemata sellise peale oleks tuld. Jajah, ma pole kunagi sellistes ülesannetes tugev olnud. Mina pole see, kes suudaks mitu päeva ühte asja täie sihikindlusega vaadata ja mõelda. Kärsitu nagu ma olen, hakkaks mul ammu asjad lendama. Käin ja imetlen inimeste visadust ja sihikindlust suutmata mõista, kust tuleb selline sisemine jõud minna ja minna... Mina tavaliselt ainult mõtlen, et peaks tubliks hakkama ja lõpuks olen ikka seisus, kus tuleb tõdeda, et tegelikult ei ole kärsitusest ja laiskusest eriti kasu.

Ja siis pärast tänast täielikku katastroofi, keset pisukest või suurt sügismelanhooliat tuleb selline lause. Ma ei teagi, mida mõelda või öelda. Tahaks küsida, et kas ma olen siis kuidagi targemaks saanud, kui ise tunnen? Ja vastus on vist sama lihtne kui küsimuski- mul oli jänese kombel õnne. ;)

Ja nüüd teki alla käppa imema. Küll ma siis hommikul jõuan mõelda, et olen targem ja tublim ja visam ning sihikindlam kui oma varasemas elus. Krt seda teab, äkki olengi! No vähemalt natukene? Õige-õige pisutki? mmh?

Esmaspäeval Luks küsis mu käest, et kas lapsel on ropud sõnad juba selged? Ikkagi kaks nädalat juba koolis käidud... Nojah, tegelt on ta mul selle koha pealt veits vilets õppija. Tal annaks minugi käest üht-teist õppida.

Aga noh! Istub mul praegu teises toas paras persetäis esimese klassi juntsusid. Ja see sõnavara, mis sealt tuleb on üsna vürtsikas. "Kurat", "puts", "türa" ja "perse" on sõnad, mida kostab teisest toast iga minuti või paari tagant. Poisid räägivad ja tüdrukud enam ei itsitagi. Mida sa ikka itsitad, kui iga päev kuuled. Ilus, puhas eestikeelne tekst. Nemad veel ei vaja võõrkeeli oma jutu vürtsitamiseks.

Kui ma seda loetelu siia kirjutama hakkasin, imestasin, et sõna "sitt" ei ole ma üheski versioonis kuulnud. Huvitav, kas see sõna on nende tekstist juba kadunud või alles ootab oma ammendamatu kasutusala avastamist? Hullult koomiline on kuulata.

Muigega seda südamest tulevat teksti kuulates meenus järsku esimene ropp anektoot minu elus. Ma olin siis juba 9. Kolisime uude kohta ja seal piirkonnas oli lastega seis umbes selline, et 12 poisi kohta kaks tüdrukut. Mängisime sõda, tagusime palli ja rääkisime sosinal lugusid. Aga meie olime vist üldiselt veidi viisaka olemisega. Ma arvan, et alles alates viiendast klassist hakkas pedagoogide poolt tulema kommentaare: noor tütarlaps ei ropenda. See oli siis öeldud sellise eriliselt nördinud häälel. Ja ometi oli minu kõnepruugis pelgalt paar täiesti tavalist ja minu meelest isegi mitte roppu sõna. Noh, minu meelest on muidugi üldse kogu see "ropu sõna" teema veits kahtlase väärtusega. On väljendeid ja sõnu, mis on ühe või teise inimese jaoks loomulikud ja iseeneslikud ning sealjuures ei kõla need üldsegi ropult. Samas on kristliku maailma silmis "süütuid" väljendeid, mille välja hääldamine tundub ülim roppus. Üks selline keeleliselt korrektne väljend on "rasune juus". (Tervitan õde, kes seda väljendit kuuldes märatsema hakkab.) Kunagi, kolm-neli aastat tagasi tuli mingi idioot ülbama mu kallal. No selline hästi sitasti ütlemise tahtmine tekkis. Ja mis ma siis ütlesin? Kabatšok!

Hea küll, aitab jahust. Vahet pole, mis ma kirjutan, nii kui nii mõtleb igaüks oma rikutuse tasemel. (mis asi see veel on?)

Rumal olen. Ei, mitte, et mul midagi oma mõtlemisvõimele hetkel ette oleks heita aga enesehinnangule küll. Kolm päeva vahtisin Lauri messengerinime taga sõnumit, et ta pakub hard-core duble dummy ülesannet. Vaatasin jah aga näe, ei julgenud küsida, et oh, anna siia, ma vaatan ka kas saan jagu.

Täna oli ta siis selle koos lahendusega blogisse üles riputanud. Sujuvalt lugesin algusest ta torinat teemal, et inimesed on laisad ja ei viitsi lahendada ning ta nüüd paneb selle koos lahendiga üles. Õnneks oli lahend allpool ja sinna ma ei kerinud. Kribasin siis selle va jaotuse pastakaga paberile:

...........♠4
...........♥E87632
...........♦E875
...........♣95
♠ET853................♠K62
♥T.........................♥95
♦ÄT932................♦KS4
♣ST......................♣E8643
...........♠ÄS97
...........♥ÄKS4
...........♦6
...........♣ÄK72
avakäiguks trump. (leping on siis 6H)


Kõigepealt vahtisin niisama ülesandega tõtt. No oma pea viis minutit. No ei ole võimalik. Siis hakkas kuskilt mingi linnuke paistma (kolmanda ja neljanda risti ning teise trumbiringiga peab W minema viskama kolm kaarti ruutust-pajast, ehk emb-kumb mast saab neljandaks tihiks mängima). Tegin suitsupausi, et asja üle järele mõelda. Tagasi, harilik kätte ja mahaminevaid kaarte kriipsutama. Krt, no ei tule. Ma tean, et ma olen õige tee peal aga ikka elan oma elu keeruliseks. Damn! Ok, ma tean pointi ja seda, mis ma valesti lasin esimese hooga (suutsin kuidagi sidemed maha mängida mingiks variandiks) - mis sitasti, see uuesti.

Et siis avakäiguks trump, võtan kuningaga üle. Risti äss, kuningas, väike risti trumbile. Pisike pada tagasi ässale, viimane risti trumbile, ruutu minema. Et siis ruutu läks sinna, kus on viimane trump ja ta tuleb sellega tagasi. Nüüd soldat peale ja kui W paneb ruutu, siis emandaga üle, kui paja, siis viimasena pisike. Nüüd saan ma lihtsalt oma viimase tegija emmas-kummas mastis sisse kasseerida.

See oli siis minu mõte. Huvitav, kas see töötab ka või olen ma midagi kahe silma vahele jätnud? Ma lähen nüüd piilun, mismoodi Lauri vastuse annab. Aga hea on asi see, et tegelikult tean ainult mina, kas ma ka tegelikult higistasin umbes tunni selle jaotuse kallal ja sain lahenduse (kui see ikka on lahendus) või lugesin Lauri lahendust ja tahan nüüd tark välja paista. :P (vabandust, vahet pole, kuda ma lahenduseni jõudsin, kui ma ta siia panin, siis ju ma ikka tahan tark/targem, kui olen välja paista)