Ma olen eluaeg olnud masendav argpüks. Kui teised lapsed ronisid puu otsa, jäin mina alumisele oksale või läksin kuhugi omaette mängima. Tuli teistel mõte veidi oma jõudu kontrollida, läksin mina omaette. Iga situatsioon, mil on märgata tüli algust - Mairi eemaldub. Kunagi ma unistasin, et minu luuletused vallutaksid hingi ja südameid. Tuli päev, mil mul oli võimalus ning mina vajusin omaette nurka ning soigusin, ei julgenud, kartsin kriitikat, kartsin läbikukkumist. Kui laps oli sessi ajal kaks nädalat haige, siis minus seda julgust ei olnud, et minna õppejõuga rääkima, äkki saaks seda eksamit siiski teha.

Kogu oma elu olen ma kartnud haiget saada, kartnud läbi põruda. Sünnist saati olen hinges kandnud hullumeelseid igatsusi sinilindudest. Mida ma selle heaks ise olen teinud? Mitte midagi! Mitte midagi...

Enam ei ole unistusi, ei ole mõtet, et kunagi hakkan elama. Ei ole unistusi, on plaanid ning teostused. Ei ole homset, on tänane. Ja ma saan hakkama! Kõigega, mis ette võtan. Just nii.

Ma elan!

Mingis mõttes sai aeg küpseks. Enne uue raamatu avamist tuleb eelmise tagakaas sulgeda. Pole ju võimalik täies mahus nautida lugu, kui kuskil ajusopis elavad oma elu ning tekitavad küsimusi kangelased või deemonid mõnest teisest loost.

Kunuagi, üheksa aastat tagasi lubasin ma endale, et kirjutan selle loo üles. Aastad möödusid, lugu oli endiselt kirjutamata. Vahepeal pakkus elu üha uusi ja uusi lugusid ning ma vaid ahmisin neid iseendasse, lubasin nad kunagi üles kirjutada, kuid sinna nad jäidki.

Silmad kinni, hambad huulde aga ma kirjutan nad üles. Nüüd ja praegu. Millal veel võiks tekkida selleks parem hetk? On sügis, mul on töö, mis toob leiva lauale, mul on laps, kes ei ole enam igal hetkel näpu otsas, mul on õhtud, mille sisustamisega tegelen ma vaid ise ja üksi. Ja ma olen sellega rahul - hetkel.

Ma ei tea, mis sellest loost saab või kas ta läheb vaid minu enese sahtli tagumisse otsa või tuleb sealt midagi enamat. Lihtsalt kirjutan. Viimastel kuudel on nii palju hakanud mõtetes kooruma. Tekkis mingi idee, millest lähtuda ning samas ikka veel täita endale antud lubadusi. Ühe raamatu tagakaas hakkab sulguma. Tont teab, mis tuleb! Las ta tuleb.

Nägin täna unes, et kotkas läks lendu ja mul oli täpselt selline rahaline seis nagu ta hetkel on. Kõndisin siis inimeste vahel ja palusin 30eeku laenuks, et saaks ühe õlle osta. :D

Ma ei teagi, mida ma nüüd kõige rohkem ootan. Palgapäeva? No küll see ka tuleb ning näljas ju hetkel pole ning kooli asjad ka enamjaolt olemas juba. Kotkast? Seda ootan nagunii, seal on alati selline mõnus koju jõudmise õhkkond, kõik sõbrad ees. Ühte õlu? Kui kevadel kuulus õlu alati kotka juurde, siis suvel olen kahtlaselt kaine olnud (jajaa, ma tean küll, et nii mõnigi teist ütleks praegu, et naisterahvas peakski alati kaine olema - mul poogen). Mõnusalt sõbralik kaardiseltskond ja üks meeldivas mõõdus õlu loovad kokku peaaegu jumaliku õhtu.

Loodetavasti ei pea ma ühtegi neist liiga kaua ootama :8

On esmaspäev. Millega algavad esmaspäeva hommikud? Loogiline, ikka sellega: ma ootan, millal Lauri messengeri ronib, et saaks jälle laulma hakata, kas äkki keegi kuskil on partnerita ning valmis minuga mängima. Enne seda taon tunnikese või paar peaga vastu seina, sest no sellist idiooti ning suhtlemishälvikut nagu mina olen - neid pole just palju.

Oi, tegelikult olen ma enese mõistes ju lausa hiigelsammudega arenenud viimasel poolel aastal aga ikkagi! Aga ikkagi olen ma lootusetu käpard, kui teema hakkab puudutama kohta, kus ma peaksin kellegi käest küsima, et kas ta mängiks minuga. Eile uurisin Minnalt, ta ütles, et põrutab täna Tallinna tagasi ning sinna minu enese oskused hääbusid. Vaatasin seda nimekirja oma messengeris ning olin sunnitud tõdema, et edasised nimed seostusid juba (suht) kindlate teiste nimedega ning peamine lootus jääb taas kord hetkele, mil ma saan Laurile öelda: kui keegi minuga on nõus mängima, siis anna teada.

Ah, et kas ma tahan mängida? Muidugi! Hoolimata sellest sisetundest, et ma suve jooksul vähisammu olen kõndinud. Mnguoskused on viletsamaks muutunud, suhtlemises olen jälle pisut eraklikum, veidi kartlikum. Ja mis siis? Kuidas ma muidu saaksin olla edaspidigi ilus, tark ja osav, kui ma kuskil kummalises kohas käppa jääksin imema?

Aga vahel (õigemini üsna tihti) tabab mind kummaline soov, et no mõnigi nädal võiks ju küsimata hakkama saada. Hea küll, ma nüüd lahen. Ja kui hästi läeb, siis õhtul näeme!

Käisin pühapäeval oma viimase sünnipäevakingituse järel - Broadway Gala Tartu laululaval. On lugusid, mida ma heas esituses üha uuesti kuulaksin (näiteks Ooperi Fantoomi nimilugu). Tõeline pärl oli aga Hüljatutest "Stars" (keegi nooruke Matt Rawle suutis selle loo juures teha häält, mis minul põlved nõrgaks võttis) ... Appi! Hüljatud on üldse selline, mida ma võiksin vist ajude pehmenemiseni kuulata aga - ainult väga heas esituses. Ma ei tea, mis nendes viisides nii lummavat on, kuid on.

Tegelikult jäin ma umbes poole kontserdi pealt mõtlema, et miks peetakse tõeliseks kunstiks ning tugevateks teosteks enamasti neid, mis hääbuvad süngesse lõppu? Miks peetakse õnnelikke lõppe kerglasteks? Miks peab sügav tunne lõppema sügava ahastusega ning miks ma peaksin minema koju koos emotsionaalse noahaavaga seljas? Miks ei võiks vastus lootusena õhku rippuma jääda? Seegi jätaks piisavalt palju võimalusi edasiseks mõtiskluseks, kuid poleks samas halvav. Ma ei otsi vastuseid, pigem ristteid, hargnevusi, võimalusi! Paraku ei jää just kuigi palju positiivseid võimalusi, kui viimases stseenis kõik peategelased üksteist maha lasevad...

Ma olen vist ikka lootusetult laps alles. Ma vajan lootust! Otsin iga päev päikest ja naeratusi. Vahest olen ma naiivne aga ma TAHAN uskuda, et kõik läheb hästi ning igale jamale tuleb kord õnnelik lõpp. Ma ei suuda iial leppida hääbumisega, kuid olen alati valmis tervitama uut koitu ning järgmist päeva ja võimalust.

Lugesin läinud nädalavahetusel ema juures Venemaa Jumalannasid. Hea tõlge oli sellest raamatust, tõeliselt haarav ning meeldivalt loetav. Samas tekkis vaid küsimus: kas mul peaks hakkama kuidagi kergem teadmises, et suured, kõrged ja edukad võivad saatuse sõrmenipsuga kolinal kildudeks kukkuda? Mismoodi see teadmine mind edasi peaks viima või kuidas peaks see aitama minu unistustel täituda? Elu on niigi täis igasuguseid üllatusi, vahel häid, vahel kibedaid, kuid...

Mängisime eile õhtul üle mitme aasta minu juures kahe laua peal kaarte. Mõisa peale just ei mängitud aga igavikuline au ja kuulsus läheb seekord Vallole. Tulemused siis:

Vallo 64
Oll 44
Katie 32
Lauri 28
Mairi -20
Kati -36
Maarja -40
Sciron (Imre) -72

Kaks vooru jäi siis lõpust mängimata. Vaatasin, et kellega mul mängimata jäi ning tuleb tunnistada, et just sellised voorud, millelt oleks võinud positiivseid tulemusi loota. Maarjaga jäi mängimata (kusjuures ühes tiimis Lauri ja Valloga) ning Lauriga jäi mängimata. Nojah, mis siis ikka, järgmisel korral paremini. :P Suure tõenäosusega saab küll järgmine kord siin majas jälle paaride arvestuses mängida, kuigi individuaal oli ka päris lahe (inimesed liiguvad rohkem ja suhtlemine on lihtsam). Järgmisel aastal siis palun ikka kõikidel kasiino reeglit meeles pidada (maja võidab alati...) :P

Istun nüüd, laupäeva hommikul, ja vaatan seda uute lugemata raamatute hunnikut (praegu ootab mingi 3000lk head lugemist ees) ning 1000st puzzlet. Kunagi talvel urises Maarja mu suitsetamise pihta ning lubas nicorette'i kinkida. Noh, ta sai asjale igatahes naelapea pihta. Mõtlesin siin, et praegu oleks pagana õige aeg ronida järgmisele ringile selle loobumisega. Ma ei tea, kui palju kordi ma olen tahtnud ja mõelnud, et nüüd jätan küll maha... Ju ma pole siis ikkagi piisavalt tahtnud. Samas viimane meenutus suurest puzzlest ja heast raamatust korraga tähendas kolmepäevast tsüklit, mil lihtsalt polnud aega ega vajadust suitsetada. Iga kord, kui raamatust tõusin, et üks suitsupaus teha, pidurdas mind põrandal vedelev poolik puzzle. Tunnikese pärast oli silme ees kirju ja mõte puhanud ning huvi edasise tegevustiku suhtes vedas vägisi tagasi raamatusse ja siis varsti jälle mõttepausile puzzle taha ning tagasi... Kohvi läks palju aga suitsu? Vist mingi 2...3 suitsu päevas. Ja ma täiesti tõsiselt mõtlen, et peaks selle olukorra rõõmsalt ära kasutama, nautima maailma ning tegema midagi kasulikku ja väärtuslikku iseenda heaks.

Aga mitte veel praegu. Esmalt tuleb oodata, kuni vanemad on ära läinud. Käed küll hullult sügelevad puzzle avamise ootuses aga tuleb kannatada õhtuni.

Lepime nüüd kõik kokku, et oma sünnipäev ei ole see aeg aastas, mil peaks ropult pingutama koristada ja pesu triikida. Ühesõnaga, ma ei viitsi ning ma parem hoiatan, et kõik, kes mu majja satuvad, peavad leppima sellise suunatud entroopiaga. Suunatud, sest aegajalt ma siiski panen mõne asja oma koha peale ning teataval määral on välja kujunenud ka need kohad, kuhu ma asju loobin, unustan, kaotan...

No hea küll, päris poolemeetrise kõntsakihi korjan maast kokku. Noh, mingi turvalisuse eesmärgil. Oleks ju ka jube nadi, kui külalised jalaluid murdma hakkavad aga edasi... hehh, ma EI VIITSI. Punkt.