Oi jah. Pole seitse aastat (loe: kaks nädalat) siia midagi kirjutanud. Arvate, et polegi midagi juhtunud? Hehhee, on küll. Pigem on juhtumisi olnud nii palju, et nende kokkuarvamine, läbimõtlemine on olnud nii ajamahukad, et kirja panemiseks pole aegagi olnud.

Esimese asjana, jah, olid segapaarikad. Ma kohe ei teadnud, mismoodi peaks kirja panema. Ühest küljest suutsin ma tõeliselt hästi kanda rolli "väljamängu keenjusena". Just kaa ja jotiga. Teisalt sai mõni asi ehk isegi üsna normaalselt ning kokkuvõtteks ütleb koht ja tulemus kõik enda eest. Esmaspäeval ma vaid naeratasin, sest kohati oli jube piinlik ja kohati oli hullumeelselt naljakas.

Põnevat? Noh, esiteks oli omamoodi katsumus Tallinnas orienteerumine. Jumal tänatud, et Kaldamäed mind autoga õe ukse ette sõidutasid (nii ei saanud ma kohe reedel kaduma minna). Laupäeva hommikul viis õeraas mind kättpidi õigeks ajaks õigesse kohta. Ta ju teab, et ma paras topograafiline idioot olen, mis parata. Aga edasi sain ma hoolsa õppurina juba ise need vahed läbitud ning pühapäeval suutsin end kirjelduste abil rongi pealegi lohistada. Teisalt tuleb ju tõdeda, et ma pole kunagi sellist mahtu mänginud ühe nädalavahetusega (bbo ei tule arvesse ja sealgi on tegelikult vast kord või paar nädalavahetusega selline jaotuste hulk mängitud ajalisest faktorist ma parem ei räägigi). Vahest suudab see asjaolu lahti selgitada minu totaalse lagunemise mingite jaotuste juures pühapäeva hommikul (no vähemalt minu enese silmis omab teatavat tähtsust). Aga lahe oli. Hoolimata kõigest või siis just nimelt tänu kõigele.

Kui ma pühapäeva pärastlõunal oma tütrega kokku sain, siis ta muidugi kohe uuris, et kuidas mul läks ning kas ma medali sain. "Näähh, see pole aus!" kõlas kommentaar pärast minu selgitusi möödunu kohta. Kaks sekundit mossitas ning siis uuris: "kas Lauri ja Maarja said medali?" - "Ei" - "Väga hea." - "Miks?" - "Neil on juba niigi nii palju medaleid aga sinul on ainult üks."

Samal ajal jooksis Tartus pattoni, mille teine voor oli vahetult järgmisel päeval. Ilus tulemus oli meil selles teises voorus. Minu jaoks läks see esmaspäev veel sama nädalavahetuse pinge alla. No jah, vahepeal sai päevake tööl käidud ning mõeldud, et huvitav, millal ma end välja magada saan lõpuks... (?) Ja teisipäeva hommikul vaatasin ma täiesti tühjade silmadega üle kassa ning tõdesin haigutades, et näe, pingelangus jõudis kohale. Magasin mingi paarkümmend minutit selle tabureti otsas, mis mu kassa juures on ning töötasin edasi.

Magamise osas olen ma küll täiesti uue taseme saavutanud. Kujutage nüüd ette ühte baaripuki moodi puust taburetti, Pnge mind sinna istuma, käed rinnale risti ning mõelge, mismoodi ma seal magan! Paar korda olen juba praktiseerinud ning alla pole veel kordagi kukkunud! Paaril korral olen kinnisilmi tööle läinud. Vahetult enne suuremaid ristmikke teed vaistlikult silmad lahti ning imestad, kuidas ma küll nii kaugele juba jõudnud olen... Selle kõrval tundub linnaliinibussis seistes tukastamine lausa lapsemäng, sest seal hoiad end ju ühe käega püsti! (ja mina arvasin toona, et see mingi saavutus on...)

Pattoni tulemus? Nojah, see annab taas kord vihje, kuivõrd ikka tulemus ületab igasuguseid muid faktoreid. Muidugi on mul hea meel! Loogiš. Sõltumata sellest, et ma finaali ise ei mänginud.

Bridži koha pealt veel nii palju, et täna jäime Indrekuga läbi interneti vestlema neil teemadel ning siis ma järsku avastasin, et tegelikult olen ma ikka hull optimist. Hoolimata sellest, et minu pessimism kaugele paistab. Kui veidi pikemalt mõtlema jääda, siis kogu minu pessimism peegeldub vaid hirmus, et äkki teised ei jaga minu optimismi...

Ma olen viimased 24h mõelnud, et peaks midagi kirjutama. Ikka ja jälle trehvab niipidi, et esmaspäevane klubi suudab mind piisavalt palju loksutada, et siis on vajadus üht-teist ka teisega jagada. Tegelikult on neid jagamise sooviga kohti määratult rohkem. Tahaks rääkida. Lihtsalt istuda ja lobiseda. Aga paraku on läinud niipidi, et mu parimad sõbradki räägivad, et nad blogist loevad, millega ma tegelen. Kokkusaamiseks puuduvad võimalused. Eks ma siis üritan vastukaaluks nendegi blogisid lugeda. (Õnneks pole neist keegi minu tüüpi grafomaan.)

Täiesti teemaväline. Vabavooru ajal, eile, istusin Ülikooli Kohviku kolmanda korruse aknal ning mõnulesin. Vaade oli fantastiline! Aken just parajasti nii suur, et mul oli tõeliselt mõnus end sinna rulli keerata ja kirjutada. Soe kevadõhtu vaikselt uniseks muutuvas vanalinnas oli sedavõrd inšpireeriv, et käsi iseenesest kirjutama hakkas ja... ja siis oligi vabavoor läbi.

Ah, et mängust endast?Oeh, ma ei tea, ei oskagi nagu kuskilt alustada. Ühte asja võin siiski öelda: olgu õnnistatud need, kes viitsivad tahavad ja oskavad minusugustele seletada kõige elementaarsemaidki asju! Mõnes mõttes oleks muidugi veel parem, kui needsamad märkused oleks kirjalikult olemas, et saaks hiljem üle vaadata ja meelde tuletada ning seeläbi mõelda, et järgmine kord ma enam nii ei tee lauas.

Ega ma ju midagi erilist korda saatnudki. Noh, nagu ikka, kohati on piinlik ja kohati olen tige ja mine tea, vahest tuli mõni asi ka täitsa normaalselt välja. No jah, niipalju vaid, et mingil hetkel tuli peavalu. Istusime Kati ja Vallo vastas ning ühel hetkel ma enam lihtsalt ei näinud oma kaarte. Kiirelt sai valuvaigisteid neelatud ning sain seekord õigel hetkel jaole. Nüüd peaks järgnevad 6..8 nädalat jälle rahulik olema. Aga teate, hoolimata sellest, et mul veits kahju on oma idiootsuse pärast, ei viitsi ma isegi viriseda selle üle. Mis seals ikka, tuleb rahulikult läbi mõelda ja vaikselt oma sammuga edasi minna. Eks need targad inimesed ju ka teadsid, et nad ühe blondiini endale võistkonda võtsid.

Veel eilsest, vana ja samas uus teema. Veel enne mängu algust tekkis mul tahtmine küsida: kas mulle on "lits" otsaette kirjutatud? Vaat seekord ma ei teagi, kes see tegelane oli. Saal oli veel peaaegu rahvast tühi, toetasin end vastu radikat ja siis keegi vend lihtsalt tuli ja toetas end vastu sama radikat just niimoodi, et tihedalt külg vastu mind. Hüppasin veidi eemale ning tegin näo nagu poleks märganudki. Muidugi märkasin ja ausalt öeldes ajab see papide selline käitumine juba nutma. Pärast, õhtu edenedes pani sama tüüp veel paar nilbet kommentaari ka maha. Ma ei taha, ei taha, ei taha! Ma tahan rahulikult kaarte mängida (loodetavasti üha pisemate vigadega). Ma tahan nautida seda õhtut kodust väljas, meeldiva tegevuse juures. Ja ma ei saa! Ei saa, sest ikka leidub mõni f... nilbik, kes leiab, et näe, noorele lihale tulebki külje alla pugeda. Ok, ma saan aru, et ma veits hell olen mingite teemade pealt aga ikkagi! Palun öelge mulle, mida ma tegema peaksin, et see jama lõppeks? Mida ma teha saan, et kõik papid end viisakuse piirides ülal peaks minu juuresolekul? Ma saan aru, kui kohtad tänaval kedagi säravalt kaunist, siis hetkeks jääb silm peale puhkama. Isegi vaatan vahel kedagi pikemalt. Samas, esiteks pole ma päevagi oma elus säravalt kaunis olnud ja teisalt ei pea ühe puhkava pilgu pärast veel inimest ahistama hakkama... No jah, oli, mis oli. Loodame, et tuleval nädalal ei teki selliseid nõmedaid seiku ja edaspidi ka mitte. Lähen pesen nüüd näo puhtaks, äkki siis kustub ka see nimi sealt.

Üks tuttav tütarlaps ütles alles hiljuti, et tal on tunne nagu elaks ta enese kõrval. Tunne justkui see, mida ta ise sööb, ei loeks mitte vähimatki, vaid kaalugi kiigutab teadmine ja lugemine, mida teised teevad.

Hullumeelselt mõtlemapanev lause. Mitte ainult söögi koha pealt vaid igate pidi: ma kipun viimasel ajal elama iseenda kõrval mitte sees. Mul on töö, bridge, remont, ja kõik muu, mis seondub majapidamisega. Lisaks veel viimast kevadet lasteaias olev laps, kelle üritustekava on pea sama tihe kui mul. Nii ma siis avastasin, et rõdule suitsetama minnes on vast ainsad viieminutilised hetked, mil ma mõttel vabalt uidata lasen. Ma "nagu elan", suhtlen ja samas ei ava end, liigun ja kogun emotsioone, mida isegi siia ei kirjuta, sest kuidagi pole aega olnud.

Just selline elu, mida elavad täiskasvanud. Just selline nagu ma eluaeg olen põlanud ning mida ma tänagi heaks ei kiida. Tuleb taas eneses leida see julgus ja jõud, et naeratada läbi vihma ning nutta kui hingel on valus. Avastada eneses tee väljapoole. Aga eks neid uinakuid tee me kõik aegajalt. Olen isegi teinud. Peamine on mitte langeda koomasse, leida end õigeaegselt ja siis hellalt ja veidi vallatult sellest tühjusest välja raputada. Puhkan veidi ja hüppan siis peagi taas koos oma tütrega just keset kõige hurmavamat porilompi, et vesi lendab ning porine vesi kiljuma meelitab, just sellesse lompi, milles elab tol hetkel päike!

Läinud reedel, kõigi nende jaburate ja ebameeldivate sündmuste taustal, mis toimunud on, jäin ma mõtisklema keele ja kultuuri, maa ja ilma üle. Pikad mõtted, mida kõiki tahaks siia kribada ja teiega jagada. Natuke oli neis mõtetes Kivirähu Ussisõnu, natuke Lennart Mere Hõbevalgemat, veidi Tolkieni fantaasiat ja maailmasära ning mine tea, ehk veidi mind ennastki. Kunagi ma võibolla ka kirjutan toonase mõttekäigu, kui aeg veidi vabamaks muutub või nohu oma liigse väsimusega taandub. Tont teab, äkki ma siis ei mäletagi enam seda mõttekäiku, mida ma nii väga kord kirjutada tahtsin, võibolla ta ammendab end minu jaoks enne kui tekib piisavalt vaba hetk (enne reede õhtut seda niiehknaa ei teki ja tont teab, kas siiski).

Ah jaa! Tahtsin lisada, et tegelikult ma tean, et aja puudusele rõhumine viitab pigemini laiskusele ja oskamatusele, viitsimatusele oma päeva korralikult planeerida. Kribasin selle teksti siia eile õhtul välja ja näe - läkski ilusamaks (kui tõbi ka ära läheks, oleks juba suisa vahva!)

Oatsin täna üle aastate taas venekeelse ajalehe. Hoolimata tõsiasjast, et minuvanused hakkasid elementaareid sõnu õppima juba lasteaias, tegi vahepealne laulev revolutsioon ja isiklik laiskus ikkagi oma töö ning keskkooli lõpus tuli tõdeda: 12 aastat õppimist ja vaevu saan tänaval aru, kui minult kella või teed küsitakse. Sinna otsa veel kümmekond aastat eestikeelses keskkonnas ja tulemus on ümmargune null. Hea küll, vahepeal on ikka suheldud ka vene keelekeskkonnast tulnud inimestega, kuid enamasti on siis ikkagi niipidi läinud, et nemad on sügavalt huvitatud oma eesti keele arendamisest ja minu tagasihoidlik soov taas Puškinit originaalis lugeda on jäänud tagaplaanile.

Kujutage mind nüüd ette, siin, arvuti taga istumas ja aegajalt (loe: pidevalt) interneti sõnastikku sõnu toksides ning sedaviisi ajalehte lugemas. Ikka igas lauses on vähemasti sõna kui mitte kaks, kolm, neli, mida tuleb vaadata, sest endal pole õrna aimu ja selle konkreetse sõnata jääks mõte poolikuks.

Kunagi sai poeesiat loetud originaalis! Isegi tõlkinud olen mingitel perioodidel vene keelest luuletusi. Ohh mind, olen ju endiselt vene luule üks suur austaja. Sealt jookseb kõige selgemini välja selle rahvuse temperament, see hingestatus ja voolavus, jõud ja melanhoolia ühe sõna sisse kirjutatuna.

Idee kui selline - niiviisi õppima hakata - on mul juba aastaid. Aegajalt olen ka hakanud, kuid aega ja viitsimist pole jagunud. Miks siis just nüüd? Lugesin eile taas Jevgeni Oneginit ja tundsin, kuidas ma ihkaks seda lugeda kord originaalis. Pealegi on viimaste päevade uudised ühte, teist ja kolmandat pidi nähtud, kuuldud, loetud ja see teemas sees olemine teeb esialgse mõistmise kõvasti lihtsamaks. Jõudu mulle!

Viimasel ajal kipub eriti sedapidi minemal, et nädalakese vaikin ja siis paiskan ööpäeva jooksul mitu postitust korraga. Sel nädalal läheb vist sama rada. Oeh, ma kohe ei teagi millest alustada...

Esmaspäeval veeresin klubi poole ja mõtlesin, kuidas mõni pisiasi võib ikka niimoodi hinge süüa. Läinud esmaspäeval lonkisin parajasti ülikooli kohviku poole. Lonkisin, sest mingi pidur tekkis läinud esmaspäeval. Mõtlesin, kuidas ma ei viitsi mõne inimesega ühte ruumi astuda (täiesti uskumatu aga lõpuks ei pidanudki). Läinud esmaspäevane üritus suutis mul kruvi sedavõrd üle keerata, et kolmapäeval häiris juba seegi, kui tere öeldi.

Aga see selleks. Lonkisin siis esmaspäeval üle raekojaplatsi ning parajasti oli saabumas sinna meie organiseerunud tudengite rongkäik. Kuna see on üks tudengipäevade üritus, mida ma iial näinud polnud ja kiiret veel ka otseselt ei olnud, siis peatusin vaatama. Ja siis neid tuli ja tuli ja tuli... Ma polnud iial arvanud, et neid nii palju on!! Ja siis ma seisin seal, peas kumisemas võrdlused tõelisest eestlasest, natuke vaimusilmas meenutamas paari head multikat ("Isekas hiiglane" ja "Ei lind ega loom" tulevad kohe meelde) ning kõige selle üle vaat, et isegi uhke. Olen siiani hämmingus: mis neid tõmbab korpidesse? Miks peaks üks inimene vabatahtlikult kohustusi juurde korjama? Ma ei viitsiks iial veel rohkem inimestega suhelda kui ma seda praegu teen. Nüüdki tahaks vahel vaikuses lakke vahtida ja väita, et mind pole siin. Ma ei viitsiks iial võtta mingeid lisakohustusi (no ok, vahel ikka teen nii mõnegi asja täitsa vabatahtlikult). Igasuguste reeglitele allutamise, koosarvamiste ja kompromisside suhtes olen ma veel eriliselt skeptiline. Kui tuleb tahtmine sõpradega õllet tinistada, siis kutsutakse sõbrad ja...

Ühtlasi tegin klubis avastuse, et segase tervislikuseisundiga mängima minek mõjub egole laastavalt. Ma ei teagi miks. Ei olnud ma ju rohkem põrsas kui tavaliselt aga ju siis see vastikus, mis kaasneb nohuga loob juba piisava põhja negatiivse korjamiseks ja positiivse eiramiseks. Siis mulle kohe meenus (st. juba mängimise ajal), et viimati kui ma nohutasin, käisid sarnased emotsioonid ja sealt peale muutus elu lihtsalt lõbusaks jälle.

Remont, remont, remont! Appi kui mõnus. Laupäeva õhtul sai vennase elamine viimaks ometi korda. Pühapäevahommikul, pärast esimesi mõnusaid kahekesi pannkooke arutasime piigaga paar minutit ning siis asju kandma. Kaks suurt tööd on remondi juures. Esimene neist on toa tühjaks kandmine, mille käigus esiteks tuleb leida ruum kõikidele asjadele, tunne, et miski ei mahu kuskile ja huvitav kus me ise nüüd elame? Pakkimise käigus oleks ütlemata normaalne ka selekteerida välja see pool konteineritäit prügi, mis minema visatakse. Oeh, see on keeruline. Teine keeruline koht on remondi lõpetamine. Aeg, mil tuleks kõik need kastid jälle lahti pakkida ja siis ilusat elu nautima hakata. Kastides on raudselt veel sellist kola, mida otseselt ära visata ei raatsi, kuid millega pole suurt midagi peale hakata ega neid asju kuhugi panna. Õnneks on esimene tehtud ja teine veel kaugel.

Esmalt oli muhe unistamise periood. Küsimused, millist tuba ma tahaksin, mis värvide ja tapeetidega. Edasi juba tehnilised pisiasjad. Mõelda mõnuga mida ja kuidas teha. Mõtlemise käigus kohandada ideid ning arendada sealt jälle edasi midagi.. Mmm. Noh, ega ma ju tegelikult tahagi seal suurt miskit erilist teha. Vajadus oli värske värvi ja terve tapeedi järele. Tapeeti ostsin kuus rulli - igaüks erinev. Kolm roosades, kolm helesinistes toonides. Ei pane paanhaaval triibulist, hoopis ruuthaaval tuleb ta seina. Erinevatesse toanurkadesse jääb domineerima erinev toon - õppimise ja magamise juurde valdavalt sinine, mängunurk roosakam... Suure riidekapi ühe ukse tahaks üle teha rauapuruvärviga, et saaks magnetitega asju hoida... Oh, miljon mõtet ja uniststust...

Nüüd siis tegutsemise hetk. Huvitav, seda boilerit mulle meeldis paigaldada. No ikka hullult meeldis - istud omaette, mõtiskled mille iganes üle ja möödaminnes kruvid midagi. Remondiga on sama teema. Ühest küljest saad midagi asjalikku ja käegakatsutavat teha, kuid samas on mul meeldiv oma ruum, milles mõnusalt mõtiskleda ja unistada. Segamatu rahu.

Pole vahepeal nädalakese jagu kirjutanud ja nüüd siis on nii palju, millest rääkida. Eile algasid (ja homme õnneks lõpevad) individuaalsed meistrikad. Mõtlesin, et hähh, läehen ka mängima. Mingis mõttes olid ju reaktsioonid aimatavad ning nende papide nägudelt ka selgesti loetavad. Esiteks olen ma suhteliselt algaja oma mõnusate kalastamistega aga, mis peamine - naine (!) ja see tähendab, et ega ma peagi oskama mõelda või kaarte mängida.

Alati, kui mõni heldinud pilk teemal x-kromosoom minuni jõuab, tekib vastupandamatu trots. Oeh, no mina võin ju loll olla, aga ma ei saa ometi nõustuda, et naised üldisemalt on rumalamad meestest. No ei saa leppida, laske või maha! Ise tahaks kunagi tulevikus jõuda sinna, kuhu mõistus piirid ette seab. See punkt on veel kaugel, kuid piisava töö ja vaevaga võiks ju jõuda kaugemale ja veel kaugemale ning põhjuseks või eesmärgiks pole midagi enamat mingist eneseteostuslikust rõõmust iga sammu üle, mille juures avastad, et näe, nüüd sai jälle midagi paremini tehtud kui tavaliselt. Hoomata seda jõudu, kui mõistad, et võrreldes mõne aja tagusega on toimunud taas hüpe kõrgemale. Samas on mul hea meel, et nad meist, naistest, nii mõtlevad. Päris mitmel korral on mulle väljamängijana seeläbi eeliseid antud, tuldud mütsiga lööma ja meie paneme piraka protsendi taskusse. Las nad siis mõtlevad.

Individuaali formaat on täpselt selline, et sama hästi oleks võinud võtta täringud ning nende abil võitja loosida. No ei ole mitte mingisugust loogikat! Minna oli esimeste seas ja Andres viimaste hulgas? Aga jah, mida sa ikka tahad ühest juhuslikut jaotusest. Jõuad partnerile tere öelda, naeratada tema heldinud pilgu peale, et oi kui tubli tütarlaps, selle jaotuse võib küll korstnasse kirjutada, aga ikkagi armas, et kohale tulin. Jaotuse lõpus jõuad veel partnerilt tabada pilgu, et mis hästi läks oli tema teene, mis sitasti, see minu süü ja... järgmine jaotus, järgmine partner, samad pilgud ja kommentaarid.

Eilses õhtus oli taas mõni esmaspäevane pärl, mille muhedast süüdimatusest veel mitu päeva naeratada. Seekord ei tahagi nagu sellest kirjutada. Hea küll, oli suhteliselt lahe hetk, kui mulle üle saali selge ja kõlava häälega hõigati, et ma peaksin vaatama, kui vingelt Raul välja mängib. Esimese hooga mõtlesin, et kas ma siis patserdasin või midagi. Meenus, et sama inimesega mängides olin mina hoopis lauas, mitte mängimas ning hiljem selgus, et tegelikult üritati mulle lihtsalt Rauli mehena ette sööta. Ehk siis teema "paneme Mairi mehele" on endiselt populaarne.

Hoopis ühest negatiivsest emotsioonist tahaks täna kirjutada. Ohh, seda keskeakriisi. Eile tundsin esimest korda, et ma ei taha seal olla. Mõttevälgatus, et asi pole seda väärt. Kujutate ette? Mina ja mõtlen, et vahest oleks parem, kui ma poleks mängima tulnudki!? Aga saalis istub papi, kes konkreetselt poeb väga rõvedal moel külje alla. Alguses (st. mõned kuud tagasi) olin ma suht kindel, et tegemist on lihtsalt tüütu kriisitseva papiga ja selle elan ma rahumeeli üle. Siis mingil hetkel küsis juba Lauri mu käest, et kas mind üritatakse segapaarideks ära seebata. Vastasin, et mul pole õrna aimu, et ma arvasin lihtsalt, et tüüp oma ea ja mõistuse (bridžimänguoskus ei tee veel idioodist inimest) koha pealt liiga heal arvamusel ja tundus naeratavat pea igale nooremale tütarlapsele saalis. No, eks ta selle segapaaride küsimuse juurde ka ikka jõudis aga hea mitu nädalat hilje. "Inimesed on nii etteaimatavad" arvas Lauri. Njaah, miks ma siis ikkagi vastu hambaid sain? Tegelt minuni jõudis ikka veel igasuguseid signaale. No see kerge käe ümberpanek kunagi ja siis eelmisel nädalal sõitsime sama autoga koju ja kommentaar juhile, et sõidame Nuia ja... Ja eile oli puhas põrgu.

Ma ei tea, kas määravaks sai asjaolu, et eile oli lihtsalt piisavalt vähem inimesi kohal ning suhtlemise eest põgenemine keerulisem või oli puudu mingi kildkond, kelle juuresolekul ta nii väga ei plõksi (selline inimhulk on täitsa olemas, vähemasti nii palju kui mina märganud olen). Igatahes oli neid märkusi ja kommentaare pagana palju ja ühe enam ja enam kindla suunitlusega. Oi seda vaimustus, kui me paaris mängides vastased alt võtsime (eeldas minult ainult ässa peetamist ühe tiiru ning singel emandale tihi kinkimist). Ikka "meie" ja "meie" ja küll ma olen ikka ilus ja "tema kevadtüdruk" ja et ma ikka neid ära ootaks, et nad viskavad mu jälle koju ja vaata, et kommentaar, et võiks ju tüdrukuga ühe dringigi võtta...

Homme? Homme on seal veel vähem raffast. Seda meeldivat seltskonda pole endiselt. Tulemata jätavad ka osa noori, kellele ma eile tugevalt toetusin (ntx. Andres ja Indrek, kes olid tõelised päästeinglid kohati). Laiemas plaanis? No jah, kaks varianti, kas ma väldin inimest iga hinnaga või veel parem, suudan oma sõdimisi mittehindavast sisemusest leida selle jõu, et inimene kindlast ka brutaalselt paika panna. Siis on mul hea võimalus saada endale indiaaninimi Tüdruk Kes Virutas Ilale Piki Hambaid - minu arvates täitsa aus ja isegi armas nimi (igatahes parem tänasest Tüdruk Kes Patserdab Lauas Kaugelt Liiga Palju).

Nojah, saagu, mis saab. Lahendi ma leian ja mingi pisikese pervo pärast ma nüüd küll ühestki jaotusest loobuma ei hakka. Täna on veits vastik tunne sees. Teate selline, et läheks duši alla, äkki saan puhtamaks. Ja, mida ma siis niiväga teinud olen, et sellist suhtumist teenida... Mind pole juba aastaid keegi ahistada julgenud. Eriti nõme on muidugi asjaolu, et tegelikult pole ju midagi juhtunud ja midagi liigarõvedat pole ka öeldud, kõik balansseerib sellise lubamatu piiri peal. Liiga palju piiriäärseid situatsioone ja paraku tuul puhub üle serva ikkagi. Duši alla! Ma ei tea, millest siin selline reaktsioon. Mingi soov end puhtaks pesta, uskuda, et ma pole millegagi valesid signaale saatnud ja unustada, et selliseid inimesi leidub. Njah... no vaatame, mida homme toob - kas ma nutan või lähen vihast lõhki... või pole midagi ning õlgu kehitades mõtlen, et äkki oli esmaspäevalgi vaid minu meeleolu see, mis tavalise Ila ahistavaks mõtles.