Plastiliin

Päris hommikul vara avastasin oma pidžaama pealt sinise pleki. Esialgu ei osanud midagi arvata. Käisime söömas ära, lõpetasin toas oma blogipostituse ning kui me linna poole läksime, oli ka pluusi peal ebamäärane sinine kahjustus. Möhh?

Eileõhtust fish&chipsi ma juba näitasin. Kui ma täna hommikul olin hotellis hommikusöögi ka ära söönud, karjus minu organism millegi värske järele. Ei, ärge saage valesti aru, hommikusöök oli rikkalik - munapuder ja sink ning vorstikesed (mis on siin täiesti söödamatu saepuru). Röstsaia peale oli võimalik juustu võtta ning toanurgas oli ka mingite hommikuhelveste masin, aga tegelt oleks ma selle munapudru ja singi kõrvale hoopis ühte tomatit või poolt kurki tahtnud. Tõsi, mingit puuviljasalatit oli võimalik võtta (koosnes, hommikusöögile kohaselt, peamiselt banaanist).

Aga kui me üheksa ajal hotellist välja saime, ununes puuviljavajadus kiirelt. Ilm oli imeline! Päike paistis, õues oli üle kümne kraadi sooja - jalutasime hõlmade lehvides British Museumi poole ning esimese kilomeetri peal oli ainult üks peatus - selleks, et nuusutada sirelite lõhna. Sirelid! Mida hetk edasi, seda vähem ootan ma tagasilendu. 

Oxford str. peale välja jõudes  jõudis linn meieni. Sealt edasi olid ainult poed vasakul ja poed paremal, igaüks neist just nagu Potteri raamatust välja karanud . näiliselt kitsuke pood, aga see, mis fassaadi taha jäi, oli hiiglaslik, mitmekorruseline ning mõnusalt mitmekesine. Riide- ja kingapoodidesse me sisse astuda ei viitsinud, aga kui teisel pool tänavat paistis silt "His Master's Voice", otsisime küll lähima ülekäiguraja ja tormasime sisse. Metali riiuli ees hakkas ila kontrollimatult tilkuma ning klassikariiulis oli ale, Pilt on siis hoopis keldrikorruselt.

Aga jah, muuseumi poole, mille me tegelikut hämmastavalt kergesti üles leidsime. Muide, mis pagana värk brittidel mingite tobedate sik-sakkidega on. No ei saa lasta inimestel rahulikult sirges järjekorras seista ega sirget koridori mööd minna, vaid esmalt tuleb läbida suurem karussell (kaks sammu vasakule, kaks edasi, kaks paremale,...) ja siis veel järjekorraga ka samamoodi loogelda. Tundub nii väljaelamata lapsepõlveunistusena ning kui me täna turvakontrolli poole tuterdasime, siis kommenteerisin lapsele, et ju on keskmine britt lapsepõlves liiga vähe lõbustusparki jõudnud.

Aga sisse me saime (kõik kotid kontrolliti terariistade sutes üle). Maja oli hiiglaslik nii väljast kui seest ning ma ei hakka sellel väga palju peatuma. Antiigisaalis näitas laps mulle kaadrit, mille kohta ta nõudis lugu (kõik puuduolevad jäsemelõigud peavad ka loos varjatud olema). Olgu seegi siin fotona väljas, kuigi loo kirjutamiseni ma enne Tartusse tagasi jõudmist ei jõua. Njahh, üldse tekitasid Egiptuse ja Vana-Kreeka väljapanekud pisut hapu tunde - kogu see ilu on lihtsalt minema tassitud, selline "teaduse nimel" hauarüüstamine ja kultuuritapmine, et rumalad turistid saaksid seda vaatamas käia (nii rumalad, et nende kotid tuleb noakartuses üle kontrollida enne, kui sa nad edasi lubad) ja siis ignorantselt... näiteks McDonaldsisse minna (ilmselgelt odavaim söömisvõimalus Londoni kesklinnas).

Edasi hakkas aga nalja saama, sest nüüd oli aeg otsida üles mõni viisakam raamatupood. Eile õhtul ma ju nii püüdlikult joonistasin neid südamekestena tolle hotellifuajeest leitud ebatäpse turismikaardikese peale (täna ostsime tegelt ka viisaka Londoni kesklinnakaardi, aga südamete ümberkantimine polnud välitingimustes võimalik). Mõni oli pisike, mõnda ei leidnud üles, aga mingil hetkel me ikkagi ühe suure Foylesi üles leidsime.

Sellise Foylesi, mille majakaart näitas kaheksat korrust (tegelikult nelja, sest trepp läks maja ksekelt ning nummerdati poolkorruseid. See oli hiiglaslik ning selle valik oli võimas! Ma seisin ulmeriiuli ees arutu aja ning siis istusin seal ees tolle puki peal, millele inimesed jalgupidi otsa ronivad, kui ülemiselt riiulilt raamatut võtta tahavad ning viimaks istuseme me lapsega mõlema YA riiuli ees maas, jalad ripakil. Muide, kõik, mis pildile jäi, on YA ning tedelikult päris esimesed riiulid ei mahtunud pildile ära.

Kui me viimaks Trafalgar Square'i peale jõudsime, olime me mõlemad juba üsna läbi, seega jäi mul ainult üks küsimus lapsele:
"Mitu kilomeetrit su jalgades veel on?"
Ta arvas, et jagub ning nii me jõeserva jalutama jõudsimegi. Parlamendihoone hoovgi sai aiavarbade vahelt ära pildistatud ning korraks astusime ka Westminster Abbey hoovile. Sisse ei hakanud minema (esiteks oli seal mega rahvas ja teiseks küsinuks nad meilt 10+5£ selle lõbu ees) ning võtime sealt hoopis suuna läbi Hyde Parki taas hotelli poole.

Ainult selleks, et hotelli wifi abil mõni viisakam toidupood leida ning sealt mõni puuvili kaasa lohistada. Wifit kohtasime me tegelt varem ka - muuseumis oli päris hea wifi ning Foylesis ja Starbucksis kannatas ka viisakalt kasutada. Nääh, neis oli isegi parem wifi kui mul siin hotellitoas on. Teoreetiliselt on ka osa neist punastest telefoniputkadest "wifi is here" siltidega, aga praktikas... No me ühe juures proovisime, aga ei suutnud ühendust üles laadida. Võimalik, et oli lihtsalt vigane putka, võimalik, et need ongi nii väikese mahuga, et ega ikka saa küll normaalselt kasutada.


Ah jaa! Peaaegu oleksin unustanud. Kui Siin on kõik punane. Neid telefoniputkasid pildistavad kõik ning gahekordseid busse samuti (ma oleksin seda isegi täna kogemata teinud - lihtsalt täpselt sel hetkel, kui maja pildistasin, sõitis kaadrisse suur punane buss, hetkeks jõudsin juba mõtiskleda, et ka saingi nüüd pildile tolle punase läraka või jäi ikka too meeletult pikk ridaelamu, mille elanikud ei saa endale kunagi purjuspäi kojutulekut lubada, sest muidu on peaaegu võimatu õigele uksele pihta saada. Aga ega me tööd puhkuse ajaks maha jäta ning siin ta ongi: armas punane kirjakast, mis mahutab päris palju kirju ning mida tühjendatakse ikka rohkem kui korra päevas.

Kuskil veidi enne hotelli jõudmist hakkas kuklas kumisema vastus sinistele plekkidele ning kui me jõudsime, kontrollisin üles. Nüüd ma siis tean, milliseid plekke jätab sinine plastiliin, kui see arvuti põhja all ilusasti üles ka soojendada... Kurat! Tegelikult ei pea igast päevast lugu sündima. Aitab sirelilõhnast ka.

Aga siia lõppu siis kaks lõbusat pildikest, mille me poeteelt leidsime - mõlemad sildid olid madala aiaga piiratud muruplatside servas - üks ühel ja teine teisel pool kitsast jalakäijate rajakest, mis paari elumaja vahelt läbi lookles. Vähemasti saime me mulle õhtuks viinamarju ning homseks paar õuna ka kotti panemiseks. Homme aga veidi teises suunas, Science Museumi poole.

Lennuk!

Puhkuse ajal ei ärgata kell 6.30! No hea küll, ärgatakse. Esialgu oli veel kõik hästi - teed Tartu bussijaama ma ju tean ning lahkumisega ka keegi väga kohmitsema ei jäänud. Väikeseks kõrva vastupidavuskontrolliks osutus küll Anne tänav, mis on totaalselt üles kaevatud ning seega kohvri veeretamiseks üsna ebasobivas konditsioonis, kuid ei midagi erilist. Ilm oli külm, aga õnneks tuli buss ette täpselt siis, kui me peatusesse jõudsime. Eks ma ole ka bussiga Tallinnasse mõned korrad sõitnud - pool teed magasin maha, pool tuhlasin internetis; laps vaatas samal aja Marslast.

Sealt edasi algas Marie ala. Kuni tänase päevani oli minul null lennukogemust, aga laps oli korra Berliini sattunud. Vähe sellest, et ma sain tema peale loota check-ini tegemise juures või turvakontrollist läbi minnes, sai ta oma teadmisi jagada hoopis veidrates valdkondades. Nimelt reisis ta eelmisel korral koos vanaisaga, seega leidis ta üles kohviautomaadid (muide, piparmündikakao on sõltuvusttekitav!) ja suitsunurgad. 

Kui check-in viimaks avati ja me pardakaartide jahile jõudsime, algas kirjaniku reis.

"Kas varuväljapääsu juures olev koht on okei teile?" 

Muigasin. Esiteks polnud mul tol hetkel veel aimugi, kuidas ma lendamisse suhtun (noh, et bussis hakkab paha, aga karussellil mitte ning ajaloomuuseumi tornidesse ronin vabatahtlikult ja hea meelega, aga lapse toa akent pole keegi kümme aastat väljast poolt pesnud, sest ma kardan). Teiseks... Aa, olgu enne mainutud, et kehitasin muige saatel õlgu ning onu kuskil oma edasises jutus mainis ära ka, et kui kõik on valesti läinud ja lennuk alla sadanud, siis vajadusel jääb just sellel kohal olijale kohustus uks avada. Nüüd siis see "teiseks": mitte kellelgi meist pole õrnemat aimu, mismoodi me sellises situatsioonis käituksime või milleks võimelised oleksime. Ausalt öeldes ega ma tahakski väga teada. Pärast mõningast pusimist, et kumb meist on nüüd kumb (meil on dokumendifotod kuidagi nii sarnased sattunud, et kui täpsemalt ei vaata, võin isegi vabalt lapse dokumendi näppu haarata) ning milline nimi on kummal ning millise nime külge kumbki kohver läheb, saime korda... peaaegu...

Laps lohistas mind edasi - näitas ette söögikoha ja nõudis nännipoest šokolaadi. Sai ka. Olgu, ei nõudnud, vaid lihtsalt "näitas" viisaka lapsena, et ma ka teaksin, mida sealt saada võib. Edasi tuli juba lennujaama rutiin: "Tallinn-London väljalend hilineb veerand tundi"... pool tundi... "Kuna reis on triiki välja müüdud, avatakse võimalus oma käsipagas ka pagasi hulka ära anda"... Vaatasime nagu totakad ja püüdsime aru sada, mis toimub, miks toimub ja millal me siit talvest lõpuks ometi sooja kevadesse pääseme. Pääsesime! Ainult, et enne saime veel mõned auringid Londoni eel teha. Ja seda et tegelikult oli laps varuväljapääsu juures ning mina olin umbes poole lennukipikkusejagu tagapool.

Edasi oli jälle lihtne: järgi kollaseid juhiseid! Jumal tänatud, aga see osa oligi lihtne! Dokumendikontroll võttis korrks mõlemad dokumendid kätte, küsis, kas me oleme sugulased ning seejärel keerutas veel tiiru neid dokumente ja vaatas meid uuesti. Kohvruid, mille külge me päev varem olime väikesi erksiniseid paelu heegeldanud, tulid ka kiirelt (standardmõõdus must kohver ei tundunud kuigi targa mõttena). Metroo näitab... sinnapoole! 

Emm... ja edasi? Excuse me! Esimese käest küsisime me ise. May I help you? teine tuli ise meie juurde, kui me alles tutvusime transpordivõimalustega. Selles kohas ma tundsin, et minu jaoks oli see pisut liiga kiiresti vahele tulemine. Ma oleks osanud ise ka küsima minna, kui ma oma mõtte ja tegevusega sinnamaale oleksin jõudnud. Aga metroosse me saime ning linna poole sõitma hakkasime, kuid hinges kripeldas, et minul endal oli meeles hoopis teise nimetusega peatud kui see, mida mulle lennujaamas öeldi. Aga need paar lehte, mis ma google'is välja olin printinud, olid kohvris. Õnneks polnud rongis kuigi palju inimesi, seega:

Keerasin kohvri hellalt külili, kruttisin luku lahti, võtsin välja lehe, mille ma olngi lennujaam-hotell raja jaoks printinud. Ülejäänud käes olevad, tollel hetkel ebaolulised asjad panin kohvrisse, lukustasin selle ja tõstsin taa teistpidi seisma. Juhend oli võetud Heathrow expressile, mis läks paddington stationisse (hotellist 600m kaugusel), seega polnud sellega midagi teha. Nii, mul oli ju ka hotelli asukohaga suurem google! Keerasin koti risti, kruvisin luku lahti, kobasin välja, lukustasin koti ja tõstsin selle üles. Sellel lehel polnud jaamu peal. Metroojuhend oli nüüd ka korralikult kohvris. Keerasin kohvri külili, nikerdasin luku kallal, kaevusin taas sisse.

"I have internet in my phone!" teatas meie kõrval istunud noormees abivalmilt. Ilmselgelt oli tal juba valus vaadata, kuidas ma "tädi läks bussi" stiilis liigutusi tegin. Google pakkus ümberistumist esimese hooga, kuid mulle hakkas juba vaikselt tunduma, et sellisel juhul leiaksin ma end lõpuks väljaspool Londonit olevana, seega otsisime edasi ning väljusime metroost teisel pool Hyde Parki. Astusime metroost välja ja.. ja vastu vaatas London oma parimas filmilikus kujus. Ja nüüd kiidame kõik londonlasi, kes on harjunud lollide turistidega - igas bussipeatuses on piirkonna kaart. Igas pargiväravas on kaart. Iga tänava nurgal on tänavanimi uurelt ja selgelt loetav. kaks miili läbi maalilise pargi jalutamist ning hotellis me olimegi.

Viskasime asjad tuppa ning läksime õhtusööki otsima. Umbes sada meetrit hotellist oli hinduperekonna peetav koht, mis lubas inglise hommikusööki läbi terve päeva. Nägi väike ja armas välja, aga jalutasime edasi. Järgneva kilomeetri peal kohtasime kõikvõimalikke meile teadaolevaid kiirtoidukette, vähemalt seitset itaalia restorani, viite hiinakat, kahte kreeka kööki, nelja ameerikalikku steak house'i, kuut britipärast fish & chips lubadusega kohta ning lõpuks jalutasime tagasi tollesse esimesse ning võtsime kohe hotelli kõrval ühe väga toreda hinduperekonna käest vastu oma fish&chipsi.

Aga on hommik ning nüüd on aeg British Museumi poole astuma hakata (vaatamisväärtuste kaardile joonistasin eile südameid, raamatupoe asukohtadega).

Kingadest ja kirjandusest

Kuigi öeldakse, et stereotüübid, väljendid ja kõnekäänud on võetud elust enesest, on vahel hoopis sedapidi, et elu võtab malli just eelnimetatutest. Ehk siis sel korral tuleb mul noogutada paljasjalgsete kirjatsurade kuvandi peale.

Kui nüüd alustada ilusasti algusest, siis seisin ma mullu juuni alguses positsioonis, kus oli vaja tulla pealinna, et kätte saada need lilled, mida Kirjanike Liit romaanivõistluse parematele jagas. Kleidi laenasin õelt ning kuskil kapisügavustest leidsin ka kingad, millega minna. Ausõna, ma polnud juba aastait kingi kandnud ning kuigi ma neid enne reisi kreemitasin, olid need vanad kunstnahast kingad pealinna jõudmise hetkeks juba juba üsna räämas - nahk pragunenud, värv kooruv (kontsad loksusid neil juba enne, kuid mugavate kingadena olid need ikka veel alles).

Ma lubasin iseendale, et kohe kui Tartusse tagasi jõuan, leiavad kingad tee prügikonteinerisse ning esimesel võimalusel ostan endale uued viisakad kontsaga kingad. Esimese osa sellest lubadusest ma ka täitsin, kuid seda va "esimest võimalust" polnud siiani ilmselgelt veel kätte jõudnud.

Nüüd oli siis taas vaja pealinna sõita ning romaanivõistluse tulemusi kuulata (sel korral siis Tänapäeva noorsooromaan), kuid kingi... Neid mul enam ei olnud ja uusi ka veel mitte. Tuhlasin kapis, leidsin ühed kotad (madalama ja laiema kontsaga kui soovinud oleks) ning tõmbasin jalga. Tõsi, ega needki uuemad ole kui paar, mille mullu suvel konteinerisse viskasin.

Igal juhul lükasin hommikul kotad jalga ja hakkasin bussi peale minema. Ilus elevus sees, ilm paistis ilusam kui teistele, kuni... Kuni vedi vähem kui kilomeeter kodust astusin ma veidralt madalale. Tegin igaks juhuks veel ühe sammukombinatsiooni enne, kui aru sain, pöörasin siis ümber ja korjasin oma kaotatud kontsa maast üles. Vaatasin hetke juhmi näoga kontsa ja mõtlesin, mida paganat ma nüüd tegema peaksin. Iseenesest oli ju veel aega ning mõistlik inimene oleks otsa ringi pööranud, koju tagasi jalutanud ja siis kas või tennised jalga lükanud ning ikka veel taksoga bussi peale jõudnud.

Mõistlik mõistlikuks! Mul oli rahakoti vahel natuke alla viie euro ja pangaarve miinuses. Võtsin kinga jalast, kiitsin vana aja meistrid ning püüdsin kontsa kuidagi tagasi kruvida. Peaaegu õnnestus. Nuh, nii palju õnnestus et ka see ülejäänud veidi vähem kui kaks kilomeetrit sai ära kõndida ning alles siis, kui bussijaam juba käeulatuses oli, toimus taas kontsa eraldumine. Niimoodi, konts näpus, ma bussi peale liipasingi.

Tallinnasse jõudes oli juba (tänu Maarjale) plaan - osta üks liim ning elada päev üle. Astusin esimesse kioskisse sisse:
"Kas teil liimi on?"
"Meil kahjuks ei ole, aga äkki selles teises R-kioskis on, mis bussijaamas sees on."
Noogutasin ja liipasin edasi - ühes jalas king, teises suss ning kontsaklots peopesal. Aga kui seal ka ei ole? Kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas ma sedasi trammi peale liipan, et kuskilt südalinnast liim leida, kuid õnneks polnud seda vaja. Jäi vaid žongleerimine ülivoolava ja kiirelt kuivava liimi, kinga ja kontsaga tingimustes, mis on kasutada bussijaamas, kui on teada, et riietele ei tohi seda mingil juhul tilkuda. Eks siis kannatasid käed. Tõsiselt, ma pole kunagi oma teadliku elu jooksul liimiga sedavõrd plökerdanud ning üsna mehine number ruutsentimeetrid minu sõrmedest (ja ühest käsivarrestki) sai liimiga kaetud ning hiljem naha pealmise kihiga koos maha kraabitud.

Aga vähemasti oli mul king! Vabandust: kaks kinga. Ma olin valmis selleks, et see kõik ei toimi ning viimaks olen ma taas paljajalu pealinnas (viimati juhtus see jaanuaris 2008, kui me läksime õega Ülemistesse mulle terveid saapaid ostma, aga vanade tallad andsid kuskil bussijaama juures alla - õnneks oli tol korral laupäeva õhtu ning pime ja... nuh, nii palju kange olen ma küll, et sellega ka päeval hakkama saada, kui vaja). Siiski, kingad pidasid vastu terve päeva, isegi pool teed Tartu bussijaamast koju ning alles siis hakkas konts taas iga sammu juures naksuma. Palusin teist mõttes, et ta koduni vastu peaks. Pidas.

Astusin uksest sisse, võtsin kingad jalast ja saatsin prügikasti.
Ma luban, et ostan endale sel suvel uued kingad. Ausõna!

uni

Öö võtab päevalt värvid,

keerab need väsinud pesunaise käega lohakasse puntrasse
ja lükkab nurka seisma.

Uned tulevad tasa.

Ainult küünised klõbisevad hellalt!
Ainult hambad naksuvad mahedalt!
Sabad on peidus.

Uned tulevad tasa,
hiilivad värvide manu ja haaravad...
Mille? Ja kuidas?

Heida pikali vaid

ja vaata!

3. Suurele Lagedale

Esmalt tervitan Jürkat ja Metsavana, kes koos nii rõõmsalt selgeks tegid, et kodus teki all kirjutades on tulemuseks erootiline hämarulme. Pugesin siis sügavamalt teki alla, et paremini ettemääratud žanris püsida, kuid, teate, mu tekk ei mäleta enam sõna "erootika" tähendsustki, seega... Ehh,ei vabanda! Lugege ise ja laitke maha, kui tahate. Sel korral siis selline pilt, žanr ja lugu:

Lumi sadas sel talvel eriti vihase hooga, luues hangi ja hangede taha järgmisi. Kõrgete latttarade taha jäävad külakeskused tõmbusid üha mornimalt ja kõrgimalt endasse, jättes kogu piiratud külalislahkuse nende harvade risttee kõrtside ja hajali kaugtalude kanda. Sellest polnud suurt midagi, sest alates teise poolmeetri lume sadamist ei liikunud suurtel teedel enam rändkaupmehi ega maadeavastajaid ja kolmas poolmeeter lukustas kodusesse kinnisusse kõige rahutumagi hinge.

Ainult üks mees tungis räätsadega üle lume kohas, kus sügaval lume all jooksid piirdetarad ja karjamaa põlluga vaheldus. Kaks halli hunti sörkisid pakast trotsides isanda kannul. Nii palju oli päevasest päikesetunnist juba tolku, et lumekoorik hunti kanda suutis, kui mees endiselt igal hommikul räätsasid jalakülge sidus ja neid ööpimeduses vandesõnade ja väsimuse valu saatel lahti sõlmis.

“Sa oled üks omapärane teeline,” oli üks nõid kord mehele öelnud. Mees ei arvanud teollest lausest midagi. Iga üksik inimene oli omapärane ja nende kohta, kes pikemaid retki ette võtsid või tuule saatel maailma ühest punktist teise triivisid, ei saanud just kuigi palju ühiseid sõnu öelda. “Sa otsid kohta, kuhu juuri ajada, kuid see koht leiab sind ise.”

“Minu asi on vaid õigel ajal seal olla,” noogutas mees. Teekonna osas polnud nõid talle midagi uut öelnud. Kõike nüüd kuuldut rääkisid tuuled, laulsid unenäod ja kinnitasid truult saatvad hundid. Kuid nõid ei andnud järele. Näis nagu oleks vanamooril vajadus talle midagi rääkida ja nii oligi mees tol õhtul kõrtsis maha istunud ja õlle kõrvale nõidnaise pajatusi kuulanud, et hommikul taas vaikuse saatel edasi kulgeda.

“Langenud Laane külast põgeneb talvel üks naine,” mõlkusid nõialt kuuldud sõnad mehe meelel. “Ehk tasub sinulgi sinna poole vaadata või Suurele Lagedale ekselda.”

“Suurele Lagedale?” irvitas mees. “Olgu, mis on, kuid Suur Lage on  deemonite maa ja sina võid mulle parem rääkima hakata, kes sulle maksis, et sa mu kindlasse surma saata soovid.”

Seda nõid enam ei rääkinud ja ega mees rohkem küsinud ka. Hommikul võttis mees oma räsitud välimusega pauna, kutsus hundid endaga kaasa ja hakkas taas maanteid mõõtma. Peagi sulasid ta taldade all sügise esimesed lumehelbed, kriuksusid ja krudisesid järgmised, pugesid põue ja saapasse kolmandad, silma ja suhu üha uued. Kui lumi sai liiga paksuks, peatus ta päevaks, hankis enesele räätsad ja jätkas. Sel moel minnes oli ta aastatega kulutanud mitu paari saapaid, teeninud siin ja seal juhutöödega ümarat metalli ja vaadanud laondamatu koguse loojanguid.

Kui kaks poolmeetrit lund oli maha sadanud, leidis mees end Suure Lageda serval sammuvana. Siin paistis maailm siledam, kuid iga lapski teadis Suure Lageda petlikkusest. Siin polnud päevad valged, vaid hämarad. Siin polnud ööd pimedad, vaid helklesid virmaliste pidevas lärmakas sajus. Suvel polnud siin kindlat maad, vaid ohtlikud laukad ja mürgised taimed. Talvel polnud turvalist redu, vaid reetlikud tuuled ja pakast trotsivad allikad.

Sihvakas jalg sirutus ette, pöid painutati sirgeks ja kaks õrna kätt rullisid villase suka üle varvaste, veeretasid sukaserva üle sääre, põlvest mööda ja kintsu peale puhkama. Kaks habrast kätt silitasid veel hetkeks üle sukakanga ja sirutatud pöid sukeldus varbad ees kulunud kinga sisemusse. Paks villane seelik varjas jalgade sihvakuse, kui naine pingilt tõusis, et mantel üle õlgade tõmmata ja uksest väljuda. Suur ruuduline rätik kattis naise tumedaid juukseid ja mantel õõtsus lopsakate rindade võnkumise rütmis. Külavärava juures naine peatus, heitis veel viimase pilgu maja poole, mis oli ta kasvamist pealt näinud.

“Kui ma su siin võtan, oleme me seotud” urises väravat valvanud poiss.

“Kui sa mind siin maha toetad, sünnitan ma sulle tütre, kuid veel enne kui kolm aastat mööda läheb, on sul küla peal veel kolm last. Mine parem kohe praegu ja leia oma õiglane kaaslane üles,” ohkas naine.

“Ja sepp ei sobinud sulle ka?”

“Sepp ei suudaks meist kumbagi õnnelikuks teha.”

“Nõid!” sajatas poiss ja naine kehitas õlgu. “Kakskümmend aastat on külas kõik valesti läinud. Alates päevast, mil meile nõid sündis. Mine! Mine ja vabasta meid oma taagast.”

Uus päev, uus pakane, uus hämar valgus vajutas oma pitseri mehe näole. Ta tõusis, haaras mantlitaskust paar pala ja astus edasi. Kura ja Pera, mehe alatised kaaslased, vaatasid pahura pilguga oma isanda poole. See oli juba kolmas päev ilma lõkketa, ilma sooja söögita.

“Pole mõtet magajaid tulega ärritada, kui midagi küpsetada pole,” sisistas mees hunte patsutades. Kaks hunti vahetasid mõne pilgu ja kadusid vaateväljast. Mees ajas räätsad jalga ja jätkas oma teed. Vahel vaatas ta kaugusesse, püüdes leida oma kaaslasi, vahel otsis varjudes noore naise kuju, kuid peale hämara vaikuse ei paistnud Suurel Lagedal midagi. Isegi igavene tuul näis veidikeseks vaibuvat.

Lume alt paistev hiiglaslik kivi ja selle kõrval kasvav kuusk ilmusid vaatevälja veidi enne õhtust pimenemist. Mees teadis, et seisis haldjakivi ees ja puu oli lohutusepiits.

“Iga koht on sama hea kui teine,” ohkas mees ja astus väravale lähemale. Kura ilmus mõned minutid hiljem, hambus hiiglaslik jänes ja Pera vedas enesega üht metsikut kassi. “Olgu siis täna lõkkga öö,” raputas mees pead, “kui te mind juba kuiva kivi ja puu juurde juhatasite ning lihagi endaga tõite. Olge te tuhandest tänatud!”

Kõrtsipealne tuba oli väike ja räämas. Nurgas õilmitsesid ämblikuvõrgud, madrats oli mulluste hiirte poolt puretud, kuid naine ei teinud sellest välja. Ta lasi ruudulisel rätikul voodile langeda, võttis palitu õlgadelt ja asus ümisemise saatel juukseid lahti punuma. Pikad tumedad lokid looritasid ta kuukahvatut nägu, kui ta siidiseid juukseid siledamaks harjas. Ednaga rahule jäänuna raputas ta mõned korrad mänglevalt pead, lubades kiharatel küünla valguses tantsida.

Ta otsis välja rasvatopsiku ja võidis pakasest pääsenud huuli. Hellalt liugles sõrm läikiva määrdega üle ta alahuule vasemalt paremale ja tagasi. Huul paindus sõrme teelt eemale, et hiljem taas trotslikult iseenda eest seista. Ka ülahuul hoidis ta sõrme pikalt enese päralt ja naine vaatas kõike veekausi peelgeldusest pealt. Tema huuled, mis olid veel noored ega näinud pakasest liiga räsitud, ootasid kannatamatult parkunumaid huuli, tugevamaid lihaseid, kuid täna oli kõik vaid mäng tema enese sõrme ja rasvase määrdega.

Purjus võõras vajus üle ta toaukse. Naine tõusis, lükkas käed puusa ja vaatas võõra iharaisse silmadesse.

“Kui sa mind praegu pikali paned, veedame me kolm ööd koos,” teatas ta karmilt,  “ ja seejärel jätkad sa ikkagi teed lõunasse. Vahimehed saavad haisu ninna ja püüavad su kinni veel enne kui suure sillani jõuad. Mine parem kohe ja sul on lootust vahtide eest pagema saada.”

Mees vaatas tol ööl pikalt virmaliste mängu. Just nagu igal pakaselisel ööl, oli kangas tema all lumel ja hunt kummalgi küljel vastu ta keha surutud. Ilma oma huntideta oleks ta juba ammu surma saanud, selles polnud enam kahtlustki. Nüüd oli see juba igapäevane, et hundid lisaks eneste vajadustele ka tema jaoks liha hankisid ning ta oli neile selle eest tänulik.

Kura ja Pera olid teda juba aastaid saatnud. Koos võitlesid nad sõjas Lääne needusolendite vastu, koos olid kandnud haavu ja vigastusi, koos maha jätnud oma pered ja sünnikodud.

“Pere,” ohkas mees vaikselt. Kord oli tal olnud naine ja kaks imeilusat last. Kord oli tal olnud maja ja põllumaa, piima andvad lehmad ja rammusad lambad, kuid siis tuli sõda ja võttis kõik. Needuse vaimud tegid põduraks ta lapsed ja tapsid kaasa. Needusi ajavad nõiad surmasid kümneid ta kaaslasi, hukkasid kura karjakaaslased ja lõikasid Pera ära omadest. Nad oli kolm üksikut hinge, kes taas kord kurjade vaimude ja deemonite kodus konutasid.

Suurel Lagedal polnud nõidu, kes kurje vaime oma sõdades kasutaksid. Suure Lageda deemonid olid selleks liiga võimsad, nii räägiti, ja mees oli õnnelik selle pisikese tõsiasja üle. Temal enesel polnud suurt tähtsust, kuid kuskil külades elasid pered, kes üksteisele veel olulised olid, kaaslaste seljataguseid kaitsesid, armsamaid voodisooja kaasa võtsid ja lapsi kandsid ja kasvatasid. Mõne erkkollase virmalisevihu ajal tundus talle, et temagi peaks seda veel tegema, kuid tavapärase rohelise naastes meenus ka koht, kus ta viibis, külm lumi ta külje all ja läheduse näljas olevad hundid külje vastas. Ta sasis huntide kasukaid ja püüdis magama jääda.

Külad olid selja taha jäänud, teed, mille ääres või külalislahkeid nägusid kohata, ei jooksnud Suure Lageda läheduses. Inimesed kartsid seda paika, teadis naine. Õigusega kartsid, noogutas see osa temast, mis maailmas palju enamat nägi kui inimsilm tabada suudaks. Suur lage oli matnud tuhndeid ja kord kõnnib siit üle suur sõda, mis viib vesistesse haudadesse liiga palju häid mehi. Vägevd deemonid saavad taas häiritud ja väega maa võtab oma osa.

Viimane võõras jalutas tormavas tuisus otse naise mantlisiilu sisse. Võõras peatus, püüdis viimasel hetkel kinni naise, kelle tasakaalu ta paigast oli löönud ja jäi pikalt imetlema naise lummavalt õrna nägu.

“Kui sa mind siin pikali paned,” sõnas naine vaikselt, “muutus lumi me all veeks ja kui sa me kohale kuuseokstest varju ehitaksid, saaks sellest hommikuks maja. Me mõlemad jääksime ellu, kuid kumbki meist poleks õnnelik. Ma kannaksin sinu kahte last, kuid sina ei suuda armastada nõida.” Naine ohkas ja jätas: “Mine parem edasi sinna, kuhu teel olid. Seal ootab sind kuldsete juustega neid, kellega kohtumist sa kahetsema ei hakka.”

Kui võõras oli kaugusesse kadunud ja viimane päike kustunud, laotas naine mantli lumisele pinnale, sõlmis patsi lahti ja hakkas juukseid siludes laulma. Ta püüdis veenda deemoneid oma ohutuses, ta soovis maksta ülepääsu eest ja rahustada rahutuid. Laul muutus tasahilju valjemaks, rütm teravamaks, sõnad selgemaks. Oma heleda hääle saatel tõmdas ta pluusi seljast ja voltis selle lumele. Aluskleit langes pluusile peale.

Laulu rütmiga kaasa minnes ja külma trotsides silitas naine kord üht, kord teist käsivart. Jõulisema rea saabudes kulgesid sõrmed ta paljale kõhule, liuglesid rindade alt ja tantsisklesid üle tumedate prinkis tippude. Ta lasi laulul endast võimust võtta, toetas käed selja taha mantlile, lükkas pea kuklasse ja surus pakasest väreleva rinna vastu virmaliste muutuvat mängu.

Siht ei ole enam kaugel, teadis mees lõket kustutades. Siin pool paistis lumi madalam olevat, justkui oleksid haldja või deemonid sadu tagasi hoida suutnud. Külm oli halastamatu kaaslane, juba näpistas ta valusalt mehe paistes sõrmi.

“Kas ühte või teist pidi,” ohkas mees kasukanööpide kallal kohmitsedes. Huntide pärast soovis ta vastu pidada ja nii sündis ka otsus: “Kui me paari päeva jooksul ei leia, mida otsima tulime, siis pöördume Suurelt Lagedalt eemale. Vahest järgmine talv annab vastuse,” ohkas ta lisaks.

Räätsad krusidsesid lumel endise usinusega ja mees seadis sammud kaugemale lääne poole,otse päikeseloojangu suunas. Roosatav taevas kriipis hämarusega harjunud silmi. Suure Lageda taevas näis esimest korda jagavat valgus, kuid seda vaid narrimiseks, et tuuni jooksul taas hääbuda, kasvatada varje, mis peagi olid valgusest taas eristamatud. Pimedus laskus, virmalised kosusid ja mees valmistus öök peatuma, kui veider laul teda enda poole tõmbas.

“Deemoni väele ma alla ei vannu,” siunas ta endamisi, kuid pöördus siiski heleda hääle suunas. “Naise häälega te mind ei köida!” vannutas ta veel vaikselt.

Ja seal see oli – kerge lumest tuulemüür ning müüri taga lõke. Üksik noor naine istus lõkke ääres ja keetis kannuga vett.

“Mul on liha,” kohmas mees tervituse asemel.

“Ja minul on kohvi,” naeratas naine. Naeratas! Mees ahmis silmadega naise läikivroosasid huuli. Külmast ehk veidi kahvatud, kuid täiuslikud ja elavad. Mees vaatas naise tumedaid lokke ja sõlmis mõttes oma sõrmed neisse juustesse. Ta istus naise kõrvale ja toetas justkui muu seas käe naise selja taha.

“Kui sa mind siin pikali paned,” sosistas naine, “muutub lumi me all veeks. Kui sa me kohale kuuseokstest varju ehitad, saab sellest hommikuks maja. Me mõlemad jääme ellu. Sel teel saab olema tülisid ja kaklusi, kuid ma luban sulle, et leppimised on sama kuumad kui tüli selle eel.”

Veel enne kui naine lausega lõpuni jõudis, tõstis mees oma pahema käe ja lükkas õrnalt kuni naine selili langes. Ta käsi liikus alla, kus villane undruk kattis siredaid sääri. Sõrmed voltisid mängeldes seelikuääre kõrgemale, peopesa hiilis üle suka tiheda koe, puges eddevaatlikult aluskleidi serva alla, kuni leidis tee katmata nahani.

Mees tõusis, et enne magusat olemist varikatus ehitada.

“Sa püüdsid nõia kinni,” sosistas naine mehe tegutsemist jälgides.

“Ma püüdsin naise,” kõlas lühike vastus, kui väits okste kallal askeldas. Vai vajus naise pea taha lumme ja kummalegi küljele, mantlist loetud sentimeetrite kaugusele.

“Sul on poeg paelaga käe ümber seotud,” ohkas naine vaikust lõhkudes.

“Selleks ei pea nõid olema.”

“Sul on tütar hõbeniidiga südame küljes.”

“Ka selleks ei pea nõid olema,” vastas mees raskelt ja heitis end mantlist tehtud asemele. Ta käsi leidis uue tee undruku alla, muukis lahti rõivaid hoidvad paelad ja haagid ning ese haavalt muutsid üleriided oma asukohta jättes mehe ja naise virmaliste valgel hingavatena mälestustest puhastuma.

“Ma olen nõid, sa ei saa seda muuta ja tuleb päevi, mil sul on raske leppida.”

“Ja tuleb ka teisi,” vastas mees huultega naise rindu puudutades. “Ma leidsin naise. Sina tead, ehk isegi armastuse, mida ma veel näha ei oska.”

“Armastus on mu paremas peopesas tugevalt lukus,” ohkas naine ja tõstis oma rusikas kätt. “ma ei tea veel, kas ma seda sulle avada tahan.”

Mees suudles esitletud kätt, libistas huultega üle surve all olevate sõrmenukkide ja naeratas: “Vähemalt on see ootel,” ja naine avas peo.

Hulk aega hiljem vaatasid virmalised kaht mantli ja kasuka vahele peidetud kogu, kel kirju undruk sääri kattis. Kaks üksildusest väsinud keha põimusid ühiseks soojuseks, mille kummalgi küljel lebas kuumav hunt.

“Miks sa külast põgenesid?” uuris mees vaikselt. “Kas nad... Kas nad tahtsid sind põlema panna nagu neis veidrates kaugkülades vahel nõidadega tehakse?”

“Hullem,” ohkas naine napilt.

“Miks siis? Keset talve lahkumine oleks võinud su hukata.”

“Nad tahtsid mind mehele panna,” ohkas naine ja puges sügavamale mehe põue. Mees naeratas ja hundid nihkusid veelgi lähemale.

Haige olemine on ikka tõeliselt saadanast. Pagan! Ehk ma pean tõsiselt läbi mõtlema variandi, kui kolmapäeval ikka tuleb haigusleht võtta. Muide, selles osas saaksin ma oma käe valgeks - ma siiani polegi kordagi haiguslehel olnud, aga kui kolmas päev nohuga (mis algas nii ilusasti) lõpeb endiselt masendava palavikuga, siis peaks vist vaimselt valmistuma.

Ühest küljest on see totakas sisemise kohustuse tunne. Ei taha nagu teisi enda eest tanki lükata, sest ilmselgelt peab keegi siis vabast päevast välja tulema. See oli kuradi oluline põhjus, miks ma värske nohuga (ja palavikuga) laupäeva ja pühapäeva tööl käisin. Tundus absurdselt ülkohtune panna reede õhtul kell kümme ülemus tanki, et ta hakkaks öösel tüdrukuid läbi helistama ja neid vabast nädalavahetusest pikkadeks päevadeks tööle kutsuma. Nii halb ju ka ei olnud ja kannatas täitsa elada. Tavaline viirus tõmbab end ise koomale ja need kaks vaba päeva, mis nädala algus toob, peaksid ju olema piisavad enda tervemaks magamiseks.

Aga kui ei ole? Tundub, et ei ole. Eks siis tuleb hakata selle pagana haiguslehe peale mõtlema. Me oleme tööl ikka naljatanud, et meil pole palk piisavalt suur, et haige olla (nii olen ma oma ülemustele alati vastanud, kui ma mingi värske nohu või kerge palavikuga viirusega tööl olen olnud), aga päris ära tappa nagu ka ei tahaks. Viimane aasta on näidanud päris mitmeid minust vaid mõni aasta vanemaid noori naisi, kes jala pealt insuldi või infarktiga kukuvad. Selle statistika osaks nagu ka ei tahaks hakata, eks ole. Pealegi, siis poleks minust väga pikaks ajaks mingit töö tegijat.

Aga nali naljaks, haige olemine on majanduslikult ikka räige põnts. Ma juba olen oma selle kuu eelarve miinusesse lasknud ja pean vist hakkama mingeid s.o.s. plaane koostama. Kurat! Ma olin nii uhke, et vahelduse mõttes jookseb üks kuu ka normaalselt maha ilma, et ma põdema, paanitsema või varuplaane tegema peaksin. Aga siis pange sinna paar apteegikülastust ja paar mäge pabertaskurätikuid, bussipiletid, milleta muidu hakkama saaks ja loomulikult ka see, et nädalavahetuse tööajaks ei jaksanud ma midagi kodus valmistada, vaid elasin puhtalt selle peal, mida söömiskõlbulikuna poest osta saab - ja sujuvalt ongi mitukümmend ülearust eurot kulunud. Jee! Kui nüüd aga haiguslehe peaks võtma, siis võib korstnasse kirjutada ka järgmise kuu eelarve. Arvutused, mida ma ses osast tegin, olid liiga jubedad siin kajastamiseks.

Muide, tegelikult pole viieaastasel ja kolmekümne viie aastasel tattninal absoluutselt mingit vahet. Tahaks täpselt sama moodi tuima pilguga (ok, mitte multikat ega minecrafti) vahtida ja lakkamatult viriseda. Nina valutab, selg on väsinud, tahaks lugeda ja kirjutada ja veelkord lugeda... Aga hiljemalt kümnendal leheküljel ei suuda silmad enam rida hoida...

Ja eile oli ju juba peaaegu mõnus... Ok nohu ja nõme ja nii edasi, aga palavikku peaaegu ei olnudki (võimalik, et tänu kahele lõunaunele). Tahan pai! Ja kommi! Ja et keegi teine minu eest süüa teeks ja koristaks ja et keegi viitsiks lakkamatult kuulata, kui ilgelt nõme see maailm on... Phähh!

Aga kuna asendamatud pole olemas, siis tuleb end rahulikult ja virisemata terveks ravida ja seejärel edasi võidelda - kümne küünega oma koha eest siin maailmas ja selles ühiskonnas... Rahu! Atšihh!

Ahjaa, nii palju veel, et kaneelised pannkoogid meega, vaarika-mustsõstramoosi tee ja kõrvitsa püreesupp (ohtra sibula ja muskaadiga) on mu parimad sõbrad! Ehk kui keegi teine ei tee, siis tuleb vähemasti ise endale haigena pai teha.

2. Uks kuhu iganes

Silmade taga on maailm, silmade ees on maailm, silmad ise on maailm. Just nii õpetati Lerenile alates päevast, mil temast kolmanda ajakorra maagiaõpilane sai. Esimese ajakorra maagid laususid loitse ja muutsid või lõid illusioone silmade ees olevasse maailma. Silmade esine maailm – maailm, mida nähakse ja kui puu muuta kiviks nii, et kõik vaatlejad sõltumata ajast ja ruumikorraldusest edaspidi seal kivi näevad, masinad kivi tunnetavad ja spektraalanalüüsi abil kuvavad, siis ongi tegemist „silmade esise maailma“ muutmisega.
„Parempoolne monitooring annab tulemuseks laiskus!“ käratas isand. Leren võpatas, kuid korraliku pingutamise asemel, lasi õige pildi hoopis käest.
„Vabandust, isand!“ pomises ta vaikselt, uuesti pingutama hakates.
„Sellest pole tolku, poiss,“ ohkas isand. „Istu maha ja räägi mulle, kas sa üldse tahad maagiatööstuses läbi lüüa?“ Saanud vastuseks poisi noogutuse, jätkas isand: „Sa oled lausa erakordselt nõrk silma esise maailma maagias ja su telekineetilised sõnumid on nii pagana krüpteeritud, et isegi luure otstarbel kasutades kuluks liiga kaua aega õige pildi lahti muukimiseks. Me lõpetame tänaseks, kuid enne kui sa järgmist korda minu juurde tuled, pead sa suutma pidada kõnelusi mõne kaugema planeediga. Ma ei soovi mingeid teise ajakorra alguse teksti ümbersõnastusi, vaid konkreetset vestluse ülekannet, selget pildiedastust! Midagi sellist, millega tehnoloogia toime ei tule.“
Teise ajakorra maagide elu oli keerulisem. Vahepealsete aastatuhandete paaniline tehnoarendamine mürgitas tahtmatult planeedi maagilist võimakust, kuid teatud vigade tasandil suudeti siiski mängida silmade esise maailma muutustega. Tõsi, tulemused olid enamasti väiksemamahulised ja ebamäärasemad kui vana aja maagide kohta käivates tekstides räägiti. Mitte keegi ei suutnud enam kivi kullakamakaks muuta. Parim, mida suudeti saavutada, oli imeõhuke kullatud kiht kivi pinnal. Ometi polnud tehnoarendamine maagia seisukohalt vaadatuna päris mõttetu olnud ning pärast suuremaid ajuuuringute analüüse, kõrgtehnoloogilist eksperimenteerimist suudeti tuvastada, et kõikidest neist, kel oli annet silma esise maailma loitsude teel moondamiseks, oli osadel ka oskus silmade taguse maailma teistmoodi kasutamiseks.
Kuulujutud liiguvad kiiremini kui inimene, mõtted tempokamalt sõnadest ning ideed ja unelmad kiiremini valgusestki. Teise maagiaajastu maagid olid sidepidajad kõikide maailmade vahel. Tehnotuhanded olid inimkonna üle Universumi laiali pillutanud, kuid enne teise ajastu maagide tõusu, oli kommunikatsioon vilets, hakkiv ja kümneid aastaid ajast maas. Sidemaagid, keda koolitati silmade taguse maailma kaudu suhtlema, jättes kõrvale kõik välise maailma füüsikaseadused, kasvasid üha rikkamaks ja tugevamaks, kuni nad viimaks kukutati.
Leren noogutas, oli juba toast välja teleporteerumas, kui isand hõikas: „Ahjaa, ma tahan tolle planeedi visuaalset maketti!“
„Kolmanda ajastu maagiat,“ mühatas Leren endamisi ja astus klassiruumist oma tillukesse magamiskambrisse. Maagia õpilaste elamistingimused olid kasinad kuid vajadusi arvestavad. Mitte keegi neist ei tohtinud kasutada tavapäraseid hõljuksõidukeid, vaid liikusid kas jala või hilisemate õpingute ajal juba teleporteerumist kasutades. Siin polnud midagi tegemist maagiaga, vaid kõigest ruumi füüsikaliste seaduste ja tõenäosusega manipuleerimisega, mis vastas selgetele valemitele ja allus tehnoloogilisele loogikale – eseme ümberpaigutamise lihtsus oli võrdelises seoses eseme sisemise mina-teadvuse suurusega ja pöördvõrdelises vahemaa kuubiga.
„Jälle poosetad!“ See oli punapäine Krio, Lereni toanaaber, kes voodil vedeledes turtsus.
„Anna endale aega, keskendu arvutustesse ja sa saad ka hakkama!“ Arvutused, pidev ja lakkamatu universumi kõverruumi ümberarvutamine oli Lereni trump. Ehk võis seda tõesti poosetamiseks nimetada, kuid samas . miks pagana pärast oleks ta pidanud kasutama treppe, koolihoovi ja veel kord treppe, kui enda ruumis ümber paigutamine oli sedavõrd lihtsam.
„Arvutamisega saan ma hakkama,“ ühmas Krio. „See on see pagana loll tunne, et kui mu arvutused alt veavad, lõpetan ma kus iganes.“
„Oota!“ keeras Leren end kannalt ringi, lõbustatud pilk silmis. „Sina, kes sa andsid peksa neile lõunast tulnud ülikutele juba siis, kui nad sinust pea jagu pikemad olid, kardad teleporteerumise lõhestumist?“
Krio ja Leren alustasid  õpinguid samal ajal. Leren ei unuta iial, kuidas ta võõristavalt punapäist poissi vaatas. Krio tuli kõrgklassist, kandis viimase tehnoloogia saavutusi endaga alati kaasas, hoidis oma pea nii püsti, et vihmasema ilmaga oleks niiskus ta ninasõõrmeisse tunginud. Seda muidugi juhul, kui Kriol oleks olnud samasugune väike nina nagu Lerenil, mitte mägede suur ja kergelt kongus monstrum keset nägu. Kui paar vanemat lõuna rikkurit nende kallal norima hakkasid, sai Lerenile kiiresti selgeks, et Kriol on päris mitmeid põhjusi uhke olemiseks ja paremsirge, mis niidab pea jagu pikemaid ülbikuid, muutus internaatkooli tingimustes üheks olulisimaks neist.
Kriost ja Lerenist said toanaabrid ning pinginaabrid neiks mõneks aastaks, mil teise ajastu kombe kohaselt suurtes rühmades õpiti. Krio oli tugevam loomingus ja Leren arvutustes; Krio silma esise maailma maagias ja Leren silma taguses. Nad olid lahutamatud ja täiendasid teineteise võimeid, juhendasid vastastikku ja Krio klobis suurima heameelega läbi kõik, kes emmale kummale neist vähegi teravama sõna ütles. Tänasel päeval vaatas Krio kõikidele oma kaasõpilastele ülalt alla ja noore mehe õlad olid vähemalt kaks korda laiemad kui ta toakaaslasel. Nüüd olid nad ülemastme õppurid, kellele väiksemad alt üles vaatasid, kuid Leren teadis, et kui vaja, sõidaks Krio ka täna pasunasse neile, kes Lereni kohta halva sõna julgevad öelda.
„Kuule, Krio! Kui sa nüüd olukorrale matemaatiliselt lähened, siis kummal juhul on ilmumise tõenäosus suurem, kas põrandalaudade sisse või nende peale? Mida väiksem on keskkonna energiatihedus, seda suurem on tõenäosusega manipuleerimise võimalus. Ja ma ei pea siin silmas hetke energiatihedust vaid energiatihedust üle võimaluste kõvera ehk arvesta ka seda, et põrandalauda saab vajadusel kasutada primitiivse relva või kütusena.“
„Just nagu ma ei teaks seda! Ja ma ju teleporteerun, kuigi mitte koolis ja kindlasti mitte sel moel nagu sina. See on tegelikult päris võigas vaatepilt, kuidas su keha varbast alates molekulihi kaupa ilmuma hakkab.“
„Ja mina pidasin seda kergeks koputuseks uksele või hoiatuseks, et ma olen nüüd tulemas,“ kehitas Leren õlgu. „Puhas gravitatsioonilise aegruumi geomeetria. Pooled meie meistrid kasutavad seda varianti.“
„Ehk kaheksa selle planeedi parimat maagi, tahtsid sa öelda. Mitte ühtegi maagiavälist isikut ma seda kasutamas ei tea, seega joonistad sa liikumise üle maagia võrgustiku? Aga see on ju jama ja sa tead seda isegi! Maagilised jõujooned reostati juba esimese tehnoajastu ajal ning teine tehnoajastu solkis ära ka vaakumkandelised jooned, mis telepaatia ja kaugsidega seotud on.“
„Ja-jah, ja silm ise on maailm ning kui me laseme oma kahe murdumispinna vahelise olluse hiiglaslikuks areneda, selle teiste samasugustega liidame, saame uue jõujoonte võrgustiku, mille abil manipuleerida nii sellega, mis on silme ees kui ka sellega, mis silme taga. Kurat! Seda õpiku teksti oskab iga kaheksaaastane rääkida, kes vähemalt nädala siinses asutuses viibinud on ja ometi ei vii õpik mind grammigi edasi mu järgmises ülesandes.“
„Millises?“
Soovimata vastata, Leren vaikis. Ta vedas end oma voodi juurde ja vahtis tühjal pilgul kuuli, milles oli vaid valgus. Kaks puud, tilluke uks ja valgus – tema silma sisene maailm sellisena nagu ta meister seda omal ajal nägi.
„Su silmade sisene maailm on lõputu juba õppimatagi,“ oli meister nende esimesel kohtumisel rääkinud. Seal on küll puud, mis kajastavad murdumispindade olemasolu, kuid korraliku koolituse juures suudad sa need puud teiseteisest eemale ajada ja sinust võib saada maag. Tahaksid sa seda?“
Leren oli vaid noogutanud. Maagia oli taas populariseerinud ning kuigi kõik teadsid, et tänapäeva maagia pole ligilähedaseltki selline nagu iidsetel aegadel, unistas pea iga kuueaastane, et just tema avastatakse ja maagiat õppima kutsutakse. Leren oli praktilise meelega poiss ega julenud neist asjust unistada, sestap oli ta tõeliselt üllatunud, kui tema esimene õpetaja maagi kooli kutsus ja Lerenit katsetada lasi.
Nii sai temast õpilane koolis, kus esimestel aastatel õpiti nagu vangid – iga laps pikkadeks päevadeks tooli külge aheldatud. Ainult ahelaid polnud ja veidi hiljem sai Leren teada, et just nii õppisid teise ajastu maagid. Tol ajal hiiglaslikes kombinaatides, kus vormiti sadade viisi sidepidajaid, kes valdavas enamuses vaid valitsuste heaks töötasid ja planeetidevahelise telegraafi rolli omasid. Jõujooned olgu tänatud, et vanemas vanuseastmes taas esimese ajastu maagia õppemeetodeid kasutati – vaata oma meistri tegemisi, abista teda abitöödel ja õpi kõike, mida näed, kuuled, tunned või mille tunnetus justnimelt puudu on.
„Makett,“ teatas Leren viimaks Kriole. „Makett minu planeetidevahelisest vestlusest.“
„Ehk ühe maailma kasutamise muutmine teise maailma tajuks.“
„Jap! Läätse murdumispindade aktiivkasutus, silmasisene ümber krüpteerimine ja muu taoline pask, millega ma hakkama ei saa.“
„Sina! Arvutamisgeenius ei saa vajaliku ümberkrüpteerimisega hakkama?“
„Pole ma mingi geenius! Aga, tead, see, millest sa enne rääkisid – see jõujoonte tunnetus. Kui nüüd mõtlema hakata, siis võib sul õigus olla. Minu gravitatsiooniline aeg-ruum, mille fluktuatsioone ma mõõdan ja läbi tõenäosusemanipulatsiooni ära kasutan – peamiselt kasutan ma tegelikult tehnovirvenduste ruudustikku, kuid tehnovirvendus on ühtlasi maagia reostus ja võimalik, et sealt alt on võimalik tunnetada ka jõujoonte ning vaakumjoonte kulgemise mustrit.“
„Olgu! Ma püüan selle üle veidi mõtiskleda, kui sa mulle millalgi piisavalt aega annad.“
„Palju on piiravalt?“ irvitas Leren.
„Kui ma su larfi iga päeva näen, siis pole seal kindlasti piisavalt aega. Kui sa aga kõrgesse oma ülesannet täitma suundud ja sealt enne tagasi ei tule, kui sul kolmanda maailma iga manipulatsioon selge on, siis olen ma ehk suutnud mõne järgmise küsimuse formuleerida. Muide, mind on alati imestama pannud, et miks, lummuse pärast, on su silmasiseses maailmas see totakas uks? See oleks justkui mingist veidrast lasteraamatust välja lõigatud dimensioonirändamine.“
„Ma saan sinna sisse,“ kehitas Leren õlgu.
„Päris sisse? Mitte nii nagu toimib silmataguse maailma kommunikatsioon, et sa sirutad välja ja kogud kokku jagatava info või viskad midagi endast välja? Mitte nii nagu normaalsed inimesed silmasisemust tajuvad? Sa tead, et me vaatame seda maailma, sikutame suuremaks, väiksemaks, viskame välja, kuid see on alati nagu õhupalli venitamine. Maailm ise ei muutu.“
„Jap, päris sisse. Nii nagu me astume mööda tänavat. Uks laseb sisse ja laseb mu teadvusel taas silmade taha tõmmata, kui tahtmine või vajadus peaks tekkima. Aga see ei ole lahendus! See ei vii mind mitte kuhugi!“
„Mis mõttes ei vii mitte kuhugi! Kas meister nõudis maketti silmade esises maailmas või peldalt maketti?“
„Maketti, täpsustamata kujul,“ ei suutnud Leren sõbraga sammu pidada.
„Mees, silmasisene maailm on sinu oma! Sinu isikliku fantaasia ja maailmatunnetusega piiritletud. Sa võid olla arvudefriik, aga ära tule mulle ütlema, et sinu fantaasia ülemine piir ongi valge igavik!“
„Hei-hei! Valgel igavikul pole häda miskit. Kogu selle aegruumi ruudustiku ja tõenäosuse pidevate algoritmide kõrval on valge igavik üsna meeldivaks vahelduseks.“
Krio oigas. „Kas sa eksid seal ära?“
„Kui ma tahan,“ kehitas Leren õlgu.
„Kaotad ukse silmist ja tajust?“
„Samad sõnad.“
„Ja seal on perspektiiv ja silmapiir?“
„Enamasti mitte. See oleks liiga palju arvutamist. Pealegi ütleb mu sisetunne, et uks toimib paremini, kui ukseesise osas suuri eeldusi pole või see su ootusi petta ei saa. Iga ese, iga reegel ja värv on meeldiv mingist vaatenurgast, kuid võib valmistada täieliku pettumuse mõnel teisel hetkel.“
„Sinu maailm, sinu fantaasia,“ sosistas Krio. „Mees, sul on ikka eriliselt sitt fantaasia! Olgu, ma siis kasutan oma loomevõimet sinu eest. Kuhu see uks veel viib, lisaks su silmadetagusele maailmale?“
„Ee, ma ei tea, aga ma võin katsetada.“ Leren viskas end voodile pikali, lasi silmal kinni vajuda ja suunas kogu oma teadvuse silmade tagaküljele. Õrnalt teadvusega surudes, nügis ta tagumist murdumispinda – koputas uksele, nagu ta ise armastas mõelda. Uks avanes ja vajus selja taga uuesti kinni. Leren hingas sügavalt sisse, mõtles hetke, kuhu ta minna tahaks, avas seejärel ukse ja läks.
„Mees, raisk, kao mu silmast ära!“ röögatas Krio mõned minutid hiljem.
„Hei, ma olen siin juba päris jupp aega. On sul vast maailm loodud! Pole ime, et su kirjandid kordades elavamad olid kui minu omad.“
„Kao minema! Tõmba uttu! Pask, oli mul vaja sulle ideid anda!“ Terve maailm Lereni ümber võnkus sisse kumavast karjest. Nüüd ta siis teadis, mis tunne oleks olla õhupalli sees, mille kilese pinna vastu on surutud ruupor.
„Rahune!“ röögatas Leren. „Mul ongi parem idee!“
Kui Leren Krio silmast kadus, ohkas kannatanu kergendunult. Aga Leren ei hakanud teisel voodil rääkima. Leren ei avanud silmi, ei ilmutanud mingitki kohal olemise tundemärke. Meditsiinilises mõttes oli poiss koomas. Krio avas Lereni silmalau ja uuris, kuid ka seal, tolles kolmandas maailmas polnud Lerenit kohal.
Kulus tund, teine ja kolmas. Kuid õhtu ööks sai, ei pidanud Krio enam vastu, vaid läks meistrit otsima. Muidugi sai ta sõimata nii iseenda kui Lereni rumaluse eest, kuid teravate sõnade peale kehitas Krio juba aastaid õlgu. Mis nad temaga ikka teeksid? Viskaksid koolist välja? Vaevalt! Seejärel tegi meister sedasama, mida Krio mitme tunni eest: kuulas Lereni südant, uuris kõiki kolme maailma, tunnistas noormehe koomas olevaks ja istus voodi kõrvale muudatusi ootama.
Kuuendal päeval, kaheksakümmend kuu tundi pärast meistri lahkumist tulid ka oodatud muudatused. Leren avas silmad, tõusis istukile ja laskus sealsamas pikali. Silmade esine maailm ei peaks ringi käima!
„Miks ma tilguti all olen?“ küsis ta segadusse sattudes.
„Sa oled tagasi! Sa oled päriselt tagasi!“ kriiskas Krio. „Kurat, ma kartsin, et sa ei leiagi enam teed tagasi.“
„Mis mõttes? Ise sa käskisid mul ust katsetada. No ma siis arvutasin veidi. Astusin ukse kaudu silmade ees olevasse maailma ja teleporteerusin. On tõeline lust, kui sa pead kaasas vedama ainult oma vaimset olemust ja võid füüsiliste molekulide arvutused täielikult kõrvale jätta. See avab absoluutselt uusi võimalusi.“
„Ja sa arvutasid kuus päeva teleporteerumise võimalusi?“ ei suutnud Krio hästi uskuda.
„Mitte ainult ja enne kui ma midagi targemat öelda oskan, peaks mõneks kuuks või aastaks teaduse poolt kinnitatud universumi toimimise võrranditesse süvenema. Noh, et kui kasutada siin ära neid võimalusi, mis avanevad kõikidele läbi graviton-antigraviton infokannete, siis peaks maagilise tasandi teleportatsioon olema võimalik… no ütleme, et vähemalt lähimate asustatud planeetideni. Olgu, selleks tuleb enne võikaid arvutusi teha ja lihtsast aegruumi muutuste jälgimisest siin ei piisa.“
„Mida ma teinud olen!“ oigas Krio. „Loomulikult tahad sa nüüd, et ka mina end matemaatika sügavustesse pressiksin ja sind su materiaalse reaalsuse uurimises aitaksin?“
„Tahad sa saada sama võimsaks kui esimese maaigaajastu maagid? Muuta kive kullaks ja luua tolmust toitu?“
„Just nagu see võimalik oleks! Kümned tuhanded aastad teaduse arengut ja mõistuse ratsionaliseerimist on maagilised jõujooned praktiliselt tapnud. Halloo! Kes sa oled ja kus sa oled, vaata kalendrisse ja uuri, mis planeet su jalge all kõigub! Pealegi on silmade sisene maailm uus saavutus maagia valdkonnas. Uus ratsionaliseerimata jõu kasutamise võimalus.“
„Vastupidi!“ ergutas Leren. „See oli kasutusel nii esimesel maaiga ajastul, kui ka teisel, kuigi siis juba vähem, sest nad, idioodid kasvatasid endale jalgadel raadiosaatjaid, mis kandsid infot kiiremini ja kaugemale kui nende tehnilised analoogid. Mõtle seestamistele! Mõtle vaimu- ja kummituslugudele. See pole mitte midagi muud kui kahe murdumispinna vahelise massiivi uksena kasutamine.“
„Ma ei mõista!“
„Oh jah, räägi nagu lapsega. Sa tead, mis asi on lääts? Ja seda, et sellel on kaks murdumispinda – üks sisenemiseks, teine väljumiseks ja kokku murravad nad maailma täpselt nii nagu sinu silm suudab. See, mida meile õpetatakse on oma silmaga manipuleerimine. Me ei saa manipuleerida pindadega, mis on füüsilise maailma osad, vaid ainult sellega, mis on nende vahel. Aga sinagi tead, et sedasama läätse pilti koos kahe murdumispinnaga tunti juba kümneid tuhandeid aastaid tagasi ning toonased geeniused ei vajanud üldlevinud ja meistrite poolt kinnitatud teooriat selle kõige rakendamiseks. Silmasisene maailm on piiratud vaid kujutlusvõimega. See pole mitte lihtsalt uks, vaid Uks Kuhu Iganes.“