Pealkiri sai suursugusem kui selle alla tulev tekst. Ei, ma ei kavatse siin rääkida mingisugusest müütilisest ängist ega viletsast elust või skisofreeniast. Kaugel sellest! Ma ei kavatse üldse rääkida kunstist, kuid ma kavatsen rääkida natuke meestest ja naistest. Pigem räägin ma täna oma isiklikust kitsarinnalisusest.
Ma olin siis neljateistkümne aastane, kui me ajaloo tunnis Suure Prantsuse Revolutsioonini jõudsime ja minu tilluke teismelisehing püüdis kinni punase paela kandmise moe. Eks oma osa oli kindlasti ka tõsiasjal, et just sel ajal, kui ma põhikooli lõpusirgel olin, oli laialt moes kanda musta sametpaela koos mõne kristalli või kiviga. Mäletate veel? Pael, mis üsna tihedalt su kaela ümbritses ja enda otsas mõnd naeruväärselt jaburat kaunistust kandis - klaassüdant või plastikpisarat.
Punane pael ümber kaela. Märk giljotiinist - karjuv vihje pea ja keha eraldatusest, luges mu arenev mõistus välja. Ma ei hakka rääkima neist radadest, mille mu teismeline mina mõtete jätkamiseks valis, kuid üks on kindel: vajadus pea ja keha eraldatusest saatis mind ustava joonena.
Mõistuse ja keha eraldatus - üks suuri feminismi aluseid. Ma ei ole feminist, pole kunagi olnud, kuid möödunud sajandi algusesse jäänud naisõiguslaste võistlust vaadates, paistab silma välimuse võitlusesse toomine. Veider, kuidas seesama keha pidi hakkama kandma kangast plakatit mõistuse ja keha eraldatusest. Ma ei väida, et ma pooldaksin kodukanandust või naiste mõistuse puudulikkust. Kaugel sellest! Kuid sama kummaline on vaadata millegi ainulaadse ja värrtusliku sihikindlat hukkamist.
Ühest küljest räägime me laste äärmiselt erinevast arengust, erinevatest vajadustest hariduse saamisel ja teise käega loome koolivorme, milles tüdrukud, nii nagu poisid, kannavad ülikonda ja lipsu. Terve kahekümnes sajand paistab silma mõttega: "Kõike, mida kannab mees, võib kanda ka naine!" Kallutatus? Kreenivajunud laev? Noh, õnneks on 21. sajand mõttele vastu tulnud ja kõik need pigem retuuse meenutavad teksad karjuvad tänaval: "Kõike, mida kannab naine, võib kanda ka mees!" Ma ei saa öelda, et ma kummalegi neist lausetest sajaprotsendiliselt kaasa elaksin, kuid, mis seal salata - ilusat tagumikku on ikka hea vaadata (ka eest poolt).
Kuid läheme vahelduseks tagasi algidee juurde. Terve sajand poomisnööri naisterahva kaelas tõestamaks, et naine on inimene, mõtleb nagu inimene, hingab, tunneb, vajab tunnustust ja edu - nagu inimene - ja ikka tabasin ma täna hommikul Jüri Üdi Klubi kordust vaadates raevutsemas. Lauas istus kaks noort naist, näiliselt mõtlemisvõimelist, ja lasid end üle valada väljendist "naisluule", justkui oleks see midagi muud kui "luule". Räägiti "Eesti luulest" ja "Eesti naisluulest". Väidetavalt on Eesti luules "tugev naisluule lint" jooksmas (täiendina lisati kiiresti fraas "alates Alverist, Underist..."), jättes petliku mulje justkui oleks meil naisluule tugevam kui meesluule.
Leo kunagine märkus, et ta ei pea naiskirjanikke kirjanikeks, jäi mulle omal ajal ehedalt meelde. Oma egoismis tahaks ju öelda, et pole neil naiskirjanikel häda midagi ja kui on ikka hea kirjanik, siis pole grammigi vahet, milliste genitaalidega ta sündis (lips poomisnöörina mõistust kehast eraldamas). Ja ometi on vahe! Võtan raamatu kätte, loen esimesed leheküljed, teen endale märkuse autori soo kohta ja kulgen siis kaanelt kontrollima. Midagi sõnastustes on teisiti, rõhuasetused muudavad positsiooni, tunnete sügavuse tunnetus heliseb kas viiuli- või bassivõtmes. Ja kui "naiskirjandus" eristub "meeskirjandusest" sel moel, ehk polegi siis vale rääkida "naisluulest" ja "meesluulest" (kuigi see sõna manab silmade ette paraku Luks, Wimberg...) - helisevad erinevalt, tunnetuvad soopäraselt, kõlavad erinevas võtmes - kuid meesluulest me ju ei räägi? Ei rääkinud nemadki seal lauas. Õnneks jõudis kõrvallaud üsna sarnaseid ideid esile tõsta.
Mulle meeldib võrdsus, "sooline võrdõiguslikkus", kui teile meeldivad keerulised sõnad. Sooülene võrdsus, kuid mitte sootus. Naine ei ole mees ja mees ei ole naine. Mina olen mina ja ei keegi teine. Ma tahan selle teisega võrdseid võimalusi, kuid soovin, et mind siiski nähtaks "minu enesena".
Nii juhtuski, et kui meile pooleteise nädala eest ettevõtte uut vormiriietust ning sellega kaasatulevat erkkollast lipsuparoodiat (ühes otsas on aas, millest "lips läbi lükata ja siis kaela tilpnema jätta") näidati, võttis minu kitsarinnalisus sellest siidnöörist hammastega kinni. Miks mitte hoida naises midagi ürgomast? Miks mitte hoida mehes midagi ürgomast? Naiselikkust ja mehelikkust. Ja üsna iseenesest voolas üle mu huulte lause: "Selle asemel oleks võinud ju kohe poomisnööri jagada."
Ehk kui need uued vormiriided kord jõuavad ja te märkate kõikide erkkollaste lipsude vahel kedagi, kes seda endiselt ei kanna, võite te hetkeks omaette muiata - ehk ongi see naine, kes kord poomisnöörist rääkis ja mõistuse selle abil kehast eraldas...