Te kõik juba teate, et ma juba jupimat aega oma hambaid hakkasin korda tegema. Hehh, olgem ausad, tänu oma hirmudele olin ma lasknud hambad varemetesse. Ei, Ma ei kavatsegi rääkima hakata sellest, kuidas ma olin võimeline pigem uinuma ühel küljel, taluma valutavat hammast, lähenema ise nööpnõelaga mõnele tekkinud mädapunnile… Ja seda lihtsalt selleks, et lükata edasi vältimatut, lükata edasi seda, et hambaarst võib vahel juhtumisi haiget teha.
Mina olen seal nüüdseks juba viis korda käinud, pannud sinna magama suurema summa kui ma iial arvasin oma eelarvest võimaliku olevat ja kui veel umbes kaks-kolm korda saab käidud, võib öelda, et varemed on… mitte taastatud ja mitte ka väljanäitamiseks üles vuntsitud… vaid… „konserveeritud“ oleks ehk parim sõna.

Aga hambad ise on üks teema ja raha on teine, kuid hoopis olulisem, nii nagu iga teisegi tegemise juures, on kogemus. Kogemus, millest saab õppida iseennast ja end ümbritsevat maailma paremini tajuma. Maailmas on palju asju, mida ma kardan – koerad ja arstid ja lahtised redelid, kurjad või salalikud inimesed, parklas seisvad rekkad, millede vahelt ma läbi pean astuma… Ometi saab selle kõik kokku võtta vaid ühe märksõnaga – ma kardan olukordi, mis potentsiaalselt võivad haiget teha. Valust enamgi kardan ma hetke, mil ma pean end vaimselt ette valmistama võimalikuks valuks.

Usaldus tuleb siinkohal märksõnaks. Nii nagu ma usaldan insenere, kes on valmistanud hiiglaslikud masinad, mis tõepoolest ei kukugi sulle pähe, kui sa nende vahelt läbi lähed, kuid ei suuda mingilgi moel usaldada inimest, kes kõikuvat redelit kinni hoiab. Täpselt samamoodi tuli nüüd õppida usaldama hambaarsti; unustada ära kõik lapsepõlvetraumad, kus võisid karjuda ja arst teatab, et „see ei saa valus olla“ (kuigi oli), teravad sõnad ja ebameeldivad kogemused mingitest vahepealsetest aegadest. Ma pidin õppima usaldama! Arvestades mu elustandardit ja sotsiaalse liikuvuse taset, pole raske aimata, et just „usaldama õppimine“ kujunes parajaks pähkliks.

Ometi sain ma isegi usaldusega mingil moel hakkama. Esimesed korrad end ise jõuga tooli külge vajutades, kuid samal ajal täie mõistusega tööd tehes – „Näed, ta ei tee ju haiget!“, „Heli ei tapa!“, „Jälgi ennast, see ei ole ju reaalselt valus, kui ta siin natuke kraabib või vajutab või…“ Nojah, olgugi, et mulle on antud emotsionaalsed ja irratsionaalsed hirmud, on mul õnneks ka mõistus, mis üldjuhul iseendaga hakkama saab. Mõistus, mis kontrollib kõike, isegi spontaansust.

Sel korral algas kõik sellest, et esmaspäeval helistas mu hambaarst ja rääkis, et neil on õdedega kerge kriis ja ta tahaks mu aja neljapäeva pealt teisipäeva peale tõsta. Mõistus, mis kontrollib spontaansust ei armasta ajastuste ümberplaneerimist. Tusase ja turritavana võtsin end nii palju kokku, et suutsin viimaks ülemuselt uurida, kas saaks. Sai. Ja siis see tuli. Ajastus oli vale! Mõte täiesti eeltöötlemata ning paanika kasvas. Irvitasin endamisi, et ma olen ikka maailma üks viletsamaid igasuguste muudatuste suhtes. Oh, kuidas mulle meeldiks, kui aeg voolaks ootamatusteta, iga plaani jaoks oleks aega seda seedida ja sisse elada, kuid ma ju tean, et see on ilmselgelt võimatu soov. Elul on omad käänud ning need suslikud tulevad alati ootamatult ja maksimumkiiruse juures, lastes sind vaid hetkeks hirmu tunda kurvist välja lendamise ja puu otsas maandumise teemal.

Peod niisked, astusin uksest sisse ja tuvastasin teisegi kõrvalekalde tavapärasest – õde oli vale. Vedasin end tooli, lasin alla sõidutada ja tabasin vist esimest korda selle suve jooksul, et nüüd ma tõepoolest usaldan seda hambaarsti. Sisemise veendumusega, et ta ei tee mulle haiget, avasin suu ja jäin ootele. Esmalt süst sinna, kust hambad parandamist ootasid, too sama alumine suuveerand, millel üks räbaldunud tarkusehammas endiselt väljatõmbamist ootab (ja mis mind vahel valusähvatusega ehmatab, kui ma tolle suupoolega hammustan või unes hambad tugevamini kokku surun, kuid muul ajal rahulik on) ja teine sutsakas ettepoole, esimesi hambaid turvama, seejärel kivi eemaldama.

Tagumiste hammastega oli kombes, helikopterid tõusid ja maandusid mu mõttes, NATO hävitajad kimasid üle tartu. Päike läks pilve taha, märkisin endale, kui lagi tumedamaks muutus. Urin jõudis esimestele hammastele lähemale ja need olid hellad. Olgu, selle ma elan üle, lubasin iseendale ja uurisin edasi lage. Päike tuli pilve tagant välja, käis mõttes ääremärkus, kui kolin tollele suuveerandile lähenes, mida süstiga kostitatud ei olnud. Käed haarasid tugevamalt tooli käsitugedest, varbad tõmbusid kronksu ning pea vajus kaelalihaste pingutusest sügavamalt tooli. Valus ei ole, nentisin ma endale, kuid lõdvemaks lasta ei julgenud. Vesi ronis kurku ja ma tõstsin käe.

„Oli valus?“ uuris arst.

„Ei! Lihtsalt vesi läks kurku.“

„Kui sa tunned, et ei suuda, siis me ei pea täna kõike tegema, kuid perspektiivis on see vaja ära teha,“ teatas tema.

Vaagisin hetke öeldut, hindasin enda seisu – valus ei olnud, usaldus on paigas: „Ma arvan, et ma praegu jään veel ellu,“ pomisesin vastuseks.

Arst naeris hetke, ütles midagi südantsoojendavat ja asus edasi tegutsema. Päike läks pilve taha, nentisin ma endamisi, kuid valus ei olnud. Lasin end veidi lõdvemaks pärast endaga sõitlemist. Kui usaldad, siis lase tal ometi teha! Usaldad või mitte? Usaldan, nentisin. Ja taas ronis kiviraiumine nende esimeste hammaste poole, mis enne tundlikud olid. Huul oli juba jäik, tabasin end mõttelt, keel on töllakil, järelikult… Ai, raisk, see siiski oli valus! Mitte teravalt valus, kuid parasjagu piinavalt. Ei midagi sellist, mida ei suudaks natuke taluda.

Ja kui ta sellega lõpetas, sain ma endale pilgu visata – jalad värisesid, käed värisesid. Parem käsi värises rohkem, see tõmbles. Mõtlesin endamisi, kas käte erinevus on tingitud pisut ebamäärasest asendist, andes ühele käele rohkem liikumisruumi, või hoopis füsioloogilistest eripäradest, isiklikust käelisusest või psühholoogilisest omapärast lasta ühte kätte voolata sõnastatud mõtetel ja teist teed selle vähese, mis jäi veel spontaanseks. Päike läks pilve taha! Mulle meeldis mõte spontaansuse suunamisest ja ma lasin mõttel sel teemal veidi reisida. Usalda, kordas hääleke mu peas vahele, kui arst viimaks mu aukude puurimiseni jõudis.

Esimene auk sai puuritud. Esimest korda nende kõikide kordade juures ma tundsin puuri liikumist augu põhjas kerge valu moodi aistinguna. Lugesin endale sõnu peale, et küllap see on närvidest, mis viimaks natuke liiga palju pingutuma pidid kivi eemaldamise ajal. Ära satu paanikasse! Usalda! Puur liikus tagumise augu juurde. Servades polnud midagi, kuid üks koht augu tagumises servas oli valus. Sel korral juba tõeliselt valus. Päike läks pilve taha. Ei mingit meelepetet, valu oli reaalne. Millal päike välja oli tulnud? Miks polnud ma märganud lae valgenemist?

Andsin oma valust teada, sain teisele poole hambaid veel ühe süstlaaugu. Too esimene auk, mille juures ma häält ei tõstnud, sai täidise. Põhjakihi panekut ma tundsin – selgelt ja teravalt, kuid edasi enam mitte. Arst pööras end taas tolle tagumise augu poole, kuid mitte miski polnud muutunud! Valu oli seal, ehe ja teravapoolne. Lootuses millegi parenemisele ilmus mu suuõõnde veel üks süstijupp oma jäleda maitsega, öökimaajava järelkripeldusega pärast neelatamist kurgus.

Vaatasin pilvede liikumist laes kustuva ja kasvava päikese järgi ja ootasin. Nutt vajus peale. Täiesti hoomamatu ja ootamatu haleduse tunne otsis teed endast välja. Kui ma nüüd nutma hakkaksin, kas see oleks minu enese jaoks aktsepteeritav? Küsisin ma endalt. Jah, oleks! Kõik teavad, et ma kardan, et ma olen kogu aeg kartnud. Pealegi on see valus ning ma olin täna juba nii palju kannatanud oma tibatillukeste ja ebastabiilsete närvidega mängides. Kulus vaid hetk, kuid enam poleks mu pisarad olnud spontaansed, vaid ettekavatsetud ja planeeritud. Sama hästi oleksin võinud minna hambaarsti juurde ja kodus eelnevalt endaga kokkuleppe sõlmida: kui haiget teeb, hakkan nutma.

Krimpsutasin mõttes nina ja avasin puurile suu. Arst lubas, ja ka tegi, puurida ettevaatlikult, lühikeste liigutustega, et hell koht väga hulluks ei läheks. Mina saatsin hävitajad ja helikopterid minema. Selle asemel vaatasin ma tüdrukut, kes sealsamas toolil end kägarasse oli keeranud ja haledalt nuuksudes lohutamatult nuttis. Puur käis üle hella hamba, tehes oma tavapäraseid liigutusi. Mu silmad klaasistusid õuduses laelambi külge, märkamata enam ainsagi pilve liikumist või liikumatust, sõrmed surusid tugevalt käetugedesse, varbat tõmbusid kronksu ja sirgu, justkui annaks enese krambipiirini liigutamine leevenduse valule, selg, küünarnukid ja sääred vabisesid hirmust, valust ja emotsiooni üleküllusest. Mõte vaatas vaid külili kägaras õõtsuvat naist.

Viimaks sai seegi hammas plommitud. Jäi veel üle uus aeg panna. „Ega ma pärast tänast väga ei tahagi enam tulla,“ nentisin ma arstile kergel ja lõõpival toonil, kuid sisemiselt ohates panin uue aja. Veel paar korda, veel mõned augud, üks räbaldunud tarkusehammas ja soodapesu ning siis saavad varemed konserveeritud. Edasi… tuleb röövida panka.

Tulin sealt värisevate käte saatel välja. Nutta oleks tahtnud, kuid hetk oli möödas. Spontaansus oli läinud sama kindlalt kui neil kümnetel kordadel, mil keegi mind ehmatab ja ma mõttes endale sõnastan: nüüd on õige hetk kiljatada! Aga siis on juba hilja, vähemalt minu jaoks, sest sellised asjad peavad tulema ise. Kui tulevad. Meenutasin bussi oodates ja suitsu kimudes, kuidas ma teismelisena ei mõistnud neid, kes lõbustuspargis kiljusid. Sa ju tead, mida atraktsioonilt oodata, oled valmistunud üheks või teiseks elevuse suunaks ja illusiooni sõnastamiseks. Sealt edasi polnud kiljumine enam spontaanne, vaid oleks olnud samamoodi vaid ettekavatsetud ja pikalt planeeritav ja see – see polnud enam see.

Ka nüüd polnud enam „see“. Murdosa sekundist, mille vältel ma eneselt luba küsisin, endaga argumenteerisin ja seejärel tegutsemisloa andsin, viis, mitte vajaduse, vaid võimaluse.

Eks ma nüüd kosun selleks järgmiseks korraks. Palju argumenteerimist, veel rohkem enese irratsionaalse emotsionaalsuse üle irvitamist ja mingi jagu kindlasti ka käevärinat, kuid küllap ma end tolleks augustikuu päevaks taas vormi mõelda suudan. Lihtsalt tööd tuleb teha, lasta mõistusel võimutseda üle emotsioonide nii nagu ta seda aastate vältel on harjunud raudse käena tegema.

Ainult eriti rumalad lapsed jäävad haigeks vahetult enne kevadisi ekskursioone. Ja need kõige rumalamad suudavad hankida ujumise, ratta ja aktiivsema mängimise keelu juuni kuuks. Pagan! Ilmselgelt on mul veel lapsele palju õpetada. Aga praegu, ilma vaadates, on tast lihtsalt kahju. Ilm on täpselt selline, et tahaks roppu moodi ujuma minna. Äkki lähen ka... öösel... salaja... Tss! Ärge mu lapsele öelge...

Täna, varasel pärstlõunal, jalutasin läbi linna. Ilm mu ümber aimas suve saabumist ja kolm peaaegu magamata ööd andsid lamedale juunipäikesele muinasjutulise uduhägusa kuma. Ma hakkan vanaks jääma, nentisin ma edasi jalutades. Üks neljatunnine öö on okei, kuid kolm taolist koos vahele jääva pinge ja joominguga väsitab ühe üle-kolmekümne-aastase juba ära. Mul ei ole vist vaja hakata rääkima, et oma öötunde sisustasin ma muinasjutuga hundist ja kolmest punamütsikesest, millest mingil hetkel jäi järgi vaid kolm punast mütsi sõrmkübaramänguks. Ma esitasin endale küsimusi vampiiride urieerimise kohta ega suutnud meenutada ainsatki loetud vampiirikat, milles kusemisest juttu oleks. Mõistate mu muret? Ei ainsatki laia kaart ega tagasihoidlikku kükitamist! Ja mis värvi on vampiiripabulad?

Igatahes olin ma otsustanud, vihje peale suitsulatikast, külla minna ning jalutasin sama laisalt kui varasuvine päev Maarjamõisast Veerikule tunnil, mil kogu noorperedest tulvil linnaosa magas väikelastega lõunaund; hingas kergendatult ja luges om tunnikest päevas raamatut või pesi nõusid ja diivaneid kuhjunud šokolaadiplekkidest. Hoovid olid vaiksed, mänguväljakud tühjad ja mina hiivasin oma magamatuse ja ärritusesegust ideaalkaalust pisut kogukamat keha järgmise sigareti saatel edasi.

Maja välisuks oli lahti. Korteriuks oli lahti. Astusin sisse ja kuulatasin - paremalt kostis norskamist, vasakult norskamist, otse eest nohusegust unenohinat. Naeratasin rõõmsalt, et ei pidanud alt sissesaamiseks helistama. Uni näis kuidagi püha. Isegi, kui ma ise tagasin end magamiseks liiga ärevana. Eriti, kui ma ise tabasin end magamiseks liiga ärevana. Kõndisin kikivarvul laua juurde, maitsesin suitsukala. Logisin end seeärel kohalikku arvutisse ja kontrollisin facebooki. Jabur sõltuvus ühiskonnaga selle tillukese intiimselt anonüümse ja steriilselt labase sideme hoidmisest. Justkui kuuluvuse tunne. Justkui hoitud. "Just" "kui".

Ei midagi! Haarasin veel kala ja pugesin diivaninurka raamatut lugema. Lehekülg venis nagu näts ning jõudes kohani kodumaisest filmikunstist ("Alustame kas või Eesti filmist, kust tuleb selliseid positiivseid lõppe tikutulega otsida ja enne saab terve pakk tikke otsa, kui kuhugi jõudma hakkad. Tänu jumalale, et kõikides Eesti filmides ei valitse vähemalt pilkane pimedus." [Jan Kaus, "Koju"]) panin raamatu kinni ja mõtisklesin veidi, kuidas ma ise umbes sarnast tunnet kohaliku kirjanduse vastu oman. Arendasin natuke edasi küsimust, kuid see on juba liiga pikk mõte hetkeks ning käesoleva teksti kontekstis täiesti ebaoluline.

Paremalt kostis rütmilist norskamist, vasakult vastas teine rütm ning otse kostuv nohune unenohin mõjus hulluvalt uinutavalt. Haarasin diivaninurgalt teki ja viskasin pikali. Enne uinumist jõudsin end tunda veel Mašana kolme karu muinasjutust - astusin majja sisse, sõin pudrukausist (loe: suitsulatikat), lammutasin niisama ringi (logisin võõrasse arvutisse, lugesin riiulist raamatut) ja uinusin väikeses mugavas voodis (valgel diivanil)... Ja majaomanikel polnud aimugi, et nende elutoadiivanil magab kerratõmbunult punases kleidis... mitte väike ja naiivne Maša, vaid keskeale lävhenev ja vaimse puberteedi lõpule kiirrongina lähenev Mairi. Ja mina ei pidanud kartma karude pahast mõminat, vaid tundsin end ütlemata turvaliselt ja hästi.

Päike paistis laisalt, tekk kattis varbaid ja kaissu haaratud lammas saatis mind mahedasse unne...

Vaadake nüüd hoolega! See on pilt, mille sarnast ülemäära tihti ei näe:

Olgem ausad, kui välja jätta need kolm õnnetut korda, mil me lapsega sügisel jooksma jõudsime, pole ma juba aastaid end aktiivselt liigutanud. Kogu mu vormi moodustavad lõputud kohvikruusid, sigaretid ja alati kutsuvalt ootel olevad juturaamatud.

Ja siis kinkis minu hull õde (on jah hull, kuid tundku ta end tervitatuna) mulle, Mariele ja emale maijooksu stardi. 7km kõlas ulmeliselt pika maana ja diivan raamatuga tõmbab minusugust laiskvorsti ikka väga tugeva magnetiga. Seega: ei mingit trenni! Noh ja siis ma olin just vahetult enne pea kaks nädalat hammast valutanud ning teisipäeval õnnestus veel hankida karm nohu (jooksingi taskurätikud pluusi seljataskus ning päris palju kordi pidasin püha tatistamispausi).

Minus ikka pole seda va sportlasehinge, mõtlesin ma kuskil maal, kui ma umbes kaheksandat kõndimise pausi pidasin. Noh, et jõu poolest oleks suutnud veel joosta (hingamine ok ja pulss kõrvadest välja ei hüpanud), kui lause "persse, ma'i viitsi enam!" saatel aeglustasin jooksu kõnniks. Veel laululavalgi pidasin kerge jalutamispausi...

Aga selgus tõsiasi, et tugitoolivorm ei pruugigi kõige hullem olla. 48,15 pole ju üldsegi paha!? Noh, mina ei tea, kas ma peaksin uhke olema või mitte, ma lihtsalt olen. kilomeetri keskmine aeg alla seitsme minuti kõlab mu meelest täitsa meeldivalt tugitooli vormi kohta. Ja üldse: täitsa fun oli joosta! Päriselt. Teeks teine kordki... Ja üldse võiks tugitoolivormist kuidagi mingi vormi moodi asja saada... Pole ju veel nii vana...

Laps vaeseke lõpetas saja villiga ning osa aega kandis papusid näpus, liikudes sokkides (jah, ma tean, et ma pean talle viisakad jooksupapud muretsema), kuid ta tuli lõpuni. Tõsi, pildi peale ta jääda ei oska, kuid olgu siin siis ikkagi väike tõestus, et ta tõesti rajal oli:

Paar aastat tagasi pidi Marie koolis kirjutama loovtöö (kirjandi eelkäija) teemal "Meie pere traditsioonid". Ma ei tea, mis sundis mind just tol päeval ta kodutöid kontrollima. Ausõna, ma olen seda üliharva teinud. Ühest küljest selle pärast, et ta hinded pole kunagi andnud erilist kahtlustust mingiteks suuremateks jamadeks ja teisalt olen ma liiga laisk igapäevaseks kontrollfriikluseks. Nojah, igatahes tol päeval ma kontrollisin ning teks, mille ma eest leidsin, kõlas umbes nii:
"Ma elan koos ema Mairiga Tartus. Minu isa A elab Elvas koos oma naise B-ga . Isa juures on mul poolõde X, poolvend Y ja poolõde Z. Jõulude ajal me sõidame emaga Nuia, kus me sööme koos vanaema, vanaisa, tägi K ja tema meha T ning tädilaste R, T ja K-ga ning onu J-ga."
Sellega oli vajalik pikkus ilusa ja suure lapsekäekirjaga saavutatud ning sinna see kõik surigi. Ma ahmisin õhku ja istitasin samal ajal. Marie väitis, et meil ei ole ju erilisi traditsioone ning ma sain kõvasti ta mälu värskendada. Lisaks panin ma ta sinnasamasse köögilaua taha istuma ja palusin tal välja mõelda viis lauset selle kohta, mis me jõulude ajal teeme ning vähemalt kahe kohta neist hiljem lisada, mida tema sellest arvab või kuidas tunneb. Jap, olin üheks hetkeks friiklapsevanem, kes soovis näha natuke paremat mõttetegevust.

Ehk siis meie maja traditsioonidest. Juba aastaid on meil hästi lahedaks traditsiooniks muutunud selline asi (vaata pilti).

Mingil aastal kevadel Nuias käies vaatles Marie vanaema aknalaual paistvaid tomatitaimi ning unistas, et kui saaks kuidagi nii, et ta ühe neist väikeste tomatitega taimedest mulle saaks kinkida. Ja nii jäigi. Alates tollest korrast paneb ema alati ühe väikeste tomatitega taime ka Marie jaoks kasvama, et see siis emadepäeva eelsel laupäeval Tartusse tuua ning Marie saaks selle järgmisel päeval mulle kinkida. Mõnel aastal olen ma täitsa viisaka saagi rõdult korjanud, kui mõnel teisel... noh, ütleme hetkel nii, et "pole nii hästi läinud"... Selleaastane isend siis pildil koos meeletu õiemere ja juba nähtava vähemalt kahe tomatiga. Muide, sel korral õnnestus neil tomat niimoodi korterisse smuugeldada, et ma ei näinudki seda enne pühapäeva hommikut.

Tjahh, kombinatsioon minu tütrest ja mu emast on alati lahe ja pisut etteaimamatu. kunagi, nii umbes 6-7 aastat tagasi käisid nad koos poes ja ostsid mulle peotäie sokke. Marie valis, vanaema kiitis heaks ja maksis. Mis te arvate, millised sokid ma sain? Roosad, helesinised, õrn pastelllillad, päikesekollased ja leherohelised loomulikult. Kõik sokid eranditult kas lillede või liblikatega! Naersin tookord, et need kaks mulle kõige lähemat naist defineerisid mu vanuse tol korral "peaaegu 10-aastaseks" ja olin rahul - nad said päris hästi pihta mu olemusele.

Laps muidugi arvab tänaseni mu vanuse sinna kuuluvat (ema vist ka), sest eile euroviisut vaadates märkis ta minig loo juures: "Igal tütarlapsel tuleb kunagi roosa-periood [olgu mainitud, et roosa on meie majas emotsioonidest õhetava teismelise ninnu-nännu seletuses]. Aga, emme, palun ära sina kunagi nii suureks saa!" Esiteks, kes mu lapse selliselt vastikult suureks ninatargaks kasvatas? Ja teiseks, mismõttes, et ma pole veel puberteeti jõudnud!? No hea küll, ega vist päriselt polegi, või vähemalt pole ma sellest veel välja jõudnud.

Ja nüüd tagasi vahepeal vihjatule. "Pole nii hästi läinud" tähistab teist meie majas peaaegu traditsiooniks muutunud Mairi hajameelsust. Nimelt nii sama kindel kui see, et nemad kahekesi pead kokku panevad ja mulle ühe armsa tomati smuugeldavad, on ka tõsiasi, et vähemalt mingil hetkel keset suve unustan ma selle kastmise. Ups! Ja vahel on see osutunud viimaks taime jaoks fataalseks. Sestap tuli sel aastal taimega kaasa ka kasutusjuhend. Tõsi, kasutusjuhendi lihtsamaks lugemiseks peaks kasutama peeglit. Pagan, mu laps on jõudnud sellesse lahedasse vanusesse, kus peegelkiri tundub põnev ning pii komakohtade memoriseerimine näib laheda mänguna. Tundub, et ma peaks vist oma traditsiooniliste tegevuste juurde naasma ning hakkama talle vaikselt vahelduseks krimkasid ette söötma. Sherlock Holmes, komissar Maigret, Nero Wolfe...

Eesrindlik idioot

Päästemissioon edutult läbitud. Ausalt öeldes pole ma viimane tund aega teinud mitte midagi muu peale hiiglaslike krokodillipisarate valamise. Päriselt! Ei saa ju nii olle, et kui tunneli lõpus kustub valgus, siis võid sa taskust leitud tiku valgel lugeda seinal helklevat flaierit: "seoses tunneli varinguohuga, müüritakse "õnneliku lõpu" poolne ots kinni."

Jah, ma käidin seal ja arst küsis muigega, et kas ma ikka ei orka öelda, kust mul valutab. Ja mina raputasin taas pead. Krt võtaks pool suud põleb, mul pole aimugi mis või kuidas. Igatahes faks on see, et väljatõmmatud hammastest alles jäänud augud olid endiselt augud. Ühe neist kiitis ta ilusaks, kuid teisest leidis mitu mädakotikest, mille ta ilusasti välja sikutas. AI! See on valus! Vastikult, ebaausalt ja räigelt valus! Valu kiirgus paremale ja vasakule, Mina kriuksatasin, tõmbasin varbad krampi ja lebasin täiesti abitult ja kaitsetuna edasi. Ja ta pani sinna valuvaigistava ning põletikku vähendava geeli peale ja lasi mul minna.

Esiteks tegi ta mulle haiget ja ma kardan haiget saada. Igal tasandil ja igal moel. Teiseks hakkas mulle kohale jõudma, et vähemalt osa valust on tingitud hoopis sellest samast vasakust ülemisest tarkusehambast. Osa nendest aukudest ja mine tea, osa ehk veel millestki kolmandast. Kambakas, eks ole! Aga mismoodi neid tarkusehambaid välja sikutatakse? Alustame tõsiasjast, et ilmselgelt on seal ka mingi põletik juures. Teiseks, mismoodi neist taastub.

Mul on hirm. Mul on pisaraid silmi toov hirm valu ees, mida ma täna kaasas kannan ja veelgi suurem selle ees, mis ees ootab. Ma ei taha enam midagi neist! Ma ei taha hambavalu ja ma ei taha haavavalu ja ma... ma... Ja ma olen selle kõige pärast juba terve pakitäie taskurätikuid täis luristanud nagu mõnes Ameerika seriaalis.

Ma ei taha! Ma ei julge! Ma ei taha!

Palun mõistust!

Oi jah, kui ma reedel hambaarstilt tulin, ütlesin ma endale kohe, et kunagi, mingil natuke paremal ja pikemal moel. Plaan oli see kirja panna siis, kui saagas hakkab valgus paistma. Ma nägin valgust tunneli lõpus. Ausõna, nägin! Aga juhtus see, mis ikka - tunneli lõpus olev pirn loobiti kividega puruks.Noh, ega ma praegugi ülemäära hea meelega ei kirjuta, kuid seda lihtsalt sel tibatillukesel põhjusel, et ma pole täna võimeline paigal istuma, rääkimata selgelt mõtlemisest või mingilgi moel rõõmsameelne olemisest. Ometu pean ma iseenda vastu aus olema . ma mõten sõrmeotstega - ning sel põhjusel austagem algusest.

Kui ma reede hommikul hambaarsti juurde läksin, polnud ma isegi eiriti närvis. Ma olin ootuses, et viimaks ometi saan ma lahti sellest tuikavast valust, mis aeg-ajalt öösiti terava sööstuga mind täiesti ärkvele ja istuli võpatas. Ma olin rahul, et nädalane mediteerimine saab ehk piiri peale. Läksin kohale ja sain esikus oodata. Ootamine nende lõhnade sees pole minusugusele jänesel üldjuhul kuigi hea variant. Mõtlesin iroonilise muige saatel, kas nüüd ongi paras aeg paanikasse minna. Eip, veel ei olnud! Isegi kabinetti sisenedes olin ma mõistusega täitsa kodus. Lihtsalt sellest ei saanud ma aru, miks mu keha reageeris omasoodu, kui tool pikali asendisse lasti. Mu käed värisesid ja põlved ja ma ei tundnud mõistusega mingit paanikat. Naersin enda üle ja hingasin korra sügavalt sisse ja välja. Ka see, kui assistent mu vasaku silma nurgast pisara ära pühkis, tuli mulle üllatusena. Ma ei märganud selle sinna ilmumist, kuid tunne oli armas. Täiesti jabur, teatud situatsioonides tõepoolest ongi olemas inimesi, kes näevad pisarat su silmas (ning veelgi uskumatum - pühivad selle ära)!

Nojah, seal ma olin ning mitte keegi meist kolmest, kes selle minu suuga tol hetkel meeleühenduses olid (mina tunnetuse ja arst assistendiga nägemisega), ei suutnud selgelt ja üheselt öelda, mis täpselt selles suupooles võis valu teha. Seal on kaks väljatõmbamist ootavat tartusehamba varet, mis ei erine välimuselt kuigi palju keskaegse kindluse varemetest suvalises Eestimaa maakohas. Seal oli kaks hammast veel, mis ootasid väljasikutamist. Ja veel leidub seal üks kohest ülesehitust vajav hammas ning veel neli auguga hammast ja hunnik hambakivi... Ja seal olin mina - iseneslikult vibreeriv ja pärleid silmanurkadesse koguv. Kõikidele neist varedest sai peale puhutud ning neid sai natuke koputatud, kuid ühtegi valusööstu ei toimunud. Need kaks test väljasikutamist ootavat hammast andsid kerge järelkaja ning need ka välja tulid. Mõlemad.

Ma sain teada, et mul on tilluke suu ning selle kangutamise ajal oli mul pool aega tunne, et kohe-kohe panevad lõualuud paigast ajama ning see tunne kui mingid tööriistad aktiivselt ja jõuliselt mu alahuulele toetusid, polnud ka kuigi meeldiv. Ometi tuimestus toimis, hambad pudenesid ning kui ma sealt ära tulin, panin juba uue aja. Pankrot mu rahakotis süveneb veelgi. Palju õnne mulle! Kuid mul ei ole seda kõike enam mitte kuhugi edasi lõkata. Ma ju tean, et seda päeva ei tule mitte kunagi, mil ma ei peaks oma paanikat üksi paanitsema. Ma ju tean, et lõpuks, olgu see siis millal tahes, pean ma olema suurem iseendast, rikkam iseendast ja üldse kuidagi ilusam ja parem. Persse! Ma ei oska ega suuda!

Mediteerisin selle päeva tööl. Haav ikka valutab ju mõnda aega ning ma ei pööranud sellele eriti tähelepanu. Õhtul, enne magamaminemist haarasin ühe paracetamoli hinge alla ja uinusin. Hommikul silmi lahti lüües naeratasin rõõmsalt - ma olin maganud kaheksa tundi ilma ärkamata. Ma olin väljapuhanud! Tegin endale ühe jääkohvi ning vaatasin end peeglist - põsk oli parasjagu üles paistetanud. Varem, valutades ta seda ei teinud, kuid nüüd... Ohkasin, kuid päev oli algamas, vanemad teel linna ning aiamaa ootas tegemist.

Vahest oli just see terve päev metsas saatuslik viga. Vahest sai otsustatud vale hamba kasuks reedel tooli peal värisedes. Vahest ei läinud see tõmbamine nii nagu plaanitud. Eh ajas vee tõmbamine vihaseks mõne teise kolde, kuid täna öösel kell neli hüppasin ma terava valu pärast püsti. Terve päeva on mu põsk olnud kaks korda paksem kui teine ja ma pean olema homme tööl! Klienditeenindaja. Mis kuradi teenindaja ma olen oma pundunud näoga? Milline teenindaja on valust moondatud tõsidusega? Ja kuidas ma ise vastu pean, kui ma täna olen korduvalt valust nutma hakanud, põrandale piiksudes pikali vajunud ja muu aja mediteerinud kui vähegi kannatab.

Mul on aeg hambaarstile 21. maiks. Ja see on tõesti majas ja arsti juures, keda ma enam paaniliselt ei karda. Aga sinna on nii palju aega! Kuidas kurat ma sinnani üle elan? Mis ma teen? Homme hommikul olen ma tööl ning praegu on võimalik vaid palvetada kõikide surnud ja elavate jumalate poole, et nad laseksid mul öösel magada. Siis oleks kergem tööl olla. Ma ei taha minna kliinikumi. Esiteks ei suuda ma üle olla nende esimesest registratuuri küsimusest "kas arsti või kirurgi juurde?" ja teisalt, kui ma seal viimati käisin (5 aastat tagasi) sain ma sõimata... Niuts... Ma ei taha! Aga valu on julm ja need kaks auku mu kunagises hambarivis niristavad endiselt (60h hiljem) veel verd ja mäda. Ma ei oska selle kõigega toime tulla! Valust oleks vaja lahti saada, kuid seda nii, et töölt ei peaks puuduma. Tööl oleks vaja käia, kuid nii, et see oleks meeldiv nii mulle kui kliendile. Oma arsti aeg on nii kurradi kauges kauguses, valu pea talumatu ja siis on veel hirm ja krooniline rahapuudus... Persse! Kas tõesti on "pea maha" ainus lahendus...?

Ma kardan! Tõsiselt ja paaniliselt, ma ju kardan! Ja see enese sitahädana tundmine teeb rohkemgi haiget. Ma tahan, et elu oleks ilus ja hea ja... Ah, persse, pugeda nurka ja ümiseda  monotoonset viisijuppi kuni reaalsus kaob hämuks, valu muutub võõrkehaks ja ise... ise lakata mõneks ajaks mina-olemast. Olla väike laps, pugeda voodi alla peitu ja hüüda nuttes: "Ema, palun ära lase mind veel kodust välja! Ma pole selle maailma jaoks valmis."