Oeh, miks mulle tundub, et ma olen maailma asjadest jälle valesti aru saanud. Nimelt tuvastasin ma täna hommikul hambaarsti juurest tulles, et ma olen alustanud aktiivset kaalualandamise programmi. Näe, ühe hommikuga sain lahti kahest hambast ja matsakast mädakotist nende taga. Kohe jupike kergem! Jooksu pealt!

Noh, ja siis nad keelasid mul tänaseks igasuguse sooja söögi ning homseks ka ning mitmetunnise igasuguse söögi keelu panid ka peale. Kõlab ju nagu paras salenemisprogramm (sest nagu üldsus teab, siis võileibadega ma praadi asendada ei saa...)

Masendav... Nüüd hakkab juba haavavalu ka kohale jõudma... Ai!

Beebisammudega inimeseks hakkamise suunas

Vat see on nüüd uhkustamise koht. Mina, maailma suurim lontkõrv ja argpüks, panin endale hambaarsti aja! Olen uhke. Tõsi, pisike lootus oma eelarve üle sajandite tasakaalu saamiseks kustus kolinal, kuid teeme nii, et sellest ei mõtle hetkel. Ma ju tean, et iga ainumas heledam jublakas, mis suus on, vajab arstiabi ning päris mitmed neist pelgalt tange. Raisk, tegelikult on see ütlemata hirmutav, kui paljud neist ainult välja tõmbamist ootavad tänaseks (5... ok, neist 3 on tarkusehambad).

Kui kellelgi on julgust ülearu, siis võib seda mulle lahkelt postiga saata. Ja positivismi ning helgemat tulevikku võtaks ka paar peotäit. Maksta ei suuda, kuid nendeteemalised annetused on alati ja igati oodatud.

Aitäh!

Nonii, nüüd on siis kindel, et alates neljapäevast näeb mind kesklinnas tuuritamas. Kardke! Ja hoidke eemale! :P Endal on veel veider tunne. Natuke kurb ja natuke ärev ning kokkuvõtteks... Ah, mina ei tea! Aga ma tean, et ei ole olemas häid ja halbu kogemusi, on kogemused - võimalused millegi õppimiseks, enda arendamiseks ja edasi suunamiseks... Ja mine tea, kui hästi läheb, siis ehk naeratamisekski.

Maailm tiirutab kaugelt liiga kiiresti minusuguse flegmaatiku jaoks. Veidi vähem kui 5 kuud tagasi vahetasin ma tööd, minnes esmalt haiguslehe asendajaks. Ma ei hinganud sellest kellelegi ja lihtsalt lootsin. Ülemus ju rääkis ka, et kui ma neile meeldin, siis nad leiavad mulle asenduse või mida iganes juhul kui tšikk tagasi peaks tulema. Ta ei tulnud ning hetkeks anti bihjeid, et ma olengi nüüd põhikohaga... Kuni tuli lepingu muudatus... Selgus, et too tibi oli ühe teise tibi lapsehoolduspuhkuse asendaja ja see peaks aprilli alguses läbi saama. Tüng! Aga ma ei hinganudki sellest, vaid lootsin... Ja viimaks tuli uus töölepingu muudatus - tähtajatu.

Ma olen selle lühikese ajaga leidnud kollektiivi, kes hindab mind sellise tohlakana nagu ma olen - pea pilvedes, raamat nina ees ja hinges laulud. Ma olen saanud sel moel haavatud, et ahmisin paar nädalat õhku nende sõnade peale. Ma olen saanud tunda hirmu jaburatel hetkedel, olnud kiidetud. Ma olen õppinud seal majas teise töö juurde. Mind on pandud häbipo... ptüi!... autahvlile (kui ülemuse ülemus kiitis meist kolme nimeliselt hea testitulemuse eest ja saatis selle maili tervele majale). Ma olen veetnud tunde linnaliinibussides ja mõned veel lisaks tunnistusi andes. Enamikest neist asjadest vaid vaevu hinganud, vilksamisi ja pinnapealselt siin või seal maininud.

Ja nüüd, mil mul oli selles kohas tähtajatu pesa, muutus ootamatult tähtaeg, pesa ja koht. Alates maist muutub mu töökoht ja amet. Ettevõte mitte, töö ka mitte märkimisväärselt, kuid koht, kaaslased, ülemused - kõik on uus. Kui ma veel kaua emotsioone endas kannan, lähen ma lõhki. Noh, vähemalt siis, kui uusi mõtteid, hirme ja küsimusi sellise tempoga peale sajab. Mõtete seedimine võtab aega ja emotsioonide oma nõuab soojust... Soojust ja turvalisust...
Soojust ja turvalisust.
mida paluda jõuluvanalt?
Soo... Ei! Aega ja raamatuid
Aega ja raamatuid.
Lugusid ja lendamist soosivaid tuuli
Ehk tuleb kunagi ja soojus
Ehk tuleb kunagi ka...

Ups! Nüüd läks puhta lolliks ära. (Lähen ja häbenen nurgas natuke aega ja säran siis edasi)

Mõni aeg tagasi (paar päeva? nädal?) istus mu laps õhtul teleka ees ja vaatas midagi. Ma pole isegi kindel, mis saatega tegemist oli, kuid ühel hetkel jõudis ta järeldusele, teatades mulle:
"Emps, teeme nii, et me jätame selle aasta vahele, kui ma 15 olen!"
Seedisin hetkeks ta teadet. Kui ta 15 on, siis käib ta üheksandas klassis, seega pool aastat kuulen ma paanikat gümnaasiumivaliku teemadel, katsete ja neist läbikukkumise teemadel ja siis juba lõpueksamid ning nendega seonduv mure. Samal ajal on ta tõenäoliselt ka muusikakooli viimases klassis, ehk kogu ülejäänud aja kuulen ma paanikas halinat sealsete lõpueksamite kohta. Oeh, viisteist... Esimene armumine? Kuskil seal (pluss-miinus natuka)! - ehk aeg, mil mitte mikkeski muuks peale oma sisemise maailma enam aega ei ole. Kõik muu võiks maailmas olemata olla ja ema näägutab nii ehk naa niisama. Esimesed pettumused? Krokodillipisarad täiesti ajuvabadel teemadel, emotsioonide ja mõistuse kakofoonia...
Laps oigas mu kirjelduse peale, rääkis, et just seda ta mõtleski.
Mina kirjeldasin talle aga paljudest iseseisvatest maailmadest koosnevat versumit, mille vahel liiklemiseks ei anta talle isegi kartulit ega juhtmeid, lülitist rääkimata. Ta peab ise sumama.
Ei! Ma ei jätaks seda mingil juhul vahele!
"Kui see kõik ei tule 15-aastaselt, siis tuleb hiljem või varem," rääkisin ma ta veidra näo peale. "Keegi meist pole ilma nendeta suureks kasvanud. Ja egoist, nagu ma olen, tahan ma olla kohal, tahan teha õhtul pai ja sulle meelde tuletada, et tegelikult on maailm ilus." Ma peatusin, olin juba teel kööki, kui hõikasin veel selja taha: "Kuigi ma ei ole kindel, kas ma suudan leida keelt, millest sa midagigi aru saaksid. See on kuratlikult keeruline, sest ka mina jään sust kartuli, lüliti ja juhtmete kaugusele."
Ma keetsin vee, valasin selle ootavale kohvipurule ning tõttasin tuppa tagasi. üks oluline asi jäi veel mainimata:
"Ja mul pole õrna aimugi, kas minu habrastest närvidest pärast seda midagi alles jääb. Aga ma tahan olla seal!"
Tavaline iroonia, musta huumori ja õelate torkimiste õhkkond meie elamises oli koduselt taastunud. Laps leidis, et peaks vist kohe hakkama rohkem käituma nagu pubekas, nii tal oleks aega harjuda närvideta emaga ning mina leidsin, et peksa saamiseks on ka lihtsamaid mooduseid...

Elu on selline!?

Ühel hommikul kui Liina, väikese keraamika poe müüja bussiga tööle sõitis, kohtast ta oma noorpõlve sõbrannat. Merike, nii oli sõbranna nimi, tundis muret, et tema portselanserviisi suhkrutoos oli katki läinud ning pood, millest serviis kord ostetud sai, enam tolle tootja kauba müümisega ei tegele. Liina lohutas tol hommikul Merikest, mainis, et teab seda tootjat ning tegelikult tundis ka Merike Andrest, kes tolles firmas töötab. Vähemalt töötas nii aasta eest, nentis Liina endamisi. Merike kuid kurtis, et tal pole enam aastaid Andrese kontakte ning Liina lubas need sõbrannale edastada kohe kui naist taas näeb.

Nii ka läks. Mõned päevad hiljem taas bussis kohtudes andis ta üle nii telefoninumbri kui mailiaadressi ning Merike läks tööle rõõmsamana kui hommikune somp seda eeldada oleks lubanud.

Tere Andres!
Ma tean, et sa töötad või õigemini vähemasti töötasid Lille Portselanis. Kunagi aastate eest ostsin ma teie firma liiliatega sarja endale koju, kuid kahjuks ei pidanud suhkrutoos ajahambale vastu ning purunes. Ma ei tea, kas sa tahad, kuid äkki sa saaksid välja uurida, millisest poest ma endale uue suhkrutoosi muretseda saaksin. Liiva tänava äri neid enam ei müü.
Tervitades
Merike

Ega Merike väga vastust ei oodanudki. Kunagi aastate eest oli nende vahel kerge seik, mis hilisemat suhtlemist varjutama jäi. Kumbki abiellus, mõlemad olid oma eluga rahul, kuid viimati, viie aasta eest, ühel juubelil kohtudes, ei osanud neist kumbki endiselt sõnagi öelda.

Tere!
Kas sa tahtsidki mulle kirjutada või eksisid mailiaadressiga?
Tervitades
Andres

Hetkeks Merikeses kihvatas. Ta oleks tahtnud Andresele öelda nii mõndagi, kuid mida sa lolliga ikka räägid. Alles mõne aja pärast meenus talle tema enese vahetatud perekonnanimi ning ta kirjutas uue kirja. Tõsi, kerget sappi ta siiski päriselt endale hoida ei suutnud.

Tere!
Jah, tahtsingi sulle kirjutada! Meie ühine tuttav Liina [mailiaadress] Kera Keraamikast käskis. Ta arvas, et... Ah, ma ei tea, mida ta arvas või mida ma lootsin. Igatahes, kui sa oskad mulle öelda, kust ma saaksin selle fucking liiliatega suhkrutoosi, oleks see ütlemata kena.
Tervitades 
Merike (Neiupõlvenimi)

Kahjuks olid just need kaks vahepeal kulunud päeva need liigsed. Andres oli läinud puhkusele ning sekretär, kellele Andrese töömailid edasi liikusid, ei teadnud midagi ei Merikesest, Liinast ega liiliatest. Küll aga tegi tütarlaps usinasti tööd, konsulteeris müügiosakonnaga ning raamatupidamisega ja pärast pikka arutelu edasise käitumise osas saatis teele maili:

Tere Liina!
Ma saan aru, et teie olete eelmisel esmaspäeval müünud meie liiliatega serviisi. Kas teil on olemas kõik vajalikud müügidokumendid ning kas te olete õigeaegselt maksnud ka eelneva arve meie väikesele tehasele. Ma loodan, et nendega on kõik korras.
Päikest!
Kristi

Liina pidi tooli pealt maha kukkuma, kui ta tööle minnes taolise kirja eest leidis. Mitte ainult selle maili, vaid ka kogu eelneva Andrese ja Merikese vahelise vestluse.

Tere Kristi!
Ma ei ole ühtegi teie tehase serviisi müünud. Ma lihtsalt soovitasin sõnaliselt oma sõbral teiega ühendust võtta ning kuna ma möödaminnes tunnen ühte teie töötajat ning sedasama töötajat tunneb ka Merike, siis näis ülimalt loogiline paluda tal anonüümse müügiosakonna asemel ühendust võtta inimesega, keda ta tunneb; inimesega, kellega on ehk veidi kergem suhelda ühe tühise suhkrutoosi teemadel.
Tervitades
Liina

Ei kulunud kolme päevagi kui sekretärineiu, kes vahepeal taas ilmselgelt tööd oli teinud, taas kirjutas:

Tere!
Ma vaatasin meie müügiaruannetest, et teie pood on eelmisel kuul meilt ühe roosidega serviisi tellinud. Kas selle müügidokumentidega on korras? 
Üldiselt oli teie vastus mulle sedavõrd segane, et ma sooviksin teiega suusõnaliselt rääkida. Palun edastage mulle oma telefoninumber.
Päikest!
Kristi

Liina mühatas, uuris pingsalt maili, teadmata kas nutta või naerda, ning jätkas mõne aja pärast oma igapäevatoimetusi. Ta ei viitsinud rääkida, ei kavatsenudki rääkida ja kui tütarlaps ikka väga tahab, on nende keraamikapoe telefoninumber olemas igas telefoniraamatus. Õnneks seda kõnet ei tulnudki.

Oleks Liina teadnud, et kõne puudumine ei tähenda veel segaduse selginemist, poleks ta ehk vaikusest nii lummatud olnud. Samal ajal kui tema igal hommikul rahuliku naeratuse saatel poekese uksed avas, tegi kuskil linna teises servas sekretärineiu Kristi oma igapäevast tööd. Ta ei olnud ka Merikese küsimust unustanud ning uuris kõike vajalikku viimsete detailideni, et viimaks vormistada üks tõene täpne, täielik ja paikapanev vastus. Tõsi, kui ta sellest poolkogemata saadud mailivahetusest rääkis, siis näis teda märksa enam haaravat kirjast leitud sõna "fucking". Ta rääkis alati erilise härdusega, kuidas ta oli Traviatat kuulates võpatanud sellist vulgaarset ja madalat mõtet lugedes. Tema meelest ei sobinud lihalikud mõtted ooperi kui žanri võngetega kokku. Esimesed kümme inimest, kellega ta vestles, kuulsid teda võpatavat. Järgnevad teadsid teda juba karjatavat ning viimaks, kuu aega hiljem oli see kõik olnud sedavõrd muserdav, et pärast toda õnnetut korda loobus ta üldse ooperi kuulamisest.

Ka Merike polnud unustanud julgustavat vestlust Liinaga. Ta jalutas läbi kõiki neid väikseid ärisid ning suuremaid poode, mida Liina kasvõi poole mõttega maininud oli portselani müügikohtadena. Igal pool rääkis ta sellest, kuidas Kera Keraamika müüjatar kohta soovitas ning mida ta sealt otsis. Selgus, et "kera" on märksa meeldejäävam sõna kui "liilia" või "suhkrutoos" ning seda isegi keraamikamüüjate seas.

Oleks Liina teadnud neist käikudest ja vestlustest, oleks ta teadnud, et see tilluke suhkrutoos oli nüüd jututeemaks nii linnapea golfimängu ajal kui arhitektuuri- ja disainibüroodes, küllap oleks ta olnud oma soovitusega ettevaatlikum. Aga ta ei teadnud!

Sestap tuli talle üllatusena ka linna aumedal geniaalse idee eest. Auhind anti üle päeval, mil ooperimaja ees avati uus taies - kolme meetri pikkune längus fallos koos hiiglaslike munanditega enese ees. Järgmise päeva ajalehes, milles kirjeldati detailideni istelohke uue taiese hiiglaslikes kerades ning sealse purskkaevu tsüklilisest tööst, ilutses pilt noorest naisest, kes taiese vasakul munandil jalga puhkas ning tõsise näo ja pisut piinliku olemisega medalit näitas. "Ideedegenereerimine on tõsine töö," seisis pildi kirjelduses.

Vahest on tõesti kõik ja veelkord kõik kinni ainult minu edevuses ning teadmises, et õnnetused varvastega on muutunud kuidagi kahtlaselt üldlevinuks mu lähikondlaste seas. Mu õde murdis mullu kahel varbal luu ning mõlemal korral oli tegemist elegantselt irooniliste ning värskendavalt uudsete lähenemistega. Samal ajal kui mina hindasin lihtsalt uksepiitade asukohta sentimeetri võrra valesti ning koridori tormates jätsin oma väikese varba korraliku ragina saatel elutuppa, siis tema kasutas selleks nii kaasaegseid tehnoloogilisi abivahendeid (trenažöör treeningsaalis) kui ka igavikulisi ja ajatult armsaid vahendeid (oma kärbeskaallasest pisitütre hella hüpet). Aga uksepiit! Valge, vaikiv, igav, natuke kulunud ning ilmselgelt igasuguste matsudega harjunud - ei mingit värskust!

Teisalt tahaks süüdistada oma hajameelsust. Hajameelsust minus jagub rohkem kui viies keskmises eestlases kokku. Täna, näiteks, õmblesin oma lapsele homseks esinemise seelikut ning lukku õmmeldes unustasin seeliku laiali tõmmata. Midagi mõtlemata õmblesin sama luku ühe õmblusega nii vasakule kui ka paremale puusale. Hajameelsus? Parem ikka "hajameelsus" kui "idiootsus" ja "lauslollus", eks ole!?

Küllap on muidugi oma osa ka selles, et varbaid on ainult kümme ning mina oma kümmet väikest neeg... ptüi!... varvast olen aastate jooksul piinanud piisavalt. Ma olen neid pakkunud lapsele lõunasöögiks, ajanud neid erinevatel hetkedel vardasse, tagunud neid halastamatult vastu kõikvõimalikke pindasid, jalutanud tänaval nii, et saapatallad olid saabaste alt puudu... See viimane juhtus viis aastat tagasi jaanuaris Tallinna linna väisates. Tõsi, saapad olid vanad ja korduvalt liimitud, kuid trikki, jalutada saapapealsed linnarahvale vaatamiseks ning sokk vastu jääkülma asfaldi bussijaamast Ülemiste keskusesse, ma teist korda enam ette ei võtaks. Ma arvan, et mu varbad on juba aastaid saatnud palvekirju ja appikarjeid kõikvõimalikesse ministeeriumidesse, politseijaoskondadesse, üliõnnetute varvaste turvakodudesse ja teistesse asutustesse, kuid siiani pole keegi rahuldanud nende palvet minusse natuke rohkem tähelepanu sööta. Ma ise küll üritan, kuid vahest mitte piisava hoole ja armastusega.

Mullu proovisin ma korra suunata kogu hajameelsus varvaste asemel küünarnukile. Astusin korteriuksest välja ning lifti nurga tagant välja pöörates seljakotti selga pannes, jäi küünarnukk sujuvalt nurga taha. Loomulikult oli kiire bussi peale jooksmisega! Ja ega ma aeglase kõndimisega muulgi ajal eriti hiilga kahjuks. Hull ragin ja väga ebameeldiv valu jõudsid mu meeltesse korraga. Liigutasin peatusesse minnes ettevaatlikult kätt - teravat valu polnud. Kordasin seda tegevust hiljem bussis ning sihtkohta jõudes uurisin kätt hoolega - erilist sinikat polnud, paistes polnud ja liikus normaalselt. Aga ragin ju oli!  Jah, ragin oli. Neile, kes mulle külla peaks sattuma, võin ma trepikojas näidata kohta, kus mu küünarnukk paksust krohvist jagu sai ning ise veidi sinakamana uhkelt edasi jalutas... See oli korra. Ainult ühe korra. Olgu! Olgu-olgu, enda vastu tuleb ausaks jääda - oli ka teine kord, kuid siis oli vastaseks paks metallist turvauks - raginat ei olnud, auku ei jäänud ja sinikas oli suurem - ei midagi märkimisväärset.

Mõned nädalad tagasi haarasin köögisahtlist hooga konserviavajat. Valus oli! Just nagu oleks millegi terava otsa oma sõrme toetanud. Tõmbasin käe välja ja koos sellega tuli üks peenike grilltikk. Peenike ja armas aga miks, krdi päralt, ta mu sõrme otsast alla tilpnes? Kulus terve hetk enne kui ma taipasin vastust: 1. vaatus loos nimega sõrmed. Midagi värkendavat vahelduseks kõikvõimalikele varbalugudele. Minu isiklik irooniameel sai tol õhtul tõsiselt mõnuleda. Sarkastilise irvituse saatel kõnelesin ma iseenda ja oma hajameelsusega pikalt ning tegin endale viimaks selgeks, et "Sõrmed" on ja jääb lühijutuks. Ei mingeid edasisi vaatusi! Ei mingit täispikka stsenaariumi! Ja ma noogutasin isendale alla andes, lontis kõrvadega sarjamist kuulates ning iga iroonilist märget mõistes ning sellest õppides.

Kulus vaid kolm päeva kui tööl tuli pakki saama noormees, kes rääkis, et selle pakiga on kiire, sest seal on veri. Mina, kes ma olin lugu kuulates uue teatise printinud ning seda (noormeest vaadates) printerist võtsin, sain vaid nentida, et lisaks pakile on veri nüüd ka teatisel, millega paki kätte saab. Ai, pagan, need paberilõiked on alati nii valusad, kuid enamasti märkimist mitteväärivalt igavad õnnetused. Neid ikka juhtub nii nagu noaga sõrme lõikamist, kirvega sõrmenaha maha lihvimist, haamriga pihta löömist või kruvide ja klambritega lõhkumist - igavad nagu elutoa uksepiit! Kuid olgu siis vahele ka üks igav vaatus - vaatus nr.2.

3. vaatus: Ma tean oma selja tugevust ning üldjuhul kutsun kellegi appi, kui tõstmist vajav pakk on raskem kui 30 kg. Selle kaaluni on ohutu seda nihutada, tõsta ja langetada, pöörata ennast või pakki. Sealt edasi on oht seljale haiget teha. Pakk, mida ma letilt käru peale tõstsin, oli raskem. Mitte palju, kuid piisavalt, et muuta mind ettevaatlikuks, hoida seljalihaseid sobivas asendis pinges ning liigutada vaid ohutut trajektoori pidi. Ja siiski tegin ma valearvestuse! Ma ei märganud, et seinale on löödud seina kaitsev plank ning selle ülemine serv on napp paar sentimeetrit kõrgemal kui käru pind. Ma ei märganud ning maksin viimast seitset sentimeetrit hooga alla lastes oma hajameelsusele hinda kolme verise sõrme, terava sisemise vandumise ning peaaegu pisaratega. Õnneks jäime me ellu - nii mina kui mu sõrmed - kuid vestlused iseendaga tähelepanu teemadel olid taas päevakorras.

4. vaatus: Ja nii ma jõuangi tagasi tänasesse päeva ning taas selle seeliku juurde, mida ma päeval hellalt õmblesin ja harutasin. Vaid viimased liigutused olid jäänud, viimane värvliots käsitsi kinni tõmmata ning seejärel haak panna! Esimene piste, teine, kolmas ja neljaski peitepiste said tehtud, kui niit ootamatult ei liikunud nii nagu peaks. See oli kuhugi kinni jäänud. Minu sisse. Ma vaatasin pisut haledalt sõrme, millele niit jooksis sisse ja välja ja hakkasin suure häälega naerma. Mitte pidagi polnudki teha - ma olin ennast sujuvalt ja midagi tundmata õmmelnud lapse seeliku külge. Laps vaatas, mida ma naeran ja pööras jälestusega pilgu eemale. Mina ei suutnud end taltsutada ja tegin ootamatust ja isegi minu jaoks liiga jaburast vaatepildist foto. See tehtud, vaatasin ma juhmilt taas sõrme - niit niisama nahka katki tõmmata ei suutnud (veidi liiga paksu surnud nahaga koha leidis läbi ronimiseks), katki hammustades lõhuksin ma ka niidi ja siis tuleb asjaga otsast peale hakata... Ee... Mmm... Tahaks ennast seeliku küljest lahti saada ikka! Ja nii ma hakkasin nõelaga tibatillukesi nahajupikesi lõhkudes niiti lahti päästma. Tuleb tunnistada, et see oli üsna sama tüütu kui päevane luku harutamine.

Ma heameelega lubaksin, et ma enam nii ei tee ja püüan oma jäsemeid kasutada edaspidi vaid sihtotstarbeliselt (sõrmi trükkimiseks ja varbaid puu otsa ronimiseks), kuid ma kardan, et see oleks endale valetamine. Ma ju tunnen oma hajameelsust, me oleme juba enam kui kolmkümmend aastat voodit ja kappe jaganud. Aga ma püüan! Tõesõna, püüan ennast parandada!