Ei ole olemas stressi, mida 24h kirjutamist ravida ei suudaks. Noh, igatahes: kroonprints on mürgitatud, üks printsessidest kadunud ja teine "õnnelikult" mehele pandud, kuningas tunneb end vastutavana kõigis oma laste hädades ja mina - mina olen tagasi omas elemendis.

Halb asi on see, et jõulud on vahepeal märkamatult nädala jagu veel lähemale tulnud ning mina olen kinni tekstis mitte jõulukingitustes. Pff! Peaks vist end kätte võtma ja tegutsema hakkama. Aga mul ei ole mitte mingit jõulutunnet! No ei ole sel aastal. Mariel ka kuidagi ei ole ja nii see lugu läks - tuletame vastastikku teineteisele hommikul meelde, et jõuludeni on nüüd nii vähe aega, oigame hetkeks ja läheme oma argitoimetuste juurde.

Ja laupäeval tuleb Eragoni sarja viimane raamat välja - seega tuleval nädalavahetusel Marie kindlasti midagi peale raamatu ei näe... Samas! Oot! See annab mulle hea võimaluse ta jõulukingitusega tegelemiseks - tema ei näe midagi ja süüa ka eriti ei taha.

Olgu siis vahepeal siin ka märk maas. Esimesed, ilusamad, uudised sisaldavad seda, et uue töökoha paanika on nüüd maas. Seltskond on lahe, bussid liiguvad nii hästi kui võimalik ja homme on pealegi vaba päev. Ehh, elu on lill!

Teisalt lõpetas mu pesumasin koostöölepingu ning nüüdsest on meil jälle majas pesumasin M33 (ja alles testimisel olev mudel M12). Iseenesest see mind väga ei morjenda. Eksisteerib ju lõppeks täiesti tõenäosus, et ma teksade ja tekikottide jaoks leian kuskilt mõne tuttava pesumasina, mis neid peseb ja tsentrifuugib samal ajal kui mina diivanil kohvi joon ja niisama lollu möla ajan. Ohakas on ju ka lill! (Ilus lill, pealegi!)

Aga siis see julmem ja õnnetum seik - pool nägu tõmbas tänaseks õhtuks paiste. Ja minu esimene vaba päev, selle asemel, et kodus lebotada, koristada, kududa ja kirjutada, saan ma minna ja otsida linna pealt hambaarsti, kes tahaks tegeleda mu... ma ei tea, millega - "hammastega" oleks ilmselge liialdus ja ilustus selle surnuaia elanike kohta. Ja sinna panen ma kogu oma raha (ja isegi mitte vaba raha). Ja ma kardan hambaarsti! Oeh, nüüd ma vajan küll sõpra. Ma kardan, ma kardan, ma kardan... Ja ma ei taha raekojaplatsi polikliinikusse minna, sest seal saab sõimata (vähemalt minusugune argpüks ja minu hammastega). Ja mul ei ole oma hambaarsti. Ja ma ei tea, kuhu minna ja kus võiks saada löögile, sest järgmine vaba päev tuleb järgmisel kolmapäeval (pühapäeva pole vist mõtet mainidagi) ja ma ei saa ju paistes näoga tööl olla. Ja ma kardan, et nad teevad haiget (kindlasti teevad ka - mingeid muistse vabadusvõitluse aegseid varemejupikesi on vaja välja opereerida). Mis see siis on? Karuputk? iga kord, kui päike välja hakkab tulema, lööb ihu hulluksajavaid ville täis? See pole isegi ilus mitte!

Ma olin nii kaua igasuguste mängude juures head nägu teinud, et viimaks tuli ikka endale tunnistada: tütarlaps, teil on stress - ja nii ma tuba ümber tõstma asusingi. Näähh, sellest võiks täitsa lahe pesa saada, kui ta viimaks korda saab, kuid minu käes võtab koristamine üldjuhul lihtsalt kordades rohkem aega kui teistel. Ma ei tea, kuid ma lihtsalt ei oska seda kunsti. Noh ja lisaks siis veel tõsiasi, et ma reedel 4 pappkarpi ostsin Prismast (ruudulised ja armsad) ja igaks juhuks kohe rohkem ei ostnud, sest ma ei mäletanud ju oma riiulialuse kõrgust ülemäära täpselt. Karbid sobisid kui valatult! Ja täna juurde ostma minnes selgus, et need on vahepeal otsa saanud!?

Hmhh. Kodu on minu kindlus ning järgnevatel nädalatel taas ainus suhtluskeskkond. Olgu ta siis kord aastas korras ja olgu ta siis stressimaandamise korras ka kord aastas natuke korras. Mine tea, äkki muutun ka viimaks iseenda visiooniks ja hakkangi lapiga ringi uhama õhtuti (kui lapse kampsun valmis saab). Kusjuures, ma ei mõista iseennast hetkel selle stressi osas. Ma ei saa päris täpselt aru, kas ma elan tagant järgi välja varasemaid idiootsusi või olen ma lihtsalt uue ees hirmul. Uue ees hirmul olen ma nii ehk naa. Ma olen alati hirmul, kui miski hakkab muutuma, kui peab oma päevakava ümber mõtlema, harjumuspäraseid plaane nihutama. Ma tahan teada, mida oodata. Ma tahan teada, mis tunne on sellises või teistsuguses rütmis elada enne kui ma sinna asun.

Ja siis ma vaatasin faile arvutis ja tundsin kuidas süda tõmbas tibatillukeseks kokku. Praegu pole teie aeg. Praegu pole aega nendega tegeleda. Praegu pole jälle aega! Millal siis on? Ma ei taha... Ja seda ka mitte! Mul on omad hirmud, omad deemonid ja neist ma ei taha isegi rääkida mitte.

Stress - olemas
Elamine - pea peale pööratud, lõpuni koristamata
Raha - statsionaarselt otsas
Aeg - statsionaarselt otsas
Unistused - tundmatusse tulevikku lükatud
Hing - tunneb end jõulueelselt üksildasena, rabeleb elu eest, et saaks tegeleda meeldivaga, kuid ma pidin teda kurvastama

Njahh, kunagi raadiost räägiti, et stressimaandamiseks on kolm olulist punkti:
1. ära suhtle ebameeldivate inimestega (tehtud!)
2. korista elamine ära (ma ausõna ei oska)
3. likvideeri võlad (neid mul õnneks väga ei ole, kuid kindlustunnet pole millimeetrigi jagu)

Olgu, ei kiusa teid, lähen ja tusatsen koristades edasi...

Oeh, kuidas tahaks kisada: "Peatage maa ja laske mul väljuda!" Ma järsku enam ei jaksa. Ma järsku enam ei suuda. Päriselt, kui te kunagi otsite hetke, millal Mairi murdus ja kibestus, siis: 29.11.2012 kell 16.25. Mul on ilge kopp ees vellest pidevast rabelemisest, pidevast "ellu jäämisest" ja ma, endalegi ootamatult, lihtsalt ei taha sellele enam mõelda.

Ma sain täna oma detsembri graafiku kätte. Noh, ma olin juba kartnud, et segapaarid lähevad sel aastal peesse - nii ka juhtus. Ja lapse jõulukontsert, kuhu ma pühalikult lubasin minna... Aga... mitte ainsatki nädalavahetust! iga viimne kui laupäev ja esmaspäev tööl. Täpselt ühe korra terve kuu peale on üldse kaks vaba päeva kõrvuti ning need on ka keset koolinädalat (noh, pluss need kolm riigipüha). Läbipõlemine esimese kuuga. Oleks ma seda kohe märganud, kui rääkimas käisin, oleks viidanud, kuid ma märkasin alles kodus... Ja tundsin end järsku väga väsinuna, soovimatuna maailma või iseennast muuta, soovimatuna pingutada.

Mul on kõrini sellest, et eelarve jookseb piiri peal või veelgi väiksema varuga. Ma ei viitsi! Ma ei taha enam hetkegi teha midagi lihtsalt selle pärast, et eib lauale saada. Ma tahan teha midagi, mis meeldib, inimestega kes on lahedad ja ma... ei oska mitte midagi... Ma pole oodatud ses suhtes kuhugi... pole nime, pole nägu, pole oskusi, pole... mitte midagi peale teadmise, et ilge koblakas on... Kõigest... (ja kui ma hambad ristis ennast läbipõletama ei asu, siis pole mul midagi... isegi sotstoetuse jaoks ei kvalifitseeru juba 9 aastat). Esmalt ing ja siis hambad varna? Või vastupidises järjekorras?

Tuli jah kräpp kokku, mis teha.

Räägitakse, et jumal kaitseb joodikuid ja idioote. Kui see nii peaks olema, siis olen mina mõlemat - nii idioot kui joodik. :) Ehk täna siis oli mu viimane tööpäev vanas kohas. Ja täna helistati mulle ühe koha pealt, kus ma eelmisel nädalal vestlusel käisin. Teisisõnu saan ma nüüd ühe nädala puhkust ja uue kuu algusest olen uuesti rakkes.

Aga nüüd tagasi kööki... Tõestama lapsele, et kui kõik hästi ja õigesti läheb, siis kombineeruvad kergelt kõrbenud suhkur ja vaarikad täitsa meeldivaks kombinatsiooniks (koos koore ja mandlitega)... Eks neid saab siis homme maitsta. Aga teisalt võib see kõik ka lihtsalt perse minna.

Iga kogemus on kogemus. Iga töö, iga päev, sündmus ja hetk annab teadmisi. Osa neist sünnivad koheselt kasumina välja võtta, teine osa kannatab CV-sse kirjutada või muul moel otsesemalt või kaudsemalt tuleviku jaoks talletada. Ma isegi ei tea, kas on häid või halbu kogemusi. Igas hetkes on oma iva. Igas hetkes on midagi, mille tark inimene saab kõrva taha panna, hiljem omatahtsi kasutada ning sealjuures üha enam ja enam areneda. Ma ei annaks iial ära ainsatki oma naeratustest! Ja ma ei julge loobuda ainsastki oma pisarast kartes, et alles jääb vaid õppimata õppetund, mida läbida uuesti.

Areneda! Suvalises suunas? Oh ei, kaugeltki mitte! Mida enam avardub silmaring, seda enam tõmbub koomale soovide ahel. Ja niimoodi vaikselt nügides, negatiivseid mälestusi tekitanud sündmustest eemaldudes ning positiivsematele sülle joostes, tabad sa ühel hetkel, et rada su ees on oma ja selge. Isegi kui sa ei tea, kuidas selle peale astuda. Isegi, kui sa pole päris kindel, kuidas ja millega sa hakkama saad või mitte. On vaid rada, mitte kolm ega kaheksa ühesugust teed.

Igal ühel oma rada, nii nagu omad kogemusetki. Ja nii nagu maanteedel, on ka siin laiemaid magistraale, millele paljud pöörduvad ja kitsamaid külavaheteid - konarlikke ja aeglaselt läbitavaid, kuid rahulikumaid ja kodusemaid. Ma valiksin metsatee , kitsa ja tühja keset lummavat loodust lootuses, et ka sellel rajal on võimalik ellu jääda ja peret toita ning katta. Ometi ei leia ma pealesõitu ning nii ma siiberdan paanika silmis pisarana sädelemas mööda maanteejuppi ning otsin; jäädes samal ajal jalgu ja ette neile, kel mine kiires ja sujuv; hingates lünklikult oskamatusest maanteel hakkama saada; luues ja lummudes mõttest oma isikliku metsaraja suunas.

Ei ole halbu kogemusi, on kogemused. Igal teel on peale- ja mahasõidud. Igal teel on eellugu ning tundmatu, mis talle järgneb. Tunne eellugu, aima järeldusi! Aga ennekõike: katsun ma ellu jääda. Vähemalt praegu.

Keerulised ajad vahelduvad segaste aegadega. Ja nii kogu aeg. Suvel, vahetult pärast Rootsi reisi, saatsin ma pisarate põskedele langemise saatel CV-sid koos sellise kaaskirjaga:


Tere!

Saadan teile oma CV õhkõrnas lootuses jääda silma ning leida tulevikus töökoht teie kaupluses. Olen 33-aastane üksikvanem teismelisele tüdrukule ning minu CV näeb kohati välja kirjum kui mustlase seelik. Ometi loodan ma kõikidest teenindusvaldkondadest tööd leida just raamatutega seonduvates struktuurides. Mulle meeldib lugeda. Peamiselt eelistan ma fantaasiajutte ja teaduslikku ulmet, kuid nii nagu enamik neist inimestest, kes lugemist pühaks peavad, olen erinevatel eluperioodidel rännanud oma silmade ja hingega läbi väga erinevate žanrite. Viimasel ajal olen lapse kõrvalt lugenud üksjagu ka otseselt teismelistele suunatud kirjandust.

Ma usun, et oleksin meeldiv täiendus teie kaupluse personali hulgas, osates soovitada klientidele raamatuid vähemasti oma lemmikriiulitest. Kasvatades last ning suheldes ka tema sõpradega olen saanud ka kogemuslikud oskused raamatu soovitamiseks (alustades küsimusest „millised raamatud sulle kõige enam meeldinud on?“ ja „Miks?“ ning jõudes seeläbi kindlasti mõne raamatuni, mis talle veel meeldiks).

Olles aus ja jäädes ausaks, peaksin ma põhjendama oma soovi ja valiku põhjusi. Jah, mul on hetkel olemas töökoht, mis nii mõnelegi inimesele tundub soojem ja mugavam. Kahjuks või õnneks ei ole mina „nii mõnigi“. Minu tänane töö eeldab teatavaid müügimehe omadusi – oskust helistada tundmatutele ning müüa; oskust koputada võõrale uksele ning müüa. Seda oskust mulle antud ei ole. Samas oman ma kogemust ka pelgalt klienditeeninduses (turul müüjana) ning tean, et piir minu suutlikkuse juures jooksebki mööda seda peenikest niiti – kui klient on astunud kauplusesse või kontorisse, siis on ta andnud oma nõusoleku olemaks kliendipositsioonis ning ma ei astu talle tooteid või teenuseid pakkudes oma tõekspidamiste vastu.

Raamatutega seonduvalt veel lisainfoks, et koos oma tütrega alustasin ma kevadel isiklikku raamatublogi http://miiramarie.blogspot.com ning koos sõpradega osalen veel teisegi raamatublogi kasvamises:  http://hirveloss.blogspot.com/ .

Kõike head soovides
Mairi Tempel

Aga tegelikult tahaksin ma vist veelgi enam algusesse. Tahaks olla loomeprotsessis, konservivabrikus...

Mul ei ole kahjuks pakkuda imelist haridusteed ega ülevoolavalt sobivat teenistuskäiku. Minu CV on kohati kirju nagu mustlase seelik ning mu emakeel lonkab halvemal päeval mõlemat jalga ka karkudega kõndides. Ometi, hoolimata sellest (või justnimelt selle pärast) on mul unistus – veeta oma edasine elu raamatutele lähemal senisest.

...