Sunday, March 18, 2012

Vahel tekivad sellised kummalised selgusehetked. Avad ukse ning ootamatult hoovab sinu poole selgus asjadest, mida sa oled teinud juba pikalt. Ja siiski pole sa neid hetkekski sõnastanud. Tabada piimjat sõnadeudu enda poole hoovamas - hehh, hoolimata oma kõrgest vanusest tunnen ma end endiselt äärmiselt ebamugavalt neis situatsioonides. Ma ei ole kunagi valmis iseendaga tõtt vahtima. Ma ei saa kunagi piisavalt küpseks, et sosinaid pilduv, hingega mängiv ja haavu ning haavandeid presenteeriv udu mul jalgu alt ei lööks. Ikka lööb.

Teadmine, et minu suhtlemisoskus on veider - ma olen kuidagi suurem kui mu suu. Ja siiski tahaks, loodaks, ootaks ja eeldaks, et maailm mõistab seda, mis asub kolme kõrge kivimüüri sees. "Ma võlgnen maailmale seletuse", lubasin ma endale reede õhtul enne uinumist. Küllap ma seletan omal ajal ja omal moel. Jah, ma tean kuidas, kuid kas ma ikka tegelikult tahan seletada? Tahan! Tahan, aga ainult nii, et keegi ei tunneks soovi asuda lammutama mind müüride asemel. Jah, muidugi võib ju endalt irvitades küsida: miks peaks keegi üldse tahtma mind lammutada? Eriti, kui siiani olen ma selle tööga ainult ja ainult ise tegelenud (ning enese valusaks tõdemuseks tööga ka edukalt toime tulnud).

Udu hoomas üle minu, kui ma pooleldi mõistmatult suu kriipsuks tõmbasin ja hajameelse pilgu saatel omas kodus, oma perekonnaga rääkida ei osanud. Kuskil sees olin mina, aga ma ei tahtnud tulla välja. Mul oli raamat, olid oma mõtted, omad mälestused, valud, kirjutamised ja võõrad mõtted, võõrad mälestused ja unistused selles raamatus, mida ma parajasti lugesin. Ja ma ei osanud lasta veelgi rohkem mõtteid enda sisse. Ja ma ei teadnud, milline mõte mu suust väljuks, kui ma selle avaks. Pealegi tahtsin ma ainult edasi lugeda. Muud ei midagi. Piimjas mass minu ümber sosistas kõrva teadmist: sa ise seod ennast lukku; sina ise oled see, kes hrmust või oskamatusest end tegelikult kinniseks elab. Ja mida oleksin ma osanud sellele udule vastata!? Torkas jah vastikult. Ja mis siis!

Aga ta sundis mind mõtlema paljudele asjadele. Seesama sosinaid sõnastav udujas selgus sundis mind jõudma järeldusele, kuidas ma saan ja peaksin mõnda asja seletama. Ja see viis mu mõtted vanadele kaaslastele, keda ma alles hiljuti kohtasin. Mulle meeldis see aeg, mil mu maja oli avatud. Avatud kõikidele mu sõpradele sõltumata kellaajast või kuupäevast. Ja nemad ei eeldanud, ei oodanudki, et ma suhtleksin. Nad tulid, soojendasid oma olemusega mu kõlenevat korterit ning lasid mul endal valida, kas ma tahan rääkida või suhelda või midagi muud teha. Aastad on muutnud seda pilti. Korter, mis kord mõnuledes võttis vastu juhuslikke sisseastujaid ohkab õnnetult - inimesed läksid oma eludega edasi, muutusid, kasvasid, kuhjasid eneste ümber oma elud ning tema on vaikselt ootel. Ootel, et neid juhuslikke sisseastujaid leiduks. Et leiduks miski soe motviatsioon, mis sunniks mind tema eest rohkem hoolitsema, teda koristama ja kasima. Aga mina jäin. Ikka ootel, ikka veel veidralt avatud, kuid samas sulgunud. Ma ei kõndinud edasi, vaid õppisin elama muutunud ajas, jäädes ise sealjuures ajastute igandiks, muutumatuks kummituseks kaasaegses argipäevas.

Aga ma olen õppinud, kisab kukeke minu sees? Mida? Üks vana sõber, kelle arvamust ma väga kõrgelt hindan, ütles mulle hiljuti, et veidral kombel võtan ma igalt poolt oma õppetunnid kaasa ning saan seeläbi siiski suuremaks ja targemaks. Aga mida, sosistab piimjas udu mulle kõrvu? Mida ma siis nüüd viimasel ajal õppinud olen? Jah, ma olen selgeks saanud ühe olulise asja: kui ma tahan, siis suudan ma töötada 80-100 tundi nädalas. Vahel rohkemgi, kui vaim peale tuleb. Ja nii ma teengi: töötan vaimu peale tulemise ajal 24h päevas ja siis puhkan. Aga palun öelge mulle, mismoodi on see asi võimalik pressida tänase ühiskonna normidesse? Mis kuradi moodi peaksin ma endale töö leidma? Ja ma vajan seda asja, mida maailm nimetab "tööks". Vajan kindlust, ravikindlustust ja mingit sotsiaalset aktsepteerimist inimeste poolt, kes on mulle olulised, kuid kelle jaoks on mu mõttemaailm liiga kauge, liiga eluvõõras ja liiga veider. Jabur, kuid selliseid inimesi leidub ning nendepoolne minu aktsepteerimine on oluline. Nad on jõulised ja ma tahan. Tahan olla keegi, kes ma pole, kes ma ei oska olla.

Aga kes ma siis olen? Hariduseta, tööta, meheta naine, kes hoolimata kogunevatest aastatest ei ole suutnud haarata mitte mingisugust ühiskondlikult aktsepteeritavat positsiooni, sosistab piimjas udu mu õlgade ümber. Ja ma värisen. Värisen tuules, millega ma üritan udu taas kindlusemüüridest välja lükata. Küll ta hajub. Paari päeva pärast on udu hajunud. Veel mõned päevad hiljem suudan ma käed kõrvadele suruda, silmad kinni lükata ja arvata, et ma saan tegelikult hakkama ja ma polegi selline pettumus maailma jaoks nagu mulle hetkel tundub. Ja siis ma enam ei tahagi endale kaaslast leida (üks osa teest, mille käigus ei pea end kunagi enam ise põrmustama). Ja siis suudan ma jälle keskenduda sellele, mida ma teha tahan - kirjutada, kirjutada, kirjutada... Ja ma olen suuteline seda jälle tegema 24h ööpäevas ilma, et miski minus katki läheks.

Veider. Mul ei ole mitte mingit alust mõelda, uskuda ega arvata, et ma mingilgi määral kirjutada oskan, sosistab õelalt külm udu mu kõrva. Ja siiski ma tahan ja usun ja loodan helesinise naiivsusega, et kui pingutada ja õppida ja töötada, siis on kõik võimalik. Ja ma tahan seda. Tahan üle kõige, kuid ma kardan seda sammu samal määral. Kardan kukkumisi, kardan neidsamu pilke, mis ei suuda mind ülemäära hästi mõista. Mis siis kui ma ei saa hakkama? Piilun hetkeks üle müüri ning tunnen südames valusat torget. Jah, paari päeva pärast suudan ma taas leida rõõmu nendest lillekastidest ja purskkaevudest (olgugi nad pisaratoitel), mis asuvad mu müüride sees. Siis ma enam ei karda välismaailma, sotsiaalset keskkonda ja enese positsioonitust selles.

Aga praegu tuleb oodata ja loota, et udu hajub kiirelt. Ühel päeval! Ühel päeval, ühes jutustuses ma seletan... Aga mitte veel täna...

Thursday, March 15, 2012

On sume märtsihommik. Väike, peaaegu kolme-aastane poiss ja (õudus küll) keskeale (kiirrongiga) lähenev tütarlaps loobivad elutoas väikest riidest palli, mis on usinate Hiina tütarlaste poolt õmmeldud ning vatiini ja kellukesega täidetud. Pall lendab omasoodu - kord visatakse halvasti, siis püütakse hästi - ikka kellukese helin hajameelse päikese säras. Väike poiss hakkab nihelema mängu käigus.
"Kuule, mine käi pissil ära, siis mängime edasi."
"Ma ei taha. Ma tahan palli mängida."
"Mine, mine! Kui ära käid, teeme restardi ja alustame täitsa algusest."
"Siis vajutame start ja hakkame uuesti. Siis on kõik pallid õiged!" kilkab poiss ja kaob vannituppa.
Loobime palli edasi - ikka seesama kirjudest riidetükkidest väikeste Aasia päritolu tütarlaste nobedate näppude all valminud pall.
"Kui ma seda punast nuppu vajutan, vaatame, mis siis tuleb!" teatab poiss elevil. Menüüd on ju sajal juhul seitsmest huvitavamad kui mäng ise.
"Ma arvan, et menüüdes ei tohiks niisama surfata," püüan olla asjalik ja õpetlik. "Võtame uue mängu ja paneme start."
"Menüüdes ei tohi surfata aga peogeot'ga tohib surfata."
"Hmm, peogeot'ga tohib sõita."
"Aa! Õige! Peugeot'ga tohib sõita. Võtame start ja hakkame sõitma. Kus teine pall on? Ma tahan jalkat mängida nüüd."
Laps vasakule ära. Otsib palli. Peagi jõuame järeldusele, et teine pall on lootusetult kadunud. Seega loobime esimest palli edasi. Üks vise, teine, kolmas...
"Ma panen nüüd selle pausile." No okei, kui pausile, siis pausile ja kiman esimest dialoogi kirjutama, et see meelest ära ei jõuaks minna. "Nüüd tuleb helesinist vajutada. Helesinine võtab pausi ära. See on edasi. Edasi kirjutatakse c-ga."
...

Tuesday, March 13, 2012

Väike nukitsamees vedeleb diivanil ja teeb ainult "nämm-nämm" ning nõuab uut raamatut (APPI!). No hea küll, eks ma siis asun taas riiulit voodile tühjendama... Ilmselgelt oli Jonathan Stroudi "Oru kangelased" liiga lühike raamat. Phähh, isegi kahte päeva ei kulunud päriselt. Aga kuna tegemist on raamatuga, mis mul endal veel läbi lugemata ja laps hirmasti nüüd soovitab, siis tegin talle hoopis kiusliku ettepaneku: kirjuta arvustus. Ma vaatan kirjavead üle ja kui normaalne saab, siis viskame hirvelossi... (noh, teate, tegelikult, tüdruku kohta, kes on keeltes ülinõrk (või nii ta arvab), on ta neis ikka täitsa hea) Kirjutamine võiks ju paar tundi ta aega kulutada ning mulle mõtlemiseks lisaaja anda (lootus sureb viimasena)

lugemissoovitusi 11-aastasele tüdrukule

Üleeile õhtul jõudsime me lapsega taas aruteluni, et tal ei ole midagi lugeda. No hea küll, tegelikult defineeris tema, et tahab lugeda minu loo viimast versiooni. Ja mina teatasin vastu, et ma ei saa nii palju ei saa ma ka võõraid printereid kurnata. Seega - vabandust, kuid pole midagi parata. Vigisemine teemal, et tal pole midagi lugeda, jätkus. Teine variant, mille lugemisega ta nõustunud oleks, oli Eragoni sarja viimane raamat. Kuna ta inglise keeles nii ehk naa veel ei loe raamatuid, siis oodaku... oodaku... sügiseni, nagu ma aru olen saanud. Viimaks palus ta mul riiulist soovitada.
Nii, astusin riiuli juurde ja surfasin sealt välja järgmise hunniku noorele tütarlapsele sobivaid raamatuid:
1. Oksa Pollock. Viimane lootus (Anne Plichota ja Cendrine Wolf)
2. Kuldne Kompass (Philip Pullman)
3. Oru Kangelased (Jonathan Stroud)
4. Trifiidide Päev (John Windham)
5. Igaviku Lõpp (Isaac Asimov)
6. Kuninga silmad (Catherine Banner)
8. Hundikoer Roi (Jorma Kurvinen)
9. Nägu unes (Paul van Loon)
10. Maskeraad (Terry Pratchett)
Aga hirmsasti tahaks sinna nimekirja lisada veel Kadri raamaturiiulist
11. Emahundi Klann (Maite Carranza)
12. Ruunimärgid (Joanne Harris)
13. Varjus Hiilija (Aleksei Pehhov)
ja raamatud, mis mul lihtsalt on puudu (loeks isegi üle hea meelega)
14. Krabat (Otfried Preussler)
15. Meremaa võlur (Ursula Le Gyun)
Järgmise vigisemise ajal panen ka Düüni nimekirja (närigu natuke ulmet ka fantaasiale vahelduseks - esimen kokkupuude lasteulmega on ju olemas "Georg ja universumi salavõti" (Hawking ja Hawking).
Muidu soovitaks ajaratta sarja (saaks hea mitu kuud rahu, aga ta ju ei loe inglise keelt...) ja ka Pöidlaküüt on mu riiulis inglise keelne. Aga häid raamatusoovitusi neiule, kelle jaoks peab raamat olema paks (soovitatavalt sari) ja huvitav ja jumala eest "mittetibilik" aga samas ikkagi tütarlapselikult soe, ootan endiselt.

Monday, March 12, 2012

Üritasin mingil hetkel endale baasi kasutajat teha, kuid ebaõnnestunult. Noh, nende peamine argument, mida nad lehel jagavad viitab tõsiasjale, et kui kasutaja ei ole aktiveeritud, siis järelikult ei sobinud minu poolt valitud alias nende kasutajanimede reeglitega. Samas üritasin ma täiesti tulutult leida konkreetset ja selget reeglistikku: millised aliased siis sobivad? Nad nõuavad, et alias alluks nime kirjutamise reeglitele!? Mida kuradit see tähendab? Ok, ta ei lasknud salvestadagi enne kui oli kirjas kaks suure algustähega sõna (nagu eesnimi ja perekonnanimi) aga edasi? Kui ma tahan aliast, siis ma ilmselgelt ei taha oma nime. Ja sama ilmselgelt ei taha ma kasutada ühtegi nime, mis võib reaalselt eksisteerida (et mitte segadust tekitada). Järelikult???

Järelikult tuleb idee baasist hetkel lihtsalt perse saata (kuni nad kuskil seda silmaga nähtavalt kirjutavad, millised aliased sobivad ja milline on see salapärane "poliitika") ja rahulikult firvelossis elada. Noh, seal elan ma nii ehk naa, oleks lihtsalt tahtnud, et eksisteerib võimalus aeg ajalt külas käia... (neil on seal nii koledaid kommentaare mõne mu lemmikraamatu kohta, et kisub ju kaklema)... aga ma saan aru, kui nad ei taha teisi oma hoovile kaklema. Lihtsaim võimalus selleks? Teeme registreerimise ülikummaliseks, tagasisidet kasutaja aktiveerimise kohta ei anna, valitud parooli või kasutajatunnust igaks juhuks meilile ei saada (kuigi aadressi nad nõuavad) ja üldse vaatame mingi kirjutamata "poliitika" ja kärbatanud õunte pealt, kas kõlbab või mitte...

Lahe - see on juba päris mitmes üsna tige blogipostitus. Aga ma püüan end parandada ja mingil hetkel ikka natuke ka ilusamaid asju kirjutada. Ausalt!

Friday, March 9, 2012

Nüüd tean ma kõike kirvega pääsukeste püüdmisest. Huhh, täiesti kohutav suhtlus erinevate kirjutamiseks mõeldud programmidega ja nendega kokkusobimatute formaatidega. Kujutage ette, et te hakkate kirjutama faili OpenOffice abil ja salvestate selle... .doc, et oleks avatav igal pool. Ja siis järgmised modifikatsioonid teete näritud õunakese Pages abil ja ekspordite selle... üllatus-üllatus .doc. Ja siis osade lõikude kirjutamiseks kasutate bloggeri drafti ja osa saadate endale meiliga ja kõik see pakitakse kokku taas windows masina OpenOffice abil ning salvestatakse.... no ikka .doc.

Prr, nüüd on kuskil mingi kala toimunud ja mingid seaded on end ise muutunud. Tillukesed irriteerivad jamad, mida ta ootamatult hakkab tegema teisiti kui tahaks. Huhh, ma istusin eile õhtul kolm tundi menüüdes sorteerides, erinevaid korrektoreid seadistades, help-failides... niuts! Ja tulemus? Tulemus on selline, et ma nüüd tean: mul pole endiselt õrnemat aimu, kuidas kurat ma saaksin asja taas normaalselt tööle (võimalik, et uue faili tegemine ja data copy-paste (läbi notepadi) töötaks <- kui see pole kirvega pääsukese püüdmine, siis ma võin teile veel teisegi variandi välja pakkuda: kirjutad kogu teksti, mis plaanis ära, vaatad üle autokorrektuuri seaded (võtad kõik võimaliku maha), jooksutad autocorrect selected ja siis manuaalselt muudad tagasi need muudatused, mida ta siiski sinult luba küsimata ülearu tegi (pidage meeles - kõik linnukesed autocorrectis on maha võetud... ja ta mõtleb ikkagi üle)...

Pfff... ma tahan nii vähe, aga ma tahan, et see vähene töötaks viisakalt. Huhh, huvitav, palju mul kannatust on? Mitu tundi ma olen valmis kulutama selleks, et leida üles vajadusi rahuldavad seaded (mis varem töötasid vabatahtlikult ja iseenesest automaatselt õigesti)?

Teisisõnu: juhe on koos...

Friday, March 2, 2012

kui maailm üritab sõna võtta...

Ma olen juba aastaid rääkinud, et maailm üritab minuga rääkida. Tavaliselt on need väikesed asjad, mis kas juhtuvad või ei juhtu - vahel on see ebamugav ja ebameeldiv, kuid enamasti vastupidi meeldivad üllatused. Ja ikka ühe suunas kipuvad need seigad maailma liigutavat. Mina rumala inimesena olen püüdnud aastaid ja aastaid võidelda loodusjõudude vastu. Õnneks, vaikselt hakkab siiski vist miski kohale jõudma. Või noh, vahest olen ma lihtsalt harjunud, et sel ajal kui maailm üritab "vaipa" alt ära tõmmata, tuleb õhku hüpata ja siis lihtsalt veidi teise positsiooni maanduda. Hmm, mulle meeldib seda mõtet visualiseerida - kujutage ette, kuidas paarisaja meetri ulatuses nihutatakse muru meetri võrra vasakule - kuskil on servas kortsud ja teises servas pind nii viimseni pingule tõmmatud, et see oiates rebenema kipub... Aga maailmal on oma jutud ja oma mängud. Ega mul otseselt nende vastu ju midagi polegi...

Nüüd hakkab mulle vaikselt tunduma, et maailm üritab ka mu tütrega rääkida. Eelmisel aastal jooksis kaks võistlust ninanipsuga. Tookord läks kooliolümpiaad niimoodi mööda, et e-koolis mingit teadet ei olnud ja laps oli mingi silmapõletikujäägiga kodus kooli katsevõistluse ajal. Oi, ta oli nördinud, kui kooli minnes selgus, et ta lihtsalt jäi kõrvale, sest info ei liikunud. Ja paar nädalat hiljem oli koolis mingi paralleelide vaheline võistlus. Täpselt sel päeval, kui õpetaja klassis sellest rääkis ja ühel tüdrukul võistkonna lasi koostada, oli minu laps silmaarstil kontrollimas ja... mis silmist see südamest... kui kooli läks, siis muidugi kirjutati ta koheselt võistkonna tagavara mängijaks aga... Õigel hommikul selgus, et üks tšikk pole koolis ja Marie oli tiimis. Läksid nemad üles, võtsid positsioonid sisse ja siis... siis saabus see tüdruk, kes lihtsalt kaks tundi kooli hiljaks jäi. Uskumatult nördinud Marie jalutas linta-lönta tundidesse tagasi.
Ja sel aastal siis niipidi: kaks nädalat tagasi sai ta mate õpetajalt soovituse osaleda linna olümpiaadil. Eile räägiti kokku, et olümpiaadikud saavad esmaspäeval vaba päeva harjutamiseks ja teisipäeval võistlus... Ja siis täna selgus kommunikatsioonihäire... see õpetaja, kes lapsi registreeris unustas nende klassist rohkem kui ühe lapse nimekirja panna... Ehh?

Nii, midagi talle nüüd öelda üritatakse, aga mida? Variante on mitu, võrdvõimalikud ja täpselt vastupidise tähendusega. Ainult sellest on mul raske aru saada, miks see maailm enda selgeks tegemiseks vaipa sikutama kipub? Sealjuures enamasti veel mõne sellise koha peal, et kui kukud, siis ikka kividele...