Friday, February 10, 2012

Ta istus oma suures sinises tugitoolis ning heitis hindava pilgu raamatuhunnikule, mis tooli kõrval maas korratu kuhjana vedeles: seiklusjutud, fantastilised lood nõidadest ja maagiast, ulmelood, mõned reisikirjad ja peotäis natuke tõsisemaid raamatud. Ta armastas neid lugusid enda ümber sama palju kui oma sinist tugitooli. Nendes lugudes olid seiklused, mida ta ise iial ei julgenud läbi teha ning suhtlemine, millest ta juba aastaid kippus kõrvale hoidma. Oli ka romantikat - nendest liinidest hoidis ta kümne küünega kinni, luges kohti uuesti ja uuesti üle, tõestamaks iseendale, et maailm pole nii kalestunud paik kui see tolmu uppuv punakaspruun tuba oma pitslinikukestega. Need olid fantaasiad, algul kellegi teise omad, kuid nüüd kuulusid need talle. Need moondusid, väändusid, kasvasid koduseks ja südamelähedaseks. Neil oli oma elu tema elu sees. Nendega jagas ta oma kohvi ja nende varju peitis ta oma mured. Ah, need mured polnud ju midagi erilist. Võrreldes maailmapäästmisega, mida ta raamatutest luges, olid tema mured väikesed ja tühised.

Aga hoolimata sellest, et ta oma raamatukangelaste armastusele kaasa elas, ei olnud tema tooli kõrval kunagi tõeliselt romantikale suunatud raamatuid. Liiga magusad, ütles ta endale. Jah, magusad küll, aga kui talle tõeliselt maitses jäätis šokolaadi ja maasika toormoosiga, ei maitsenud talle iial sama magusad raamatud. Ei, raamatus pidi olema midagi mehist, midagi loogilist ja jõulist. Miks küll? Kunagi oli ju olnud ka lühike ajahetk, mil nende olemasolu teda ei häirinud. Aga nüüd näisid need talle meelde tuletavat, et kibestumust saab jagada kaheks - ja see ei meeldinud talle grammigi. Selle jagamise järgi oleks ta endalegi pidanud mingi kibeduse otsa ette kirjutama. Ei! Milleks? Jäägu see teistele.

Ta ei suutnud mõista, miks selliseid raamatuid "naistekateks" nimetatakse. Naine oli ta ju isegi ning seda irratsionaalset mõtlemist ja mõistusevastast emotsioonitsemist valdas ta ju isegi. Näis palju loogilisem lugeda roosade romaanide asemel lahingukirjeldusi - neid ta oma naiseliku mõtlemisega ise välja ei mõtleks, neid on talle vaja sõna haaval ette sööta, et ta neid mõistaks ja hindaks. Verbaalne elukaaslane. Jah, sellesse positsiooni olid raamatud tõusnud. Ja tugitool verbaalse loogika materiaalse hoidjana. Nii palju kui tema tilluke elukogemus ütles, polnud reaalsed kaaslased just ülemäära suure verbaalsusega hiilanud. Aga küllap oli probleem ka tema enda kidakeelsuses.

Nüüd oli tal vabadus valida oma kaaslase meeleolu. Nüüd oli tal võimalus valida, kas ta soovib seltsi või mitte. Soovis, loomulikult soovis ärkamisest uinumiseni välja - igal hetkel, mil ta polnud seotud mõne tööasjaga, mõne eluliselt olulise tegevusega nagu näiteks söömine või magamine. Aga talle meeldis mõelda, et tal on vabadus. Talle meeldis unustada ja unistada samaaegselt, uskuda mõtteid, mis ei allunud mitte mingile loogikale ning kaduda tumesinisesse auku oma elutoas - tugitooli.
Pärastlõunane päike paistis laisalt ta tuppa. Kardinate vahelt hiilivad kiired näitasid jõhkra ükskõiksusega õhus keerleva tolmu hulka, kärbseplekke akendel ning päevi koristamata vaibal ilutsevaid niidijuppe, küpsisepuru ja muud prahti. Unelevalt hiivas ta end kööki, keetis järjekordse kruusi kohvi ning vajus siis koos kohvi ja raamatuga tumesinisesse tugitooli. Suur sinune tugitool tundus võõrkehana toas - see ei sobinud kokku ei vanaaegse punaka vaiba, kirju diivani ega kardinatega. Kogu toast hõngus raskepärast aja seismajäämist - luitunud kattega diivan, viledaks kulunud vaip, grotesksena mõjuvad pitslinikud ning kimp kuivatatud roose tolmuses kristallvaasis. Väike, ammu ajale jalgu jäänud, telekas peitis oma näo liniku taha. Linikut katva tolmukihi järgi võis aimata, et mitte keegi polnud selles üksikus korteris avanud televiisorit juba nädalaid. Kui nüüd eemaldada linik ettevaatlikult, saaks tolmuvarjudest siiski lugeda selle mustrit. Akna all seisis vana kapp-õmblusmasin. Viimasel ajal oli õmblusmasin pidanud ennekõike arvutilaua ametit. Praegugi seisis väike valge sülearvuti ta peal koos kolmekümne viie sentimeetri kõrguse paberihunnikuga. Hunniku kõrgust teadis ta täpselt, sest alles sel hommikul oli tal tekkinud vastav küsimus ning otsinud õmblustarvikutele mõeldud vanas roosidega küpsisekarbist mõõdulindi, läks ja mõõtis ta selle üle. Tegelikult oleks ta pidanud need kaustad tagasi riiulisse ja raamatukappi oma õigetele kohtadele viima, aga ta ei viitsinud. Selle asemel pani ta mõõdulindi ettevaatlikult oma kohale tagasi, pühkis käega korraks rooside pealt tolmu ning asus oma lemmiktegevuse juurde - raamatut lugema suures sinises tugitoolis.

Jah, ja siis oli selles toas suur tugitool. Mõned aastad tagasi leidis ta selle tooli ühest mööblipoest. Algul käis ta tooli vaatamas, istus sellesse ning unistas toolis raamatulugemisest. Tool oli täpselt paras ning mõnusalt suur ja pehme. Kui oivaline oleks, mõtles ta, selles end kerra tõmmata, kootud rätik jalgadele võtta ning fantaasiatesse vajuda. Kahjuks oli selliseid toole ainult üks - tumesinine. Tumesinine ei sobinud aga hoopiski tema korraliku punakaspruuni elutoaga kokku. Pealegi oli tool liiga suur, et teda tillukesse korterisse paigutada. Selle tooli tulemisega kaoks ära igasugune võimalus põrandal joogat treenida.

Algul käis ta tugitooli silitamas - mõnusalt pehme samet, imekaunis värv ilma igasuguse mustrita, suurepärane kuju - kahjuks absoluutselt vale värv, vale kuju ja vale suurus tema toa jaoks. Siis istus ta juba tooli. Omamoodi rituaaliks kujunes enne toidupoodi minemist mööglisalongist läbi hüpata, korraks tugitooli istuda ning selle käepidet paitada. Viimaks muutus ta veelgi julgemaks. Ta võttis saapad ära ning proovis end toolis kerra tõmmata - tool oli täpselt paraja suurusega ning sobiva kujuga. Ja kui ta kord testimise mõttes ka raamatu kaasa võttis ning selle poes tugitoolis istudes avas, oli otsus tehtud - sobib või mitte, aga just sellist tugitooli on talle vaja.

Tugitooli koju toomisega muutus tema elu täielikult. Varem piinliku hoolega puhastatud tuba uppus nüüd tolmu sisse. Ta ei hiilanud enam koristamisega - milleks? Suur sinine tugitool rikkus toa harmoonia täielikult. See ei olnud enam punakaspruun tuba, mis oma pitslinikutega peaks olema hiilgav ja särav (olgugi, et ühtlasi ka igav). Nüüd oli see korralik punakaspruun tuba, milles ilutses suur tumesinine auk. Ja see auk neelas ta täielikult. Koos raamatute ja kohviga. Pealegi, tundus talle nüüd, kui tuba on pisut sassis, jääb mulje, et siin elab ehk veel keegi lisaks temale. See oli turvatunne, kummastav taju millestki, mida polnud ja ometi eksisteeris. Justkui ajaks keegi teine tema eest toa segamini ning tema saab taas ohata, kui raske on teiste järelt koristada. Tema ise seda ju segi ei ajaks. Ja samas, kui seda siis koristada, paistaks auk toas välja. Ja paistaks auk südames välja. Ei! Auk toas peideti tolmu ja raamatukuhilate alla, auk hinges tuli peita raamatutesse, õmblemisse, töösse või kodust eemal olemisse.

Ta vajus tooli, avas raamatu järjehoidja kohalt ning kadus... kadus tumesinisesse unistusteauku oma elutoas.

Thursday, February 9, 2012

Ma pean alustama oma mõtet liiga kulunud lausega, kahjuks: ma tegin pattu. Okei, on piinlik, aga mitte sellepärast, vaid hoopis muudel põhjustel. Ehk siis, lugesin pubekirjandust, et mitte brutaalselt välja öelda: vampiiriraamatut. Võeh! Tegelikult tahaks duši alla minna ja seejärel magama keerata. Ja siis tahaks veel hoobilt teise raamatu haarata ja edasi lugeda... aga... ma guugeldasin autorit ja selgus, et sari on 15 raamatut pikk ning viimased on alles teel. No kuulge, nii palju ma seda jama kannatada ei suuda. Ilmselgelt. Aga puhtalt hariduslikest erivajadustest ja enesedistsipliini kasvatamise soovist koos sooviga sisulise poole pealt edasist teada saada (omamoodi oli ju ikkagi haarav ja natuke ka ootamatute mõttekäikudega raamat) loen ma kindlasti ka teise läbi... pole lihtsalt kindel, kas täna või homme...

Isegi, kui peategelane oli ütlemata normaalne - sotsiaalselt ja akadeemiliselt ebaühtlase arenguga tibi, kellele pakkus õppimine ja smartass olemine märksa suuremat naudingut kui eakaaslastega tšättimine. Ja seoses sellega oli ta pisut sõlmes maailmavaatega. No ja siis need probleemid ühele ebaküpsele noorele, kui ta on esimest aastat kodust ära (kus tahaks öelda emale, et ära lase mind veel kodust välja, ma pole maailma jaoks valmis, aga samas on vaja ennast pidevalt tõestada ja "ise" hakkama saada). Ja seejärel märkad sa end väga jaburate inimeste poolt ümbritsetud olevat. Ja elu ei lähe sellest üldsegi kergemaks, vaid keerdub iga päevaga uskumatumaks, jaburamaks ja raskemini hoomatavaks. Ja ometi, kõige kiuste, jääd sa ellu ning toetudki nendele kummalistele, kuid headele inimestele. Osates seda teha või mitte. Oh neid ämbrite viisi pisaraid ja oh neid tonnide viisi armumisi, kavalaid pilke ja muud, mis nagu oleks õige ja hea ja oodatud ja samas vastikult ebakindel. Ehk siis tekkis mul hirmus tahtmine üks iidvana luuletus üles otsida:

Surm hullumeelsuse huultele!

Uinak kirglikele tuultele

Küsimus suurtele:

olla või mitte?

Vastuseid võtta oleks kui varnast,

tuhandeid sõnu, ei ühtegi sarnast,

kuid tunnete pargas

on uppumas uttu.

Kiiresti, kiiresti vastuvoolu

sõudes, kuid hulpides omasoodu

naeratab koolnu

kui vikat.

Mõeldes vaid elude eeldusele

pisaraid puistates veeldume me

püsides keeldudes

elus kui nukud.

Lauldes siis lootuse lindudele,

astudes klaaside kildudele

lõikavalt kiljume:

ikka veel elus!


Hea küll, ma ehk võibolla olen võimline aru saama, miks emotsionaalselt puudelised teismelised (emotsionaalne puue on neil kõikidel) loevad midagi sellist. Neil on vaja definitsiooni kohaselt mingeid imelikke asju. Aga selle üle ma pean veel mõtlema, mida suured inimesed neist raamatutest leiavad. Nemad on ju selle jubeduse üle elanud ja oskavad ka ilma selliste raamatuteta oma emotsioone juhtida ja vajadusel neid võimendada või vaigistada. Nemad on ju juba ellu jäänud. Aga ma mõtlen veel sellele.

Wednesday, February 8, 2012

"Kallis, kas ma võiksin..?"
"Mida?"
"Teha kaks võileiba?"
"Aga loomulikult. Millest selline küsimus?"
"Ühe neist tsüaniidiga?"
"Ma võtan teise."
"Ja teise arseeniga."
"Oled sa hulluks läinud!?"
"ei..., enda arust mitte."
"Siis ei või!"
"Oh! Sa siis lubad?"
"Mida?"
"Koduloomi!"
"Ma ei mõista, millest sa räägid!"
"Mäletad, kui ma mullu tahtsin hamstrit, siis sa ei lubanud. "Nad haisevad," ütlesid sa tookord. Ja kui ma tunamullu rääkisin koerast ei lubanud sa taas. Ja kasside vastu oled sa allergiline, seda ma mäletan ka."
"On sul palavik? On sul väga halb olla?"
"Ei..."
"Ma kutsun arsti! Oota!"
"aga keldris on rotid..."

Tuesday, February 7, 2012

Hmhh, tegelikult olen ma sellest vist kunagi juba kirjutanud ja kindlasti olen ma asjast korduvalt ja korduvalt mõelnud ja siis veel mõelnud ja juurelnud ning lõpuks mitte kuhugi välja jõudnud. Blogisid võib jagada mitmeti: teemablogid ja niisama suvalised; hala vs. optimism; kommenteeritavad ja kommenteerimatud; ... Ehk siis: kuhu ma ise paigutun? Kommenteerimatu suvalise blogi alla (hala ja optimism on identifitseerimatu jaotus). Suvalisus on hea - annab mulle võimaluse väga erinevatest mõtetest, ideedest ja emotsioonidest kirjutada. Üldiselt on ka kommenteerimatus hea. Või ehk mitte? Nojah, see sõltub hetkest ja postitusest. Lõppeks, paljud postitused ongi tehtud selle mõttega, et oleks enda jaoks märk maas ja kui keegi veel loeb, no las ta siis loeb. Aga siis on need teised. Noh, need, mille taga on miski. Miski, mis tahaks postitusele tuult puhuda, et too lendaks ja jõuaks kellegi juurde ning sunniks teda lugema ja pärast seda siis kas midagi ütlema või diskuteerima. Aga kuidagi olen ma oma kirjastiiliga puusse pannud. Kipub minema sedapidi, et need postitused, mille juurde ma ise südamest lootsin ja soovisin, et keegi midagigi mingitki kanalit pidi ütleks (või teeks pai), jäävad üldjuhul igasuguse vastuseta. Ja need teised, mis said niisama kirjutatud, iseendale, need muutuvad kommenteeritavateks (niivõrd kuivõrd).

Muide, vahemärkusena, brauseri arvates pole "postitus" ja "blog" eestikeelsed sõnad.

Samas peab ehk lihtsalt nentima, et minusugused ei peaks blogi kirjutamisega tegelema. Või teisisõnu, maailma jaoks on blogi väärtus hoopis teistsugune kui minu jaoks. Eile tekkis klubis hetk, mil ma võtsin kaasa raamatud, mida ma Kadrile tagasi anda tahtsin. Ja siis selgus, et ta ei tulnudki klubisse. Kati luges mulle emalikult sõnad peale, et ma peaksin hakkama helistama ja küsima enne, kui koti raamatuid täis lükkan. Aga ma ju teadsin, et ma ei tee seda. Mulle ei meeldi niimoodi oma asjade pärast inimesi tüüdata. Pealegi polnud neid üldse nii raske kanda. Ei-ei, mul ei ole midagi suhtlemise vastu, aga ma olen äärmiselt koba, kui ma pean ise ühendust võtma või ise välja pakkuma, et tuleks külla või tulge teie. Ma istun vaikselt kodus ja ootan, et keegi ise kutsuks või rääkima hakkaks. Pealegi on ka raamatuid lugeda või niisama kirjutada päris vahva (kuigi see suhtlemist vist päriselt ei asenda).

Noh, ja kui ma nüüd selle kõik ilusasti enda jaoks uuesti läbi mõtlesin, sai mulle selgeks. Mulle meeldib kasutada blogi selleks, et mingi asi õhku visata. Noh, et ma nagu oleksin ise pakkunud välja suhtlemise, seda samas pealesurumata. Aga ma ei märka, et ülejäänud maailm ei leia neid kohti üles. Noh, et kui ma tahaksin suhelda, arutleda või konkreetselt küsimusele vastust saada, siis oleks mul ju alati võimalus haarata telefon või saata meil või minna ise kohale ja järelikult on blogitekst vaid tekst, mis jagab infot, aga mitte suhtlust. Kõlab segaselt, kuid siiski minu jaoks piisavalt arusaadavalt. Noh, mis teha, tuleb oma suhtlematus edaspidigi endal alla neelata. Aga blogimist ma ei jäta. Olgugi vahel mitmetimõistetavuse tõttu veidi jabur, on ta siiski variant endast välja mitte sisse (ja neid sisse variante kasutan ma nii ehk naa vahest liigagi palju). Pealegi on siia päris lõbus natuke näpuharjutusi, mõtteid ja jaburaid emotsioone sisse visata.

Ahjaa, Sina, seal, Iisraelis, palun saada mulle hotmaili aadressile mõni mailiaadress, mida sa aktiivselt kasutad (seoses segadusega minu arvutipargis on mul hetkel limiteeritud võimsusega arvutikasutus ja gmail avaneb pool aastat (kui arvuti vahepeal kokku ei jookse)).
Udusulena langesid üksikud helbed karge päikese kiirguses. Külmade, kuid koduste teemanditena keerlesid nad mänglevalt sillerdades läbi õhu. Vana ja väsinud lumi sai uue katte. Vana ja väsinud, viledaks kulunud, jalajälgedega koormatud ning laste mängust väsitatud lumi kaeti õhkõrna sillerdava kihiga. Päike naeratas - polnud küll vikerkaar, kuid siiski sama lustlik. Polnud küll peegel, kuid seda toredam oli tal mängida imepisikeste külmade ebemetega. Sillerdage! Särage! Helbed mängisid päikesega kaasa. Mida muud neil teha olekski oma ootamise leevenduseks? Ja nii nad keerlesid õhus - nii kaua kui võimalik, nii kaua kuni tuul vähegi lubas. Ja seejärel sillerdasid veel langenunagi.

Oodata. Veidi ärevalt tuksatas lumehelveste jäine süda, kui meenus ootamine. Kõik võis ju minna imeliselt. Kõik võis ju olla lummavamgi kui karge talvepäikese käes mängimine, erkroosa päikesetõusu käes värvi muuta või jääkülmas udus nähtamatuks muutuda. Kõik võis olla veelgi ilusam, aga mis siis, kui...? Igaks juhuks, kõike pettes ja südames unustada soovides sillerdasid nad ikka edasi. Päike mängis keerlevate helbekübemetega nagu laps. Lumi naeratas ja päike naeratas vastu. Nagu laps, siiralt ja südamest naeratas taaskasvav päike lumele. Ja nagu ema, siiralt, südamest ja siiski muretsedes, naeratas lumi päikesele vastu.

Monday, February 6, 2012

Ta kõndis vaikides läbi suve, läbi valgete ööde, läbi uhkeldava heina ja edvistavate marjade. Suu kriipsuna sirge, silmad vaatamas kaugusesse. Mitte marjad ei köitnud teda, mitte valged ja värvilised ööd. Kusagil oli pimedus. Mitte siin, aga mitte ka kaugel. Sihina silme ees kandis ta pimenevaid öid, tormist räsitud metsi, halla käes lõdisevaid viimaseid heinakõrsi ning lõunasse purjetavate linnuparvede lõikavat kisa.

Ta läks ja ööd läksid koos temaga pimedaks. Pimedamaks kui iial varem. Ta kõndis üksildasel metsateel, silmad kõrgele taevasse suunatud - puude pimedus oli veidi erinev taeva pimedusest, pilvede pimedusest. Ja siiski pimedus. Ilma lootuseta uuest ja lootusetuseta vanast - lihtsalt pimedus. Sõnatult huulde hammustades püüdis ta jälgida raja looklemist puulatvades. Ainult mitte eksida! Minna oli palju ja tagasiteed varisesid kokku juba enne nende teket.

Minna, minna! Jalgade all ragisesid tormis murdunud oksad, üksikud porilombid katsid ta seeliku värvitu niiskusega. Pole vahet - selles öös pole värvi ei temal, seelikul ega poril. Oli minek. Oli tee, mis viis pimedusest pimedusse; rada, mis lookles teadmatuse ja tundmatuse vahel; puud, mis vaid kohusetundest lasksid rajal seista mittemillegi keskel. Kord tuleb hommik ning inimeste jäljed ja hääled katavad taas raja. Siis jooksevad siit rätikusse mähitud naised ning kuuekraed koomale sikutvad mehed. Siis on siin veel viimased suvised õied ning üksikud rohekad lehed kollase poolkõdu massi all. Praegu on pimedus. On tema tee ja tema aeg.

Peagi tuleb pilve tagant kuu, siis ilmuvad taevasse tähed ning hakkavad irvitades kastesädelusega tema silma kõvetama. Just siis, kui ta silm harjub eimillegagi. Just siis, kui ta hinges on rahu, saabub selgus ja külm. Valiku lootuetu kaaslane. Kuuvalguses kasvavad värvid - pimedusest saab hall ja must, saab kiiskav sädelus lompides ja porine rada mustavate puude vahel. Viimased sügisesed heinad nägid nüüd ta teelt kõrvale astuda, prilombid hoiatasid teda teel. Ta läks, kuhugi, kuhu siht teda viis - eikuhugi.

Kiiskavast sädelusest sai hall, sai jäine maa ja tuuletu öö. Mets ohkas ja tema ühes metsaga. Pole tormi, pole tuult, pole soojust - on vaid minek ja jääkristallid langenud lehtedel. On vaid vaikus ja minek. Lootusrikkalt ja ootusärevalt hoiab mets end vaiki. Viimase ahastava lootusega vaatavad teda viimased õied enne talve. Kuid temas pole lootust. Pole olemist. On minek. On siht, mis ei vii mitte kuhugi. On lõhutud sillad, maha jäetud võimalused, unustatud valikud. Ja vaikus.

Pisar langes ta põsele. Puud püüdsid lohutada, nähes hõbedast valu ta silmanurgas. Rohi üritas paitada ta jalgu, aga tema ei näinud, ei kuulnud, ta läks. Sinna, kus mustab öö. Sinna, kus unistus on hägus ja piirid puudu - vaid üksikud tunded eraldavad piirjooni pimeduse ja pimeduse vahel. Vaid üksikud mälestused kadunud valikutest, unustatud käänakutest teedel, tajusid külma ja külma erinevust.

Mitte täna! Veel mitte. Minna on liiga palju. Olgu külm, olgu pime, olgu teadmatus, kuid rada viib üha sügavamalt ja sügavamalt edasi pääsmatult valitud suunas. Vastu kõigele, mis ootab kauguses - valgus ja vaikus, lärm, pimedus ja varjud. Varjud valikutest, varjud minevikust ja tulevikust. Varjud! Nagu siingi. Nagu eile ja üleeilegi.

Ja ta läks. Läbi tarduva öö.