Lühike loetelu asjadest, millega mul "mingi oma värk" on (mitte ilmtingimata selles järjekorras):
hundid
tikandid
sinine
vihm
küpsetised
armastus???
lood (eepilised ja lüürilised)
pead
silmad
must
mustikas (ok, sellega on tegelikult "värk" hoopis mu tütrel, kuid seeläbi veidi ka minul)
ravimtaimed
soo
mets
mõistus???
Ahjaa, ja öös on asju...
Thursday, January 12, 2012
Monday, January 9, 2012
Sunday, January 1, 2012
...Lumehelbed istusid oma suvekorteris – suure lumepilve sees, mis oli oma ankru põhjapoolusele toetanud. Tervelt pool aastat polaarpuhkust enne uusi töökohustusi! Sügisel pidi ankur hiivatama, lumepilv taas lõunasse starima ning lumehelbed võtma sisse oma tööpositsioonid kelgunõlvadel ja suusamägedel.
...Peamiselt olid lumehelbed head ja enamik neist tegi oma tööd tõsise pühendumusega, kuid alati leidus ka neid, kes korraliku töötegemise asemel pigem maanteedele ummikuid korraldasid või majaesiseid kinni katsid nii, et inimesed enam korralikult liikuma ei pääsenud. Endi arvates olid nad väga naljakad, kuid inimesed ning korralikumad lumehelbed kortsutasid selliste sigaduste peale kulmu. Lumehelveste pealik pahandas iga kord üleannetutega:
...„Olgu see viimane kord! Meid on niigi vähe ning enamasti ei ulatu lumekiht kaugemale lõunasse Lätist. Ja teie siin! Te lihtsalt raiskate oma annet ning asute tegema sigadusi! Mis kasu on teist Prantsusmaa veiniistandustes, kui seal pole lastel korralikke kelkegi, millega lustida? Ja mis kasu on teie hangedest keset maanteed, kuhu ükski suusataja ega kelgutaja lähenedagi ei tohi? Autod lömastaksid nad koheselt. Aga ei, selle peale te põmmpead enam muidugi ei mõtle! Teil on peamineitada süütute inimeste üle ning teha teiste tööd veelgi keerulisemaks.“
...Enamasti olid pahanduste tegijate seas noorukesed helbed, kes veel päriselt ei taibanud oma töö tõsidust ning puhtalt uudishimust vahel Egiptuseni välja põrutasid või mängulustist end kogemata suurtele teedele autode vahele keerlema jätsid. Ometi oli tööst kõrvale hiilijate seas ka vanu, kel oli kombeks end keelega üle limpsida ning seejärel maas õelalt naerdes ootele jääda. Küllap peagi tuleb keegi, kes ei märka jäiseks limpsitud helbe libedust ning oma saba korralikult ära lööb. Vahel tuli oodata lühemat, vahel pikemat aega, kuid alati ilmus mõni ohver.
...Nüüd oli taas saabunud oktoober ning lumehelbed, kes viimased kuus kuud olid saanud rahus mängida Saboteuri ja sibikunni, askeldasid nüüd taas oma valgete töörüüde kallal ning valmistusid peagi ankrut hiivama. Ainult üks punt lumehelbeid tegeles veel tunnelite lauamängus kaevamise ja kulla otsimisega.
...„Võeh, jälle see töö,“ porises üks vana lumehelves kaevanduse kaarti lauale pannes. „Mis kasu on rüü koristamisest, kui koheselt tuleb mõni peni ja värvib selle kollaseks?“
...„Või siis nätsutatakse sind palliks ja hakatakse limpsima, „ võdistas teine õlgu.
...„Haa, su kirka on katki!“ hüüatas kolmas ning asetas kirka lõhkumise kaarti mängukaaslase ette. „Limpsimine pole midagi! Nii jääb laps köhaseks ega ilmu mäele niipea tagasi. Ja sul kohe tööd vähem. Muidu aina vaata ja jälgi, et mägi ikka ühtlaselt kaetud oleka ja kelke lõhkuma ei hakkaks.“
...„Ja ülepäeva tuleb veel liivased jalajäljed värske valge kihiga katta.,“ lisas neljas ning lõpetas tunneli.
...„Sina! Sabotöör!“ kiunatas mängujärjekorras viies lumehelves. „Et su käru enam kunagi terveks ei saaks!“ ja viskas vajaliku kaarti neljanda mängija ette.
...Esimene, kõige vanem, mängija vaatas mängulauda ning teatas:
...„Saboteeri siis seda laeva parem. Et me liiga kiiresti kohale ei jõuaks.“
...„Kuidas? Kas seda saab ka teha?“ päris üks õige nooruke lumehelves, kes alles esimest talve lõunasse kihutamas oli. Tal oli hirm eelseisva poolaasta pärast. Kõik rääkisid muudkui kohusetundest ja tööst ja raskustest ning siis veel liiv, sool, koerad ja graniitkillustik. Ja jäiseks ei tohtinud minna ning liiga palju vett ei tohtinud neelata ka (see teeks laste kindad märjaks). Kogu see käskude ja keeldude virr-varr võttis pea umbe ning ta hoidis end kuni viimase hetkeni lauamängu küljes kinni.
...„Noh, mõned talved tagasi oli tuul terve tee vastu ning meie pilv pidi hirmsa ringiga minema, et kohale jõuda. Ja siis on vahel suured sulad – noh, need soojad ilmad. Siis kamandatakse kiiresti kõik tagasi pilve sisse, kuid seda tuleb teha märkamatult ja läbipaistvas rüüs. On olnud talvi, mil me enamuse ajast istume pilves ja ootame ilma jahenemist.“
...„Jah, aga kui neil tarkpeadel,“ kolmas mängija viipas käega suunda, kus pidi asetsema pilve juhtimispaneel, „seal üleval tuju pahaks läheb, siis kupatatakse meid ka mitme soojakraadiga maa peale. No ma tõesti ei mõista, milleks!? Mingiks lumesõjaks ja kaheks kindluseks? Ja siis kaks päeva hiljem rassi end jälle pilve tagasi.“
...Vahepeal oli lumepilv laskunud madalamale, et võtta peale viimased tulijad. Vähegi sompus ilmaga püüdis ta ikka madalamale laskuda, kui helvestel põgeneda tuli. Õnneks ei taibanud inimesed kunagi, et see peaaegu puulatvadeni ulatuv pilv ei ole mitte rõske madalrõhkkonna ja soojaga tulev vihmapilv, vaid lumehelveste päästemissioon.
...„Kuulge! Kui me oma läbipaistvad rüüd kokku seome, ulatub see otsapidi selle puu latva,“ seletas kolmas mängija ootamatu elevusega.
...„Ei need rüüd suuda pilve tagasi hoida,“ pomises esimene mängija allaandvalt.
...„Aga, kui tuul hoiab tagasi, siis äkki ka rüüd?“ kogeles nooruke helves lootusrikkalt. „No vähemalt ehk kuu aega võidab juurde?“ Ta vaatas teistele mängijatele paluvalt otsa.
...„Olgu!“ võttis neljas mängija ohjad enda kätte. „Sina, kollanokk, mine lattu ja too läbipaistvaid rüüsid nii palju kui kanda jaksad. Me ei tea, kauaks pilv peatus, kuid me võime ju katsetada. Esmalt ühe nööri ja siis veel mõned, kui õnnestub.“
...„Nad leiavad need üles,“ soigus esimene mängija.
...„Leiavad, siis leiavad, kuid iga võidetud päev tähendab veel...“ Ta püüdis midagi seletamatut näppudel kokku liita. „Tähendab veel kuutekümmet mängu täislaual!“
Ma ei tea, kas nad on tänaseks juba pilve puude küljest lahti saanud, kuid kohale pole nad veel kahjuks jõudnud. Terve jõulude ja aastavahetuse pidid mõned üksikud kevadel laevast maha jäänud helbed rabelema kolme eest. Ometi polnud nende jaks piisav ning peagi lõpeb sootuks. Ainsaks suusataja leevenudseks kloonimismasinast (lumekahurist) tulnud täiesti koolitamata helbemass. Tõeline lumehelbe armee ei tunnista neid kunagi päriselt enda sarnasteks, sest kloonid ei oska end sedavõrd kohevalt sättida, nad ei kaunista lisaks rajale ka rajaäärseid puid ja maju ega lõbusta koolimajast välja astuvaid lapsi. Loodetavasti on siiski ka Tõelised Tegijad juba siiapoole teel ning enne kevadet annab ikka viisakamat talve ka.
Ehk head uut aastat, sõbrad! Vahetus oli ütlemata vahva ning loodetavasti ei jää ka aasta ise sellele alla.
...Peamiselt olid lumehelbed head ja enamik neist tegi oma tööd tõsise pühendumusega, kuid alati leidus ka neid, kes korraliku töötegemise asemel pigem maanteedele ummikuid korraldasid või majaesiseid kinni katsid nii, et inimesed enam korralikult liikuma ei pääsenud. Endi arvates olid nad väga naljakad, kuid inimesed ning korralikumad lumehelbed kortsutasid selliste sigaduste peale kulmu. Lumehelveste pealik pahandas iga kord üleannetutega:
...„Olgu see viimane kord! Meid on niigi vähe ning enamasti ei ulatu lumekiht kaugemale lõunasse Lätist. Ja teie siin! Te lihtsalt raiskate oma annet ning asute tegema sigadusi! Mis kasu on teist Prantsusmaa veiniistandustes, kui seal pole lastel korralikke kelkegi, millega lustida? Ja mis kasu on teie hangedest keset maanteed, kuhu ükski suusataja ega kelgutaja lähenedagi ei tohi? Autod lömastaksid nad koheselt. Aga ei, selle peale te põmmpead enam muidugi ei mõtle! Teil on peamineitada süütute inimeste üle ning teha teiste tööd veelgi keerulisemaks.“
...Enamasti olid pahanduste tegijate seas noorukesed helbed, kes veel päriselt ei taibanud oma töö tõsidust ning puhtalt uudishimust vahel Egiptuseni välja põrutasid või mängulustist end kogemata suurtele teedele autode vahele keerlema jätsid. Ometi oli tööst kõrvale hiilijate seas ka vanu, kel oli kombeks end keelega üle limpsida ning seejärel maas õelalt naerdes ootele jääda. Küllap peagi tuleb keegi, kes ei märka jäiseks limpsitud helbe libedust ning oma saba korralikult ära lööb. Vahel tuli oodata lühemat, vahel pikemat aega, kuid alati ilmus mõni ohver.
...Nüüd oli taas saabunud oktoober ning lumehelbed, kes viimased kuus kuud olid saanud rahus mängida Saboteuri ja sibikunni, askeldasid nüüd taas oma valgete töörüüde kallal ning valmistusid peagi ankrut hiivama. Ainult üks punt lumehelbeid tegeles veel tunnelite lauamängus kaevamise ja kulla otsimisega.
...„Võeh, jälle see töö,“ porises üks vana lumehelves kaevanduse kaarti lauale pannes. „Mis kasu on rüü koristamisest, kui koheselt tuleb mõni peni ja värvib selle kollaseks?“
...„Või siis nätsutatakse sind palliks ja hakatakse limpsima, „ võdistas teine õlgu.
...„Haa, su kirka on katki!“ hüüatas kolmas ning asetas kirka lõhkumise kaarti mängukaaslase ette. „Limpsimine pole midagi! Nii jääb laps köhaseks ega ilmu mäele niipea tagasi. Ja sul kohe tööd vähem. Muidu aina vaata ja jälgi, et mägi ikka ühtlaselt kaetud oleka ja kelke lõhkuma ei hakkaks.“
...„Ja ülepäeva tuleb veel liivased jalajäljed värske valge kihiga katta.,“ lisas neljas ning lõpetas tunneli.
...„Sina! Sabotöör!“ kiunatas mängujärjekorras viies lumehelves. „Et su käru enam kunagi terveks ei saaks!“ ja viskas vajaliku kaarti neljanda mängija ette.
...Esimene, kõige vanem, mängija vaatas mängulauda ning teatas:
...„Saboteeri siis seda laeva parem. Et me liiga kiiresti kohale ei jõuaks.“
...„Kuidas? Kas seda saab ka teha?“ päris üks õige nooruke lumehelves, kes alles esimest talve lõunasse kihutamas oli. Tal oli hirm eelseisva poolaasta pärast. Kõik rääkisid muudkui kohusetundest ja tööst ja raskustest ning siis veel liiv, sool, koerad ja graniitkillustik. Ja jäiseks ei tohtinud minna ning liiga palju vett ei tohtinud neelata ka (see teeks laste kindad märjaks). Kogu see käskude ja keeldude virr-varr võttis pea umbe ning ta hoidis end kuni viimase hetkeni lauamängu küljes kinni.
...„Noh, mõned talved tagasi oli tuul terve tee vastu ning meie pilv pidi hirmsa ringiga minema, et kohale jõuda. Ja siis on vahel suured sulad – noh, need soojad ilmad. Siis kamandatakse kiiresti kõik tagasi pilve sisse, kuid seda tuleb teha märkamatult ja läbipaistvas rüüs. On olnud talvi, mil me enamuse ajast istume pilves ja ootame ilma jahenemist.“
...„Jah, aga kui neil tarkpeadel,“ kolmas mängija viipas käega suunda, kus pidi asetsema pilve juhtimispaneel, „seal üleval tuju pahaks läheb, siis kupatatakse meid ka mitme soojakraadiga maa peale. No ma tõesti ei mõista, milleks!? Mingiks lumesõjaks ja kaheks kindluseks? Ja siis kaks päeva hiljem rassi end jälle pilve tagasi.“
...Vahepeal oli lumepilv laskunud madalamale, et võtta peale viimased tulijad. Vähegi sompus ilmaga püüdis ta ikka madalamale laskuda, kui helvestel põgeneda tuli. Õnneks ei taibanud inimesed kunagi, et see peaaegu puulatvadeni ulatuv pilv ei ole mitte rõske madalrõhkkonna ja soojaga tulev vihmapilv, vaid lumehelveste päästemissioon.
...„Kuulge! Kui me oma läbipaistvad rüüd kokku seome, ulatub see otsapidi selle puu latva,“ seletas kolmas mängija ootamatu elevusega.
...„Ei need rüüd suuda pilve tagasi hoida,“ pomises esimene mängija allaandvalt.
...„Aga, kui tuul hoiab tagasi, siis äkki ka rüüd?“ kogeles nooruke helves lootusrikkalt. „No vähemalt ehk kuu aega võidab juurde?“ Ta vaatas teistele mängijatele paluvalt otsa.
...„Olgu!“ võttis neljas mängija ohjad enda kätte. „Sina, kollanokk, mine lattu ja too läbipaistvaid rüüsid nii palju kui kanda jaksad. Me ei tea, kauaks pilv peatus, kuid me võime ju katsetada. Esmalt ühe nööri ja siis veel mõned, kui õnnestub.“
...„Nad leiavad need üles,“ soigus esimene mängija.
...„Leiavad, siis leiavad, kuid iga võidetud päev tähendab veel...“ Ta püüdis midagi seletamatut näppudel kokku liita. „Tähendab veel kuutekümmet mängu täislaual!“
Ma ei tea, kas nad on tänaseks juba pilve puude küljest lahti saanud, kuid kohale pole nad veel kahjuks jõudnud. Terve jõulude ja aastavahetuse pidid mõned üksikud kevadel laevast maha jäänud helbed rabelema kolme eest. Ometi polnud nende jaks piisav ning peagi lõpeb sootuks. Ainsaks suusataja leevenudseks kloonimismasinast (lumekahurist) tulnud täiesti koolitamata helbemass. Tõeline lumehelbe armee ei tunnista neid kunagi päriselt enda sarnasteks, sest kloonid ei oska end sedavõrd kohevalt sättida, nad ei kaunista lisaks rajale ka rajaäärseid puid ja maju ega lõbusta koolimajast välja astuvaid lapsi. Loodetavasti on siiski ka Tõelised Tegijad juba siiapoole teel ning enne kevadet annab ikka viisakamat talve ka.
Ehk head uut aastat, sõbrad! Vahetus oli ütlemata vahva ning loodetavasti ei jää ka aasta ise sellele alla.
Thursday, December 29, 2011
Nüüd, kus teinegi lind on lendu lastud, on aega tegeleda muude teemadega. Uskumatul kombel on viimase paari nädala jooksul minu käest päris mitmel kombel küsitud mandlite retsepti. Uskumatu on see sellepärast, et tegelikult teen ma neid juba mitmendat aastat, kuid siiani ei tundnud keegi huvi, kust tuleb suhkur ümber mandlite. Tegelikult ongi ju jabur küsimus, kas pole?Ehk siis retsept (mille juures tuleb arvestada, et ma tegelikult ei mõõda mitte kunagi mitte midagi ja kogused on antud õhu pealt ennustatuna; reaalselt varieerub retsept üsna palju sõltuvalt tujust ja tervislikust seisundist - palavikuga rohkem kaneeli, kurguvaluga enam ingveri, mingi muu hädaga enam muskaati):
300g mandleid
1spl (kuhjaga) võid või võidemargariini
150-200g tumedat suhkrut
2tl kaneel
1tl kardemon
1tl jahvatatud ingverit
1/4-1/3 muskaatpähklit riivituna
Võtan paksu põhja ja teflonkattega kastruli (ma tean, et tõelised kokad krimpsutavad tefloni peale nina, kuid minusugune algaja on hullult rõõmus, kui asjad ei kõrbe nii kergelt põhja ja pajad on kergesti puhastatavad), panen põhja rasvaine ja suhkru ning keeran nõrgale tulele soojenema (minu elektripliidil, mille skaala ulatus on 3, on see siis 1,5). Segan, lammutan suhkrutükke, lisan maitseained ja segan need korralikult sisse. Ühel hetkel on potis konkreetselt pruun plöga - lahustuv-sulav suhkur koos maitseainete ja rasvainega. Nüüd segan sisse mandlid. Segada tuleb seda plöga senikaua, kuni mandlid on üleni "määritud". Kogu saadud mass valada küpsetuspaberile jahtuma ja hanguma. natuke võib valades jälgida, et suhkrumass oleks suhteliselt ühtlane ning vajadusel mandleid küpsetuspaberil kord või paar segada. Mida paremini sa need laiali ajad, seda kiiremini jahtuvad. Umbes poole tunni pärast, kui suhkur on piisavalt jahtunud ning sõrmi enam ammu ei kõrveta (ja mass on pigem tahke kui vedel), murran mandlid ükshaaval lahti ning jätan need siis sinnasamasse kuivama. Võib kohe süüa, kuid järgmisel päeval on nad mu meelest veelgi paremad. ;)
300g mandleid
1spl (kuhjaga) võid või võidemargariini
150-200g tumedat suhkrut
2tl kaneel
1tl kardemon
1tl jahvatatud ingverit
1/4-1/3 muskaatpähklit riivituna
Võtan paksu põhja ja teflonkattega kastruli (ma tean, et tõelised kokad krimpsutavad tefloni peale nina, kuid minusugune algaja on hullult rõõmus, kui asjad ei kõrbe nii kergelt põhja ja pajad on kergesti puhastatavad), panen põhja rasvaine ja suhkru ning keeran nõrgale tulele soojenema (minu elektripliidil, mille skaala ulatus on 3, on see siis 1,5). Segan, lammutan suhkrutükke, lisan maitseained ja segan need korralikult sisse. Ühel hetkel on potis konkreetselt pruun plöga - lahustuv-sulav suhkur koos maitseainete ja rasvainega. Nüüd segan sisse mandlid. Segada tuleb seda plöga senikaua, kuni mandlid on üleni "määritud". Kogu saadud mass valada küpsetuspaberile jahtuma ja hanguma. natuke võib valades jälgida, et suhkrumass oleks suhteliselt ühtlane ning vajadusel mandleid küpsetuspaberil kord või paar segada. Mida paremini sa need laiali ajad, seda kiiremini jahtuvad. Umbes poole tunni pärast, kui suhkur on piisavalt jahtunud ning sõrmi enam ammu ei kõrveta (ja mass on pigem tahke kui vedel), murran mandlid ükshaaval lahti ning jätan need siis sinnasamasse kuivama. Võib kohe süüa, kuid järgmisel päeval on nad mu meelest veelgi paremad. ;)
Wednesday, December 14, 2011
Hmm, tundub, et on paras aeg katkestada vaikus. No kaua ma ikka suudan end huntide valgel imetleda. Tuvastasin eile ootamatult, et jõuludeni on karvaselt vähe aega. Appiii! Mingit tunnet ei ole, mingeid kingitusi pole mõeldud, mingit lund ei ole ja muru... on ikka roheline... Mis asja nad räägivad, et vanasti oli muru rohelisem? Ei olnud ju! Ja teisalt - äkki on keegi lihtsalt tahtnud minuga rumalat nalja teha ning aknaalused muruplatsid spray-värvidega üle võõbanud. See kõlab pagana loogiliselt, kas pole? Igatahes, kui enne oli aega küll, siis nüüd pole enam üldse. Jälle mingi jõululik transformatsioon. Phähh.
Ja ikkagi kõlab kirjutades tegelaste eludega mängimine lummavamalt kui piparkookide küpsetamine. Raamatus uluvad hundid, külm lõikab haavu kehasse, lumi muudab teid läbimatuteks, kuum jook osutub äraütlemata lummavaks, tekid tõmmatakse tihedamalt ümber ihu, kuid pilgu ekraanilt tõstmine võtab igasuguse lummuse. Pagan, ma ootan talve! Isegi, kui see tähendab taas valutavaid sõrmi, külmetavaid varbaid ning soovi ennast võimalikult sügavalt teki sisse peita. Isegi, kui mul ei ole kaminat, millega moodustada kontrasti pakase ja värvitu lumega. Ikkagi oleks talv kuidagi etem. Sestap jään ma lootma, et nädalavahetusel tuleb inspiratsioon ja piparkoogid, kommid ja mandlid valmivad õigeaegselt ning lähen ja ulun nüüd autisti kombel huntidega edasi.
Ahjaa, fantaasiajuttudesse sai üles pandud Nõidade sõja triloogia. Kui ma seda õhtul üle lugema läksin, irvitasin ennast pooleks. Jah, mul on mingi värk nende huntidega. "Emahundi klann", mis algab sellega, kui 15-aastane plika leiab pargist sureva emahundi... Ja kui tema vanaema... Aga teisalt oli neis raamatutes suur roll ka jääkarul (kes on ju ka armas loom) ning koertel ja delfiinidel ja... ja... Aga nende teiste loomadega mul "värki" ei ole.
Friday, November 25, 2011
1.
...Ainult üks hunt ulgus pimedal metsarajal sügisööl jälgi tajudes. Teised olid siit läinud. Nad olid läinud ja ta maha jätnud. Mitte kauaks, kõigest mõneks hetkeks oli ta jäänud unistades otsima kuud. Mitte pikalt, kõigest mõneks viivuks oli ta peatunud haavade lakkumiseks. Ja nad läksid, läksid ikkagi edasi.
...Vihm kogus tuure, jälg muutus tolmulõhnaliseks, rada poriseks. Värskendust saanud oksad painutasid end rajale takistamaks liikumist, rahulikult ohkavad lehed langesid viimastele jäljejäänustele.
...Ta tuhnis ninaga mudas. Meeleheitlikult ja paaniliselt püüdis ta leida jälgi, viimaseid jälgi lahkuvast karjast. Kuid karja ei olnud enam siin. Ükskõik, kui palju ta nuusiks ja vaatleks, jäljed olid kadunud.
...Paanikas jooksis ta edasi ja tagasi. Nina ei püüdnud miskit. Kuu oli kadunud pilve taha. Seisatamata saatis ta pika ja otsiva hüüatuse tuulde. Hirmust vale rada valida sahmis ta sihitult kõikide teeotste peal. Ja teised läksid edasi - halvas ta jalgu lõikavalt valus teadmine.
2.
...Ta ei mäletanud enam, kaua ta üksi on jooksnud. Ta ei teadnud enam, mitu einet on ta üksi püüdnud ja karjata söönud. Kõhnaks oli ta jäänud. Üksi jahtida pole kerge. Vahel lohutas ta end mõttega, et üksi süües ei pea saaki jagama. Kuid ta teadis! Teadis pagana palju rohkem kui tahtnuks.
...Ta ei ulgunud enam - ei kuu ega kaaslaste poole. Polnud enam päris kindel, kas tal veel häältki on. Vaikus oli tema saatjaks Tal ei olnud enam nime – üksi olles ei aja end kellegagi segamini. Oli vaikus ja peas pendeldavad mõtted. Oma hundiaruga sai ta aru, kuidas mõtted, mis keerlevad peas, ei lase tal keskenduda saagile. Et vaikus tema lõugades halvab võimalusi saagipüüdmiseks.
...Lumekoorikud rebisid käpad verele. Külm tungis läbi ta kõhetu keha sügavamale kui kunagi varem. Kuid ta ei tundnudki oma haavu. Ta ei lakkunud neid enam iial. Ja ta ei tundnudki külma. Ta ei värisenud enam iial. Ta ei otsinud enam kunagi kuud. Ja ta ei jää enam kunagi maha, kui on kord karja leidnud.
3.
...Ta vaid seisis metsaserval, lumi jala all katkisest haavast valguva vere abil punaseks värvumas. Ta vaid vaatas, kuidas kari, tema kari püüdis kinni põdralehma. Suur ja magus suutäis. Ahnelt imes ta pilguga karjas jagatavat võidurõõmu. Neelatusega kuulas ta kihvade pehmesse sooja lihasse vajutamise häält. Ja see verelõhn!
...Pikalt seisis ta kuuvalguses metsaserval, jälgides vanade kaaslaste kulgu. Nemad läksid eluga edasi. Nemad olid koos ja oskasid. Tema? Ta pööras end vaikides ümber ja lonkas piuksatust tegemata eemale. Ta ei tahtnud, et teised ta kohalolust teada saaks. See oli kord tema kari. Nüüd on ta üks. Nüüd on ta ainus, kellega peab jagama seda närust hiirt, kelle püüdmiseks tal veel jaksu ja mõistust on.
...Ainult üks hunt ulgus pimedal metsarajal sügisööl jälgi tajudes. Teised olid siit läinud. Nad olid läinud ja ta maha jätnud. Mitte kauaks, kõigest mõneks hetkeks oli ta jäänud unistades otsima kuud. Mitte pikalt, kõigest mõneks viivuks oli ta peatunud haavade lakkumiseks. Ja nad läksid, läksid ikkagi edasi.
...Vihm kogus tuure, jälg muutus tolmulõhnaliseks, rada poriseks. Värskendust saanud oksad painutasid end rajale takistamaks liikumist, rahulikult ohkavad lehed langesid viimastele jäljejäänustele.
...Ta tuhnis ninaga mudas. Meeleheitlikult ja paaniliselt püüdis ta leida jälgi, viimaseid jälgi lahkuvast karjast. Kuid karja ei olnud enam siin. Ükskõik, kui palju ta nuusiks ja vaatleks, jäljed olid kadunud.
...Paanikas jooksis ta edasi ja tagasi. Nina ei püüdnud miskit. Kuu oli kadunud pilve taha. Seisatamata saatis ta pika ja otsiva hüüatuse tuulde. Hirmust vale rada valida sahmis ta sihitult kõikide teeotste peal. Ja teised läksid edasi - halvas ta jalgu lõikavalt valus teadmine.
2.
...Ta ei mäletanud enam, kaua ta üksi on jooksnud. Ta ei teadnud enam, mitu einet on ta üksi püüdnud ja karjata söönud. Kõhnaks oli ta jäänud. Üksi jahtida pole kerge. Vahel lohutas ta end mõttega, et üksi süües ei pea saaki jagama. Kuid ta teadis! Teadis pagana palju rohkem kui tahtnuks.
...Ta ei ulgunud enam - ei kuu ega kaaslaste poole. Polnud enam päris kindel, kas tal veel häältki on. Vaikus oli tema saatjaks Tal ei olnud enam nime – üksi olles ei aja end kellegagi segamini. Oli vaikus ja peas pendeldavad mõtted. Oma hundiaruga sai ta aru, kuidas mõtted, mis keerlevad peas, ei lase tal keskenduda saagile. Et vaikus tema lõugades halvab võimalusi saagipüüdmiseks.
...Lumekoorikud rebisid käpad verele. Külm tungis läbi ta kõhetu keha sügavamale kui kunagi varem. Kuid ta ei tundnudki oma haavu. Ta ei lakkunud neid enam iial. Ja ta ei tundnudki külma. Ta ei värisenud enam iial. Ta ei otsinud enam kunagi kuud. Ja ta ei jää enam kunagi maha, kui on kord karja leidnud.
3.
...Ta vaid seisis metsaserval, lumi jala all katkisest haavast valguva vere abil punaseks värvumas. Ta vaid vaatas, kuidas kari, tema kari püüdis kinni põdralehma. Suur ja magus suutäis. Ahnelt imes ta pilguga karjas jagatavat võidurõõmu. Neelatusega kuulas ta kihvade pehmesse sooja lihasse vajutamise häält. Ja see verelõhn!
...Pikalt seisis ta kuuvalguses metsaserval, jälgides vanade kaaslaste kulgu. Nemad läksid eluga edasi. Nemad olid koos ja oskasid. Tema? Ta pööras end vaikides ümber ja lonkas piuksatust tegemata eemale. Ta ei tahtnud, et teised ta kohalolust teada saaks. See oli kord tema kari. Nüüd on ta üks. Nüüd on ta ainus, kellega peab jagama seda närust hiirt, kelle püüdmiseks tal veel jaksu ja mõistust on.
Thursday, November 24, 2011
Kui jagati unistusi, olin esimesena kohal.
Kui jagati lootust, seisin järjekorra keskel.
Kui jagati unede täitumist, seisin...
Seisin,
..........seisin,
....................seisin veel natuke.
Ja ma sain sealt veel natuke lootust
ning mõne uue unistuse.
Nii ma seisin kesk väljakut:
seljas unistuste seljakott,
käes kilekotiga lootust
ning unede täitumine
......................visati lihtsalt mu peale.
Palju sellest külge jäi?
Palju mahtus mu taskusse?
Ma loodan, et piisavalt.
Ja unistan: pisut enamgi!
Ja ma unistan,
......................unistan,
unistan veidi veel
kuldkollasest päikesest,
soojusest silmis,
kätest mu ümber,
õnnest mu hinges,
lauludest,
............lugudest,
õnnelikest lõppudest,
lastest ja tähtedest,
tuulest ja kõuest,
vihmast ja veest,
soojusest silmis...
Ja ma unistan.
Ja ma loodan...
............natuke vähem.
Ehk maailm jooksis sõlme. Viimase kolme päeva jooksul on liiga palju ebameeldivaid seiku juhtunud. Mul on stress ja hirm ja tekkis tahtmine virtuaalselt halada (reaalselt ma ju seda nagunii ei tee...)
Kas uni toob rahu?
Kas rahu toob une?
Kas uni viib valu?
Jah, valu viib une.
Head und!
Kui jagati lootust, seisin järjekorra keskel.
Kui jagati unede täitumist, seisin...
Seisin,
..........seisin,
....................seisin veel natuke.
Ja ma sain sealt veel natuke lootust
ning mõne uue unistuse.
Nii ma seisin kesk väljakut:
seljas unistuste seljakott,
käes kilekotiga lootust
ning unede täitumine
......................visati lihtsalt mu peale.
Palju sellest külge jäi?
Palju mahtus mu taskusse?
Ma loodan, et piisavalt.
Ja unistan: pisut enamgi!
Ja ma unistan,
......................unistan,
unistan veidi veel
kuldkollasest päikesest,
soojusest silmis,
kätest mu ümber,
õnnest mu hinges,
lauludest,
............lugudest,
õnnelikest lõppudest,
lastest ja tähtedest,
tuulest ja kõuest,
vihmast ja veest,
soojusest silmis...
Ja ma unistan.
Ja ma loodan...
............natuke vähem.
Ehk maailm jooksis sõlme. Viimase kolme päeva jooksul on liiga palju ebameeldivaid seiku juhtunud. Mul on stress ja hirm ja tekkis tahtmine virtuaalselt halada (reaalselt ma ju seda nagunii ei tee...)
Kas uni toob rahu?
Kas rahu toob une?
Kas uni viib valu?
Jah, valu viib une.
Head und!
Subscribe to:
Posts (Atom)